kaalulangetus |

Miks järgmiseks suveks saledaks? Sest selleks suveks olen juba hiljaks jäänud, aga kuu aja pärast normaalkaalu ülemise piiri peal võiksin küll olla, sellest on veel ainult 3 kg puudu. Stardikaalust on tänaseks kadunud 3-4 kilo ja nii umbes 13 kilo on veel minna, seega suurem vaev, higi, nälg ja pisarad on alles ees. Või siis mitte, sest siiani ei ole peale higi ja ehk veidi ka vaeva miski mu teekonda iseloomustanud, aga alustame algusest.

Ma olen 101 korda alustanud ja mitte kuskile jõudnud. 2017. aasta alguses isegi kadus juba päris mitu kilo, aga siis jäin haigeks, uuesti haigeks, veel kord haigeks, kuni märkamatult olingi mitu kuud haige olnud, crosstrainer oli rooste läinud, püksid taas kitsaks jäänud ja motivatsioon igavusse surnud. Mul oli sellest tegelikult üsna ükskõik, sest oma peegelpildiga olen enamasti rahul olnud ja lisakilode suureks plussid olid rinnad, mida mul 10 kilo kergema kaalu juures enam ei olnud.

Eelmise aasta lõpus, kui Silver koju tuli, tahtsin end siiski veidi rohkem liigutama hakata, et püsida oma 68-69 kilo juures, aga nii hästi ei läinud, olin jaanuaris ikkagi paar kilo raskem, nagu igal aastal. Ei olnud hullu. Kui Silver suurema lume tulekuga endale suusad ostis, siis hakkasin koos temaga veel rohkem liigutama. Lihtsalt liigutamise pärast, aga kui jõudis kätte see hetk, kus ma jaksasin 2 km asemel 14 km suusatada ja võisin öelda, et teen paar korda nädalas tervisesporti, kuid kaalunumber polnud langenud, siis hakkas see häirima küll. Mis mõttes ei muutu mitte midagi, kui ma diivani lohku lösutamise asemel ennast õues liigutan?!

Samas ei muutunud midagi ka siis, kui ma sügisel nädalaid järjest lisaks diivanil lösutamisele iga päev hommikuks saiakesi sõin, päeval kohvi kõrvale kooki võtsin, õhtul teleka eest paki komme nahka panin, paar korda nädalas Hessi kebabiburksi pugisin, reedel filmiõhtu tähe all veel suure paki krõpsu koos topsitäie dipikastmega sisse ahnitsesin ja kõigele sellele coca-colat peale jõin, nii et isegi läks hästi, et mu stardikaal praegu 96 või veel enam ei olnud.

Ühesõnaga selle 68-69 kilo juures sain süüa kõike, mida tahtsin, millal tahtsin, kui palju tahtsin ja ma paksemaks ka ei läinud. Välja arvatud aastavahetuse aeg, kus lihtsalt üks tähtpäev ajas teist taga ja kaalunumber ajutiselt kerkis. Tavarütmi juurde naastes langes ka kaal 68-69 kilo peale tagasi, kuigi see tavarütm tähendas ka seda, et ma sõin rohkem kaloreid kui ära kulutasin.

Minnes nüüd tagasi aasta alguse juurde, kus hakkasin end rohkem liigutama, aga kehakaalule see absoluutselt ei mõjunud, siis hakkasin lisaks hea ja parema söömist piirama. Coca-cola liitrid vähenesid ikka oluliselt, kadusid saiakesed, kommid ja Hesburger. Selle otsuse eel alustasin ka päeviku pidamist, kuhu panin kirja kõik oma mõõdud, igapäevased kaalunumbrid, kilomeetrid … ja kuu aega hiljem oli seis ikka sama. Kui lõin siis kilomeetrid kokku ja selgus, et olin märtsis ainult 90 km liikunud, sain aru, et jala lasteaia vahet käimine ja paar korda tervisesporti nädalas ei anna kokku tegelikult isegi igapäevast soovitatavat liikumisnormi ning kerge toitumusharjumuste muutus oli liiga kerge.

Aprilli alguses läksin edasi uue hooga, eesmärk oli kilomeetrid kahekordistada ja süüa keskmiselt 1500 kalorit päevas. Põhimõtteliselt sai eesmärk täidetud, ma liikusin aprillis 203 km ehk keskmiselt 6,5 km päevas, tegin lihastrenni 6 tundi ja 45 min ehk keskmiselt ligi veerand tundi päevas ja sõin keskmiselt 1650 kalorit päevas. Toitumise osas ma endale siiski mingeid erilisi piiranguid ei seadnud, sõin kõike, aga lihtsalt vähem. Kui ma ei viitsinud süüa teha, tegin purgisuppi. Kui tahtsin kartuliputru või makarone, siis tegin neid. Kui sünnipäevalaud oli lookas, siis sõin isuga. Kui tort maitses, võtsin 2-3 tükki veel. Jah, vähemalt kolmel päeval läks minu enda seatud päevanorm sedasi suure pauguga lõhki, aga ma ei põdenud, sest oli päevi, kus ma ei suutnud seda päevanormi kuidagi täis süüa, sest põhimenüüks olid juurviljad, mis suurt kaloreid ei anna, aga kõhu teevad täis.

Eh, ma vist võiksingi seletama nüüd jääda, kuigi siin midagi suurt seletada ei ole, lühidalt öeldes liikusin rohkem, sõin vähem ja kahanesin.Esimene pilt on tehtud jaanuaris, kui kaal oli ajutiselt 70 juures ja teine pilt on tehtud täna, mil kaal näitas hommikul 66,1 kg. Veel mõned päevad tagasi näitas 65,2, aga ma taas ei põe, sest mul PMS, mistõttu on söögiisu suurem, ainevahetus aeglasem ja keha hoiab vett kinni. Sama seis on iga kuu, vahetult enne kuupuhastust tuleb juurde 1-2 kilo, mis kaovad tsükli esimeste päevadega, nii et minu motivatsiooni see ajutine kaalutõus ei muuda. Igatahes võin öelda, et olen tänaseks kahanenud vähemalt 3-4 kilo ja seda suurema enesepiitsutamiseta, näljata ja päris kindlasti pisarateta, nii et kavatsen jätkata samas vaimus.Ma olen tänaseks viimaste kuude järk-järguliste muutustega nii hästi kohanenud ja harjunud, et ma tahaksin loota, et seekord jääb see motivatsioon pidama. Ma tahan end liigutada, mul on energiat rohkem, mitte küll ülearu, aga piisavalt, et toimida ja selle suurenenud energiaga on vähenenud söögiisu. On see nüüd puhtalt aktiivsema eluviisi tulemus või mängivad rolli ka pikemad ja valgemad päevad ning uus rauakuur, mis on mingi 5 või 6 nädalat kestnud, aga igatahes ei ole ma enam elav laip. Nii ma nüüd edasi kulgen ka, tasa ja targu, et motivatsioon säiliks, uued harjumused lõpuni kinnistuks ning tuleksid uued ja uued tulemused.

Mis seal ikka, tulemusteni!

Ps! Kui kellelgi tekkis küsimus, kui pikk ma olen, siis 158 cm.

Ma olen viimase paari kuu jooksul üritanud taas Orgu kava järgida ja libastumiste ajal on Härral kombeks öelda, et Erikule see võileib või komm või torditükk küll ei meeldi. Ilmselt on Erikul jumala ükskõik, aga hetkel üritas Härra taas märku anda, et valmistan Erikule pettumuse, sest kell on veerand 12 õhtul ning mul praeb pannil 2 muna ja potis keeb neid veel 4, sest mul on kõht nii tühi, et isu mõlema järele on suurem kui võime valida. Veidi aega tagasi lõpetasin mingi 15. kommi söömise. Ma pole terve jaanuarikuu jooksul kokku ka nii palju komme söönud kui täna.

Vaatamata tänasele kommisöömismaratonile ja hilisõhtusele einele on lootust lõpetada jaanuar tulemusega -4 kg. Vaid 200 g on sellest ümmargusest numbrist puudu ja ma pole viimasel nädalal Orgu kava isegi avanud, trenni pole ka teinud, sest neelupõletiku või AB-kuuri pärast on võhm nii väljas olnud. Enesetunne on küll juba hea, aga natuke liigutamist võtab hinge kinni ja silme eest mustaks ning sedasi vägistades ma end liigutada ei taha. Liigutamine peab olema tore, siis tekib soov seda korrata ja nii ma olengi end liigutanud ainult toreda enesetunde ajal, tulemus on see, et igatsen seda ja ootan, millal füüsiliselt jälle jaksan.

Kuigi Orgu kava vahepeal avanud ei ole, siis olen teinud süüa ikkagi kava stiilis, nii et selle vaba nädalaga pole juurde midagi tulnud, pigem veidi maha läinud. Täna lõpetan tõenäoliselt küll plussiga, aga homsest hakkan jälle tubliks ja 3 keedumuna ongi tegelikult hommikuks, et saaksime Härraga süüa 2 tatragaletti purustatud muna ja avokaadoga, mille peal on ohtralt Chilli Explosionit, millest ma olen sõltuvusse jäänud.

Nii… Lubasin endale nüüd vahepeal 2 praemunaleiba ja ühe keedumuna ohtra majoneesiga, kõht päris täis ei saanud, aga näljasurma ma enam ei sure, võin julgelt magama minna.

Hea uudis on see, et tänase seisuga on homme kõik lapsed endiselt lasteaeda-kooli minemas. Loodetavasti ei ole hommikul üllatusi. Neljas käis terve eelmise nädala lasteaias ja reedel läks ta juba rõõmsa näoga otsejoones õpetajat kallistama, tavaliselt on pidanud õpetaja tulema nutvat last kallimata. Igatahes oli see suur kergendus, sest veel päev varem jooksid tal pisarad ja nii kiiret tujumuutust ei osanud ma oodata. Tundub, et ta siiski ei pea koduseks lapseks jääma ning harjub lõpuks lasteaias käimisega ära. Neljandast rääkides, siis tal on pöial umbes ja ma ei tea, mida sellega peale hakata. Enam võib-olla ei ole ka, nüüd äkki paraneb. Ma tõesti ei tea, sest ei mul ega Härral ega teistel lastel pole kunagi sellist asja olnud.Selline oli pöial täna õhtul. Mädase paistetuse avastasime alles eile hommikul, kui Neljas seda näitama tuli, sel hetkel surus mäda end küüneservast välja ning paistes koht nägi välja nagu tühi vill, mis seda vist oligi, sest tänase vannitamise järel tuli nahk sealt maha. Ma ei kujuta ette, kui kiiresti sellised asjad tekivad või kuidas me seda varem ei näinud, näiteks reede õhtul, kui lapse hambaid, nägu ja käsi pesin. Laps ise ei kurtnud ka varem midagi.

Helistasin igaks juhuks Rakvere erakorralisse, et äkki peaksin seda näitama minema, aga nad ei tahtnud näha, kui mäda juba ise välja tuli. Soovitasid vaid Braunovidonit (mis mingil veidral põhjusel oli mul kodus olemas, kuigi ma ei tea, et oleks seda kuskil kasutanud) peale panna ja pöidla kinni siduda. Kui palju see aidanud on, seda ma ei tea, sest pöial päris korras ei ole, samas mädane ka enam ei ole, või on mäda endiselt selle punase paistetuse all ja hakkab mingi aeg uuesti kuskilt välja tulema. Ma ei tea, puuduvad igasugused kogemused panariitsiumiga. Igatahes täna läks Neljas Braunovidonita magama, sest see pani tal pöidla kipitama, eks ole näha, mis seis homme hommikul on, kas on paranemas või mädaneb edasi.

Kui märkasite, siis teisel pool küünt on ka üks muhuke, see on suur soolatüügas. Ma kohe üldse ei tahaks, et pisike preili peaks kogema selle külmutamist, aga minu kogemused on näidanud, et see on kõige kiirem ja efektiivsem lahendus. Mul endal olid kunagi mõned soolatüükad käe peal ja mõnikümmend varvaste peal (ja see oli veel vähe võrreldes õega, appi, mis tema käed olid), siis sai igasuguseid asju proovitud, ka nende üles poomist. Lõpuks sain neist lahti külmutamisega ja vahepeal olen käinud veel üksikuid soolatüükaid külmutamas, sest neil on kombeks tagasi tulla. Praegu on ka üks pisike sõrmusesõrmel, kohe abielusõrmuse juures, nii et võiks koos Neljandaga minna ja selle ära teha. Esimesel olid ka mõned aastad tagasi soolatüükad, üks oli täpselt päka all ja igavesti suur ka veel, aga kadus kahe külmutamisega ning tagasi pole tal need tüütused tulnud.

No näed, jõudsin praemuna pealt umbes pöidla ja soolatüügasteni, head isu, eks!

kaalulangetus

“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – aprilli kokkuvõte

Sorri, Erik!