2/4

Viimased 4 aastat on mul lasteaias käinud 2-3 last korraga, aga sel kevadel oli esimene emadepäeva kontsert, kus minu lapsed ka esinesid. Enne seda on üldse olnud ainult üks rühmasisene jõulupidu, kus lapsed esinesid, nii et see oli üleüldse esimene kontsert. Esinesid seal Teine ja Kolmas. Teine oli nagu ta on, väga paigal ei püsinud, saatis tüdrukutele õhumusisid, otsis mind varjamatult ja kui leidis, siis lehvitas ja lehvitas ja lehvitas. Kolmas oli laval pigem vastumeelselt, laulis tujutult kaasa, tantsuliigutusi tegi tuimalt või üldse mitte ja seda oli veidi kurb vaadata. Mitte siis seda, et ta elavalt kaasa ei teinud, vaid seda, et ta üldse laval pidi olema. Ka mulle ei meeldinud lapsena sellised esinemised ega meeldi siiani, vabatahtlikult ma lavale ei läheks ja sundida mind enam vast keegi ei saa. Ma loodan.

Teine on see eest täielikult lavale sündinud, ta on esineja, ta naudib tähelepanu, tahab keset esinemist veel esineda, teistest erineda, nalja teha. Iseenesest on tore, et ta on julge ja tunneb end publiku ees igati koduselt, aga ta ei saa aru, millal asi läheb juba üle piiri ja hakkab muutuma tema isiklikuks sõuks, nii et sain emana tunda tema esinemiste ajal uhkust ja kerget piinlikkust korraga.

1

2

Lasteaia lõpupeol esitas ta üksinda luuletuse, mis ei tulnud ilmselt sellest, et ta oleks kõige ilmekam lugeja, vaid pigem sellest, et need sõnad käivad täpselt tema kohta …

Poisid täis on tulist kärtsu,
karjuvad ja löövad särtsu.
Kui nad oleks paid ja tuid,
saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.
Pingis paigal poiss ei püsi.
Hoidku teised konte, luid,
poiss las ronib mööda puid!

Ma siiski tahaksin loota, et ta püsib pingil paigal, sest sügisest on ta koolilaps ja siis ta lihtsalt peab seda tegema. Uskumatu, et tänase seisuga on mul kaks lasteaialast ja kaks koolilast. Okei, Teine otseselt veel koolis ei käi, aga lasteaias ka enam mitte, lõpupidu oli ära ja nimekirjas teda enam ei ole.

1

2

Mul kahjuks paremaid pilte ei ole, ma ei tea veel sedagi, kuidas me perepildile jäime, äkki mulle üldse ei meeldi ja peame seda kordama. See oleks veidi keeruline.

Teise lõpupidu oli ilus, aga nutma ma ei hakanud, kuigi mul oli juba nädalaid enne klomp kurgus, kui sellele mõtlesin. Mul oli nii kahju mõelda, et ta ei lähe enam kunagi lasteaeda, et see ilus aeg on läbi ja ta peab hakkama vaikselt suureks saama, aga tema ei osanud isegi seda viimast nädalat lasteaias nautida, ootas oma lõpupidu nagu vabanemistähtaega. Sügisel ilmselt tahab lasteaeda tagasi …

IMG_2877Sekka üks pilt Neljandast, kes vaatas vaikselt venna lõpuaktust. Alguses istus küll issi süles, aga üsna pea kibeles omaette istuma ja võttis koha sisse meie ees olnud reas. Tal on isegi rohkem kannatust, kui vanematel vendadel, kes hakkasid juba keset aktust nurisema, et liiga kaua läheb.

Kuna Esimesel on suvevaheaeg ja Teine lõpetas lasteaia, siis Kolmas ja Neljas jäid ka suvepuhkusele. Neljanda puhul on see muidugi palju öeldud, sest ta on kokku võib-olla 1,5 kuud lasteaias käinud … märtsis ei käinud päevagi, aprillis käis lausa 2 nädalat, siis oli 5 nädalat kodus ja enne suvepuhkust käis veel 3 ja pool päeva nägu näitamas. See oli antibiootikumikuuri tulemus, aga tänaseks on ravikuuri mõju kadunud ja lapsel jälle paks nohu, nii et ta oleks praegu kodus ka suvepuhkuseta. Kolmas käis lasteaias küll oluliselt rohkem, enne suvepuhkust vist isegi 5 nädalat jutti, mida ei juhtu kuigi sageli, aga ka tema on nüüd kodus haige.

Ma pidin täna kooli minema, homme ka, aga juhtus elu ja sõitsin eile hilisõhtul palavikualandajaga ema juurde, kuigi ta ütles, et ei ole vaja, saavad hakkama. Mina aga ei saanud hakkama, kui teadsin, et lapsel on kõrge palavik ja hommikul oli hinganud larüngiidiselt. Kartsin, et ema juures pisikeses umbses toas tekib tal korralik larüngiidihoog ja tahtsin öösel magada tema juures, et kuulda, kuidas ta hingab. Hingas ilusti, aga keset ööd hakkas palavik ikkagi nii palju liiga tegema, et laps rohkem nuttis läbi une ja palavikualandaja kulus ära.

Täna tuli tal veel lõuna ajal ja enne ööund palavikku alandada, kuigi ma tavaliselt 39 kraadi peale veel ei reageeri, seekord oli lapsel sellise temperatuuri juures lihtsalt väga halb olla. Ma siiski loodan, et homme õhtul (tegelikult juba täna ehk neljapäeval) saan lapsed emale tagasi viia, sest reedel pean minema matemaatikat õppima. See on hetkel kõige suurem pähkel, aga kui nüüd elu rohkem kaikaid kodarasse ei loobi ja laseb mul kenasti koolis käia, siis peaksin saama järgmise nädalaga kõik tehtud. Peaaegu. Sügisesse jääks miniuurimustöö ja üks referaat, mida teised tegid 10. klassis sellises aines nagu kultuurilugu, mida minul omal ajal koolis ei olnud. Ühesõnaga ma lähen sügisel ikkagi 12. klassi ja siis alles läheb raskeks, sest enam ei ole mul pooltes ainetes hinded olemas. Tunnen juba praegu, et suvevaheaeg jääb liiga lühikeseks …

Esimese esimesest kooliaastast rääkides, siis koolipikendus ei andnud talle sellist eelist, et ta oleks hoobilt viieline. Kui hinnataks numbrites, siis ta oleks neljaline ja kohati isegi alla selle, aga minu silmis on ta ikkagi tubli. Oma kooliasjade eest vastutas ta enamuse ajast ise, õppis samuti iseseisvalt ja seda nii, et ei pidanud talle midagi ütlemagi, tuli koolist ja kohe hakkas õppima. Kohustuslikku kirjandust luges nii, et ma isegi ei tea, mida ta luges. Ise käis raamatukogus, ise laenutas, ise luges, ise viis tagasi ja ise hoidis raamatuid nii, et väikesed ei saanud neid kodus lõhki rebida. Ma ütleksin, et see esimene kooliaasta läks ikka ütlemata sujuvalt, annaks keegi kuskil kõrgemal, et Teisega läheks kõik sama libedalt. Sisetunne ütleb kahjuks, et nii see ei lähe, alustame juba sellest erinevusest, et Esimene tahtis kooli minna ja ta on endiselt koolist vaimustuses, ootab õhinaga 2. klassi minekut, aga Teine ei taha isegi 1. klassi minna.

Minnes kooli juurest tagasi lasteaia lõpetamise juurde, siis me kinkisime Teisele samuti nutitelefoni nagu aasta varem Esimesele ja tellisime siis juba mõlemale kohe uued kaaned ka, sest ühe Lotte kaaned olid juba kulunud ja teine on enda arvates liiga kõva mees titeka Lotte temaatika jaoks. Läks aga nii, et kui kaaned kohale jõudsid, siis Esimene oli oma telefoni ekraani ämblikuvõrguga asendanud. Üritasin küll youtube`i abil sotti saada, kuidas seda ekraani ise vahetada saaks, sest Tikker ju sai sellega hakkama ja maksis remondi eest kokku vaid 2 €, aga minu jaoks on see liiga raske, pool telefoni tuleb laiali lammutada ja Huaweile ei leidnud ma nii odavalt uut ekraani ka. Praegu telefon seisab ja ma ei teagi, mida teha, proovida ise pusida, viia remonti, osta kasutatult teine samasugune telefon asemele … Esimene remondikoht pakkus igatahes hinnaks 80 eurot ekraani eest + vahetus. Ei, aitäh. Telefon maksis aasta tagasi 89 eurot. Kui kellelgi seisab kasutult töökorras Huawei Y5/Y560, siis pakkuge mulle, sobiva hinna korral ostan ära.

Kaldusingi teemast kõrvale. Tahtsin jõuda tegelikult välja Teise lõpupeo maksumuseni. Lõpupeo eest maksime 40 € ja sealt vist tuleb midagi tagasi, sest õhtujuhti ei tulnud, aga märkimisväärne see summa kindlasti olema ei saa ja mina isiklikult sellest puudust ei tunne. Riided ostsin paar päeva enne lõpetamist Lindexist ja H&M-ist, lihtsalt ei tahtnud, et ta on lõpetamisel nagu Esimese koopia. Püksid, pluus ja lips läksid ümmarguselt 23 € maksma, helehallid kingad olid kodus olemas, kunagi ammu Härra õelt saadud ja leidsid alles nüüd esimest korda kasutust. Kingituseks sai telefoni ja pleedi, mis maksid kokku 100 €, nii et ka tema lõpetamine läks kokku 160 € ringis maksma, täpselt nagu Esimese lõpetamine.

Pleedi ostsin tegelikult juba mõnda aega tagasi ja ma oleksin selle ostnud ka lõpetamiseta, sest ma ei saa end kunagi õhtuti diivanil teki sisse mässida, kuna Teisel on vaja see fliistekk vedada oma voodisse, et siis magada enda teki peal ja üldkasutatava pleedi all. Sai siis nüüd endale isikliku pleedi.

IMG_2899Populaarne spinner ei olnud kingituseks, aga selle sai samal päeval ja ega seda siis enam käest ei pandud.

Tahtsin tegelikult ühest käigust veel kirjutada, aga see venitaks postituse liiga pikaks, seega tuleb veel üks postitus. Küll võin kirjutada lühidalt käimata käigust. Mulle saadeti e-mail, kus kiideti mu blogi ja pakuti koostööd, täpsemalt pakuti võimalust veeta perega vaba aega ja sealjuures ka kõhtu kinnitada. Mulle see pakkumine täitsa meeldis, sest see oli midagi, mis on nagunii plaanis olnud. Uurisin siis põhjalikumalt kodulehte, tegin lisavõimaluste osas valikud ja andsin sobiva kuupäeva. Vastu küsiti, et mitu meid peres on ka … Nii palju siis sellest, et neile mu blogi meeldib, eks. Ilmselt on meid peres liiga palju, sest pärast arvu ütlemist minuga rohkem ühendust ei võetud.

Lõppu üks pilt sellest päevast, kui sain 29, oli alles pidu …

IMG_3211

Pikk lühikokkuvõte

Sõberid, mul on kahju, et ma siia nii harva jõuan. Asi ei ole päris selles, et mul oleks käed hommikust õhtuni tööd täis, need käed võivad vabalt pool päeva teki all kägaras olla ja teise poole päevast katsuvad lapsi elus hoida. Ma olen stressis ning see stress on võtnud minult vaimse võimekuse, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Sulg on kadunud ja tint on ka otsas …

Ega see füüsiline võimekuski väga palju parem ei ole. Seda tõestab ilmekalt täiesti segamini kodu ja tundub, et keegi on selle olukorraga kursis, sest sain äsja pakkumise katsetada erinevaid professionaalseid puhastusseadmeid. Tasuta! Või noh, ainult kirjutamise eest. Aga ausalt, viimane asi, mida ma teha tahan, on täiega koristada ja siis sellest kirjutada.

Tahan vahelduseks hoopis veidigi viimase aja sündmusi kirja panna. Päris viimane sündmus oli see, et ma käisin nädalavahetusel hüvasti jätmas mõisaga, kus ma põhikoolis käisin. Ei ole välistatud, et me kohtume kord taas, aga loodetavasti ma siis seal 9 aastat olema ei pea. Kool kolib nimelt alevisse ja mõisast saab hooldekodu, vähemalt nii räägitakse, ja kui nii, siis saab see olema üks väga ilus hooldekodu.mõisPildi näppasin Emmeliina blogist, sest see oli üks ilusamaid pilte, mis googeldades välja tuli.

Igatahes seal hüvastijätupeol öeldi mulle kaks korda, et mul on nii tore blogi – tervitused K ja M! – ja minul tekkisid seepeale süümepiinad, et ma siin korra või kaks kuus kirjutan. Ei, süümepiinad on valesti öeldud, pigem oli see motiveeriv, lihtsalt kerge kurbuse varjundiga … sest mul on kurb meel, et sulg ära kadus. Ma lõpetasin seetõttu ka Virumaa Teatajasse kolumnide kirjutamise, tundsin, et ma ei jaksa isegi seda korra kuu või kahe jooksul teha, et mul ei ole midagi öelda, et see ei ole normaalne, et mul kulub 3000 tähemärgi täitmiseks pool päeva ja siis ka olen tulemuse osas nii ebakindel, et parema meelega vajutaks delete + empty recycle bin.

Pidu ise oli … huvitav. Esiteks läksin ma sinna oma põhikooliaegse parima sõbrannaga. Mitte lihtsalt põhikooliaegse parima sõbrannaga, vaid inimesega, kes oli vähemalt 10 aastat minu siiami kaksik. Kellega sidus mind selline sõprus, mille sarnast ei ole ma enam kordagi kogenud ja mida ma nutsin aastaid taga. Hähh, isegi praegu tuli korra pisar silma. Igatahes kasvasid meie teed pärast põhikooli lõpetamist lahku, ikka väga lahku. Enne nädalavahetust suhtlesime, kui nii saab paari valusa tunni kohta öelda, aasta tagasi, ja enne seda paari tundi ei olnud me päris mitu aastat sõnagi vahetanud. Nii et minu jaoks oli päris nostalgiline temaga kooli minna ning leida vana seinakapi ukselt kiri: “L + L = best friends forever”. Ehk mõnes teises elus …

Teiseks oli huvitav kogeda, et 10 aastat ja peale on vaid hetk. Olgu, mõnes mõttes on pikk aeg, näiteks klassiruumid on selle ajaga kuidagi väiksemaks jäänud, ma mäletasin neid palju suuremana, lisaks on ajahammas nendes klassides oma töö teinud. Kui aga pidada silmas inimsuhteid, siis see 10 aastat võibki olla vaid hetk, nagu polekski vahepeal üldse pausi olnud. See muidugi ei kehti kõigi kohta, aga kui ikka on sõpradena lahku mindud, siis saadakse sõpradena ka aastaid hiljem kokku.

Üldse tundsin end taas 16-aastasena, õhkkond oli üsna sama, mis sel ajal. Seda pigem mitte heas mõttes … Ma ei tea, kolmekümnesed ehk ei peaks tarbima alkoholi nagu 10 aastat tagasi. Samas, mida nendest kolmekümpistest rääkida, kui juba kella kahe ajal öösel magasid ühes ja teises nurgas ka nelja- ja viiekümpised. See võis muidugi vanadusest ka olla, ma isegi hakkasin juba enne keskööd kontrollimatult haigutama … Ei ole enam nii noor, et jaksaks terve öö üleval olla.

Aga vahetame teemat ja ma võtan lühidalt kokku ligi kahe kuu eredamad hetked. Täpsustan siis, et ühe argielu eredamad hetked, mis tuhmuvad näiteks maailmarändurite värvide kõrval, nii et midagi pimestavat siit ei tule.

Kui me reisil olime, siis Disneylandis oli midagi soovikaevu moodi, vähemalt meie tõlgendamise metallrahadest läikivat veesilma nii. Suured poisid kasutasid Teise leitud 15 senti ära ja soovisid midagi. See soov läks peaaegu täide, mõlemad soovisid oma arvutit, aga said nelja peale tahvelarvuti. Ausalt, see on minu poolt väga suur vastutulek ja enne seda soovikaevu lugu ei olnud mul selline asi üldse mõtteski, vastupidi, ma olin kindel, et tahvelarvutit ei tule meie majja mitte kunagi. Hakka või soovikaevu uskuma … Igatahes, see minu jaoks mõttetu vidin osutus suurepäraseks lapsehoidjaks – ma olin viimane kord sunnitud Kolmanda ja Neljanda hambaarsti juurde kaasa võtma ning tahvelarvuti päästis mind seal hädast välja. Lapsed olid terve aja tasakesi oma toolidel ja mässasid tahvliga ning minu hammas sai selle visiidiga juureravitud. Lõpuks! Ma pidin vahepeal mitu korda visiite edasi lükkama, sest midagi tuli vahele, nagu näiteks lapsed.

Tahvelarvutiga on kaasnenud nüüd veel selline asi, et kui tekib veider vaikus, siis see ei tähenda enam seda, et pesamuna teeb paksu pahandust, vaid seda, et ta on salaja kapi pealt tahvli võtnud ja sellega kuskile nurka pugenud. Okei, selline salaja võtmine on ka tegelikult pahandus, aga olgem ausad, see on parem variant kui hügieenisidemete seinale kleepimine, vee laskmine hambapastatuubi või minu kingadega kassiliivakastis mängimine.

Hambaravist rääkides, siis Teisel parandati pärast 7. sünnipäeva esimene hambaauk ära. Tegu oli ühtlasi esimese auguga nelja lapse peale ja ma väga loodan, et see jääb pikaks ajaks ka viimaseks. Hambad on minu jaoks hell teema ja ma väga tahan loota, et lapsed on pärinud oma isa tugevad hambad. Esimene on igatahes pärinud oma isa suured hambad. Siia tahaks küll praegu naerunäo lisada. Hetkel on olukord üsna lootustandev, sest minu hambad ei olnud kindlasti 7- ega 9aastaselt nii terved nagu suurte poiste omad praegu. See esimene auk oli ka nüüd nii väike, et see tehti igasuguse tuimestuseta korda ja Teine ei tundnud midagi.

Teine on ainuke, kes hambaravi on vajanud ja ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Kuid Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Vahelduseks natuke autojuttu, mida ma ei olegi blogis pikalt jaganud, sest pool aastat tagasi ostetud autoga oli elu siiani muretu. Ei, valetan, vahepeal põlevat mootorituld mainisin, et tuli ja kadus, aga see on nüüd veel tulnud ja läinud ning tänaseks on selge, et sellest saab päris lahti alles siis, kui bensiinipaagi korgi ära vahetame. Ja sellega meenus mulle nüüd mõned päevad tagasi juhtunud tobe lugu, kus läksin tanklasse ja enne tankima hakkamist võtsin küljeukse kaudu oma rahakoti. Samal ajal, kui see elektriline lükanduks vaikselt sulgus, keerasin mina juba bensiinipaagi korgi lahti, see jäi rippuma, hakkasin püstolit haarama ning uks ei sulgunudki, vaid avanes uuesti ning surus korgi enda ja autokere vahele. Tulemuseks kriimud ja väike mõlk, nii et uus kork saab kindlasti olema täielikult eemaldatav.

See eelnev ei olnud siis nüüd see jama, millest kirjutada tahtsin. Nädal-kaks tagasi juhtus selline lugu, et sõitsin oma vanaema juurde … kolmanda vanaema juurde siis … kui kellelgi peaks meeles olema, et kaks vanaema on mul juba surnud. Igatahes sõitsin tema juurde, et ta peale võtta ja edasi õe juurde sõita. Kui ma auto vanaema maja ees peatasin, siis lõi salongi täieliku plastmassi kärsahaisu ning kapoti alt tuli paksu tossu. Viskasin kohe pilgu temperatuuriandurile – normis. Ma läksin ikka väga pabinasse, kamandasin lapsed autost välja ja helistasin Silverile, sest ma ei teadnud, kus mu autos tulekustuti on. Ai-ai! Selgus, et see on hoopis kodus keldris koos tema auto tulekustutiga. Oi-oi-oi! Okei, pidin riskima ja kapoti selleta avama, aga siis ma avastasin – häbi tunnistada – et ma ei leiagi une pealt salongist kapoti avamise linki. See on see, et Silver oli terve talve kodus ja mul ei olnud siiani tekkinud vajadust ise selle auto kapoti alla vaadata. Lingi leidsin alles siis, kui kükitasin ja armatuurlaua alla vaatasin. Kes nii olulise asja sedasi ära peidab?

Kui kapoti avasin, siis tundsin kergendust, et auto ei põlegi maani maha, vaid lekib kuskilt jahutusvedelikku ja korralikult ning see kärsahais tuli ka sellest, ei millestki muust. Paisupaak oli tühi, sai vett maksimumini juurde lisatud, koha peal käia lastud, vesi kuskile ei kadunud, lekkekohta ei leidnud ja sõitsime edasi õe juurde, mis tegi mingi 6 kilomeetrit maad või nii. No ja seal oli siis sama seis, kapotialune ujus, paisupaak oli tühi, mina lekkekohta ei näinud, aga õemees oma vähe teravama silmaga leidis ühe pisikese prao, kust tühikäigul veidikese immitses vedelikku ja gaasi andes purskas lausa 6 meetri kaugusele . Pole suvaline arv, mõõtsin ära … mida muud mul ikka teha oli, kui õemees lekkivat kolmikut aiavooliku kolmiku vastu vahetas. See ajutine lahendus kestab praegu kenasti, nii et õemees päästis täiega mu päeva. Vanaema oma ka, sain ta koju tagasi viia.

Sellist ehmatust pole mul varem ühegi autoga olnud. Ma tõepoolest arvasin, et auto põleb, sest see kärsahais meenutas sulanud plastmassi lõhna ja noh, temperatuur oli ju normis, järelikult keema ei läinud ning selle peale ma esimese asjana ei tulnud, et kapoti all võis ka muul põhjusel purskkaev olla. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam, või siis saadud ehmatuse tõttu ühe eluaasta võrra vaesem … Positiivne on see, et nüüd on kapoti avamine taas une pealt selge.

Nädalavahetusel elasin veel ühe ehmatuse üle, kui hommikul kella 6 ajal lendas sõjaväe helikopter väga madalalt üle vanemate maja. Ma ehmatasin mürina peale sedasi üles, et mu esimene mõte ja tunne oli, et need on mu elu viimased sekundid, et see helikopter kukub kohe majja sisse. See oli väga julm. Mina magasin majaosas, mis on alles ehitatud, see ainult värises, aga vanemate tuba on 100 aastat vana katuse all ja nendel oli kõik sedasi ragisenud, et arvasid, et katus läheb õhuvooluga kaasa. Paar tundi hiljem lendasid kaks kopterit üle maja, ka üsna madalalt, aga müra oli olematu, nii et jäi mulje, et kella 6 ajal lennati nii madalalt, et riivati kergelt katuseharja. Ei kujuta ette, kas see oli õppuste mõttes vajalik või oli see piloodi viha, leidis äkki, et kui tema ei saa laupäeva hommikul magada, siis teised ka ei tohi. See vahejuhtum siiski und ära ei rikkunud, kui süda peksmise lõpetas, siis magasin rahulikul edasi.

Mainides veidi veel vanaemasid, siis emadepäev oli sel aastal natuke kurb. Emadepäeval oli 14. aprillil surnud vanaema urnimatus. Ta maeti samale platsile, kus puhkab ka tema õde, kes oli minu maailma parim vanaema. Ma nutsin, aga ma ei nutnud selle vanaema pärast, kes sinna maeti, vaid selle vanaema pärast, kes on seal juba 2 aastat olnud. Ma ei suutnud tema hauale isegi küünalt põlema panna, sest see oleks mind ahastavalt nutma ajanud ja ma ei tahtnud teiste ees sedasi nutta. Eriti veel “vale” vanaema pärast … Ja mu ema, tugev naine, süütas emadepäeval küünlad mõlemale emale. Huvitav, et ma tema tugevust ja külma närvi ei ole pärinud. Isa mul ka väga tundlik ja märjasilmne ei ole, nii et ma ei tea, kellesse ma olen.

Tehes teemades kannapöörde, siis kevadega hakkasid Silveri tööelus ootamatult uued õied õitsema ja nende õitega saabus ka leping, millega ta seob end veel 5 aastaks praeguse töökohaga. Mitte siis kohustuslikus korras, vaid lihtsalt tema motivatsiooniprogramm on 5aastane. Selle programmiga kaasneb ka suurem koormus ja suurem vastutus, sest lisaks kõigele muule on ta seal nüüd ka töödejuhataja. Kui kõik läheb hästi, siis õitest saavad magusad viljad ja kui ei lähe hästi, siis õied lihtsalt närtsivad ära ja miski ei motiveeri teda sinna nii kauaks jääma.

5 aastat oleks ka ilmselt maksimum, mille ta sedasi siin ja seal veedab ning tõenäoliselt läheb see aeg üsna kiiresti. Esimesed 5 aastat on küll läinud. Ja selle ajaga oleme praeguse elukorraldusega niivõrd harjunud, et veel 5 aastat nii elada ei tundu midagi rasket. Eriti veel siis, kui Silver on järgmised 5 talve kodus ja meie 5 suve seal. Muide, 5 aasta pärast saab meil põhimõtteliselt ka surnud hobune makstud, nii et siis võiks elu juba täitsa ilusaks muutuda. Aga pikemalt ma midagi ei oleta, sest me tegelikult katsume aasta korraga elada, vähemalt Silveri töö teemal, muidu ikka päev päeva haaval.

Rääkides vahelduseks kodust, siis mai alguses saime siin korralikult lõdiseda. Kuigi talv liigub Terminaatori laulusõnade poole, arvas siin keegi, et maikuus enam kütma ei pea, sest et kevad, eks … Ja 80 m2 peale on meil siin vaid üks väike puhur, mis ilmselgelt ei kütnud tervet korterit ära, aga elektriarvele pani raudselt põntsu. Kui olime siis harjunud juba mõnda aega 17-kraadises jaheduses elama ja see on jahe, kui päike peale ei paista, siis avastati, et võiks ikka uuesti kütma hakata, aga samal ajal hakkas ka päike kütma, nii et need maised otsustajaid jäid siin umbes 10 päeva hiljaks.

Ma ei tea, mis mul vahepeal sisse läks, aga mind nii häiris siin kogu elamine, et hakkasin juba lammutamisega pihta, kuigi remondi jaoks ei ole hetkel aega ega raha. Tulemuseks on siis veel koledam üldmulje, aga naljakas on see, et olukord ei häiri mind enam. Remondi osas ka plaanid muutusid ja midagi suurt me ikkagi ei tee, ma katsuks vaid seinapaneelid üle värvida ja 13 uut nurgaliistu paigaldada igasse välisnurka ja mõnda sisenurka, kust ma vanad ja katkised liistud maha tõmbasin. Elutuppa on uusi kardinaid ka vaja, need on päikesest rabedaks pleekinud ja kasside poolt sõelapõhjaks tõmmatud. Kuna värvitavat seinapinda on minu silma järgi umbes 50 m2 ja tavapärases laiuses kardinaid on vaja vähemalt 6, parem oleks 8, siis ka see säästuremont ei saa olema väga säästlik. Liistud on sealjuures kõige väiksem kulu. Millal asi tegutsemiseni läheb, seda ma ei tea ja kas see ka õnnestub … Sest vabalt võib juhtuda, et ma rikun värvimisega seinapaneelid täiesti ära ja oleme sunnitud need ikkagi eemaldama ning korralikult remonti tegema.

Minnes kodu pealt üle kooli peale, täpsemalt Teise kooli peale, siis tänase seisuga läheb ta ikkagi siin tavaklassi. See Teise kooliteema on vahepeal nii segane olnud, nii vastuoluline … Ma tõesti ei tea, mis on kõige õigem, sest puudub ühtne arvamus ja nägemus minu, õpetajate, spetsialistide poolt. Üks ütleb üht, teine teist, mina olen segadusse aetud ja Teisel on enda eelistused.  Tema soov on minna siin koos sõpradega kooli. Või siis tegelikult ei soovi ta üldse kooli minna, aga kui peab, siis pigem sedasi. Proovime siis esmalt sedasi ja elame päev korraga.

Ongi vist kõik, nii põnevad viimased paar kuud olnud ongi. Kiiresti on need igatahes küll läinud, muidu ei saaks aru, aga laste küüsi peab kole tihti lõikama ja merisigade puur saab ka ruttu mustaks. Iga kord on tunne, et alles eile tegelesin nende asjadega, kuidas juba jälle vaja …

Veidi kellegi teise eredatest hetkedest. Miley Cyrusel on uus lugu väljas ja ma olen seda viimastel päevadel kuulanud väga palju kordi. Ikka kordi ja kordi jutti, sest see on lihtsalt nii hea ja mul on hea meel, et Miley enam-vähem tagasi on. Kohe näha, et nad on Liamiga taas koos.

“I never would’ve believed you if three years ago you told me I’d be here writing this song.” 

Ma tegelikult ei ole tema suur fänn, mulle küll meeldib tema hääl, aga need vahepealsed aastad siin väga peale ei läinud, vaid “Wrecking Ball” oli selline lugu, mida kordi ja kordi järjest võis kuulata, aga mitte vaadata. “Malibu” video on aga ilus, seal on hoopis uus Miley, õnnelik ja rahuolev. Kui millegi kallal nuriseda, siis vaid rinnahoidja oleks võinud seljas olla, aga eks raske on selle kandmisega harjuda, kui viimased aastad oled ilma ringi käinud. Üldiselt ei ole ma tänapäeva muusikaga kursis, aga Mileyga on mul teistsugune suhe, ta ei sümboliseeri mulle muusikat, mida ta teeb, vaid midagi muud, kedagi muud … Aga see selleks.

Ma otsisin selle postituse juurde mingit suvalist pildimaterjali, aga ma ei ole viimasel ajal eriti pilte ka teinud. Mul on kaameragi varsti 2 nädalat välja laenatud olnud ja ma pole sellest kordagi puudust tundnud. Nii et mingeid pilte jagada pole, aga kui hästi läheb, siis uus piltidega postitus ilmub juba homme, või siis alles homme, 2 kuud pärast Disneylandis käimist.

Nägudeni!

Seinast seinani

Kirjutamist alustasin juba eile…

Eile: Ring jõudis taas minuni. Üle pika aja on kõik lapsed lasteaias-koolis, aga mina olen haigena kodus. Härra ootab juba ammu päeva, mil ta saab üksi kodus olla, viimane selline oli tal rohkem kui 2 kuud tagasi ja kuigi ma olen täna kodus, siis ma avan suu vaid äärmisel vajadusel, nii et põhimõtteliselt on ta üksi, vaid tema ja tema mõtted, ei mingit loba kõrva ääres. Mul on neelus kõik, mis vähegi paistes saab olla, väga paistes, seda on isegi väljast näha, sest kael on ka paistes. Ilmselt seetõttu tabaski mind eile õhtul tohutu söögiisu, et tänasest algas paast, väga raske on süüa, eelistan seda mitte teha. Kõige rõvedam on see, et kurgunibu on 3 korda suurem ja puudutab keelt, väga ebamugav. Positiivne on jälle see, et mul on vaid neelupõletik. Kui mul oleks veel palavik, nohust kinnine nina ja köha, siis oleks olukord palju hullem.

Täna: Keegi võttis viimast lauset väljakutsena, sest mul tekkis eile väike palavik, kukkusin kella 20 ajal jalapealt voodisse, uuesti avasin silmad kella 23 ajal. Kuidas Härral laste magama panemine läks ja kas keegi minu musi-kalli-pai tahtis, seda ma ei teagi, sest ma ei kuulnud absoluutselt mitte midagi. Täna ärkasin pool 5 valusa neelamise ja kinnise nina peale, uuesti uinuda ei suutnud, võtsin valuvaigistit lootusega, et mõjub neelus ka, aga ei mõjunud. Kui juba valuvaigistit võtsin, siis sorteerisin ravimikapi ka ära, midagi muud nagunii teha ei olnud. Söömisest ma enam üldse ei unista, ainuüksi tee joomine on selline katsumus, et heal juhul tunniga saab hakkama.IMG_8124Täna natuke hiljem: Söömine siiski ei jäänud unistuseks, omlett ja supp läksid täitsa hästi alla, vaid Trimm sepik (issand, ma ei teagi, mis see täpsemalt on, reklaami peale ostsin, vist on sepik) jäi kurku kinni ja tegi väga haiget. Käisin hommikul igaks juhuks ka arsti juures, sest taskulambi ja peegli abil nägin, et mu kurk näeb välja nagu käsn ning rääkida normaalselt ei saanud, suu läks vahtu täis. CRV oli 60, mandlid korras (ühesõnaga mitte paistes), aga muu paistes, eriti kurgunibu ja sain antibiootikumid peale. Ma olen viimase 9 aasta jooksul kaks AB kuuri teinud ja mõlemad olid rinnapõletiku pärast, täitsa imelik on olla nii haige, et antibiootikume läheb vaja, samal ajal ei ole mul nende suhtes täna mingit vastumeelsust, võtaksin mida iganes, et kurgunibu keele pealt minema läheks ja ma saaksin taas normaalselt neelata ja rääkida.

Kas ma tegelikult ka sain selle vimma lastelt, seda ma ei tea, sest neil pole kellelgi kurk haige olnud, nad on olnud rohkem nohused, köhased või lihtsalt oksendanud. Okseviirus piirduski vaid Neljanda, Esimese ja Kolmanda lühiajalise okseralliga, aga hoidsin ka Teist terve nädala kodus, sest olin valmis selleks, et ring jõuab iga hetk temani. Õnneks ei jõudnud.IMG_8086Olin Teise okseralliks nii valmis, et jätsin ta igaks juhuks elutuppa magama, et ta ei oksendaks öösel narivoodi teist korrust täis.

Lugesin, et pärast kõhugripist tervenemist ei tohiks laps 2 nädala kollektiivis käia. Kui paljud seda reeglit järgivad? Meil olid eile kõik kollektiivis tagasi, sest veider on hoida terveid lapsi nii kaua kodus. Eelmise nädala teisipäevaga sai kõik korda, lõunaks oli lastel isu tagasi ja halba enesetunnet ei kurtnud enam keegi, aga igaks juhuks olid nad nädala lõpuni kodus.

Terviseteemadel jätkates, siis R-Kiosk saatis ka mulle terviseshotid:Clipboard2Pakendi eest 10 punkti! Shottidele annaks punkte veidi vähem. Triinu Liis kirjutas oma blogis väga hea ülevaate, mul sellele midagi lisada ei ole, ainult kahju on, et ma praegu ei saa Fireballi või Chillitrimi mekkida, äkki aitaks ka neelus midagi leevendada. Kui just asja hoopis hullemaks ei teeks, pärast mõjuks nagu sool värskel haaval. Igatahes need kaks on tõesti väga tulised, ma julgesin neid vaid väikese lonksu proovida, teised piirdusid ainult nuusutamisega. Kuid Ingveri shoti maitsesid isegi lapsed, lõhn oli selleks piisavalt kutsuv. Minu arvates see lõhnas ja maitses nagu gripitee, vaid järelmaitses oli ingverit tunda ja sedagi talutaval moel, sest tegelikult ei ole ma üldse ingverisõber, kuid Ingveri sohti tarbiksin küll. Tulised shotid on minu jaoks liiga tulised, kuigi jalapenosõbrana arvasin, et mulle meeldib tuline.

Muutes teemat, siis laupäevane tasuta kino oli täitsa lahe, saal oli küll täis, aga oodatust vaiksem ja kinoelamus igati positiivne, kingituseks saime armsa suurperede kalendri ka, mis läheb meil, unustajatel, kindlasti käiku. Meid tavaliselt häirib, kui inimesed kinos söövad ja kujutasime ette, kuidas suurperede seansil on krõbistamist ja krabistamist eriti palju, kui saal on popkorniga varustatud lapsi täis, aga kõik krabistasid nii vaikselt, et absoluutselt ei häirinud ning kõik lapsed, ka päris pisikesed, pidasid seansi ilusti vastu. Ühesõnaga jäime väga rahule ja nii tore, et suurperedele selliseid tasuta kinoseansse korraldatakse. Päris tasuta see muidugi ei olnud, sest kütusele ja parkimisele kulus ikka nii 30 €, aga oluliselt vähem siiski kui meie tavalistel kinopäevadel.

Eelmisel nädalal oli Teise rühmas koosolek, teemaks oli lasteaia lõpupidu. See tuletas mulle meelde, et Esimese lõpupeo järel mõtlesin kirjutada selle maksumusest, eelkõige selleks, et endal oleks olnud hiljem huvitav võrrelda, ikkagi kolm lõpupidu veel tulemas. Õnneks ei läinud see lõbu palju maksma, nii et numbrid on siiani meeles, mitte küll senditäpsusega, aga enam-vähem.IMG_8838Riietuse peale kulus umbes 27 €, särk oli varasemast olemas, jalanõud ka, juurde ostsin vaid püksid ja kikilipsu (mõlemad Lindexist 10% soodukaga). Selline casual stiil sündis viimasel hetkel, muidu pidi minema Härra õelt saadud klassikalise komplektiga (mustad viigipüksid, valge pluus, must vest), aga kuna varem valmis ostetud kingad osutusid liiga suureks, siis uute kingade ostmise asemel võtsime riietuses hoopis teise suuna. Lõpupeo maksumus oli 40 €, mis minu jaoks oli nii väike summa, sest olin Facebookist lugenud, kuidas osadel küündisid need summad 150 € juurde. Aga vot see mulle enam meelde ei tule, kas neil oli lõpureis ja mis see maksta võis, ilmselt oli samas hinnaklassis, mis iga teine väljasõit, nii et see mingi märkimisväärne lisakulutus ei olnud. Võib öelda, et lasteaia lõpetamine läks kokku ümmarguselt 70 € maksma, koos kingitusega 160 €.

Seekord jääb lõpupeo maksumus samasse kanti, aga outfit tuleb uus osta, sest tänaseks on asjad kantud/kulunud/luitunud ja ma ei taha, et Teine näeks oma lõpetamisel välja nagu Esimese kloon. Tegelikult ma ei saaks neid riideid nii või naa kasutada, sest Teine on sellest suurusest veel kaugel. Kingituse osas oleme veidi kimbatuses, uuesti enam ei ostaks 1. klassi lapsele nutitelefoni, aga Teine oleks väga pettunud, kui ta ei saaks vanema vennaga võrdset kohtlemist.

Vahetades jälle teemat, siis eile oli Kolmanda sünnipäev! Kuidagi eriliselt me seda ei tähistanud, aga päris tavaline päev ka ei olnud. Kolmas sai poole päeva pealt lasteaiast koju, külalised käisid, kingitused olid, piimasuppi sai ka, nii et tema jaoks oli eriline päev küll, kuid nähes, milliseid suurejoonelisi pidusid paljud teised emad oma lastele korraldavad, oli tal siiski tagasihoidlikult eriline päev.IMG_8139IMG_8160Me kinkisime talle kasutatud Duplo lennuki, mille ostsin juba mitu-mitu kuud varem valmis. Ma ei tea, kas mul peaks olema häbi kirjutada, et kinkisime lapsele kasutatud mänguasja? Igatahes on see lennuk nii lahe, et täitsa kahju on, et selliseid enam poest ei saa. Olen mitu kuud hoidnud sellise lennuki suhtes silmi lahti, et õelastele samasugune kinkida ja paar päeva tagasi tuligi lõpuks osta.ee-st teade, et on leitud vaste otsingusõnale “Duplo lennu” (lennu seetõttu, et saada teateid nii lennujaama kui ka lennuki kohta) ja nüüd ootabki samasugune komplekt õe Esimese sünnipäeva, nii et ma ei kingi kasutatud mänguasju ainult oma lastele, vaid teiste omadele ka.

Lennuk on meil praegu väga teemas, sest kahe kuu pärast sõidavad lapsed esimest korda lennukiga ja nad nii ootavad seda.

Kolmanda sünnipäev algas tegelikult juba pühapäeval, kui mu vanemad ja õde oma lastega külla tulid. See oli selline kaks ühes külastus, kus sooviti Kolmandale õnne, söödi kooki, joodi kohvi ja minnes võeti kaasa mööbel, mis meil jalus seisis. Me samal päeval mööbeldasime veidi ehk tõime keldrist tagasi 2/3 nendest kappidest, mille kuu-kaks tagasi sinna viisime ja ma täitsin need kapid uuesti samade asjadega, mis vahepealse aja kastides meie toas veetsid. Üleliigseks osutunud vitriini ei viitsinud hakata omakorda keldrisse tassima, vaid andsin selle õele ja isa aitas selle Härral õe auto peale tassida, pääsesin. Veidi narr tunne oli tassida kapid korterisse tagasi, aga ma ei leidnud sobivat kummutit telerialuseks, nii et leidsin kolmanda lahenduse ja see kärab küll. IMG_8110Riiuli, mis meil täitis telerialuse rolli, paigutasime väikeste tuppa ja viisime ellu ühe idee, mis kord siin kommentaaridesse jäeti – keerasime riiuli pikkupidi, võtsime rattad küljest, muutsime veidi plaatide asendit ja saime hoopis parema riiuli:ClipboardTegelikult vajab see riiul veidi pahtlit ja värvi, siis on ideaalne, aga ma veel ei tea, millised värvitoonid väikeste toas ükskord domineerima hakkavad. Kui seal üldse midagi domineerima hakkab, sest väikesed on korteris sellisteks metslasteks muutunud, et nende toas ei raatsigi mingit uuenduskuuri ette võtta. Nad on mööbli, vaiba ja seinad täis sodinud, kummuti sahtlid ära lõhkunud, toas saab enamasti ainult karkudega käia ja nii edasi. Selliseid sigadusi pole suured teinud ja siiani ei teinud väikesed ka, aga nüüd teevad süüdimatult uuesti ja uuesti ja uuesti.IMG_8105IMG_8107Samas hakkab voodi neile väikeseks jääma, kahe madala riidekapi asemel võiks olla üks kõrge (ja kokkuvõttes kitsam) ning toas võiks olla rohkem iseloomu, praegu on kõik nii suvaline. Mitte et ülejäänud korteris valitseks tõeline sisedisaini harmoonia…

Eelmisel nädalal sain lõpuks kätte ka Kinderi šokolaadi ümbrised meie laste piltidega ja ütleme nii, et minu vaimustus nendest oli suurem kui laste oma, neil oli piltidest täitsa ükskõik, nagu see oleks igapäevane nähtus. Tulevikus on ehk vähemalt mälestustekarbis oma pildiga šokolaadikarp huvitav ese. IMG_8095Praegu on laste mälestustekarbis ka rasedusaegsed raamatud, mida ämmaemandad hoolega täitsid ja kus on mu veregrupp kirjas. Ükspäev tahtsingi oma veregruppi kontrollida, sest ma mäletasin, et see on AB+ ja AB olla üsna haruldane. Kes siis ei tahaks olla haruldane?! Selgus, et ma mäletasin väga valesti, ma olen A+. Milline pettumus. Härra on ka A, aga ma ei tea, kas + või -, ilmselt -, sellepärast meid teineteise poole tõmbabki!

Õhtuks on nüüd seis selline, et Härra ja Teine kurdavad kurguvalu. Härra ei ole tegelikult kindel, kas tal on päriselt kurguvalu või asi on lihtsalt hirmus. See on nagu põdrakärbestega, ma kardan neid ja ma metsas alati tunnen, kuidas nad mul peanahal ringi kõnnivad, kuigi tegelikult ei kõnni. Mõnikord kõnnivad ka ja see on nii rõve. Igatahes andsin neile C-vitamiini, D-vitamiini, probiootikume ja kasekäsna pulbrit, mille kõrvale sõid nad hunniku sibulat ning loodan, et nende immuunsüsteem peab paremini vastu kui minu oma. Meil kõigil oli sama menüü ja on ka homme ja ülehomme ja nii edasi, ikka selleks, et kiiremini terveks saada või mitte haigeks jääda.