Jõulud

Meie jõulutasime kolm päeva jutti. Viimasel päeval küll omaette oma kodus kaks päeva vana liha ja hapukapsast süües ning piparkooke tehes, aga jõulutamine seegi. Tegelikult ei saa me enam maja puhul kasutada sõna kodu, sest see pole enam meie kodu. Maja on müüdud ja uue aasta alguses kolime välja.

See on see põhjus, miks ma paar kuud pole suurt midagi kirjutanud. Ma pidin sellest eraldi postituse kirjutama, aga tunnen, et ma ei oska seda praegu teha. Mu emotsioonid kõiguvad seinast seina ja reaalsus pole mulle veel kohale jõudnud. Kui päeval veel saan suurema kurbuseta hakkama, siis igal õhtul voodis lakke vaadates tuleb klomp kurku, sest varsti vaatab mulle oksaaukudega laelaudade asemel vastu külm betoonlagi. Täna tuli tegelikult juba päevasel ajal pisar silma, kui vaatasin köögiaknast välja ning mõtlesin, et varsti avaneb mulle köögiaknast hoopis teistsugune vaade vastasmaja kümnetesse akendesse.

Ja samas on õhtuid, kus laste magamapanek on nii suur tsirkus, et ma ei jõua ära ooodata, millal saan lapsed kahte magamistuppa jagada. Samad mõtted tulevad pähe ka siis, kui käib suur kaklus Lego Duplo klotside pärast. Korteris lähevad Duplod pisemate tuppa ja suurtele jääb nende kastitäis väikeseid Lego juppe ning teineteise tubadesse neil asja ei ole. Teoorias.

Legodest rääkides, siis poisid said jõuluvanadelt kamba peale 10 uut suuremat ja väiksemat komplekti. Teine juba ohkas, et mis jõuluvanal viga on, et ta ainult legosid toob. Eks jõuluvanad teavad, et Lego on alati kindla peale minek ja oli ka, lastel oli tegevust mitmeks päevaks, aga kuna väikesed lõhuvad suurte ehitisi, siis sai kuni kolimiseni kõik uued legod karpidesse ära pandud. Juba paari nädala pärast saavad nad legodega oma toas edasi mängida ja tuba väikeste eest suletuna hoida. Suured poisid olid sellega igati päri ning loovutasid lahkelt oma legod kolimiskasti.

Ega mul jõulude kohta ka midagi uut ja huvitavat kirja pole panna. Olid täitsa tavalised ja toredad jõulud. Ühed toredamad üle pika aja, sest meil oli raha, et teistele kinke teha ja andmisrõõm on ikka kõige suurem rõõm. Lapsed olid ka juba niivõrd suured, et saime jõule nautida – maailm ei käinud ümber pesamuna naba. Lapsed ajasid rohkem oma asju ning rõõm kinkide üle oli nii suur, et neil polnud aega süüagi.

Teisel päeval käisime nii minu kui ka Härra vanemate juures, siis jäi lastel lõunauni vahele ning koju jõudsime alles kella 23 ajal. Järgmisel päeval võtsime siis vabalt, lapsed olid terve päeva ööriietes ja mängisid oma uute asjadega, me Härraga vaatasime niisama telerit ja õhtul tegime perega piparkooke. Et asi liiga idülliline ei oleks, siis igale poole vahele mahtus palju kaklemist, karjumist, solvumist ja muud sellist toredat argielu nelja lapsega. Piparkookide tegemist saatsid ka pidevad läbirääkimised, kompromissid, sunniabinõud, sest neljal lapsel on ju vaja korraga ainsa pintsliga piparkookidele muna määrida, või vormid minema visata, kui tehtud kujukest taigna seest kätte ei saa, või krokodillipisaraid valada, kui glasuuri tuleb korraga liiga palju ja nii edasi.

Nüüd ma küll liigun tagantpoolt ettepoole, sest lähen kolmanda päeva juurest esimese päeva juurde, kui meil käis jõuluvana. Lapsena oli vahva, jõuluvana tuli ja tõi kinke, aga nüüd… Jõuluvana tuleb, paneb meie ostetud kingid kotti, et need kohe lastele edasi jagada ning võtab selle eest veel tasu ka.

Me lastele luuletusi ei õpetanud. Esimesel oli olemas luuletus või laul, mille ta sedasi ühtlase pika joruna ette luges, et raske oli eristada ainsatki kohta, mis oleks riimunud. Aga vähemalt oli tal midagi olemas.

Teine oli maru kaval. Kui me küsisime nädalaid ja päevi enne jõuluvana tulekut, kas tal on luuletus olemas, siis tema vastus oli alati jaatav, aga ta lubas meile seda alles õigel päeval esitada. Õigel päeval tuli sealt suust ainult hädine: “Emme, tule aita. Issi, tule sina.” Lõpuks ta midagi vist ikka kokku jutustas, sest meie talle appi ei läinud, aga kingi ta kätte sai.

Neljandat pidin ma küll aitama, sest tema ajas sõrgu vastu ega tahtnud isegi jõuluvana lähedale minna. Kahepeale saime kingi ikkagi kätte, aga kuna ta pidas pakki liiga raskeks, siis ta viis selle mitu korda jõuluvanale tagasi.

Samuti pidi Härra Kolmandat aitama, sest poisi suu oli täitsa lukus ja kui tema suu on lukus, siis see ON lukus ehk seda ei murra mingi valemiga lahti.

Kolmas oli vähemalt nõus pärast jõuluvana süles istuma. Nagu näha, siis Neljas seda suure rõõmuga ei teinud ja temaga samal päeval sündinud “kaksikõde teiselt emalt” ei tulnud üldse vabatahtlikult üksinda pildile.

Hiljem protestis jälle meie Kolmas, kes samuti ei tulnud enam vabatahtlikult pildile. Arusaadav! Millisel lapsel on aega fotosessiooniks, kui kingitused ootavad lahti pakkimist?!

Meile jõuluvana kinke ei andnud, aga ma ise olin küll sel aastal kinkidega iseendale ja Härrale helde. Härra sai uue parfüümi, kahepeale saime Lumi näokreemid, lauamängu ja spaapaketi ka.

Minu vanemate juures toimus ka väike fotosessioon ehk igaaastane jõulupilt koos lastelastega. Kuue aastaga kuus lapselast – pole ime, et mu issi nii vanaks on jäänud.

Sai nüüd kõik läbisegi postitusse surutud, aga sellised me jõulud olid. Võib-olla mitte kõige toredamad, sest me ei saanud olla päris nii, et kurvad viimased jõulud siin majas mõtted üldse pähe ei tulnud. Ikka tulid. Aga see eest olid jõulud toredamad kui viimastel aastatel, mil ma ei jõudnud magamatusest kurnatuna oma kõhtu kaasas tassida või magamatusest kurnatuna seedisime neljanda lapse uudist või magamatusest kurnatuna olin neljanda lapse ainsaks toidulauaks ja lohutusallikaks või magamatusest kurnatuna tegime terve detsembrikuu korteris remonti ja panime sinna alla kogu olemasoleva raha ja laenasime veel juurdegi. Selliste jõulude kõrval oli tänavu ikka väga lihtne ja hea olla.

Kas ainult mulle tundub või on postitus veidi masendunud alatooniga? Kui teile ka tundub nii, siis see ei olnud tegelikult üldse sedasi mõeldud. Jõulud olid tõesti toredad ja ma loodan, et teie jõulud olid sama toredad või hoopis toredamad!

Ma ei ole hetkel üldse masendunud, sest meid ootab homse pulma-aastapäeva puhul Arensburg spaahotell, kus saame veeta 2 ööd. Ma ei olegi pärast laste sündi (ehk 7 aastat ja 5 kuud) nii pikalt puhanud, seega ootan elevusega meie minipuhkust. Härra peseb praegu autot, mina hakkan kohe homseks asju pakkima ja homme samal ajal mõnuleme juba kahekesi oma hotellitoas.
Ei, ma ei karda seda infot siin jagada, sest maja ei jää tühjaks – keegi peab ju ahjusid kütma ning kasse ja küülikuid toitma.

Kes on Kuressaare eluga rohkem kursis, siis soovitage söögikohti ja ajaveetmisvõimalusi või mõnda looduskaunist kohta, kus jalutades akusid laadida.

Ps! Arensburgis saab praegu veeta 2 ööd 99 € eest, mitukümmend voucherit on veel Cherrys saadaval.

Viisin kolmapäeval Ruudi loomakliinikusse kastreerimisele ja seal selgus, et teda on vaja hoopis steriliseerida. 57221023

Ma olin leebelt öeldes üllatunud, kuigi ma polnud kunagi kassile saba alla vaadanud. Ema ütles, et on isane ja tean, et punased kassid ongi enamasti isased, seega ma ei kahelnud kordagi kassi soos. Preili Ruudi! See ei kõlanud üldse hästi.

Samuti ei kõlanud hästi steriliseerimise 30 € kallim hind. Koos kiibi ja europassiga oli arve kokku 95 €, aga mul oli kaasa võetud 80 € ja seda arvestasin ka veel varuga. Aga kassi sain siiski välja lunastatud – ema laenas kümneka ja mündisahtlist sain kokku puuduolevad 5 eurot.

Tagasi sain juba ärkvel kassi, kes absoluutselt ei püsinud pappkarbis teki sees, vaid ronis mulle sülle. Oli küll natuke näost ära, aga mitte seda nägu, et tal on kõhu all värske haav. Koju jõudes joosti esimese asjana toidukausi juurde, tehti tiigrihüppeid kappide peale, taheti lastega mängida. Ma muidugi keelasin lapsi, sest “kassil oli just operatsioon ja ta vajab rahu”, aga isegi kui lapsed temast välja ei teinud, siis ta hüppas kõrgel rippuva helkuri järele ja tegi muid trikke – ei mingit rahu. Järgmiseks päevaks anti valuvaigisti kaasa, aga seda ei läinudki vaja, sest kass polnud üldse seda nägu, et tal valus oleks. Ma olin täitsa üllatunud, et see asi nii kergelt käis. Haav on ka ilus ehk ei puneta ega paisteta.

Kuigi ma pärast uudist üritasin tuletada Ruudist erinevaid nimesid, siis ei sobinud ükski Ruudika ega Ruuda. Ja siis tuli kätte öö, panin pea padjale ning pähe tuli Ruubi – geniaalne! Kass ei saa väikesest nimemuutusest arugi. Kuid mul on ikkagi naljakas mõelda, et ta on emane, sest ta pole üldse emase kassi moodi.

Lugesin, et punased kassid on iseloomult sülekassid, sellised leebed ja armastavad, kes igatsevad inimese lähedust. Ruubi on tõesti kass, kes kõnnib perenaise järel, ta on minu sabarakk, suur nurrumootor, kaisukass, lastesõber. Ta laseb end lastel väntsudada, talle meeldib nendega nagu omasugustega mürada, ta konkreetselt murrab neid – hüppab suurte hüpetega peale, haarab neil kaela ümbert kinni ja närib juukseid. Samas teeb seda nii õrnalt, et lapsed ei ole lõhki kriimustatud. Paar üksikut kriimu on teinud, aga ei midagi erilist.

Ka pidavat punased kassid olema häälekad ning seda on Ruubi küll. Ta näugub elevusega, kui näeb, et panen talle süüa. Kui tal on igav, siis ta otsib kurrmäutades lapsi või nutab nende uneajal ukse taga. Oma saba taga ajades uriseb ta üldse nagu koer. 😀

Aga nüüd päkapikkude juurde. Kui Ruubiga koju jõudsime, siis sain kätte ühe lugeja saadetud paki, mille avamisel läksid mu silmad märjaks. Pakis oli palju asju, aga raamat “Oskar ja asjad” ajas ihukarvad püsti, sest loomakliiniku 30 € suurema arve peale mõtlesin oma peas, et sinna see soovitud raamat nüüd läks ja kuna see nii kuum kaup on, siis jõuludeks on see kindlasti läbi müüdud. Kujutage nüüd ette minu heameelt, kui ma paar tundi hiljem pakki avades seda raamatut nägin – ma ei uskunud oma silmi!

Lapsed ei uskunud samuti oma silmi, kui nägid šokolaadihunnikut ja nöörimängu. Nad olid kindlad, et selle paki saatis jõuluvana ja ma ei hakanud vastupidist ka väitma. Ka meeldib neile raamat, tänu millele nad ilmselt näevad edaspidi hernesupis mädasood… Mina küll näen.

Pakis oli veel ühtteist, ma kõike letti ei löö, aga kiidan lõhnavalikut – Salvador Dali Eau De RubyLips. Ei tea, kas selle lõhna pärast tuligi mõttesse nimi Ruubi? Igatahes pidasin parfüümi alguses huuleläikeks, sest pika ja peenikese karbi peal oli rida huuli, aga sees oli hoopis pliiatsikujuline pisike pudel. Lõhn on täitsa minu maitse – värske, veidi magus, nooruslik.

Pakk oli üldse nii kümnesse! Tekitas küll veidi tänuvõlgase tunde, aga see ei olnud kindlasti päkapiku soov. Tänutunne on siiski suurem kui võlglase tunne. Selline üllatus tegi ikka väga rõõmsaks ja suurendas jõuluootust. Maa on küll must ja ilmad hallid, aga jõulutunne on mul juba mõnda aega peal… Kuna suure tõenäosusega on meie kolmandad jõulud majas ühtlasi viimased ja esimesed kaks on viltu läinud, siis nüüd lihtsalt tuleb võtta jõuludest parim.

Veel kord suur aitäh päkapikule, kes meile oma üllatusega nii palju jõulurõõmu juurde süstis! 🙂

Viimased jõulud siin majas

Ruudist sai Ruubi ja meil käisid päkapikud.