Krõll

June 13, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Teise lasteaia lõpupildid on juba käes ja mina vaatan neid tundega, et küll on ilusad pildid ja vahva seltskond, küll oli tore lasteaed ja armas lõpuaktus … ja samal ajal kajab mul kõrvus see, kuidas Teine enne aktust kodus jalgu trampis ja karjus, et tema ei taha sinna nõmedale lõpupeole minna, tema tahab vanaema juurde ja tal kõik asjad lasteaiast ära toodud, nii et tal pole vaja sinna rohkem minna ja tema ei lähe ja nii ongi.

Nii kahju, et lasteaed tema jaoks vahva ei olnud ja ta kõik need 4 aastat meile sõrgu, hambaid ja pisaraid näitas. Päeva peale tal tegelikult hakkas vahva, mõnikord isegi nii vahva, et ei tahtnud enam koju tulla ja kordas hommikust sõrad-hambad-pisarad etendust, kuid ega ta siis järgmisel hommikul kuidagi paremini meelestatud ei olnud, ikka need sõrad ja muud jutud. Nüüd on see läbi ja algamas on 12 aastat … sõrgu, hambaid, pisaraid? Vaene poiss, kui ta ükskord saab aru, et lasteaias ikkagi oli vahva ja need lõunauinakud … kui vaid saaks need tagasi.

Lapsed on peidetud naljakate karvapallide taha, sest tegu on Krõlli rühmaga. Karvapall näeb küll rohkem Krõlli ja Mike Wazowski ristandi moodi välja, aga on, kes ta on, ma usun, et selline karvapall elab iga lapse sees ja muutub pidulikul aktusel paigal püsides eriti rahutuks, nii et piltidel lasin nad välja.

20170602_0973

Jess, perepilt on normaalne, ei pea fotosessiooni kordama. Eelmisel aastal Esimese lõpetamisel nägin ma kohutav välja, päikesest põlenud ja väga valesti riides ning mind talletati sedasi ajalukku. Milline ämber!

20170602_1316

20170602_1322

20170602_1319

Pildid tegi Janek Laanemäe ja hästi tegi, blogi sõi lihtsalt jälle kvaliteedi ära.

2/4

June 7, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Viimased 4 aastat on mul lasteaias käinud 2-3 last korraga, aga sel kevadel oli esimene emadepäeva kontsert, kus minu lapsed ka esinesid. Enne seda on üldse olnud ainult üks rühmasisene jõulupidu, kus lapsed esinesid, nii et see oli üleüldse esimene kontsert. Esinesid seal Teine ja Kolmas. Teine oli nagu ta on, väga paigal ei püsinud, saatis tüdrukutele õhumusisid, otsis mind varjamatult ja kui leidis, siis lehvitas ja lehvitas ja lehvitas. Kolmas oli laval pigem vastumeelselt, laulis tujutult kaasa, tantsuliigutusi tegi tuimalt või üldse mitte ja seda oli veidi kurb vaadata. Mitte siis seda, et ta elavalt kaasa ei teinud, vaid seda, et ta üldse laval pidi olema. Ka mulle ei meeldinud lapsena sellised esinemised ega meeldi siiani, vabatahtlikult ma lavale ei läheks ja sundida mind enam vast keegi ei saa. Ma loodan.

Teine on see eest täielikult lavale sündinud, ta on esineja, ta naudib tähelepanu, tahab keset esinemist veel esineda, teistest erineda, nalja teha. Iseenesest on tore, et ta on julge ja tunneb end publiku ees igati koduselt, aga ta ei saa aru, millal asi läheb juba üle piiri ja hakkab muutuma tema isiklikuks sõuks, nii et sain emana tunda tema esinemiste ajal uhkust ja kerget piinlikkust korraga.

Lasteaia lõpupeol esitas ta üksinda luuletuse, mis ei tulnud ilmselt sellest, et ta oleks kõige ilmekam lugeja, vaid pigem sellest, et need sõnad käivad täpselt tema kohta …

Poisid täis on tulist kärtsu,
karjuvad ja löövad särtsu.
Kui nad oleks paid ja tuid,
saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.
Pingis paigal poiss ei püsi.
Hoidku teised konte, luid,
poiss las ronib mööda puid!

Ma siiski tahaksin loota, et ta püsib pingil paigal, sest sügisest on ta koolilaps ja siis ta lihtsalt peab seda tegema. Uskumatu, et tänase seisuga on mul kaks lasteaialast ja kaks koolilast. Okei, Teine otseselt veel koolis ei käi, aga lasteaias ka enam mitte, lõpupidu oli ära ja nimekirjas teda enam ei ole.

Mul kahjuks paremaid pilte ei ole, ma ei tea veel sedagi, kuidas me perepildile jäime, äkki mulle üldse ei meeldi ja peame seda kordama. See oleks veidi keeruline.

Teise lõpupidu oli ilus, aga nutma ma ei hakanud, kuigi mul oli juba nädalaid enne klomp kurgus, kui sellele mõtlesin. Mul oli nii kahju mõelda, et ta ei lähe enam kunagi lasteaeda, et see ilus aeg on läbi ja ta peab hakkama vaikselt suureks saama, aga tema ei osanud isegi seda viimast nädalat lasteaias nautida, ootas oma lõpupidu nagu vabanemistähtaega. Sügisel ilmselt tahab lasteaeda tagasi …

Sekka üks pilt Neljandast, kes vaatas vaikselt venna lõpuaktust. Alguses istus küll issi süles, aga üsna pea kibeles omaette istuma ja võttis koha sisse meie ees olnud reas. Tal on isegi rohkem kannatust, kui vanematel vendadel, kes hakkasid juba keset aktust nurisema, et liiga kaua läheb.

Kuna Esimesel on suvevaheaeg ja Teine lõpetas lasteaia, siis Kolmas ja Neljas jäid ka suvepuhkusele. Neljanda puhul on see muidugi palju öeldud, sest ta on kokku võib-olla 1,5 kuud lasteaias käinud … märtsis ei käinud päevagi, aprillis käis lausa 2 nädalat, siis oli 5 nädalat kodus ja enne suvepuhkust käis veel 3 ja pool päeva nägu näitamas. See oli antibiootikumikuuri tulemus, aga tänaseks on ravikuuri mõju kadunud ja lapsel jälle paks nohu, nii et ta oleks praegu kodus ka suvepuhkuseta. Kolmas käis lasteaias küll oluliselt rohkem, enne suvepuhkust vist isegi 5 nädalat jutti, mida ei juhtu kuigi sageli, aga ka tema on nüüd kodus haige.

Ma pidin täna kooli minema, homme ka, aga juhtus elu ja sõitsin eile hilisõhtul palavikualandajaga ema juurde, kuigi ta ütles, et ei ole vaja, saavad hakkama. Mina aga ei saanud hakkama, kui teadsin, et lapsel on kõrge palavik ja hommikul oli hinganud larüngiidiselt. Kartsin, et ema juures pisikeses umbses toas tekib tal korralik larüngiidihoog ja tahtsin öösel magada tema juures, et kuulda, kuidas ta hingab. Hingas ilusti, aga keset ööd hakkas palavik ikkagi nii palju liiga tegema, et laps rohkem nuttis läbi une ja palavikualandaja kulus ära.

Täna tuli tal veel lõuna ajal ja enne ööund palavikku alandada, kuigi ma tavaliselt 39 kraadi peale veel ei reageeri, seekord oli lapsel sellise temperatuuri juures lihtsalt väga halb olla. Ma siiski loodan, et homme õhtul (tegelikult juba täna ehk neljapäeval) saan lapsed emale tagasi viia, sest reedel pean minema matemaatikat õppima. See on hetkel kõige suurem pähkel, aga kui nüüd elu rohkem kaikaid kodarasse ei loobi ja laseb mul kenasti koolis käia, siis peaksin saama järgmise nädalaga kõik tehtud. Peaaegu. Sügisesse jääks miniuurimustöö ja üks referaat, mida teised tegid 10. klassis sellises aines nagu kultuurilugu, mida minul omal ajal koolis ei olnud. Ühesõnaga ma lähen sügisel ikkagi 12. klassi ja siis alles läheb raskeks, sest enam ei ole mul pooltes ainetes hinded olemas. Tunnen juba praegu, et suvevaheaeg jääb liiga lühikeseks …

Esimese esimesest kooliaastast rääkides, siis koolipikendus ei andnud talle sellist eelist, et ta oleks hoobilt viieline. Kui hinnataks numbrites, siis ta oleks neljaline ja kohati isegi alla selle, aga minu silmis on ta ikkagi tubli. Oma kooliasjade eest vastutas ta enamuse ajast ise, õppis samuti iseseisvalt ja seda nii, et ei pidanud talle midagi ütlemagi, tuli koolist ja kohe hakkas õppima. Kohustuslikku kirjandust luges nii, et ma isegi ei tea, mida ta luges. Ise käis raamatukogus, ise laenutas, ise luges, ise viis tagasi ja ise hoidis raamatuid nii, et väikesed ei saanud neid kodus lõhki rebida. Ma ütleksin, et see esimene kooliaasta läks ikka ütlemata sujuvalt, annaks keegi kuskil kõrgemal, et Teisega läheks kõik sama libedalt. Sisetunne ütleb kahjuks, et nii see ei lähe, alustame juba sellest erinevusest, et Esimene tahtis kooli minna ja ta on endiselt koolist vaimustuses, ootab õhinaga 2. klassi minekut, aga Teine ei taha isegi 1. klassi minna.

Minnes kooli juurest tagasi lasteaia lõpetamise juurde, siis me kinkisime Teisele samuti nutitelefoni nagu aasta varem Esimesele ja tellisime siis juba mõlemale kohe uued kaaned ka, sest ühe Lotte kaaned olid juba kulunud ja teine on enda arvates liiga kõva mees titeka Lotte temaatika jaoks. Läks aga nii, et kui kaaned kohale jõudsid, siis Esimene oli oma telefoni ekraani ämblikuvõrguga asendanud. Üritasin küll youtube`i abil sotti saada, kuidas seda ekraani ise vahetada saaks, sest Tikker ju sai sellega hakkama ja maksis remondi eest kokku vaid 2 €, aga minu jaoks on see liiga raske, pool telefoni tuleb laiali lammutada ja Huaweile ei leidnud ma nii odavalt uut ekraani ka. Praegu telefon seisab ja ma ei teagi, mida teha, proovida ise pusida, viia remonti, osta kasutatult teine samasugune telefon asemele … Esimene remondikoht pakkus igatahes hinnaks 80 eurot ekraani eest + vahetus. Ei, aitäh. Telefon maksis aasta tagasi 89 eurot. Kui kellelgi seisab kasutult töökorras Huawei Y5/Y560, siis pakkuge mulle, sobiva hinna korral ostan ära.

Kaldusingi teemast kõrvale. Tahtsin jõuda tegelikult välja Teise lõpupeo maksumuseni. Lõpupeo eest maksime 40 € ja sealt vist tuleb midagi tagasi, sest õhtujuhti ei tulnud, aga märkimisväärne see summa kindlasti olema ei saa ja mina isiklikult sellest puudust ei tunne. Riided ostsin paar päeva enne lõpetamist Lindexist ja H&M-ist, lihtsalt ei tahtnud, et ta on lõpetamisel nagu Esimese koopia. Püksid, pluus ja lips läksid ümmarguselt 23 € maksma, helehallid kingad olid kodus olemas, kunagi ammu Härra õelt saadud ja leidsid alles nüüd esimest korda kasutust. Kingituseks sai telefoni ja pleedi, mis maksid kokku 100 €, nii et ka tema lõpetamine läks kokku 160 € ringis maksma, täpselt nagu Esimese lõpetamine.

Pleedi ostsin tegelikult juba mõnda aega tagasi ja ma oleksin selle ostnud ka lõpetamiseta, sest ma ei saa end kunagi õhtuti diivanil teki sisse mässida, kuna Teisel on vaja see fliistekk vedada oma voodisse, et siis magada enda teki peal ja üldkasutatava pleedi all. Sai siis nüüd endale isikliku pleedi.

Populaarne spinner ei olnud kingituseks, aga selle sai samal päeval ja ega seda siis enam käest ei pandud.

Tahtsin tegelikult ühest käigust veel kirjutada, aga see venitaks postituse liiga pikaks, seega tuleb veel üks postitus. Küll võin kirjutada lühidalt käimata käigust. Mulle saadeti e-mail, kus kiideti mu blogi ja pakuti koostööd, täpsemalt pakuti võimalust veeta perega vaba aega ja sealjuures ka kõhtu kinnitada. Mulle see pakkumine täitsa meeldis, sest see oli midagi, mis on nagunii plaanis olnud. Uurisin siis põhjalikumalt kodulehte, tegin lisavõimaluste osas valikud ja andsin sobiva kuupäeva. Vastu küsiti, et mitu meid peres on ka … Nii palju siis sellest, et neile mu blogi meeldib, eks. Ilmselt on meid peres liiga palju, sest pärast arvu ütlemist minuga rohkem ühendust ei võetud.

Lõppu üks pilt sellest päevast, kui sain 29, oli alles pidu …

Nagu polekski vahepeal midagi teisiti olnud…

April 11, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 4 Comments

Härra on nüüd siis 6 päeva ära olnud ja ma harjusin sellega juba esimesel päeval, nagu ta ei olekski vahepeal 5 ja pool kuud kodus olnud ning säästnud mind tolmuimeja kätte võtmisest ja nõude pesemisest. Õnneks pärast nii pikka pausi oskan endiselt tolmu võtta ja nõusid pesta, olen saanud seda juba mitu korda teha. Samuti viisin auto rehvivahetusse, mida muidu oleks teinud tema, ja tõin sealt tagasi ja tassisin talverehvid keldrisse ja võtsin poiste toas kardinapuu alla, sest üks kinnitus tuli jälle seinast välja ja jättis endast järele tohutu augu, kuhu tuleks juba ankur paigaldada, et kardinapuu rohkem alla ei kukuks, kuid selle töö jätaks ma parema meelega Härrale, kes aga ei tule nii pea koju. Vähemalt hetkeseisuga on see nii, aga mine tea, Soomes tuleb nüüd pikk nädalavahetus, veel pikem kui meil, ja kui tal ei lubata pühade ajal tööd teha, siis niisama jalga kõigutama ta sinna ei jää.

Lapsed harjusid ka kohe sellega ära, et issi on jälle tööl, kuigi Neljas on siis vahepeal automaatselt kutsunud issit, kui ta on vajanud vetsutoimingute juures abi, aga ikka juhtub, kui viimased pool aastat on issi olnud number üks. Nüüd olen jälle mina number üks, lausa üks ja ainus, aga seda ainult järgmised 2 kuud, siis kolime suveks Soome ja kui hästi läheb, siis jääb Härra talvel taas täiesti koduseks, nii et sedasi ei olegi me väga palju lahus.

Lastest rääkides, siis nad olid põhimõtteliselt terved juba üle-eelmise nädala lõpus. Kui nad selle sama üle-eelmise nädala alguses olid inimvared oma oksendamiste ja kõrvapõletikega, siis nädala lõpus pidasime juba pärast lastearstiga konsulteerimist Teise sünnipäeva ja käisime perega Härra vennapoja sünnipäeval. Oksendamiste põhjus jäigi selgusetuks, sest ei minu ega Härra vanemad ei nakatunud sellesse, kuigi viiruse puhul oleks pidanud tegu olema kergesti külge hakkava asjaga, kuna esimest korda üldse olime kuuekesi sedasi sarnaselt rivist väljas ja esimest korda üldse oksendasid kõik lapsed. Pigem oli asi selles, mida me kõik olime söönud, aga me ei mõelnud välja, mis see võis olla. Või oli see üldse midagi muud, sest seda teist kõhuhäda, mis käib kaasas nii kõhugripi kui ka toidumürgitusega, kellelgi ei olnud.

Kuigi lapsed olid eelmisel nädalal korras, hoidsime lasteaialapsi veel kodus, et nende organism saaks veidi rohkem taastuda, koolilaps tahtis ise kooli minna, et mitte rohkem maha jääda. Ma peaks temast eeskuju võtma. Täna oli see haruldane päev, kus kõik läksid lasteaeda-kooli ja minagi pidin sama tegema, aga siis selgus lasteaias, et ühel on täna rattamatk ja lisaks tundsin, et olin lapsed liiga õhukeselt riidesse pannud, nii et läksin koju, otsisin kahele paksu voodriga õueriided, Kolmandale mitte, sest ta on hüljes ja armastab külma, edasi vurasin vanemate juurde ratta järele, viisin selle ja talvejope Teisele staadionile ära, siis viisin Neljandale paksu kombeka ja tahtsin Esimesele võtmed ka ära viia, mille ta maha unustas, aga kellaaeg oli selline, et ma ei teadnud, kas ta on koolis või juba ujulas, nii et selle jätsin vahele ja jõudsin tuppa tagasi kella poole 11 ajal – oli aeg hommikust süüa.

Härra ütles selle peale oma toetuse ja julgustusega, et las see kool olla, ärgu ma vaevaku end sellega, lapsed on prioriteet. Absoluutselt ei vaidle vastu, ega ma niisama hommikul 30 km kaugusele jalgrattale järele ei sõitnud, aga ma olen kooliga juba peaaegu poole peal, nii et ma ikka vaevan end edasi. Ma ei teinud seda täna, ilmselt ei tee ka homme, ma teen seda viimasel minutil ja veel pärast seda, aga ma teen selle ära. Täna ma vaid avasin e-kooli ja panin selle kohe kinni ka, see oli selline väike reaalsuskontroll, millele järgnes pea liiva alla peitmine. Pärast seda avasin hoopis esimest korda reisipiltide kausta ja lõin seal veidi korda, see on ka miski, millega pean tegelema hakkama, sest ma ei taha ainult teiega muljeid jagada, vaid Seesamiga ka, kes selle reisi üldse välja pani ja kellele ma muljeid lubasin.

Muidugi nautisin ka vaikust, mida väga sageli ei kuule ja sättisin kaks kuivatitäit pesu kappidesse ja koristasin ja käisin ise pesus ja läksin lasteaeda arenguvestlusele, mis tegi täielikult tasa Teise koolivalmiduskaardi sisu, mida hommikul lugeda sain. Tegelikult on natuke kurb, et üks laps saab väga kiita kõige eest, mida ta teeb ja milline ta on ja sealjuures saan veel ise ka kiita, et ma nii toredad lapsed olen kasvatanud ja ise nii avatud olen ning samal ajal tekib teise lapsega tunne, et ma ei ole osanud teda üldse kasvatada ja tema kohta justkui ei olegi midagi head öelda ja kõik, mida ta teeb ja milline ta on, vajab veel harjutamist.

Mis seal ikka, lapsed on erinevad, kõik ei mahu kasti, kellel jääb üks jäse välja, kellel teine, kellel kõik kombitsad, samal ajal võtab mõni oma kastis nii vähe ruumi, et sõber mahub ka veel kõrvale ära. Ma sain täna mitmes mõttes tunda oma laste erinevust, aga kõige huvitavamal moel avaldus see Neljanda ja Kolmanda puhul. Meie kolmeaastane preili leidis, et tal ei sobi minna poistest jäänud tumesiniste kevadpükstega lasteaeda, sest teised hakkavad naerma – need on ju poiste püksid. Samal ajal viskas tema vanem vend oranži lillekaunistustega käekoti üle õla ja oli valmis minema, ei teda huvita, mida teised tema naiste käekotist arvavad. Ka Teine on käinud nüüd lasteaia viimases rühmas erinevate käekottidega ja minu teada ei ole keegi ei tema ega Kolmanda üle seetõttu naernud. Kust aga üks kolmeaastane tüdruk tuleb selle peale, et keegi üldse võiks tema tumesiniseid kevadpükse poiste omaks pidada ja seetõttu tema üle naerma hakata, seda ma ei kujuta ette.

Kõik, mis puudutab riideid, on tal ilmselt eelmisest elust kaasa tulnud, sest tal on riiete, ehete, kosmeetika ja üleüldse moega selline suhe, mida tal kellegi pealt matkida ei ole, kõik tuleb tema enda seest. Ka nädalavahetusel suutis ta mind üllatada, kui ta minu vanaema juures peeglikapil seisnud pudelikesi sorteeris ja ühega meie juurde tuli: “Vanavanaema, kas sa kasutad seda parfüümi?” Parfüümi! Ja kui peenelt ta seda veel ütles! Kust ta seda sõna üldse teab? Meil on kodus lõhnaõlid, me keegi ei räägi kunagi parfüümidest.

Täna sai ta oma lilla karukese, millele tuli kodus riided selga teha ja ta sattus sellest nii vaimustusse, et ma pidin hakkama koju jõudes esimese asjana karule kleiti meisterdama. Lisaks kleidile pidid karul kindlasti kõrvarõngad olema. Ma siis lisasin juba kaelakee ka. karu Mulle tundus, et üks kiusamisvastane karu tuli veidi liiga uhke välja, Neljanda asemel oleksin eelistanud hipilikku stiili, aga tema karu, tema otsused. Ma väga tema ilusate riiete ja asjade vaimustust ei taha alla ka suruda, lihtsalt loodan, et kui ta otsustab tulevikus välisele ilule palju rõhku panna, siis sisemine kuskile kaotsi ei lähe. Karuke on tal igatahes ilus nii seest kui ka väljast, ta on kõigi sõber ning tema jaoks on kõik teised karud ja lapsed ilusad. Igaks juhuks.

Aga nüüd ongi kell nii palju, et unetundide arvelt näpatud kirjutamisele tuleb joon alla tõmmata ja magama ära kobida. Annaks nüüd Kõigevägevam, et lapsed terved püsivad ja mina oma asjadega järje peale saan, siis jõuan siia ka rohkem!