Me oleme korterisse kolimise päevast, mis teeb siis tänaseks juba peaaegu 2 aastat, rääkinud, mida kõike siin teha võiks ja tuleks. Päris alguses me muidugi ühtteist tegime ka, näiteks paigaldasime magamistubadesse kardinad (alustades kardinapuudest), vahetasime esikus vaipkatte välja (kõlab kergelt, aga esik on suur ja sopiline, nii et polnud üldse kerge), kindlasti tegime midagi veel, mida ma ei mäleta. Korteris elatud aja jooksul olen jõudnud ka meie magamistoas kogu mööbli üle lakkida ja kahe septembrikuuga laste magamistoad ilusa(ma)ks muuta (maitse asi, eks) uue mööbli ja/või mööblivärvidega. Seda ei saa muidugi remondiks nimetada, aga üldmuljele on need asjad ikka kõvasti juurde andnud.
Mis üldmuljet jälle kõvasti rikkus, oli välisukse vahetamise järel viimistlemata jäänud uksepõsed ning vanad mdf seinapaneelid, mis katavad siin ca 45 m2 seinapinda ja mille nurgaliistud kiskusin ma juba kevadel maha, sest need olid väga kulunud. Paneelid ise olid ka koledad, seda tegelikult algusest peale, sest ilmselt vale paigaldusvõtte tõttu tekkisid paljudesse kohtadesse paberkatte alla õhumullid, aga aja jooksul olid paneelid ka kulunud ning määrdunud, eriti lülitite ümbrusest ja seda ei saanud pestes maha. Kuna nende paneelide eemaldamine oleks paras peavalu olnud, või noh, paneelide eemaldamine mitte, vaid nende asemele millegi leiutamine, siis tahtsin riskida nende värvimisega, kuigi ma ei leidnud infot, kas seda tehakse ega leidnud teiste kogemusi. Ka K-Rautas ei julgetud lubada, et värvimine õnnestub, nii et esialgu ostsin ainult 2,5 liitrit Vivacolor Satin värvi. Seda juba millalgi septembris.
Aeg läks ja mul tekkis uus mõte – värviks hoopis struktuurvärviga, et õhumullid nii hästi silma ei torkaks. Läksin Bauhofi struktuurvärvi ostma ja kuna seal seda toonida ei saanud, siis soovitati katta lasuurvärviga, nii et lahkusin 5 kilo Alpina struktuurvärvi ja 2,5 liitri lasuurvärviga. Seda ka millalgi septembris.
Mul ei olnud kuskile kiiret, keskendusin rohkem väikeste toa valmis saamisele, seal oli mööbeldamist ja värvimist omajagu. Esikus tahtsin vaid ühe seina ära värvida, et saaks esikukapi kokku panna, vedeles teine väga pikalt jalus oma suurte ja raskete karpidega. Selle seina tegin ära, tulemus sobis, kapp läks seina ja muud tööd pidid jääma talveks, et need koos Silveriga vaikselt ära teha. Läks aga nii, et tekkis vajadus kõik kiiremini valmis saada ja meil oli võimalik tegutseda ainult 2 päeva. Läks kokku siiski 3 päeva, aga õnneks Silveril tööga vähe paindlikum olukord ehk kui väga vaja, siis töö võib oodata.
Mida me siis selle kolme päeva jooksul tegime? Värvisime 40 m2 rohelist puidumustriga seinapinda 3-4, rohkem siiski 4 kihis (krunt + struktuur + 2 kihti lasuuri) veidi heledamaks roheliseks, värvisime 4 ust halliks (3 kihti ja korraga sai katta vaid ühe poole), samuti lengid ja kõik liistud, mida ei olnud üldse vähe. Muidugi ei saa jätta mainimata, et esimest korda pärast korteri ostu on meil uksepõsed korras! Igasuguseid nipet-näpet töid oli ka, näiteks kardinapuu värvimine, 9 kardina triikimine (tegin seda 2 tundi), väikese laua värvimine, uue kummuti toomine, selle täitmine vanade kappide sisuga ja vanade kappide keldrisse tassimine, ühe seinapaneeli lõikamine täies pikkuses (sest see jäeti omal ajal mõõtu lõikamata ja see läks kohati 3 cm seinast edasi nii, et köögi poolt vaadates vaatas vastu paneeli tagumine külg). Kõlab taas kergelt, aga sellised nokkimistööd on jube ajamahukad ja juba esimese päeva õhtul oli selge, et meil on vaja Silveri isa, kes on liistumeister, appi, et õigeks ajaks valmis saada. Teisel päeval nad lõikasid liistud valmis ja kolmandal paigaldasid (taas pole üldse kerge töö, kui seinad pole loodis, nurgad täisnurksed ja kinnitada tuleb betooni sisse), mina samal ajal värvisin, värvisin ja värvisin. Viimast korda värvisin üht ukselengi veel 4. päeva hommikulgi, kella poole 7 ajal, kohe pärast ärkasmist, pesu väel. Sellega panime ka iluravile punkti. Praeguseks.
Silver läks pärast seda kohe minema, aga mina olen saanud nüüd 3 päeva end kodus vahelduseks hästi tunda, nii ilus ei ole siin kunagi olnud. Taas muidugi maitse asi, aga minule loovad värvid hubasust ja iluravi tulemusena tekkis mul siin isegi täitsa kodutunne. Aga piltide juurde. Ma “enne” pilte ei hakka lisama, sest tahan selles postituses näidata ainult ilusat hetkeolukorda.
Alustan esikukapist, millest ma pikalt puudust tundsin, sest panipaik jäi kuue inimese riietele, jalanõudele, kuivatile, kassiliivakastile, sööginõudele, tööriistadele ja igasugusele muule kraamile lihtsalt kitsaks. Teine asi oli muidu ka see, et kassid ronisid mööda õueriideid lae alla riiulitele, ajasid karva ja nende liivakast haises, nii et tegu polnud kõige parema kohaga, kus riideid hoida. Kapi valisin kõige odavama, koos Perekaardi soodukaga maksis see isegi alla 200 €, seega võib-olla väga kobiseda ei tohiks, iseenesest konstruktsioon on tugev, uksed kindlalt ees (ma vähemalt loodan, sest need on väga rasked ja kui mõni laps peaks ukse alla jääma, siis … ma ei taha sellele mõeldagi), aga-aga, jama oli selle kapiga omajagu. Pakis oli kaks vasakut külge ja me avastasime seda alles siis, kui hakkasime paremat külge paigaldama. See oli katastroof! Poolik ebakindla konstruktsiooniga suur riidekapp keset esikut, ülejäänud suured detailid igal pool seinte ääres. Mida teha? Sellesse seisu jõudmiseks kulus meil juba paar tundi, ei tahtnud tehtud tööd hävitada ja kõike uuesti lahti võtta, aga päris kindlasti ei tahtnud me sedasi õiget külge nädalateks ootama jääda. Ma arvan, et ma läksin päris närvi On24-ga suheldes (loe: neid e-mailide ja kõnedega pommitades), sest meil oli vaja uut külge nüüd ja kohe, olime valmis ise igasse Eesti otsa sellele järele sõitma, peaasi, et saaks selle kätte, aga mida me ei saanud, oli info.
Ma enam ei mäletagi, aga vist ülejärgmisel päeval läksime Jürisse diivanit ära viima ja jõudsime pool tundi varem kohale. Sattusime Cirkle-K avamispeole, saime torti, nägime Getter Jaanit ja läksime kõrvale burksi ostma, aga ei jõudnud veel tellidagi, kui helistati On24-st, et tootja või vahendaja laost saaks kohe uue külje, aga ladu on Peetris ja avatud kuni 16.30, kell oli 15.40. Meil oli sinna mõne minuti teekond ja diivaniostjaga pidime kohtuma 16.00, nii et unustasime need burgerid ja läksime õigele küljele järele. Milline ideaalne kokkusattumus, või mis? Lõpp hea, kõik hea, diivan sai müüdud ja õige külg koju toodud. Kapp läkski diivani asemele ja on viimasest kordades praktilisem.
Mõned lisariiulid on vaja veel meisterdada, siis on ideaalne, aga ma olen rahul ka hetkeolukorraga, palju mugavam lahendus võrreldes varasemaga. Ainult kapi toon ei ole päris see, mis võiks, hirmsasti tahaks kapi üle värvida. See on nagu haigus juba. 
Merisigadel on see viimaste päevade jooksul kolmas asukoht. Ma lihtsalt ei leia nende puurile seda õiget kohta. Varem olid nad poiste toas, aga seal olid nad enamuse ajast üksi ja arglikud. Viimased 4 kuud elasid nad Silveri vanemate juures elutoas, seal nägid hommikust õhtuni inimesi ja muutusid palju julgemaks, ei tahaks nüüd neid jälle kõige kaugemasse nurka peita.
Tänu kapile on nüüd väikeste tuba ka nurga taga peidus, nagu suurte poiste tubagi. Teise ukse taga on vannita vannituba, mis on ühtlasi kõike erksam ruum siin elamises.
Vannitoas ei ole me midagi teinud ja seal miski ei karju ka, plastikust liistud tahaks välja vahetada ja uue nagi paigaldada, sest praegu on 8 rätikut 4 konksu küljes, aga üldises plaanis kärab see ruum veel küll. Varem oli terve põrand kivimustriga, kuid üürnike ajal läksid poti ümber plaadid lõhki ja samasuguseid me poest ei leidnud, nii et läks käiku teistsugune lahendus, aga kärab see ka. Balteco mööbel näitab ka kulumismärke, 10. eluaasta ikkagi jookseb, ülemiste kappide alumised servad on niiskusest pundunud ja peegli alumine osa korralike veekahjustustega, seda need kivid seal peita üritavadki.
Aga tagasi esiku jurude, kus on ca 35 m2 paneele värvitud struktuurvärviga, mida kulus 15 kg, vähemalt nii palju ostsime, väike törts jäi järele ka. Rahaline kulu oli kuskil 60-70 €, ma kartsin enamat. Samas ei oodanud ma, et lasuurvärvi tuleb 2 korda juurde osta ja seda kulub lõpuks üle 10 liitri, mis teeb rahaliselt 100 €. Ma tegelikult ei olnud valitud tooniga väga rahul, poes tundus see ilusam, aga lõpptulemus koos hallide ustega on tegelikult täitsa kena ning õhumulle pole ka enam näha, nii et ajast ja arust mdf paneelid pole enam nii ajast ja arust. 
Silm lausa puhkab, kui välisukse ümbrus on lõpuks korras, põsed ehitasime liimpuidust, tundus kergem variant kipsiga möllamisest. Oli ka.
Poiste tuppa viiv nurk ei ole kunagi nii valgusküllane olnud. Olgu, see pole päris õige sõna, aga see nurk on tõesti kohe palju valgem, enne oli pigem päris pime. 
Teise ukse taga on panipaik, mis pole 10 aasta jooksul meie hoolitsevat kätt näinud ega näe ka ning loodetavasti ei näe keegi seda panipaika. Praegu on see 24/7 avatud, sest kassid käivad seal keha täitmas ja kergendamas, aga nendele tuleb sinna talvel luuk ja siis ei näe enam keegi, mis pardakk panipaigas on. 
Ülemisel pildil on näha seda paneeli, mida veidi lõigata tuli, see on kaetud halli liistuga, nii et see nurk sai ka lõpuks korda, aega võttis vaid 10 aastat. Köögi poole peal ei teinud me midagi, see sedasi ei karju, aga uuendust ootab ikkagi, köögimööblil koorub kate maha, ma ei tea, mis plastik või asi see on, aga igatahes on see kõik pressitud saepuruustel (?) lahti ja kohati ka kokku tõmmanud või sulanud. Plaanis on kõik maha kiskuda ja need pressitud uksed üle värvida niiskuskindla värviga. Töötasapinna tahaks ka välja vahetada pruuni puidumustri vastu, aga see on juba mõttetult kulukas ja vaevarikas töö, nii et sellega tuleb midagi muud välja mõelda, äkki kannatab ka üle värvida.
Elutoas kasutasime ära Vivacolori Satini, puhtalt seetõttu, et struktuurvärvi poleks sinna jagunud ja Silver ei jaksanud seda enam peale ka kanda. Elutoas neid õhumulle väga ei ole, nii et otsustasin seal Satini ära kasutada. Kuigi värvid on ostetud erinevatest poodidest erinevatel aegadel, on nende toonid üsna sarnased, Satin on lihtsalt matim ja siidisem. Ma pean kiitma selle värvi katvust – juba esimese kihiga jäi seina ühtlane ja ilus tulemus, aga kuna värvisin öösel halvas valguses, siis lõpu poole läks asi mul pisut ebaühtlaseks ja Silver värvis hommikul terve seina üle. Ühest 2,5-liitrisest värviämbrist täitsa piisas, veidi jäi veel ülegi.
Ostsin uued odavad helehallid kardinad, mis päevavalguses mulle täitsa meeldivad, aga õhtul on nad minu jaoks liiga lillakad ja läigivad rohkem kui tahaksin. Oranžid kardinad meeldisid meile rohkem ja oleksin sellised ka asemele ostnud, kuid ei leidnud midagi sobivat. Käivad need helehallid kardinad ka, selle halliks värvitud kardinapuu peal. Kummut on Mööbliaidast ja kaalub nii palju, et mina ei jaksanud aidata seda tassida.
Elutoa ja esiku varasematest seisukordadest näeb pilte siit, siit (välisukse ümbrus oli veel enne kiirremonti samasugune) ja siit (selles postituses on vähemalt ühel pildil veidi näha, kuidas nurkades paneelide paberkate narmendab). Päris õiget enne ja pärast efekti sedasi küll ei saa, aga see efekt on tegelikult suur ja tehtud töö pöörane, kuigi pealtnäha polegi me nagu eriti midagi teinud. Ma värvisin nii palju, et mu artriit vist ägenes, mu parema käe keskmine sõrm on paistes ja kui see on võimalik, siis keskmine kämblaluu ka. Käe kasutamine on igatahes valus ja pintslit ei taha ma nüüd mõnda aega käes hoida.
Jätkan magamistubadega ja alustan meie omast, kuhu lisasin esmaspäeval veidi sinist värvi ja hubasust juurde. 
Puuvillane pleed on tõeliselt pehme ja soe, aga see ajab ka mõnusalt villa. 
Selle lambi puhul kaalusin ostmist pikalt, sest tõenäoliselt ei ole see sellist stiili, mis minu koju sobib, aga kuna see lamp mulle nii meeldib, siis ära ma selle ostsin ja tuppa sobima panin. 
Kui ma pleedi ja lambi olin välja valinud ja Mööbliaida lehelt magamistuppa teist tooli läksin valima, siis esimeste hulgas oli kohe ainueksemplarina kasutatud pruun tool, millel hall kate helesinise mustriga, siin ei olnudki enam midagi mõelda, tool läks kohe ostukorvi. Tahtsin küll tuppa rohkem punast juurde tuua, aga läks kuidagi teisiti, sinine värv trügis ise sisse ja väga tore, et trügis, ongi helgem ja ilusam.
Punast tõin ma väikeste tuppa, seega kõik on ikkagi tasakaalus.
Kui kardinad välja arvata, siis sai tuba vast üsna neutraalne ja sobib kenasti nii poisile kui ka tüdrukule. Väike see tuba on ja tume mööbel seda eriti avaramaks ei tee, kuid varasemaga võrreldes hubasemaks ja värvilisemaks küll.
Duplo klotsidele ostsin hoiukotid. Alguses mahutasin kõik ühte ära, veidi ruumi jäi veel ülegi, aga lõpuks võtsin ikkagi mõlemad kasutusele, eks neid klotse koguneb veel ja lastel lihtsam neid tõsta ja tassida ka, kui ühe raske asemel on kaks kergemat.
Kuigi poiste tuba sai uuenduskuuri aasta tagasi, tuli ka nende toas veidi tegutseda. Kuna ma aasta tagasi olin liiga kärsitu ja värvisin nende kirjutuslaua ilma igasuguse eelneva karestamiseta üle, siis tuli mitme koha pealt värv maha, kevadeks oli laud juba päris kirju. Nüüd värvisin selle uuesti üle ja katsin veel tugevdava lakiga ning loodan, et see tulemus jääb kestma. 
Tõstsin nende toa kolmandat või neljandat korda ringi ka, aga esimest korda nii, et muutsin voodil redeli asukohta. Muidu on hea voodi, aga redeli asukoha muutmine on keeruline, seda pole lihtsalt ette nähtud, seetõttu jäid vanale asukohale augud sisse. Nutma need siiski ei aja ja üldmulje on endiselt ilus, eriti nüüd, kus voodi sai endale kastid ka alla. Väikeste toas on sama voodi koos kastidega, nii et ilmselgelt olen ikkagi voodiga rahul.
Kuigi ma ütleksin, et meil on võrdlemisi värviline kodu, siis ühise joone tervele elamisele annab hall, mistõttu oli igati loogiline samm värvida uksed halliks. Lisaks ühisele joonele ühtlustas esiku remont tervet elamist ja kuigi siin teha veel on, on hetkeolukord juba mõnusalt hubane. Isegi motiveerivalt hubane, ma olen kodu juba 3 päeva korras hoidnud ja ma ei lase enam kunagi olukorda siin totaalselt käest. Naer.
