Silver on siin juba mõnda aega nostalgitsenud ja meenutanud vanu häid aegu, kus sai mitte lihtsalt Esta 2-ga, vaid kahe Estaga vahvleid küpsetatud. Me isegi ei mäleta, millal me ta viimati vahvleid tegi. Pärast korterisse tagasi kolimist pole seda kindlasti juhtunud ja majas jõudis ta neid vist ainult korra küpsetada, seda päris alguses. 
Kena viis aastat ei ole me krõbedaid vahvleid söönud, sest ühe masina süda ütles üles, kuigi Silver üritas teda tugevate hoopidega elustada, ja teist masinat laenas õeraas ning rohkem pole me seda Estat näinud.
Vahvlitega mässamine oli alati Silveri teema, mulle jäi rohkem söömise rõõm, nii et ma ei ole kobisenud, kui ta on öelnud, et tahab vahvleid küpsetada, aga seda ainult kahe (või enama) masinaga, sest ühega ta jääkski neid tegema. Eks ma mäletan ise ka, et isegi kaks masinat ei jõudnud toota nii palju, kui vähemalt viis suud süüa jaksaksid ja seetõttu tuli uut vahvlit pikalt oodata. Millega ma just taipasin, et … Vaene Neljas, tema suu pole kunagi vahvlit süüa saanud.
Oleme jälginud Osta.ee oksjoneid ja mõelnud, et ühel ilusal päeval avame oma rahakotirauad ja ostame kaks täiesti tuttuut Estat, kuni neid veel liigub. Siiani oleme aga sattunud ainult siis oksjonitele peale, kui hinnad on juba üle 100 euro kerkinud ja sellist raha pole me raatsinud välja käia, sest ühest masinast jääks Silverile väheks ja kaks läheksid liiga kalliks.
Ma siin vahepeal juba pigistasin ühe silma kinni ja tegin oksjonil 100eurose pakkumise, aga mind pakuti üle ja kinnisilmi ma järgmist tegema ei hakanud, sest juba esimene pakkumine ajas rahakoti nutma.
Tundus, et uued Estad jäävad meile ikka kättesaamatuks ja üleüldse ebamõistlikult kalliks, kui kaks tutikat Lakomkat saab juba 90 euro eest kätte. Bingo! Ma ostangi hoopis kaks Lakomkat. Oi, see muudab Silveri veel õnnelikumaks kui seda tegi viimane tolmuimeja!
Mõeldud-tehtud, aga igaks juhuks ostsin alguses ühe Lakomka, sest äkki ikkagi ei tule samaväärsed vahvlid ja siis kahetsen.
Ootasin uut vahvlimasinat kaks päeva ja kujutasin ette, kuidas küpsetan sellega proovivahvlid, veendun masina headuses, ostan teise juurde ja teen nendega oma abikaasale ühe aegade parima üllatuse, mille peale hakkab mu suu vaheldumisi magusaid vahvleid ja õnnelikke musisid saama.
Veel pakile järelegi minnes tundsin nii suurt elevust, et ei saanud arugi, kuidas see on naljakalt väike ja kerge. Reaalsus tabas mind karpi avades – selle seest tuli välja pisike nunnu vahvlimasin ja seda üldse mitte heas mõttes. Üllatus, kallis! Saad nüüd kõik need kolm päeva etteheitvalt vaikida, mil perele minivahvleid küpsetad. Milline idüll.
Ma olin nii pettunud, et helistasin Silverile ja rääkisin oma ebaõnnestunud üllatusest, aga kui esimene ehmatus mööda läks, siis otsisin kapi kaugemast nurgast üles meie aastaid surnud Esta, kellest pole siiani raatsinud loobuda, ja sain aru, et reageerisin üle.
Kui masinad kõrvuti panna, siis Lakomka on Esta kõrval kui tema koolieelikust lapselaps, kuid vahvlid tulevad seal vaid veerandi võrra väiksemad. Täpsemalt on küpsetusplaatide mõõtude vahe 23% Lakomka kahjuks. Jep, ma mõõtsin ja arvutasin selle välja. 
Esta puhul on siiski plussiks suur renn, kuhu üleliigne rasvaine ja taigen voolata saavad. Võimalik, et Lakomka pisikesest rennist piisab, kui taigna ja võiga liiale ei lähe, aga hetkel tundub küll, et Estaga masin ikka ei konkureeri.
Teist ei kipu praegu juurde ostma, kuid seda ei välista ka, ootan Silveri ja proovivahvlid ära ning siis koos vaatame, mis teeme. Väidetavalt küpsetab uus masin Estast kiiremini ja kui see tõesti on nii, siis see kompenseerib väiksemad vahvlid.
Pildid on tehtud, kui maja remondi ajal minu vanemate juures elasime ja üheksa suuga arvestama pidime. Vahvlikuhi ei ole “enne ei võta, kui kõik valmis saab” kuhi, vaid paralleelselt esimese söömisega valminud torn, mis õhtuga olematuks kahanes.
Millal te viimati nõukaaegse masinaga tehtud vahvleid sõite?