Tahtsin alguses lisada pealkirjaks “Meie lemmikud lauamängud”, aga minu ja Silveri lemmikud ei kattu väga palju laste omadega ning kirjutada tahan rohkem viimastest, sest kõige suuremad mängijad on meil ikkagi lapsed.
Kui lühidalt rääkida minu ja Silveri lemmikutest, siis ainus ühine lemmik on meil “Tower”, mis on ka üks nendest vähestest, mis meile ja lastele võrdselt põnevust pakub. Nii lihtne, samas nii haarav.
Minu vaieldamatu lemmik on “Scrabble”, aga seda on põnev siis mängida, kui mängijaid on rohkem kui kaks, muidu kipub asi venima. Silverile see mäng nii väga ei meeldi, kuid aegaajalt ta ikka ohverdab end ja teeb minuga ühe sõnamatši. Esimene ka juba vaikselt saab sõnade loomisega hakkama, aga minu jaoks veel natuke liiga aeglaselt ja vigaselt, et mul oleks põnev temaga mängida.
Esimesega mängime rohkem “Saboteur`i” koos laiendusega või “Saboteur Duel`i”, sest me oleme kahekesi ainsad, kellele need mängud meeldivad ja esimest kahekesi ilma laienduseta mängida ei saa. Saboteur Duel on kiirem mäng, esimene variant on vähe ajakulukam, aga võrdselt põnevad on mõlemad. Mõnikord suudan Silveri ka “Saboteuri” mängima sundida ja vastutasuks mängin temaga “Eesti mälumängu”, kus ta alati võidab, nii et viimane minu lemmikute hulgas ei ole.
Silver ei ole tegelikult väga suur mängija, kuigi vahepeal ta tahtis sageli elektroonilist “Monopoly” mängida ja see on tõesti selline lauamäng, millest alguses tekib sõltuvus, aga lõpuks muutub kõik nii lihtsaks, et sammud muutuvad monotoonseks. Laste jaoks see veel nii lihtne ei ole ja nemad mängivad seda rõõmuga, eriti Esimene koos oma sõpradega. Hind on sellel muidu krõbe, aga ma ostsin meie oma 20 euro eest Osta.ee-st ja sellise hinnaga uusi liigub seal siiamaani, praegugi on üks üleval.
“Cluedo” on ka päris lahe mäng, aga lapsed ei ole ikkagi sama tähelepanelikud kui mina ja see muudab nendega mängimise … tüütuks. Sedasi on tegelikult iga lauamänguga, sest lapsed mängivad lärmakalt ega oska kaotada, nii et palju energiat kulub rahu maa peale toomisele. Seetõttu armastan ma väga neid mänge, mida nad omavahel oskavad, saavad ja tahavad mängida, et ma ei peaks kaasatud olema. Mitte et ma ise üldse nendega ei mängiks, mängin ikka ja mängib ka Silver, aga teeme seda rohkem seetõttu, et lastega ühiselt aega veeta, mitte seetõttu, et meil endil väga põnev oleks. Kui vaid üks laps on mängus, siis pole tegelikult hullu, aga kõik neli … Kohati hullumaja. 
Kui rääkida lauamängudest, millega lapsed oskavad, saavad ja tahavad iseseisvalt mängida, siis esimesena tuleb pähe “Bandido”, mida saab mängida ka üksi, olen isegi seda teinud. See on ka selline mäng, mis on hästi kerge, aga samas haarav. Kui koolis oli lauamängude päev, siis Esimene võttis selle kaasa ja koju tulles kiitis, et kõigile meeldis tema mäng. “Bandido” juures on hea veel see, et võidavad või kaotavad kõik ehk igasugused omavahelised solvumised ja hõõrdumised jäävad tänu sellele ära ning kõik tunnevad võidurõõmu, kui Bandido ei saa põgenema.
Väiksemad mängivad iseseisvalt “Carcassonne Junior” lauamängu, mis on jällegi väga lihtne, aga laste jaoks põnev. Sama lugu on kahe erineva “Dobble” variandi ja “Toweriga”.
Tegelikult ongi meil enamus mänge nii lihtsad, et lapsed saavad nendega omapead hakkama, aga ka neil on enda lemmikud välja kujunenud ja ajas muutunud, sest veel mõned kuud tagasi ütlesid kõik, et “7 ühe hoobiga” on nende lemmik, aga täna ei maininud seda keegi. Laste lemmikud:
Esimese (10): “Cluedo”, mõlemad “Monopolyd”, “Tower”, “Saboteurid”, “Bandido” ja kõige lemmikum on “Kes leiab esimesena?”.
Talle võib “Cluedo” meeldida, aga ta ei oska seda kõrvalise abita hästi mängida ja seetõttu ei ole ta seda kordagi kapist välja võtnud, kui sõbrad on siin olnud, nii et ma kahtlustan, et ta nimetab seda üheks lemmikuks vaid seetõttu, et sai lauamängu jõuluvanalt.
Teise (8): “Võlumets”, “Tower”, “Monopoly Junior“, “Kogu pere reaalsuskontroll” ja “Kes leiab esimesena?”.
Kolmanda (6): Kõik tegevuskaardid, “Carcassonne Junior, “Kogu pere reaalsuskontroll”, “Dobbled”, “Kes leiab esimesena?”.
Muide, tegevuskaartide alt leidsin, et midagi uut on jälle välja tulnud – “100 viisi, kuidas olla hea laps”. Selle toob lastele 1. detsembril päkapikk, vihjeks või nii.
Neljas (5): “Carcassonne Junior”, “Dobbled”, “Tower”, “Bandido” ja loomulikult “Kes leiab esimesena?”. Pusled ka.
https://www.instagram.com/p/Bp6Q0f9gAJm/
Lauamängude troonil seisab seega praegu “Kes leiab esimesena?”, mille Loovhoog meile kuu aega tagasi kinkis, aga mida ma ise juba ammu piidlesin.
Ma piidlesin tegelikult vana versiooni, aga saime uue disainiga mängu, millele on lisatud uusi esemeid ja tegevusi. Viimased muudavad mängu täiesti etteaimamatuks, näiteks ükskord oli Neljas meist kõigist väga haledalt maas ja see viis tal tuju väga ära, aga siis sai õige tegevusega kaardi (võta kotist 2 eset juurde + võta teistelt mängijatelt 2 eset ära) ja selle sama käigu ajal hakkas tal sarnaseid tegevusi aina tulema ja tulema ja tulema, kuni ta oli meist kõigist ees. Temal endal oli nalja palju, aga meie jaoks hakkas asi juba igavaks minema, sest Neljanda käik ei paistnud kunagi otsa saavat.
https://www.instagram.com/p/Bpz0Uzwgvkn/
“Kes leiab esimesena?” on piisavalt lihtne, et ka pere pisemad seda mängida saaksid, aga samas tekitab ka suuremates hasarti ja laste suust muud ei kuule, kui “teeme ühe ringi veel” ning koolist tulles tahetakse ka esimesena asjana seda mängida. Iga uue mängu puhul on neil alguses olnud vaimustus, aga mitte sellist ahvivaimustust, nii et see lauamäng valiti ilmselt põhjusega 2013. aastal parimaks laste lauamänguks Taanis. See ongi parim, kui mul kõik neli nii arvavad ja külla tulnud sõpru seda mängima panevad ning sõbrad seda mängima ka jäävad.
Mul on hästi hea meel vaadata, kui poiste sõbrad siin lauamänge mängivad ja mu rõõm oleks veel suurem, kui rohkem sõpru siin sedasi mängimas käiksid. Kahjuks mõned sõbrad ei taha poistele külla tulla, sest siin on igav, ei ole Playstationit ega muud ägedat, on vaid legolaud, lauamängud ja peitus.
See on küll juba teine jutt, aga ka meie poistel hakkas asi juba käest minema, mistõttu jäid Xbox ja tahvelarvuti Soome, arvutites ma ei luba neil mängida ning telefonide kasutamise osas on ka piirang peal ja nad on jälle nagu lapsed. Jah, kui võimalus on, siis eelistavad ikkagi igasuguseid ekraanimänge, kuid kui võimalust ei ole, siis oskavad aega kasutada ka teisiti kui igavuse üle kurtes. Rõõm on näha, et see on nakkav – on mitu last, kes varem ütlesid, et siin ei ole midagi teha, aga nüüd on hakanud aina sagedamini meil Legodega mängimas käima.
Kui mul on lapsi siin kokku kuus, seitse või rohkemgi, siis mürglit, madinat ja lärmi on omajagu, aga mõnel päeval on see tõesti muusika kõrvadele, sest mul on hea meel, et lapsed endiselt mängida oskavad ja ka lauamängudest lugu peavad.
Kelle lapsed peavad samamoodi lauamängudest lugu, siis minu omad soovitavad “Kes leiab esimesena?” lauamängu ja ühe sellise väärt auhinna loosin ma Facebookis välja ka.
Järgmisel kuul on juba jõulud ja nagu igal aastal, toob ka tänavu jõuluvana meile paar lauamängu juurde. Kuidas teil, jõuluvana armastab lauamänge kinkida? Kui nii ja “Kes leiab esimesena?” lauamängu kodus olemas ei ole, siis see on küll üks selline mäng, mis võiks kingikotis koha leida, võib-olla isegi esimesena.
Kirjastaja sõnul hakkavad 
Pakis on palju lihtsaid mänge, mida ma ise lapsena mängisin, nii et ka minul tekkis nende mängudega palju äratundmisrõõmu. 
