Ei olegi coxsackie, hoopis sarlakid … vist

March 16, 2020March 17, 2020 ~ Liivi ~ 15 Comments

Üksteist päeva tagasi kurtis Kolmas pea- ja kurguvalu, iiveldust ka, kuid seda ei pidanud ma millekski, sest me sõitsime autoga ja siis tal alati iiveldab. Pea- ja kurguvalu pidasin aga küll millekski, sest pooletunnise sõidu järel oli laps tõesti näost ära ning kraadiklaas kinnitas tema halba enesetunnet. Palavik ei olnud iseenesest kõrge (37,7 °C), aga peavalu oli nii hull, et andsin lapsele valuvaigistit. See tegi asja veidi paremaks, kuid õhtuks vaatas kraadiklaasilt siiski juba palju suurem number vastu, peast ei mäleta, kuid üle 39 °C oli kindlasti.

Järgmisel hommikul ärkas ta endiselt palavikuga, kurguvalu oli muutunud nii hulluks, et laps terve päeva midagi ei söönud ning õhtuks olid peopesades üksikud villid. Viimaseid olen ennegi näinud, mistõttu oletasin, et tal on mingisugune enteroviirus, näiteks coxsackie, mis läks oma naljaka kõla pärast diagnoosina käiku.

Kolmanda haiguspäeva hommikul oli Kolmas üleni pisikesi punaseid täpikesi täis, mis tundus loomulik, sest ta jäi oma kõrge palavikuga diivanile magama ja higistas seal tavapärasest rohkem. Ühesõnaga ei pööranud ma lööbele erilist tähelepanu, seda enam, et palavik oli kadunud ja kurk oli ka nii palju parem, et kannatas midagi süüa.

Neljandal päeval oli lapse enesetunne juba peaaegu tavaline, vaid kerge kurguvalu oli veel alles, samuti lööve, millele pöörasin juba rohkem tähelepanu, sest higipunnid tavaliselt nii kaua ei püsi. Need olid üldse ühed imelikud higipunnid, kaugelt jäi mulje, et nahk lihtsalt punetab, aga lähedalt oli näha, et kehal on miljon pisikest liivatera sarnast punnikest. Muretsema ma siiski ei hakanud, sest Kolmandat see lööve kuidagi ei seganud.

Esmaspäevaks (5. päev) oli lööbe punetus juba hajunud, vaid liivaterad olid veel jäänud, muus osas oli lapse enesetunne samuti hea, aga kuna ma arvasin, et ta võib olla nakkusohtlik, siis otsustasin teda veel kolm päeva kodus hoida. Neljapäeva hommikul pikendasin “haiguslehte” nädala lõpuni, sest Teine jäi täpselt samamoodi haigeks, mistõttu tundus tark mõte mitte riskida võimalusega, et Kolmas on endiselt nakkusohtlik. Samal õhtul märkasin, et Kolmanda keel on tumedam ja täpiline, aga kuna teda olukord taas kuidagi ei seganud, siis suureks anomaaliaks ma seda ei pidanud.

Reedel jõudis järg Esimeseni, kes kurtis samuti autosõidu ajal peavalu ja iiveldust, mis oli nii tugev, et kott oli nina ees igaks juhuks valmis. Asi piirdus õnneks ainult iiveldusega, kodus lisandus kurguvalu ja kõrge palavik. Kuna Kolmas põdes üsna kergelt, siis Teise ja Esimese coxsackie mind ka kuidagi muretsema ei pannud…

Kuni mõlemad ärkasid laupäeva hommikul samasuguse lööbega, mida Kolmanda puhul pidasin higipunnideks. Erinevalt Kolmandast ei olnud nad kõrvadest kandadeni punnilised, aga mõlema rinnak, kaenlaalused, selja ülaosa, keha küljed ja põlveõndlad olid lööbest haaratud. Hakkasin siis guugeldama ja jõudsin põhimõtteliselt kohe sarlakite juurde, kus üsna palju klappis:

Haigus algab palaviku, peavalu, oksendamise (keegi ei oksendanud, aga kõik iiveldasid), nõrkuse, angiini ja lööbe ilmumisega. Lööve, mis levib kaelalt rinnale, seljale ja jäsemetele, on peensõlmeline, katsumisel kare ja paikneb punetaval nahapinnal. Lööve kestab 3-7 päeva. Põsed on intensiivselt punetavad ja iseloomulik on ninaalune lööbevaba kolmnurk (palaviku ajal põsed punetasid küll, aga löövet ei täheldanud). Algul on keelel katt, kusjuures keeleots on puhas. (Kolmandal ei osanud seda vaadata, aga Esimese, Teise ja Silveri puhul kattus.) Alates neljandast haiguspäevast on keel vaarikapunane ja näsaline (Kolmandal märkasin seda alles 8. päeval, võib-olla tekkis see varem).

Guugeldasin edasi, lugesin Perekoolis teiste kogemusi ja keegi kirjutas, kuidas lapsel olid sõrmeotsad paksud ja villis. Kolmandal oli ka! Kas just villis, aga veidi paistes ja täis pisikesi punnikesi. Vaatasin kohe Esimese ja Teise käsi ning mõlemal oli sel hetkel sama seis. Lugesin palju veel lööbe kohta ja leidsin, et see ei pruugi mõnikord isegi välja lüüa või üle paari tunni püsida – see viis mõtted veel enam selle juurde, et äkki ongi sarlakid, kuigi Kolmanda lööve ei kestnud 3-7 päeva.

Haigus iseenesest ei tundunud hull, tüsistused aga küll, nii et helistasin perearsti nõuandeliiniline ja kirjeldasin olukorda, nõustuti, et tegu võib olla sarlakitega ja soovitati EMOsse minna – mitte otseselt laste pärast, nad olid juba paranemas ja oleksid kannatanud antibiootikumidega esmaspäevani, kuid Silver oli (liialdatult) suremas…

Järgmisena helistasin Rakvere EMOsse, sõna “sarlakid” peale pandi mind ootele ja kutsuti keegi teine telefoni otsa. See keegi teine kuulas mu ära, küsis lisaküsimusi ja ütles, et lastel võivad tõesti sarlakid olla, kuid Silveril pigem mitte, samas välistatud pole. Kuna laste seisukord polnud halb, siis soovitas neil minna esmaspäeval perearsti juurde, aga lubas nad ka kaasa võtta, kui Silver peaks EMOsse tulema. Samal õhtul oli juba veidi hilja minna, oleksime pidanud poole ööni seal olema, mistõttu jäi jutt, et läheme järgmisel hommikul, kui Silveril parem ei hakka.

Silveril ei hakanud parem, aga ta arvas, et peab esmaspäevani vastu ega hakka palaviku ja kurguvalu pärast EMOsse sõitma. Kella poole kolme ajal otsustasime siiski minna, sest Silveril langes pärast palavikualandaja võtmist temperatuur taas vaid korraks 38,5 °C peale ja kerkis kohe tagasi kõrgeks, ta ei jaksanud enam, selleks ajaks oli ta ikkagi juba 48 tundi talunud ligi 40-kraadist palavikku. Vahepeal polnud ta midagi söönud ka, ainult joonud, sest midagi tahkemat lihtsalt ei läinud kurgust alla.

Tegin Kolmanda keelest järjekordse pildi, lööbelised võtsime kaasa ja läksime EMOsse, kuid triaažiõest me edasi ei saanud, sest osakonnas oli vaid üks vaba voodikoht ja kõrge risk korjata mingi hullem haigus üles. See kõlas, nagu oleks osakond olnud koroonahaigeid täis. Väidetavalt nii ei olnud, aga nagu triaažiõde ütles, siis kunagi ei tea. Ta vaatas korra ka poiste löövet, mis oli juba kadumas, alles olid vaid teravad täpikesed, aga arvas selle põhjal, et tegu pole sarlakitega. Mina seda ei kuulnud, kuid Silver väidab, et ta lisas veel lõppu, et need ei levi enam…

Kolmanda keelepildi peale ei öelnud ta muidu midagi.

Kirjutasin eile tervisekeskusesse, et soovin lapsi perearstile näidata, et välistada või kinnitada sarlakid, samuti kirjeldasin Silveri olukorda, sest seegi vastab sarlakitele (vaid löövet pole) ja täiskasvanud põevad seda raskemalt.

Perearst helistas täna hommikul, küsis veel lisaküsimusi ning määras kõigile neljale antibiootikumid, näha kedagi ei soovinud. Kõik justkui vastab sarlakitele, aga 100% kindel see pole, sest ühtegi analüüsi pole tehtud ja ükski arst pole kedagi läbi ka vaadanud. Kui tegu pole sarlakitega, siis võtavad lapsed praegu niisama antibiootikume…

Tuli meelde, et üheks sümptomiks on veel paistes lümfisõlmed kaelal ja täna märkasin pead keerava Teise kaelal suurt muhku, temal on küll lümfisõlmed suurenenud, ja keel hakkab ka vaarikakeele ilmet võtma.

Silveril on kogu kael paistes, tal on üldse kõik kordades hullem kui lastel, välja arvatud lööve, seda tal endiselt ei ole. Samuti ei ole tal nohu, köha ega lihasvalusid, et grippi kahtlustada. Ma kaldun rohkem ikka sarlakite poole…

Vahet muidugi pole, mis tal on, sest iga asja põdemiseks on praegu väga halb aeg – arsti juurde on tavapärasest (veel) raskem pääseda. Nii et ei tasu karta ainult koroonat, vaid kõike, mis tänu soojale talvele rõõmsalt ringi liigub. Enamus ilmselt kardavadki kõike, muidu ei oleks apteegid üsna tühjaks ostetud… Ma ei saanud Silverile Põhjakeskuse apteegist paratsetamooli tablettegi, olemas oli vaid vees lahutuv variant, aga hea seegi, eks, halvimal juhul oleksid võinud ainult küünlad alles olla.

Kartmisest rääkides, siis käisin täna apteegis ja poes ning märkasin mitmeid vanureid, kes ostsid nii ravimeid kui söögikraami. Silveri ema rääkis ka, et nad peavad paari päeva pärast poodi minema, aga ei pea ega tohigi – selleks oleme meie, noored ja terved (v.a Silver). Ma lubasin käia ise poes ja viia toidukotid ukse taha, vajadusel võtan sealt ukse tagant ka ID-kaardid ja toon apteegist ravimid. Samamoodi saan aidata oma vanaemal kodus püsida. Ärge laske ka enda vanuritest lähedastel ringi käia, ükskõik, kas nad kardavad koroonat või mitte, sest praegu pole tõesti hea aeg mitte ühegi haiguse põdemiseks.

Katsuge ise ka terveks jääda!

Lõpetuseks üks pildiseeria esimesest kodukoolipäevast:

Esimene, Teine ja Kolmas omas elemendis…

Enda kodukooliga on praegu üsna keeruline, aga loodetavasti saab Silver peagi terveks ja saan siis rohkem oma asjadele keskenduda. Kohustusliku kirjanduse sain õnneks enne raamatukogude sulgemist kätte ja ma pean selle homse päevaga läbi lugema, sest ülehomme on lugemiskontroll. Tegelikult oleks see pidanud olema täna, nii et olen isegi aega juurde saanud, aga kiireks läheb ikkagi, sest ma ei arvestanud lugemist viimasele minutile planeerides ei sarlakite ega eriolukorraga.

“Iga kord nagu kasvaks midagi pea sees.”

October 13, 2019October 13, 2019 ~ Liivi ~ 23 Comments

Teine oli siin paar päeva palavikus, pärast mida ta hakkas rääkima, et iga kord, kui ta hakkab haigeks jääma, kasvab tal pea sees midagi. Näitas sõrmedega, kuidas see alguses on nii väike, aga siis läheb laiemaks ja laiemaks ja laiemaks ning see on väga hirmus. Mõõdud, mida ta käega näitas, oli juba suurem kui pea, nii et küsisin, kas ta hoopis näeb midagi, aga ei, see lihtsalt kasvabki suuremaks kui pea. Ei osanud ta seda tunnet kirjeldada, aga ütles, et see on halb tunne ja selle järgi saab ta kohe aru, et hakkab haigeks jääma.

Palavikus Teine ja kass, kes leidis magamiseks hea sooja koha või hoopis rakendab oma ravivõimeid.

Ma kujutan ette, mida ta võib tunda ja nõustun, et seda tunnet ei anna kirjeldada. Tema jutuga meenus mulle, kuidas ma lapsena tundsin palavikuga kulgenud haiguste ajal, et mul kasvab sabakondi piirkonnas midagi. See oli füüsiliselt hästi ebameeldiv tunne, algas väikesest … ma ei tea, millest. See ei olnud nagu kakahäda, aga miski minu sees läks suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni oli samamoodi tunne, et see ei mahu enam minu sisse ära. Ma mäletan siiani seda tunnet, aga ma ei oska seda kirjeldada, sest sellist asja pole olemas ega olnud ka siis päriselt olemas, see oli lihtsalt mu peas, aga füüsiliselt nii reaalne. Kui sabakondi alla panna õhupall, siis ehk selle täis puhumine tekitaks tunde, mida ma tundsin. Valus see ei olnud, aga seletamatult ebamugav ja hirmutav.

Mäletan, kuidas ükskord paisus see miski mu sabakondi all ja samal ajal kasvas lärm mu peas. Tookord ma küll ei saanud kohe aru, et see on mu peas, kuigi see lärm tuli nagu vati seest, ühestki sõnast ma aru ei saanud. Oli meeshääl ja naishääl, nad vaidlesid ja nende vaidlus läks aina raevukamaks, kiiremaks, kuni lõpuks oli see üks suur sumin. Ma hakkasin selle peale nutma, sest minu jaoks vaidlesid mu vanemad teises toas. Tegelikult midagi sellist ei olnud ega ole üldse kunagi olnud, vähemalt mina pole 31 eluaasta jooksul kuulnud neid raevukalt vaidlemas või teineteise peale karjumas, võib-olla suletud uste taga on seda juhtunud. Igatahes, “kaklevad” vanemad tekitasid minus segadust ning ma tahtsin neile karjuda, et nad lõpetaks ära. Võib-olla tegingi seda, aga mul pole aimugi, kas päriselt või ainult peas.

Hääled mu peas jäid ühekordseks, aga see teine tunne oli korduv, ma vaid ei mäleta, millal see lõplikult kadus. Kui mul selliseid mälestusi poleks, siis ma oleksin Teise jutu peale ilmselt pabinasse läinud, aga hetkel ma väga ei muretse. Kui millalgi perearsti juurde asja on, siis igaks juhuks mainin talle seda, aga ma usun, et seal peas ei kasva tegelikult midagi (peale tarkuse), nagu ei kasvanud midagi ka minu sabakondi all.

Kas olete kogenud midagi sarnast? Üritasin selle kohta guugeldada, aga ei leidnud midagi, ma muidugi ei osanud otsida ka, “palaviku ajal miski kasvab kehas” väga tulemusi ei andnud.

Kuu aega laatsaretti – kuu aega taastumist

March 12, 2019March 15, 2019 ~ Liivi ~ 53 Comments

Eile oli üks mõnus esmaspäev, üldse mitte sinine! Lapsed käisid kõik koolis-lasteaias, Silver lõhkus maal puid ning mina sain pool päeva üksi vaikust nautida. Viimane selline päev oli 21. veebruaril, mis oli Neljanda jaoks kuu ainus lasteaiapäev, Kolmanda jaoks oli see viies, mis jäi ühtlasi ka viimaseks, sest samal õhtul kerkis tal järjekordne palavik.

Kõik sai alguse tegelikult juba 21. jaanuaril, kui Kolmandal tõusis kõrge palavik, millest järgmisel päeval enam mingit märki ei olnud, midagi muud sellele ei järgnenud ka. Nädal hiljem, 28. jaanuaril, tekkis Teisel pärast tunde mõõdukas palavik, mis kerkis järgmisel päeval ligi 40 juurde, aga ülejärgmisel oli kõik pealtnäha korras ja pärast seda läks ta tagasi kooli. Samal ajal jäid pisemad lasteaiast koju, sest Neljandal tekkis kõrge palavik ja Kolmas hakkas köhima.

7. veebruaril olid juba kõik neli kodus, sest ka Esimesel tõusis palavik ja tekkis köha ning Teisel avaldus nina all mädane nahapõletik, mis hakkas arenema kohe pärast palavikku, aga ma pidasin seda alguses ohatiseks ja nii sai see mitu päeva kasvada, kuni läks nii koledaks, et laps häbenes sellega kooli minna. Kus on, sinna tuleb juurde ehk viis tõbist last …

Esimene jäi koju 5. veebruarist, see oli teisipäev, ta oli paar päeva palavikus, köhis veidi ja läks järgmisel nädalal tagasi kooli, kuid juba esmaspäeval tõusis tal uuesti palavik, küll ainult üheks õhtuks, aga pärast seda oli ta igaks juhuks veel kaks päeva kodus. Neljapäevast läks taas kooli ja järgmise nädala kolmapäeval jäi jälle koju, sest köha ägenes korralikult. Paraku olid käsil veerandi viimased päevad, nii et ta pidi käima pärast tunde koolis paari asja järele tegemas, mille peale arvas õpetaja, et kui laps vähegi suudab, võiks ta ikkagi koolis käia. Esimene siis pingutas veel need paar viimast päeva, pärast mida jäi ta taas kõrgesse palavikku ning vaheaja veetis juba kopsupõletikus … Kooli tagasi jõudis ta alles eile.

Kuigi jaanuari lõpus ei järgnenud Teise kõrgele palavikule pealtnäha midagi, maadles ta oma nahapõletikuga mitu nädalat. Ta puudus oma koleda ninaaluse pärast 7. ja 8. veebruaril, samal ajal sai ravi peale ja esmaspäevaks oli nahk juba nii ilus, et sai kooli minna, kuid nädala lõpus tekkis tal nohu ja nahapõletik muutus taas aktiivseks, mistõttu oli ta veerandi viimasel nädalal jälle kolm päeva kodus.

Paraku ei allunud nahapõletik antibakteriaalsetele salvidele, vaid levis hoopis uutesse kohtadesse, nii et 25. veebruaril sai ta raviks juba suukaudsed antibiootikumid. See ilmselt nõrgestas korralikult tema organismi, sest keset kuuri tõusis tal mitmeks päevaks kõrge palavik ja temagi hakkas köhima. Tal ei tõusnud ainult palavik, vaid ka põletikunäit, mille peale määrati talle otsa teist sorti antibiootikumid … Minust jäid need nädal tagasi apteeki, ma lihtsalt ei julgenud talle teist kuuri järjest teha, seda enam, et esimese kuuri järel tekkis lapsel allergiline reaktsioon – tal oli pahkluudest põskedeni korralik (nõges)lööve. Täna näen, et seda teist kuuri polnudki vaja, Teine paranes ka selleta.

Kui Esimesel veerandi viimasel nädalal köha ägenes, siis jäi ka Kolmas pärast nelja lasteaiapäeva uuesti köha ja palavikuga koju ning see palavik püsis tal kaheksa pikka päeva. Kokku oli ta veebruaris kena kaks nädalat palavikus, kuu esimese pooles need palavikud lihtsalt tulid ja läksid, mitte ei püsinud terve nädala nagu kuu teises pooles. Ka temale määrati pärast esimese antibiootikumikuuri lõppu teine otsa, sest esimene teda tervemaks ei teinud, aga ma ei ostnud ravimeid kohe välja ning paar päeva hiljem oli köha nii palju taandunud, et jätsingi ka tema antibiootikumid apteeki.

Neljas oli oma kõrge palaviku järel lihtsalt nohus ja pärast seda puhkas niisama kodus, temal antibiootikume vaja ei läinud, aga kuu jooksul oli ka tema vähemalt viis päeva palavikus, nii et nelja lapse peale oli palavikke rohkem kui veebruaris päevi … Sellist kuumalainet meil varem olnud ei ole … Igasuguseid laatsarette oleme siin pidanud küll, kuid kõrgeid palavikke on esinenud pigem harva ja needki on enamasti ühepäevased olnud.

Veebruar oli igatahes selline hullumaja, et kuu teises pooles tekkis mul juba ahastus – nii villand oli sellest, et jaanuari lõpust alates oli kogu aeg kellelgi mingi häda, palavik palaviku järel, lakkamatud köhahood ja magamata ööd. Kui juba tundus, et lapsed hakkavad terveks saama, kustutas kannapööre kõik lootuskiired, sest poisid jäid hoopis veel haigemaks … Tõesti tuli mingi hetk jõuetuse nutt kurku, kui kraadiklaas näitas taas palavikku ja seda veel mitmes kaenlaaluses järjest.

Kuna kuumalaine käis kõigist lastest üle ja nad kõik olid terve kuu vähem või rohkem haiged ning kolm neist said raviks antibiootikumikuuri, mõtlesin teha neile kõigile ka vitamiinikuuri, et organisme pikast põdemisest turgutada. Eelmisel aastal umbes samal tarvitasid lapsed Nutrigeni toidulisandeid ning poisid olid pärast seda pikalt terved kui purikad, Neljas küll nohutas regulaarselt edasi, kuid kahe nohu vahele jäi siiski lasteaias käimise rekord, mistõttu liikusid nüüd mõtted taas Nutrigeni peale.

Rosena Facebooki lehel läks meel aga vähe mõruks, sest nägin, et Nutrigeni toidulisandid olid terve veebruari 30% odavamad, mina tahtsin neid muidugi märtsi esimestel päevadel osta – kui tüüpiline! Needsin end korraks maapõhja ning kirjutasin Rosenale läbi Facebooki lootusega saada väikese hilinemisega see soodustus, sest tahtsin osta ikkagi neli pudelit. Rosenast aga vastati, et nad saadavad need pudelid niisama ja veel topeltkoguses, et lapsed saaksid teha kuuajase vitamiinikuuri. See oli tõesti parim asi, mis pärast terve kuu kestnud laatsareti juhtuda sai! Aitäh-aitäh-aitäh-aitäh, Rosena!Nutrigen Supra, ainus laste toidulisand, milles on 13 vitamiini ja 10 mineraalainet.

Ma ei ole muidu väga multivitamiinide usku, aga Nutrigeni toidulisandite puhul tegin erandi, sest nende esimeseks koostisosaks ei ole suhkur. Ma ei ole küll koostisosade ekspert, kuid mulle tundub, et Nutrigeni siirupites on igasuguste teiste siirupite, kummi- ja šokolaadikarudega võrreldes ebavajalikke aineid oluliselt vähem või pole neid pea üldse. Võimalik, et olen ülekohtune, kuid kummikarude ja muude kommisarnaste vitamiinide suhtes on mul alati olnud korralik tõrge, mulle on need tundunud rohkem kallid kommid, mistõttu hakkasin mingil hetkel igasuguseid multivitamiine juba eos välistama, ei jäänud palju puudu, et oleksin aasta tagasi sama teinud ka Nutrigeniga.

Võib-olla sellepärast lapsed haigeks jäidki, et nad tavaliselt midagi peale D-vitamiini juurde ei saa. Kui, siis ainult C-vitamiini, aga seda mitte igapäevaselt ega isegi mitte igakuiselt. Sügiseks küll ostsin 3 erinevat Nutrigeni siirupit, et valmistuda viiruste hooajaks, kuid meie kamba peale piisas sellest kogusest ainult kaheks nädalaks, millest jäi ehk väheks. Samas pidasid lapsed veebruarini täitsa hästi vastu, kui mitte arvestada Neljanda nohutamist, sest see on miski, mis on temaga sünnist alates aastaringselt kaasas käinud.

Igatahes, veebruari vintsutuste järel kulub lastele üks superturgutus ära ja selleks eelistan praegu just Suprat, maksivitamiinisiirupit. Mõnede allikate väitel kulub kevadel nagunii üks vitamiinikuur ära, sest talve jooksul on keha kulutanud palju energiat temperatuuri hoidmisele, samal ajal on aga toidulaual vitamiinide kogus vähenenud, mistõttu võib organismi kimbutada vitamiinipuudus ja tulemuseks on kevadväsimus.

Ma ei tea, kas see on kokkusattumus, aga viimane suurem laatsaret ja antibiootikumide tarvitamine jäi üle-eelmise aasta märtsikuusse, mil kõik lapsed olid korraga pikalt haiged, kolm neist lõpuks kõrvapõletikuski. Võib-olla ongi nende organismid kevadeks nõrgemad olnud, mistõttu on haigused kergemini külge hakanud. Mitte ainult nende organismid, vaid kõigi ehk veebruaris-märtsis ei ole mitte gripihooaja haripunkt, vaid inimeste immuunsuse madalpunkt.

On kuidas on, lapsed on lõpuks terved ja loodan, et nende immuunsüsteemid saavad nüüd nii palju üles turgutatud, et see jääb mõneks ajaks kestma. Üks pudel Suprat on neil kamba peale juba tühjaks tehtud, seitse veel jäänud …Kes tahab samuti laste immuunsuse turgutamiseks Nutrigeni toidulisandeid krabada, siis märtsi lõpuni saab seda teha koodiga sidrun 30% soodsamalt.

Üllatusena oli Rosena.ee saadetud pakis lausa kümme pudelit Supra siirupit, aga meile piisab kaheksast, mistõttu kingin kaks pudelit kellelegi ära. Olenevalt lapse vanusest piisab sellest kogusest 27-80 päevaks. Kui tunned, et sinu lapsel/lastel oleks just praegu midagi sellist vaja, siis anna sellest kommentaariga märku, võitja loosin välja juba 15. märtsil, et uus nädal saaks alata vitamiinikuuriga.

15. märts: Nutrigen Supra siirupid võitis Merle, palju õnne!