Selle vastu ei olnud mul midagi, et neli nädalat ja neli päeva Silverita möödusid kiiresti, aga sellest on küll kahju, et kolm ööd ja kaks päeva Silveriga kestsid vaid hetke. Uuesti näeme võib-olla alles Esimese sünnipäeval, sinna on viis nädalat… Talvepuhkuseni viis kuud… Viimasele mõeldes on tore, et aeg läheb kiirelt, kuid suvi alles algas, see võiks veidi ikka kesta ka, mitte märkamatult mööduda nagu lasteaia-aastad.
Oh jah, alles ma käisin nelja lapsega lasteaia vahet, ühe viisin ühele poole maja, teise teisele poole ja kaks lükkasin kahekohalises vankris koju tagasi, endal nahk seljas märg. Tänaseks on aga silmad juba neli korda märjad olnud, sest nad kõik on vahepeal lasteaia lõpetanud.
Hüvasti, lasteaed!Seekord lõplikult.
Neljanda lõpuaktus oli vahva ja tempokas. Nii tempokas, et keset aktust sai tema krunnist hobusesaba. Suurele tüdrukule omaselt ei teinud ta juhtunust välja ning mahakukkunud juukseaksessuaarid lükkas ta diskreetselt enda tooli alla. Ei jooksnud ta meie juurde ka siis, kui lillekimbust tulid sitikad välja või kui äikesele järgnes selline kärgatus, et täiskasvanudki tõmbasid pea õlgade vahele.
Aktuse ajakava oli muidu ideaalselt paigas – esimesed vihmapiisad tulid alles siis, kui kõige olulisem oli möödas ehk tunnistused olid jagatud ja direktori kõne peetud. Lastevanemate ja õpetajate kõned ning tänusõnad jätkusid juba saalis peolaua kõrval, taustaks paduvihma ladin. Vihm tuli ja vihm läks, pärast seda meie ka.
Veider ja kurb on harjuda mõttega, et me ei astu rohkem lasteaia väravast sisse… Et me lapsed on juba nii suured…
Nii suured, et nendega saab rattamatkale minna. See ei ole veider ega kurb, see on miski, millest unistasin, kui lapsed olid väikesed ja nüüd on see aeg käes. Laupäeval võtsimegi ette esimese lühikese rattamatka ja sõitsime Rabasaarde, endisesse turbatööstuse keskusesse Lehtse külje all.
Kuus ratturit
Me sõitsime maha 18 kilomeetrit, mida iseenesest ei ole palju, kuid Neljandale ja Silveri kondisele tagumikule sellest piisas, rohkem poleks kumbki jaksanud. Silveri tagumik harjub ilmselt ruttu, mina oma valutas ka esimese sõidu järel, end nüüd ei andnud 18 kilomeetrit üldse tunda. Neljandal aga ongi raske oma väikese rattaga meiega tempot hoida. Järgmine kord jaksab kindlasti paar kilomeetrit rohkem vändata, kuid oluliselt pikemad maad tulevad mängu alles siis, kui tal on suurem ratas.
Tere, Rabasaare!
Vanaema on rääkinud, kui ilus Rabasaare kunagi oli ja ma kujutan seda ette. Isegi praegu, kus kõik hooned on ajahambast puretud, on kohal oma võlu. Ma tajusin seda võlu muidugi alles nüüd, varem olen käinud seal uudistamas ainult kehva suusailma ajal ja siis on tundunud koht sama hall kui ilm.
Pole üldse hall, hoopis rohelineTäitsa roheline
Rabasaarde viib kruusatee, keskuses on aga asfalteeritud ring, mille äärde jääb vähemalt kümme mahajäetud hoonet, lisaks üks suur hoone, mis paistab olevat kasutuses ja tundub, et viimane elanik pole ka jäädavalt lahkunud, tema majaosa sissekäik nägi selleks liiga hoolitsetud välja.
Teised hooned pole palju aastaid kellegi hoolitsevat kätt näinud, pigem vastupidi – mida vähegi on saanud ära viia (rauast trepipiirded, ahjuuksed, põrandalauad jne), on ära viidud ja olmeprügi asemele toodud.
Üks huvitav kortermaja, mille kolmandale korrusele viib väga madala laega trepp. Järgmine huvitav kortermaja, kus teisele korrusele viisid väga järsud trepid. Lastel oli seal võimalik vetsus käia. Keegi ei tahtnud.
Ma ei tea, mis imelikud lapsed meile on sattunud, aga mahajäetud hoonetes kolamine pakkus neile huvi vaid hetkeks, seetõttu me pooltesse tondilossidesse ei jõudnud. Minu arvates on see hea põhjus tagasi minna, sest mulle meeldib käia tühjades majades ja kujutleda ette elu, mida seal kunagi elati. Silver arvas ka, et võiksime sinna peagi uuesti minna, ainult et pimedas…
Öösel ma siin ringi ei käiks, liiga kõhe.
Lastele Silveri mõte muidugi meeldis, nad on üleüldse õudukate fännid ja palju külmema närviga kui mina.
Uitajad
Kollases majas elas kaua aega tagasi mu vanaema, kes oli turbatööstuses vanemmeister. Pärast turbavarumise lõpetamist jäi ta sinna kummimadratseid, turvarihmu, päevavarje ja muud sarnast valmistama. Tootmine lõpetati, kui ma olin väga väike, nii et mina sellest ajast midagi ei tea. Ma mäletan vaid seda, et meil oli kodus palju kummimadratseid ja meie kiik oli tehtud turvarihmast.
Lubasin vanaemale, et viin ta peagi autoga Rabasaarde, et ta saaks näidata, milline oli tema korter tolles kollases majas ja meenutada Rabasaares möödunud noorust. “Miks aeg nõnda kiirelt küll käib…”, laulab Pearu jälle mu kõrvus. Ma päriselt tahan tema meenutusi kuulata, sest selline isiklik ajalugu on viimastel aastatel minu jaoks väga põnevaks muutunud.
Veel veidi Rabasaare rohelust.
Külas oli ka rahvamaja, mis põles aastaid tagasi maha, ilmselt mitte iseenesest… Tolles rahvamajas peeti mu vanemate pulmapidu ja laupäeval jäin ma mõtlema, et miks just seal – isa sündis talus ega olnud kuidagi Rabasaarega seotud, emast rääkimata. Täna sain vastuse. Pidu toimus Rabasaares, sest see oli ilus kõrvaline koht… Kus sai kuiva kuu ajal althõlma hangitud alkoholi lauale panna, lootusega, et keegi neid sinna kontrollima ei tule. Siia tahaksin naerunäo lisada, sest sellist vastust ei osanud ma oodata.
Aga aitab Rabasaarest, kes tahab rohkem näha, peab ise uudistama minema. Mina pean nüüd poistega juuksurisse minema, sest nemad ei näe varsti midagi, tukk on silme ette kasvanud.
Viimasest postitusest on märkamatult mitu nädalat möödunud ja selle aja jooksul on nii palju toimunud, et… Nali! Vahepeal pole mitte midagi toimunud. Peale selle, et tulime perega Soome, aga see juhtus pärast esimese kahe lause kirjutamist. Mitte et siingi midagi toimuks – istume nelja seina vahel ja õpime, koristame, sööme, magame.
Paar nädalat tagasi tulin tegelikult muret kurtma, aga kirjutama asudes tõdesin taas, et võrreldes paljude teistega ei ole mul millegi üle kurta. Kurtmise asemel mõtlesin siis niisama muremõtteid jagada, ent vahepeal on palju asju selgeks saanud või paika loksunud, seega pole enam isegi mõtteid, mida jagada. Mõnest muremõttest sai muidugi väike kurbus, seda jagan küll postituse teises pooles, aga enne see osa, mille panin juba mõnda aega tagasi kirja…
Ma ei teagi, millest alustada. Umbes sama seis on argipäeva hommikutel, kui ei tea, kust otsast laste kooliasjadega pihta hakata. Vähe on selliseid asju, mida lapsed teevad iseseisvalt (ja mida ei pea pärast uuesti tegema), nii et me jagame end Silveriga kolme koolilapse vahel ära – tema on enamasti Kolmanda päralt, mina Teise ja vahelduva eduga aitame mõlemad Esimest. Kui kõigil kolmel on korraga abi vaja, siis keegi peab lihtsalt ootama.
Ootamist on poistel nii või naa, sest arvuti osakaal on kõigil suurenenud ja meil on vaid üks arvuti, millega kannatab tööd teha. Õppetöö iseenesest sujub, lihtsalt kordamööda tegutsemistega kestab “koolipäev” tavapärasest kõvasti kauem. Mõned asjad muidugi ei suju ka, näiteks Teise muusikatunnid, sest ma ei saanud kooliajalgi sõnade rütmistamist selgeks, veel vähem oskan ma seda praegu lapsele õpetada. Tal ei juhtu ehk ka midagi, kui ta seda selgeks ei saa…
Minu jaoks on praeguses olukorras kõige raskem hoopis erinevate õpetajate ja lahenduste vahel orienteerumine. Osad õpetajad ootavad tehtud töödest pilte e-kooli (mis on iseenesest mugavaim lahendus, aga töid saab esitada vaid laste kasutajate alt, mis tähendab pidevat pendeldamist neljal erineval kontol) mõned soovivad neid meiliaadressile, teised üldse läbi muu platvormi (Veebitahvel, Google Classroom). Google Classroomi jaoks tegi õpetaja lapsele Gmaili konto, nüüd tulevad osad kirjad sinna, nii et postkaste, millel silma peal hoida, on kolme lapse kohta neli, pluss minu postkast.
See Gmaili ja Classroomi teema on minu jaoks üldse veidi ärritav, sest ma ei oska Google kontot kasutada. Ma olen 24/7 Gmaili sisse logitud, laps peab vahetama minu konto enda oma vastu ja seda saab ta teha parooli kasutamata, samuti saab ta enda konto pealt paroolita minu omale minna. Ma ei tea, kas see peabki nii olema või ma tegin midagi valesti, kui tema kontoga esimest korda sisse logisin. Telefonis orienteerumine oli veel hullem, alguses ei saanud ma seal lapse kontoga Classroomi sissegi. Mitte et ma üldse oleks tahtnud lapse kontot oma telefoni (tal endal pole nutikat), aga veel vähem tahtsin ma pilte arvutisse eksportida, et need siis edasi Classroomi lisada…
Õppetöö ise käib omakorda veel 6-7 erineval veebilehel, osades sisselogitult, osades mitte, nii et aeg-ajalt on vaja tulemustest ka kuvatõmmiseid teha. Ühesõnaga, õppimisega paralleelselt käib ikka kõva sagimine nii telefoni kui ka arvutiga, et tehtud tööd saaksid edastatud ning see on siiani 100% minu töö olnud. Osad failid on lapsed küll ise üles laadinud ja õpetajale saatnud, aga seda siiski minu juhendamisel, mis tähendab, et olen tööde edastamisele ajaliselt veel rohkem panustanud.
Kirjutades ei tundu see asi üldse hull, aga mul on siin olnud päevi, kus tulemuste edastamine ajab vanduma, sest pilte on palju, keskkondi on palju, kõike ei saa läbi telefoni edastada, vahepeal kaob internet ära või avastan pildilt, et töös on viga, mis tuleb ära parandada, et siis uus pilt teha ja nii edasi.
Ja see internet! Sellega on pidevalt probleeme, iga päev tuleb teha ruuterile paar restarti, et saaks taas liikuma. Varem juhtus seda harva, siis öeldi, et asi on segajates, küllap on neid segajaid nüüd rohkem. Ma ainult ei saa aru, kas kõik teised segavad ainult meid või me kõik segame üksteist ja kellelgi pole kodus korralikku internetti?!
Ühesõnaga, kui õppetöö endaga läheb enam-vähem hästi, siis erinevate õpetajate (kolme lapse peale on neid 15) erinevate lahenduste keskel orienteerumine ning tehtud tööde edastamine ajab küll vahepeal hulluks.
Ma ei tea, miks ma sellest praegu nii pikalt kirjutasin, sest tegelikult see pole see mingi murekoht. Ühest küljest tahaksin küll öelda, et distantsõpe on mahukas ja tüütu ja väsitav ja kohati segane, aga teisest küljest ei käi ma samal ajal tööl ja Silver on samuti hommikust õhtuni kodus olemas, nii et tegelikult on meil väga kerge. Vähemalt mulle tundub nii. Silveri jaoks on tema 12 kuni 16 tundi pikad tööpäevad kergemad, nii et mingis mõttes ta juba ootab tööleminekut.
Siit edasi pidin kirjutama muremõtetest seoses Silveri Soome sõitmisega, sest see oli tol hetkel laevaliikluse sulgemise ohu tõttu vägagi aktuaalne, aga nüüd oleme juba kõik Soomes, nii et selle osa lahendasime pisarateta. Mitte et mul poleks silmad märjaks läinud, kui lugesime uudiseid ja saime aru, et Silver peab plaanitust paar nädalat varem ära sõitma… Sel hetkel me lihtsalt ei mõelnud kohe sellele, et võiksime koos minna, aga kuna Soomes pikendati eriolukorda mai keskpaigani ja Lätigi andis mõista, et koolid võivad jääda sügiseni suletuks (ei leia enam seda uudist, võib-olla nägin unes), siis olin kindel, et mai alguses ei taastu ka Eestis tavaline elurütm ja sellisel juhul pole vahet, kus distantsõppel olla. Vahe tegelikult on, kodus oleks oluliselt mugavam, kuid mõni asi kaalub mugavuse üle.
Laevaliikluse sulgemisest Eesti-Soome suunal ma muidugi aru ei saa, kui samal ajal võib lennukiga Soome reisida, sest me ei puutunud laevas ühegi hingelisega kokku, laev oli lihtsalt nii tühi, aga lennukis tuleks olla teiste inimestega palju väiksemal suletud pinnal, mis on oluliselt riskantsem, lisaks kõvasti kallim.
Igatahes, kui meil tuli mõte sõita perega Soome, siis see ei olnud kohe selline mõte, et “muidugi, teeme ära!”, vaid me pikalt kaalusime seda varianti, sest me ei olnud kindlad, et me kuuekesi Helsingi sadamast kaugemale saame. Asja ei parandanud eriti ka see, et Soome piirivalvesse helistades ütles üks, et kui Soome kodakondsust ei ole, siis edasi ei saa ning teine ütles, et teoorias võime küll Soome siseneda, aga praktikas ei pruugi see õnnestuda. Kirja teel saime samuti vastuse, mis justkui lubas, aga samas rõhutas, et kiri ei tähenda midagi ja kõik sõltub ametnikust, kes meid kontrollib.
Otsustasime riskida ja meil läks lausa nii hästi, et piirivalvet sadamas üldse ei olnudki, olid ainult tolliametnikud, kes kõik viis sõiduautot peaaegu kinni pidasid. See tähendab, et teised autod peeti kinni ja midagi kontrolliti, aga me ei pidanud seismagi jääma. Noormees, kes meid enda poole viipas, nägi viimasel hetkel autoaknast sisse ja andis ruttu korralduse edasi sõita, nähtud mustlaslaager ehmatas vist ära.
Ühest küljest on tore, et saame edasi perena koos olla, aga veidi on kahju ka, sest meie pere on ikkagi suurem ja siin olles igatseme teisi. Lisaks lähedastele jäid maha kassid, merisead, koerad (eelkõike kutsikas Madonna, keda lapsed juba väga igatsevad, tema ilmselt lapsi ka), saun, jalgrattad, vanemate naabertalu, kus ma oleksime tahtnud rohkem (traktoriga) tegutseda, et ilme paremaks muutuks. Oleksin tahtnud ka Silveri vennatütre ootusaega jäädvustada, aga suure tõenäosusega on laps selleks juba sündinud, kui me Eestisse tagasi jõuame, nii et see jääb ka ära. Ehk õnnestub järgmisel korral.
Kahju on muidugi igal aastal, see pole midagi uut, üldse pole eriolukord minu jaoks midagi väga erisugust, sest suviti olengi Soomes suhteliselt samamoodi elanud, et olen lastega kogu aeg koos ja väljaskäimine on olnud päriselt väljas käimine ehk matkaradade tallamine, ei mingeid kohvikuid, kinosid ega seltsielu, ainult meie pere ja matkarajad. Seekord algas “eriolukord” lihtsalt varem.
Silveriga olen aga talviti pea 24/7 koos olnud, nii ka tänavu ja nelja kuuga meil teineteisest villand ei saanud, tänu eriolukorrale saame hoopis veel kauem koos olla ja võtame seda kui olukorra positiivset külge. Varsti me küll vaid magame koos, sest töö võtab enamuse ta ajast, aga vähemalt tal on veel töö, kõigil enam ei ole…
Eelmise kriisi ajal pani Silveri tööandja üleöö uksed kinni (enne muidugi alandas palka 40%), üldse tabas too kriis meid valusalt ja me pole siiani sellest päriselt välja tulnud. Seekord on lootust kergemalt pääseda, ettevõttel on omajagu rasva, mille najal rasked ajad üle elada, aga paraku tähendab see seda, et omavahel pirukat ei jagata ning meil kuidagi kergemaks ei lähe. Mis teha, tuleb kannatlikult edasi oodata ja loota, et ühel päeval see kõik tasub natukenegi ära.
Ma siin mõlgutasin ka mõtet hakata sügisest tööturul ringi vaatama, aga eriolukord on mu plaanid üsna segi löönud. Esiteks jääb mul taas kool lõpetamata, nii et kui sügisest pean ametikoolis jätkama (mida ma üldse teha ei tahtnud, aga kuna ma olen juba nii lähedal), siis ehk annab seda ühendada ka ametiõppega ja sellisel juhul oleksin veel aastakese kodune. Mitte et mul oleks sügisest erilist lootust tööle saada, vabade töökohtade arv ikkagi väheneb ja tööotsijate oma suureneb, mistõttu saab konkurents olema isegi HKScani lihalõikaja kohale tihe.
Kooli teemal, siis ideaalis pidi kevadine õppeperiood kuluma mul tegemata tööde likvideerimisele, sest mul oli veel võimalus jõuda kõigega järjele ja lõpetada, aga viimase kuuga on mul tegemata tööde hulk nii palju kasvanud, et olen jäädavalt RTG rongist maas… Katsun vähemalt nendes ainetes hinded välja saada, kus see veel võimalik on, aga matemaatika, vene keel, geograafia ja keemia jäävad järgmisse aastasse. Kui ma geograafia ja keemia saaksin veel kuidagi tehtud, siis vene keele ja matemaatikaga on olukord nutusem, sest mõlema aine peale on mul kokku vaid üks hinne. Tagatipuks on mul ka uurimistöö tegemata, nii et ma ei hakka isegi üritama, sest see tekitaks ainult asjatut stressi ja ärevust. Minu keskharidus on 13 aastat oodanud, kannatab veel oodata, nii et keskendun praegu sellele, et laste koolitööd saaksid tehtud.
Lõpetamistest rääkides, siis see ongi minu jaoks kõige kurvem osa, kuna Neljanda lasteaia lõpupidu jääb ilmselt ära. Tema jaoks ongi lasteaed juba läbi, sest ma kindlasti ei vii teda mai teises pooles paariks nädalaks rühma, veel vähem läheb ta sinna suvekuudel. Kui palusin õpetajal ta asjad kokku panna (sest lasteaeda kedagi sisse ei lastud) ja täistuubitud musta prügikotiga auto poole kõndisin, siis läks nägemine täitsa uduseks, sest tundsin, et see ongi kõik… Nii armetult saigi üks etapp elus läbi… Mitte ainult Neljanda oma, vaid minu oma ka, olen ikkagi viimased seitse aastat lasteaia vahet käinud ega oleks kunagi osanud arvata, et viimane lahkumine selliseks osutub.
Ka Teise I kooliastme lõpuekskursioon jääb tõenäoliselt ära, aga veel rohkem on mul kahju sellest, et ta ei saa veeta viimaseid kuid oma lemmiku õpetajaga. Loodan vaid, et järgmine klassijuhataja meeldib Teisele sama palju ja eriti tore oleks, kui praegusest saaks Neljanda esimene õpetaja.
Teisel jäi ka sünnipäev ära, sellest on tal eriti kahju, sest ta ootas seda väga. Venna 10. sünnipäev oli ikkagi väga eriline üritus, aga tema oma möödus kodus ainult pere keskel, isegi kingitus ei tulnud õigeks päevaks kohale. Last see küll ei lohutanud, aga minu arvates ongi 11 ilusam number, nii et ta peab veidi veel ootama ja lootma, et järgmiseks kevadeks oleme kõik koroona vastu vaktsineeritud.
Postitus on nüüdseks nii pikaks veninud, et aitab küll, pealegi ei meenu mulle rohkem murekohti, millele viimastel nädalatel mõelnud olen. Tegu polegi eriliste murekohtade, vaid eriolukorraga kaasneva paratamatusega, millega puutuvad paljud suuremal või vähemalt määral kokku. Kerge pole ilmselt kellelgi.
Teise lasteaia lõpupildid on juba käes ja mina vaatan neid tundega, et küll on ilusad pildid ja vahva seltskond, küll oli tore lasteaed ja armas lõpuaktus … ja samal ajal kajab mul kõrvus see, kuidas Teine enne aktust kodus jalgu trampis ja karjus, et tema ei taha sinna nõmedale lõpupeole minna, tema tahab vanaema juurde ja tal kõik asjad lasteaiast ära toodud, nii et tal pole vaja sinna rohkem minna ja tema ei lähe ja nii ongi.
Nii kahju, et lasteaed tema jaoks vahva ei olnud ja ta kõik need 4 aastat meile sõrgu, hambaid ja pisaraid näitas. Päeva peale tal tegelikult hakkas vahva, mõnikord isegi nii vahva, et ei tahtnud enam koju tulla ja kordas hommikust sõrad-hambad-pisarad etendust, kuid ega ta siis järgmisel hommikul kuidagi paremini meelestatud ei olnud, ikka need sõrad ja muud jutud. Nüüd on see läbi ja algamas on 12 aastat … sõrgu, hambaid, pisaraid? Vaene poiss, kui ta ükskord saab aru, et lasteaias ikkagi oli vahva ja need lõunauinakud … kui vaid saaks need tagasi.
Lapsed on peidetud naljakate karvapallide taha, sest tegu on Krõlli rühmaga. Karvapall näeb küll rohkem Krõlli ja Mike Wazowski ristandi moodi välja, aga on, kes ta on, ma usun, et selline karvapall elab iga lapse sees ja muutub pidulikul aktusel paigal püsides eriti rahutuks, nii et piltidel lasin nad välja.
Jess, perepilt on normaalne, ei pea fotosessiooni kordama. Eelmisel aastal Esimese lõpetamisel nägin ma kohutav välja, päikesest põlenud ja väga valesti riides ning mind talletati sedasi ajalukku. Milline ämber!
Pildid tegi Janek Laanemäeja hästi tegi, blogi sõi lihtsalt jälle kvaliteedi ära.
