Jätkan endiselt Neljanda sünnipäevaga.
Preili vist ei saanudki terve päeva jooksul pihta, et tal on sünnipäev, või ta üldse ei hooma, mis imeloom see sünnipäev on. Poisid siiski said aru, et preili saab täna kingituse ja midagi ikka teeme teisiti, kui tavaliselt – vähemalt nemad oskasid elevust õhus hoida.
Kui me võtsime suuna linna poole, siis pesamuna elevus oli üsna … eeeh … olematu.Linnas ostsime kotitäie Hesburgeri eineid, et korraldada mere ääres üks pidulik piknik – ikkagi vähekese teistmoodi. Vähemalt see osa, et ostsime lastele esimest korda Fantat ja seda ka seetõttu, et me ei tahtnud nende 400 ml jookide asemel valida väiksemaid kõrremahlasid ja siis endale eraldi juua osta. Läksime seda teed, et jagasime neli Fantat kuue peale ära. Jep, me endale eineid ei ostnud, liiga kallis, me ostsime ainult burksid, mitte et see oleks märkimisväärselt odavam lõbu olnud – 4 juustueinet ja 2 topeltburgerit läksid maksma 22.80 eurot. Võrreldes päriselt väljas söömisega (Soomes) on see siiski soodne.Me tegelikult sõimegi väljas, päris väljas, sipelgatest ja merekohinast ümbritsetuna.Neljas sai kingituseks Duplo Miki ja Minni, kuigi tema jaoks on need vist suvalised hiired. Minu jaoks nostalgilised tegelased ja ma vist rohkem enda vaimustuse pärast just sellise Duplo komplekti valisingi. Ka sobib see “Birthday parade” komplekt ideaalselt sünnipäevakingituseks.Kõik neli jäid igatahes kingitusega rahule – preili kiindus Minnisse ja poisid ehitasid tolle küünla abiga juba erinevaid “tulerelva” versioone, millest osad meenutasid pigem akutrelli. Viimast tehti siis alles kodus, mere ääres käisid Miki, Minni ja nende rong niisama ujumas. Viimase pildiga saigi pidu otsa, sest järgmisel hetkel tõusis Kolmas püsti ja libises külili vette. Kuna ta on veidi tõbine, siis me ei jäänud märja lapsega jahedama mereõhu kätte, vaid korjasime asjad kokku ja hakkasime kodu poole tagasi sõitma. Käisime veel poest läbi, et osta midagigi, mis asendaks uhket sünnipäevatorti, et sünnipäevalaps saaks Duplo küünla asemel päris küünalt ka puhuda. Me laulsime talle sünnipäevalaulu ja soovisime õnne, kuid ta ikka ei tabanud märki ja hüüdis meile vastu: “Palju õnne! Palju õnne!” 😀
Ma kõlan nüüd jälle katkise plaadimängijana, aga ma endiselt mõtlen sellele, kui vähe jäi puudu sellest, et teda ei oleks – kui vähe jäi puudu, et ta poleks üldse tekkinud; kui vähe jäi puudu, et ma oleksin aborti teinud; kui vähe jäi puudu, et ma oleksin ta kaotanud 23. rasedusnädalal, kui trepist alla kukkusin. Ma ei saa sinna midagi parata, et see kõik minu jaoks endiselt veel värske ja hämmastav tundub; et see tekitab minus samal ajal kurbust ja rõõmu; et ma tunnen kõigele mõeldes heldimust ja tänulikkust. Ma olen kindel, et ta on tulnud meie juurde põhjusega, meid õpetama. Ta ongi meid juba õpetanud ja kindlasti õpetab veel.
Ta näitab meile iga päev loovkaarte ja kutsub meid pehme keelega voodisse istuma: “Tule, ma õpetan sind.” Siin majas käivad asjad sedapidi – ootan huviga, mida ta meile oma kolmandal eluaastal õpetab.