Avaldatud esmalt Parim Aeg pereblogis, mida enam vist ei eksisteeri.

Hei! Kas teate, millisena sündis möödunud suvel Parim Aeg lehekülg? Tegu oli kampaanialehega, mis kutsus üles peresid veetma parimat aega, seda jäädvustama ja jagama ning vastutasuks saadeti üks õnnelik pere Pariisi Disneylandi. Meie olemegi see õnnelik pere, kes veetis viimase koolivaheaja Pariisis ja Disneylandis ning vähim, mida ma tänutäheks teha saan, on jagada reisimuljeid ka Parim Aeg pereblogis.

See reis oli meie esimene taoline perereis üldse. Kuna Silver töötab Soomes, siis üle lahe oleme käinud küll ja suved seal veetnud, aga see on olnud pigem argielu elamine teises keskkonnas, mitte otseselt reisimine. Seda päris esimest perereisi andis igatahes pool aastat oodata, ja siis käis sõrmenips, reis oli läbi ja nüüd on reisist juba ligi kuu aega möödas ka. Ma ei saa aru!

Aga alustame algusest. Olen ma juba pikalt kirjutanud esimesest päevast, mis kulus täies ulatuses läbi väikeste äparduste Pariisi, täpsemalt hotelli, jõudmise peale, sellest ma enam nii pikalt ei kirjutaks. Lühidalt öeldes kulus meil koduukse sulgemisest hotellituppa jõudmiseni umbes 10 tundi ja seega õhtul hilja me enam Pariisiga tutvust tegema ei hakanud, aga triumfikaare juures maa alt välja tulles mõnusa emotsiooni saime küll. Me jooksime Tallinnas läbi vihma ja tuule parklast lennujaama ning uuesti astusime õueõhu kätte triumfikaare juures metroojaamast väljudes, õhk oli tuulevaikne ja soe ning vaatepilt imeline, isegi lastel tuli ühest suust pikk ja üllatunud „vauuu“.
Triumfikaare juurest umbes 800 meetri kaugusel ootas meid kolmetoaline apartement neljatärnihotellis Royal Garden Champs Elysees, mis ei olnud tegelikkuses üldse nii luksuslik, kui piltidel alguses tundus, aga luksust me taga ajama ei läinudki. Selle hotelli valis meile tegelikult reisikorraldaja, kelle kinkekaardi me saime, ja nende koostööpartneritel ei olevat olnud palju võimalusi, kuhu kuueliikmeline pere oleks taskukohase hinna eest ära mahtunud. Oma apartementi mahtusime igatahes mugavalt ära ja nuriseda ei olnud millegi kallal, kui, siis ainult kööginurgas oleks võinud olla paremaid söögitegemisevõimalusi kui külmutatud pitsa küpsetamine mikrolaineahjus. Õnneks rikkalik hommikusöögilaud ja väga hea kohv hotelli restoranis kompenseerisid need külmutatud pitsad.Hommikusöögi magusam valik.

Pärast saabumisõhtut jäi meile Pariisis kaks päeva, sest reisiplaane tehes kahtlustasime, et linna vaatamisväärsused mõjuvad lastele igavana ja seetõttu panustasime rohkem Disneylandi peale. Ega me väga ei eksinud, suuremad lapsed oskasid elevusega oodata ainult Eiffeli torni ja sedagi tänu paar aastat tagasi vaadatud animafilmile „Ratatouille“. Enne reisi üritasin ka „Jumalaema kiriku kellalööja“ abiga tekitada nendes soovi kirikut oma silmaga näha ja kui vahepeal isegi tundus, et see õnnestus, siis kohapeal ei olnud neil kirikust sooja ega külma.

Esimesel päeval läksimegi kohe hommikul juba tuttavasse metroojaama, ostsime päevapiletid kaheks päevaks ja sõitsime ühe ümberistumisega Jumalaema kiriku juurde, kus lastel jagus tähelepanu ainult tuvidele ja kiriku kõrval olnud vedrukiikedele. Kirikusse sisse me üldse ei läinudki, esiteks oli järjekord pikk ja teiseks ei olnud lapsed sellest mõttest just väga vaimustuses. Veetsime aega hoopis kiriku kõrval ja taga asunud pargis. Kahjuks ei olnud seal atraktsioone igale lapsele, nii et see ajaveetmine sisaldas omajagu nuttu, kaklemist ja meiepoolset lahenduste otsimist.

Selle segaduse sees astus minu ligi üks mustlane ja järgmisel hetkel oli mul pastakas käes ning oodati minult allkirja, kohe ja ruttu, igasuguste liigsete selgitusteta, lihtsalt paluti, et ma alla kirjutaksin. Kui ma seda teha ei soovinud, siis rõhutati, et see ei ole midagi, ainult mu allkirja on vaja. Millegipärast oli teiste allkirjade taga erinevad summad, nii et ma jäin endale kindlaks ja surusin talle sama pealetükkivalt pastaka pihku tagasi. Hiljem sain teada, et sedasi neil asjad käivadki – kui allkiri on käes, siis hakatakse raha välja pressima, sest oled oma allkirjaga juba kinnitanud, et annetad neile. Nagu neil oleks kuskile kaebama minna, kui inimene allkirja annab, aga raha mitte. Jabur, aga tundub, et see äri neil toimib, sest muidu nad aega selle peale ei raiskaks.

Jumalaema kiriku juures pisteti mulle pihku ka kaks paadisõidu sooduskupongi ja edasi läksimegi paati otsima ning jõudsime välja Batobusi peatuseni. See ei olnud see laev, mida otsisime ja kuna hinnavahe oli umbes 10 €, siis otsisime edasi. Vahepeal tegime pilte ka, mille ajal pakkusid juhuslikud möödujad, et nad teevad ise pilti, siis saame terve perega peale jääda. Kuna tundusid toredad inimesed, siis võtsime lahke pakkumise vastu ja nad olidki toredad, ei jooksnud mu kaameraga minema. Me küll pildil päris fookusesse ei jäänud, aga mis seal ikka, vähemalt oleme kuuekesi peal.

Kui olime pika maa maha kõndinud, siis avastasin kupongide pealt, et tegu oli ühetunnise sõiduga, samas Batobusi 10 € kallim pilet andis võimaluse sõita terve päeva ja käia erinevate vaatamisväärsuste juures. Mis seal ikka, kõndisime sama pika maa tagasi, mille peale lapsed lubasid, et nad ei reisi enam kunagi minuga, sest ma ei tea, mida ma teen. Ei vaidle vastu, ma ei teadnudki, mida teha ja kuhu minna.

Olime juba omajagu jalgade peal olnud, lastel oli igav ja nad hakkasid tüdinema, aga me ei olnud Jumalaema kiriku juurest kaugemale jõudnud. Olukorra tegi paremaks väikene söögipaus, aga seda hetkeni, mil paati jõudsime ja lapsed seal kohe vetsu tahtsid. Paadis vetsu muidugi ei olnud ja seega pidime juba järgmises peatuses maha minema, kuigi esialgne plaan oli sõita Louvre muuseumi juurde, mis oli kolmas peatus. Ma isegi ei tea täpselt, mis koht see oli, kus me vahepeatuse tegime, võib-olla oligi tegu lihtsalt botaanikaaiaga, sest midagi enamat ma seal ei näinud. Kuna pärast vetsus käimist oli järgmise paadi tulekuni veel omajagu aega, siis jätkasime seal oma söögipausi ja tegime pilte.

Kui me lõpuks Louvre juurde jõudsime, siis oli laste päevanorm juba täis, kes oli väsinud, kellel oli lihtsalt igav ja kes leidis, et see Louvre on puhta mõttetu koht. Eks meil endal olid ka siis juba väike tüdimus peal. Mitte ringi käimisest, sest me ei olnudki veel kuskile jõudnud, vaid laste tujude üleval hoidmisest. Otsustasime sõita edasi Eiffeli juurde ja sealt metrooga hotelli puhkama minna, et järgmisel päeval oleks tee selge, kui hakkab meie tornikülastamise kellaaeg kukkuma. Eiffeli juures oli inimmassis raske liikuda ja metroopeatus, mis pidi kohe seal samas lähedal olema, oli laste lohisevate jalgade tõttu kuidagi väga kaugel.

Kokkuvõttes me suurt kuskil ei käinud, midagi eriti ei näinud ega teinud, aga hotelli tagasi jõudes lõid ka meie päkad tuld ja kella vaadates tekkis küsimus, kuhu see aeg vahepeal kadus. Hotellis sõime kõhud korralikult täis, pärast mida kukkusid kõige pisem ja kõige suurem voodisse ning jäidki sinna nohisema. Poisid lihtsalt vedelesid teleri ja arvuti ees, neil ei olnud jaksu isegi omavaheliseks kraaklemiseks. See väike puhkepaus mõjus tegelikult meile kõigile hästi, sest pärast seda olime valmis minema Eiffeli õhtust tuledemängu vaatama. Tegime seda populaarsel Trocadero platvormil ja ajasime seal kahe käega tänavamüüjaid eemale. Vähemalt me Silveriga üritasime seda teha, lapsed samal ajal teretasid neid ja viisid neile tagasi mingeid lendavaid valgusjullasid, nii et me ei saanud kaupmeestest päris lahti. Mis seal ikka, ostsime siis paar valgusjullat, mõned plastikust valgustusega tornid ja 10 tornikujulist võtmehoidjat.

Trocadero juurde sõitsime bussiga, see variant oli ka metroopiletite hinna sees ja Eiffeli juures käimiseks osutus see metroorongist mugavamaks ja kiiremaks, sest bussipeatus oli meil hotellist kahe sammu kaugusel. Buss sõitis küll iga 15 minuti tagant, nii et peatuses oli veidi rohkem ootamist, aga Trocadore juures möödus see ootamine väga põnevalt, kuna bussitaskus jäid seisma kaks pikka valget limusiini ja nii lähedalt polnud lapsed varem neid imemasinaid näinud. Nad olid vaatepildist vaimustuses, aga kahjuks uhked autod meile küüti ei pakkunud, nii et pidime edasi bussi ootama. Õhtu läks igatahes korda, lastele meeldis ja meile meeldis. Meile meeldiski just see, et lastele meeldis, sedasi oli täitsa tore nendega ringi käia.Teisel päeval läksime juba varakult tagasi Trocadero platvormile, sest eelmisel õhtul me seal õigeid turistipilte ei saanud. Lisaks tahtsime varakult Eiffeli juures olla, et me etteostetud piletitega kindlasti õigel ajal õiges kohas oleksime. Taaskord tuli ajada kahe käega eemale tänavamüüjaid, kellele lapsed juba kaugelt rõõmsalt „hellõuu“ hüüdsid. Lõpuks ei vaadanud ma kaupmeestele enam otsagi, tegin näo, et ei kuule ega näe neid, aga pesamuna kuulis ja nägi ning teretas üht laia naeratusega. Selle rõõmsa teretuse peale läks ka kaupmehe suu naerule ja ta kinkis tüdrukule võtmehoidja. Mõni tundi hiljem kõndisime uuesti samast kohast mööda, too mees oli ikka seal ja hüüdis juba kaugelt, et tema „best family“ tuleb. Minu süda igatahes sulas ja ma olin valmis temalt 30 võtmehoidjat ostma, aga ülejäänud pere liikus edasi, nii et ma ka seisma ei jäänud. See kripeldab siiamaani, et ma midagi ei ostnud, mis siis, et me võisime olla temale sajakümnes „best family“, tema oli meile esimene ja ainus, kes meid sedasi mäletas.Eiffeli torni juures olime isegi liiga vara platsis ja kellaaeg oli kellaaeg, varem meid sisse ei lastud, nii et ootasime seal ikka ligi poolteist tundi torni pääsemist. Iseenesest oleks seal olnud mõnus istuda ja süüa, aga ilm oli nii tuuline ja külm, et me kükitasime enamuse ajast kuskil putka taga tuulevarjus. Viimase lõpu ootasime ikkagi järjekorras, kus ei olnud kõige toredam olla, sest üks oli selleks hetkeks juba nii tüdinenud, et kõik oli tema jaoks mõttetu, püsti ta seista enam ei jõudnud, oodata ei viitsinud ja nii ta maas aeles. Tornis ei olnud kellegi meeleolu parem, sest niigi pika külmetamise järel oli seal eriti külm olla, ruumi liikumiseks väga ei olnud ja tipupiletite soetamiseks oleks tulnud pikalt järjekorras seista. Leppisime siis ainult teise korruse külastamisega, vaatasime vaid korra maa peale, tegime mõned pildid ja sõitsime alla tagasi. Oligi kogu külastus.Leia pildil neli kokkulitsutud last.

Suuremaks elamuseks osutusid teele jäänud Lamborghinid ja Ferrari ning Eiffeli alal liikunud sõdurid. Eriti suur asi oli see, kui üks neist lastele lehvitas. Kuigi nägime, kuidas sõdurid käskisid ära kustutada pildi, mis nende nina all neist tehti, küsisime, kas tohime neid koos lastega pildistada. Lapsed on meil suured sõdurite fännid, nende jaoks on sõdurid samal pulgal Supermani, Ämblikmehe ja teiste väljamõeldud kangelastega, nii et see oli vist terve reisi ajal ainus kord, kus lapsed ise väga soovisid pildile jääda. Esmalt saime sõbraliku ja viisaka eitava vastuse, sest see olla vastuolus reeglitega, kuid kui olime veidi edasi liikunud, siis tormasid sõdurid meile järele ja ütlesid, et teevad meie puhul erandi, kui lubame, et see pilt kuskile internetti ei lähe. Lubasime. Poiste kõrval võttis kükitades koha sisse vaid üks sõdurpoistest, teised jäid tagaplaanile seisma, igaüks erisuunas, aga seda mitte poseerimise mõttes, vaid ühe häiritud tähelepanuga sõduri seljataguse valvamise mõttes.

Kuna Eiffeli torni juures külmusime ära, siis läksime sealt otsejoones hotelli tagasi ja olime seda meelt, et ongi kogu lugu, rohkem Pariisis kuskil ei käi ja midagi ei vaata, aga imelik hakkas. Mis mõttes me lihtsalt istume poolest päevast hotellis, nagu me käiks igal nädalavahetusel Pariisis?! Puhkasime mõned tunnid jalga ja läksime triumfikaare juurde, millest olime juba vähemalt viis korda möödunud. Olin lugenud, et selle otsa saab vaid mööda kitsast treppi, aga meid juhatati lahkelt lifti, nii et saime suurema jalavaevata hakkama. Alla tulime trepist, see suurem asi vaev ei olnud.Triumfikaare otsas oli vaade palju ägedam kui Eiffeli tornis, lisaks oli tuul vaibunud ja inimesi oli seal võrdlemisi vähe. Me Silveriga jälgisime pikalt liiklust ringteel, millel on arusaamatu arv radasid ja 12 tänavaotsa, kuhu keerata. 10 aastat tagasi sõitsime päris mitu korda sellel ringteel ja tegime seal ka auringe, sest me ei saanud aru, kuidas seal see liiklemine käib. Sedasi ülevalt jälgides ei saanud me endiselt aru, mingit korrapära seal ei olnud, samas kõik toimis. Keegi isegi ei andnud signaali nendele, kes ringteel seisma jäid ja endast triumfikaare taustal selfiesid tegema hakkasid.Kui kauaoodatud Eiffeli torni külastus osutus meile pettumuseks, siis triumfikaare külastamine oli selle nädalavahetuse kõige suurem elamus, ka lastele meeldis seal nii väga, et neid oli raske alla tagasi saada. All tahtsin teha lastest pilti Champs Elysees avenüü taustal, aga me pidime oma võimalust ikka väga pikalt ootama, sest esmalt jäi meie ees seisma üks uhke mersu, mille juht läks välja ringteele ning kukkus seal pildistama autos istuvat daami koos autoga. Vahepeal tekkis juba tunne, et too juht jääb auto alla, sest hea pildi saamiseks pidi ta päris kaugele astuma. Vahepeal kontrollis daam pildid üle, ilmselt ei meeldinud talle kompositsioon, sest mees istus autosse tagasi, manööverdas masina rohkem poolviltu ja fotosessioon jätkus. Kui nemad lahkusid, siis ootas nende taga oma võimalust juba järgmine auto. Vahepeal seisid autod kahes reas kõrvuti ja juhid tegid endast selfiesid, teised lihtsalt ootasid nende taga. Seda kõike oli täitsa humoorikas kõrvalt vaadata, nii et meil ei olnud kahju pikalt oma korda oodata.Kui teha nüüd kokkuvõte, siis meie nädalavahetus Pariisis sisaldaski kõige rohkem jalutamist, ühistranspordiga liikumist ja ootamist. Esimene ja viimane lastele väga ei meeldinud, aga paadid, rongid, bussid olid neile elamuseks, sest muidu liigume ainult autoga. Ka meie endi jaoks oli metroo kasutamine elamus, see oli miski, mis alguses tundus nii keeruline, aga kohapeal osutus lihtsaks, mugavaks ja isegi põnevaks. Vaatamisväärsuste osas jäi meil palju nägemata, aga see eest saime olla ise kõndivaks vaatamisväärsuseks. Me saime väga palju tähelepanu, palju pilke, palju naeratusi ja meile öeldi juhuslike möödujate poolt mitu korda, et meil on nii armsad lapsed. Eiffeli tornis oli isegi selline moment, kus aasia naised tegid kordamööda poistega pilte. Eks me torkasime silma ka oma suure seltskonna ja Bredeni mütsidega, aga põhiliselt vist ikka suure seltskonnaga. Igatahes jättis Pariis endast ja oma inimestest väga lapsesõbraliku mulje.

Mis meid veidi üllatas, oli pidev kotikontroll, isegi McDonald`si uksest ei lastud läbiotsimiseta sisse. Meid küll ei kontrollitud, sest burgerirestoran oli nii ülerahvastatud, et keerasime turvameeste nina all otsa ringi ja läksime hotelli külmutatud pitsat sööma. Selle kahe päevaga harjusime pideva kontrollimisega nii ära, et lõpuks enam kulm ka ei kerkinud, kui enne vetsu minekut käidi mingi detektoriga pealaest jalatallani üle. Samuti ei kerkinud kulm enam kerjuste ja kodutute peale, ka lapsed harjusid selle vaatepildiga kiiresti ega teinud välja, kui õhtuhämaruses keegi end keset tänavat magama oli sättinud. Kui keegi topsiga raha ootas, siis sellest tegid lapsed välja küll – kui üks neist kellelegi sendi või mündi andis, siis tahtsid teised seda ka kohe teha ja nii see peenike raha sai meil kogu aeg rahakotist otsa.

Nüüd kukkus küll veidralt välja. Lõpetan muljete jagamise kerjustega, eks. Samas on postitus juba praegu nii pikaks veninud, et mõistlik ongi piirduda vaid Pariisi nädalavahetusega ja jätta Disneylandi osa teiseks korraks. Etteruttavalt võin öelda, et kuigi reisikorraldaja ütles, et meil pole nii väikeste lastega Disneylandis midagi teha ja soovitas meil pigem soojale maale rannapuhkusele minna, jätkus meil mõlemas pargis tegevust neljaks päevaks ja sellest jäi veel väheks. Jah, Pariisis oli neil tõesti veidi igav, aga oma elamuse said sellest nädalavahetusest nemadki ja nüüd pilte ning videoklippe vaadates igatsevad nad isegi tagasi. Meie ka. Lõpetuseks üks väike videoklipp ka teile vaatamiseks: