kodu

Meie jõulutasime kolm päeva jutti. Viimasel päeval küll omaette oma kodus kaks päeva vana liha ja hapukapsast süües ning piparkooke tehes, aga jõulutamine seegi. Tegelikult ei saa me enam maja puhul kasutada sõna kodu, sest see pole enam meie kodu. Maja on müüdud ja uue aasta alguses kolime välja.

See on see põhjus, miks ma paar kuud pole suurt midagi kirjutanud. Ma pidin sellest eraldi postituse kirjutama, aga tunnen, et ma ei oska seda praegu teha. Mu emotsioonid kõiguvad seinast seina ja reaalsus pole mulle veel kohale jõudnud. Kui päeval veel saan suurema kurbuseta hakkama, siis igal õhtul voodis lakke vaadates tuleb klomp kurku, sest varsti vaatab mulle oksaaukudega laelaudade asemel vastu külm betoonlagi. Täna tuli tegelikult juba päevasel ajal pisar silma, kui vaatasin köögiaknast välja ning mõtlesin, et varsti avaneb mulle köögiaknast hoopis teistsugune vaade vastasmaja kümnetesse akendesse.

Ja samas on õhtuid, kus laste magamapanek on nii suur tsirkus, et ma ei jõua ära ooodata, millal saan lapsed kahte magamistuppa jagada. Samad mõtted tulevad pähe ka siis, kui käib suur kaklus Lego Duplo klotside pärast. Korteris lähevad Duplod pisemate tuppa ja suurtele jääb nende kastitäis väikeseid Lego juppe ning teineteise tubadesse neil asja ei ole. Teoorias.

Legodest rääkides, siis poisid said jõuluvanadelt kamba peale 10 uut suuremat ja väiksemat komplekti. Teine juba ohkas, et mis jõuluvanal viga on, et ta ainult legosid toob. Eks jõuluvanad teavad, et Lego on alati kindla peale minek ja oli ka, lastel oli tegevust mitmeks päevaks, aga kuna väikesed lõhuvad suurte ehitisi, siis sai kuni kolimiseni kõik uued legod karpidesse ära pandud. Juba paari nädala pärast saavad nad legodega oma toas edasi mängida ja tuba väikeste eest suletuna hoida. Suured poisid olid sellega igati päri ning loovutasid lahkelt oma legod kolimiskasti.

Ega mul jõulude kohta ka midagi uut ja huvitavat kirja pole panna. Olid täitsa tavalised ja toredad jõulud. Ühed toredamad üle pika aja, sest meil oli raha, et teistele kinke teha ja andmisrõõm on ikka kõige suurem rõõm. Lapsed olid ka juba niivõrd suured, et saime jõule nautida – maailm ei käinud ümber pesamuna naba. Lapsed ajasid rohkem oma asju ning rõõm kinkide üle oli nii suur, et neil polnud aega süüagi.

Teisel päeval käisime nii minu kui ka Härra vanemate juures, siis jäi lastel lõunauni vahele ning koju jõudsime alles kella 23 ajal. Järgmisel päeval võtsime siis vabalt, lapsed olid terve päeva ööriietes ja mängisid oma uute asjadega, me Härraga vaatasime niisama telerit ja õhtul tegime perega piparkooke. Et asi liiga idülliline ei oleks, siis igale poole vahele mahtus palju kaklemist, karjumist, solvumist ja muud sellist toredat argielu nelja lapsega. Piparkookide tegemist saatsid ka pidevad läbirääkimised, kompromissid, sunniabinõud, sest neljal lapsel on ju vaja korraga ainsa pintsliga piparkookidele muna määrida, või vormid minema visata, kui tehtud kujukest taigna seest kätte ei saa, või krokodillipisaraid valada, kui glasuuri tuleb korraga liiga palju ja nii edasi.

Nüüd ma küll liigun tagantpoolt ettepoole, sest lähen kolmanda päeva juurest esimese päeva juurde, kui meil käis jõuluvana. Lapsena oli vahva, jõuluvana tuli ja tõi kinke, aga nüüd… Jõuluvana tuleb, paneb meie ostetud kingid kotti, et need kohe lastele edasi jagada ning võtab selle eest veel tasu ka.

Me lastele luuletusi ei õpetanud. Esimesel oli olemas luuletus või laul, mille ta sedasi ühtlase pika joruna ette luges, et raske oli eristada ainsatki kohta, mis oleks riimunud. Aga vähemalt oli tal midagi olemas.

Teine oli maru kaval. Kui me küsisime nädalaid ja päevi enne jõuluvana tulekut, kas tal on luuletus olemas, siis tema vastus oli alati jaatav, aga ta lubas meile seda alles õigel päeval esitada. Õigel päeval tuli sealt suust ainult hädine: “Emme, tule aita. Issi, tule sina.” Lõpuks ta midagi vist ikka kokku jutustas, sest meie talle appi ei läinud, aga kingi ta kätte sai.

Neljandat pidin ma küll aitama, sest tema ajas sõrgu vastu ega tahtnud isegi jõuluvana lähedale minna. Kahepeale saime kingi ikkagi kätte, aga kuna ta pidas pakki liiga raskeks, siis ta viis selle mitu korda jõuluvanale tagasi.

Samuti pidi Härra Kolmandat aitama, sest poisi suu oli täitsa lukus ja kui tema suu on lukus, siis see ON lukus ehk seda ei murra mingi valemiga lahti.

Kolmas oli vähemalt nõus pärast jõuluvana süles istuma. Nagu näha, siis Neljas seda suure rõõmuga ei teinud ja temaga samal päeval sündinud “kaksikõde teiselt emalt” ei tulnud üldse vabatahtlikult üksinda pildile.

Hiljem protestis jälle meie Kolmas, kes samuti ei tulnud enam vabatahtlikult pildile. Arusaadav! Millisel lapsel on aega fotosessiooniks, kui kingitused ootavad lahti pakkimist?!

Meile jõuluvana kinke ei andnud, aga ma ise olin küll sel aastal kinkidega iseendale ja Härrale helde. Härra sai uue parfüümi, kahepeale saime Lumi näokreemid, lauamängu ja spaapaketi ka.

Minu vanemate juures toimus ka väike fotosessioon ehk igaaastane jõulupilt koos lastelastega. Kuue aastaga kuus lapselast – pole ime, et mu issi nii vanaks on jäänud.

Sai nüüd kõik läbisegi postitusse surutud, aga sellised me jõulud olid. Võib-olla mitte kõige toredamad, sest me ei saanud olla päris nii, et kurvad viimased jõulud siin majas mõtted üldse pähe ei tulnud. Ikka tulid. Aga see eest olid jõulud toredamad kui viimastel aastatel, mil ma ei jõudnud magamatusest kurnatuna oma kõhtu kaasas tassida või magamatusest kurnatuna seedisime neljanda lapse uudist või magamatusest kurnatuna olin neljanda lapse ainsaks toidulauaks ja lohutusallikaks või magamatusest kurnatuna tegime terve detsembrikuu korteris remonti ja panime sinna alla kogu olemasoleva raha ja laenasime veel juurdegi. Selliste jõulude kõrval oli tänavu ikka väga lihtne ja hea olla.

Kas ainult mulle tundub või on postitus veidi masendunud alatooniga? Kui teile ka tundub nii, siis see ei olnud tegelikult üldse sedasi mõeldud. Jõulud olid tõesti toredad ja ma loodan, et teie jõulud olid sama toredad või hoopis toredamad!

Ma ei ole hetkel üldse masendunud, sest meid ootab homse pulma-aastapäeva puhul Arensburg spaahotell, kus saame veeta 2 ööd. Ma ei olegi pärast laste sündi (ehk 7 aastat ja 5 kuud) nii pikalt puhanud, seega ootan elevusega meie minipuhkust. Härra peseb praegu autot, mina hakkan kohe homseks asju pakkima ja homme samal ajal mõnuleme juba kahekesi oma hotellitoas.
Ei, ma ei karda seda infot siin jagada, sest maja ei jää tühjaks – keegi peab ju ahjusid kütma ning kasse ja küülikuid toitma.

Kes on Kuressaare eluga rohkem kursis, siis soovitage söögikohti ja ajaveetmisvõimalusi või mõnda looduskaunist kohta, kus jalutades akusid laadida.

Ps! Arensburgis saab praegu veeta 2 ööd 99 € eest, mitukümmend voucherit on veel Cherrys saadaval.

Ärkasime laupäeval 10 minutit enne äratuskella, ilmselt reisiärevusest. Ka Esimene ärkas 5.50, teised kolm ajasime 6.30 üles ning 8.00 sõitsime välja. Täpselt nii nagu plaanitud.

Lapsed üllatasid meid ja näitasid, et nad on juba täitsa arvestatavad reisisellid! Sõitsime vahepeatusteta sõbra juurde välja, kokku 297 kilomeetrit ning kõik pidasid selle pika sõidu kenasti vastu. Pesamuna vahepeal isegi magas ja Teine pani ka viieks minutiks silmad kinni ning küsis pärast seda, kas ta magas nüüd nii kaua, et oleme juba peaaegu kohal.

Sõbra juures oli väga tore, lastel oli seal uus ja huvitav ning meil oli nii paljust rääkida. Viimasest kohtumisest oli ikkagi vähemalt poolteist aastat möödas ja vist natuke pealegi. Sõbra naist ei olnud ma üldse näinud, last samuti mitte, aga sellist tunnet küll ei olnud, et kohtun tema perega esimest korda. Veidikese pelgasin küll seda kohtumist, sest sõbra naine on venelane ja vene keelt mina ei oska, aga keelebarjäär ei olnud üldse takistuseks, saime kenasti inglise-eesti-vene keeles hakkama. Nende imearmas tütreke kasvab huvitavas keelekeskkonnas, ema suhtleb temaga vene keeles, isa eesti keeles ja sügisest läheb ta lasteaeda ning lisandub juurde soome keel. Aga keel keeleks, tahtsin tegelikult kirjutada, et väga tore oli taaskord tõdeda, et mõni inimene jääb kalliks ja omaks ka väga pikkade pauside järel. Kahju oli lausa lahkuda, aga laev ei oleks jäänud meid ootama.

Sadamasse sõit möödus samuti ladusalt ja laevale pääsemist pikalt ootama ei pidanud, võib-olla 15 minutit seisime järjekorras, kui sedagi. Kuna sõitsime esimest korda Eckerö Line laevaga, siis me ei olnud kursis lastenurkadega ning plaani pealt leidsime vaid ühe pisikese nurgakese kohvikus. Seal ei olnud lastel mitte midagi teha ning nad tüdinesid juba 10 minutiga, kuid laev polnud veel sõitmagi hakanud. Olime täitsa pettunud, et lastele on seatud nii väike ja nii mõttetu nurgake. Ainult vaade oli hea. Otsustasime, et Eckerö Linega on see esimene ja viimane sõit.

Härra läks infolauda kajutit ostma, kuid tuli tagasi tühjade käte ja laia naeratusega. Infolaua juures oli kaks suurt ja avarat inimtühja mängutuba (mis olid plaanil kirjas “meeting roomina”), otseloomulikult läksime seda oma maadeavastajatega asustama. Tegevust oli seal piisavalt ja 2,5 tunni jooksul ei tulnud kellelgi tüdimust peale. Lastele jagati seal triangleid ja muid pisemaid muusikariistu ning lauldi koos nendega lastelause, neile tehti näomaalinguid ja õhupallidest loomi. Üsna pea olime seda meelt, et edaspidi sõidamegi ainult Eckerö Line laevaga. 😀

Ainus miinus tolle mänguala juures oli see, et osad lapsevanemad ei mõista silte lugeda. Me naersime, et kas tõesti tuleb lisada seintele ja laudadele keelumärgid, et seal ei tohi magada ega süüa ning lauad on mõeldud ainult lastele (need olid kaetud rasvakriitide, värvitavate piltide ja lauamängudega), aga peagi selgus, et isegi nendest jääb väheks.

Seal olid suured istumispadjad ja üks isa lohistas padja nurka ning magas selle peal õndsat und, samal ajal ema ja lapsed sõid küpsiseid ja šokolaade. Neid lapsevanemaid, kes niisama laua taga istusid, oli palju. Vahepeal ei olnud meie lastel võimalustki laua taha värvima saada, aga õnneks paelus see neid kõige vähem ka.
Kui laevalt maha saime, siis suundusime Hesburgerisse, kus preili kukkus tooli pealt maha. Ta jorises üle saali ja seda mitte valust, vaid pigem väsimusest. Kui ta kallistuste ja lohutuste peale ei rahunenud, siis ütlesin talle veidi konkreetsema hääletooniga, et aitab nüüd küll. Selle peale meie kohutav kahene lihtsalt röögatas väga vihaselt kurgupõhjast. Kuna poisid pole kunagi midagi sellist teinud, siis ma täitsa kardan preiliga kuskil avalikus kohas viibimist. Mine tea, millega ta veel üllatada võib. 😀

Kui kõhud said täis, siis käisime veel poest läbi, et saaks järgmist hommikut kohvi ja koogiga alustada. Kodus ootas meid ikkagi tühi külmkapp. Aga koju oli hea jõuda. Nii hea!

Lapsed läksid kohe oma jäneseid tervitama ja siis tuppa mänguasju otsima. Kolmas oli nii rõõmus, sest ta “oli seda terve oma elu oodanud”. 😀

Kui pool tunnikest õues jalutamist ja toas mõnulemist läbi sai, siis tekkis juba tunne, et polegi ära olnud. Lapsed hakkasid väsima, nad olid ikkagi vara tõusnud ja 12,5 tundi pikk kodutee oli seljataga. Ma olin ka väsinud, kuid voodiriided tuli lahti pakkida ja laste kaisukad üles otsida.Ilmselgelt on meie auto kummist, sest kogu see tavaar mahtus kenasti ära, kusjuures pildilt on veel puudu kergkäru, 16-tolline jalgratas ja suur tõukeratas. 😀

Kui lapsed magama jäid, siis üritasin sirvida vahepeal saabunud ajakirju, aga sirvimisest kaugemale ma ei jõudnudki. Jõudsin hoopis oma armsasse voodisse, lükkasin oma varbad vastu Härra varbaid ja jäin käed-jalad laiali magama. Olime kõik kutud.

Pühapäev oli korralik tööpäev, sest pesu vajas pesemist ja aed niitmist-rohimist. Hommikune vaade köögiaknast:Ilm oli õnneks suurepärane, lapsed said üle pika aja vabalt õues joosta, jänesed samamoodi ning meie Härraga saime aias rügada ja päikest võtta. 😀