Minult on korduvalt küsitud, miks just Chrysler Grand Voyager, miks mitte VW Sharan või Mitsubishi Grandis või mõni muu soodsam ja ökonoomsem mahtuniversaal.
Chrysler Grand Voyager, millega neli aastat sõitsime.
Vastus on väga lihtne, teised mahtuniversaalid ei ole Voyageri alternatiivid ega vasta mitte kuidagi meie vajadustele või soovidele. Kui hakkasime kuus aastat tagasi Nissan Almera kõrvale suuremat autot otsima, siis meil olid kindlad tingimused:
- Seitsmekohaline
Autot valides me veel ei teadnud, et ma rase olen, seega ei arvestanud me nelja lapsega, vaid sellega, et kolme turvatooli oleks mugavam paigutada ja vajadusel mahuksid ka Silveri vanemad peale. Kuna lapsed olid kõik veel nii väikesed, et keegi ennast ise turvavööga ei kinnitanud, siis oli meie tingimuseks mugav ligipääs tagumisele istmereale ja Voyageri istmete paigutus (kaks keskel, kolm taga) seda mugavust pakub.
Kolm turvatooli Voyageris, veel aasta tagasi oli neid neli.
Enam me küll ei pea käima lapsi rihmadega kinnitamas, aga see oli mitu aastat meie (rohkem minu) igapäev ja ma ei kujuta ette, et oleksin seda pidanud tegema läbi pakiruumi või keskmises reas seljatuge ettepoole alla lastes, mis on eriti ebamugav, kui samal istmel on turvatool.
Meil ei ole enam vaja viimase istmerea juurde ronida, aga laste mugavust peame samuti oluliseks, nii et teistsugune istmete paigutus ei tule endiselt kõne alla.
- Mahukas pakiruum
Seda punkti täpsustades, siis tingimuseks oli seitse istet JA mahukas pakiruum. Sharani, Zafira, Galaxy ja teiste sarnaste puhul saab nende võimaluste vahel valida, aga Voyageri pakiruumi mahub terve elamine ka siis, kui kõik seitse istet on kasutuses.
Pilt ei ole ehk kõige kõnekam, aga esimese Chrysleriga suviti Soomes käies ei olnud probleem mahutada pakiruumi TFK kahekohaline vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja pea sama palju muid kodinaid kui pildil.
Praeguse Chrysleri istmed saab põrandasse peita, tänu millele on autol sügav pakiruum ja mahukad panipaigad keskmiste istmete ees. Suvel terve perega Soome sõites mahtus autosse ära selline elamine:
Piltidelt on veel puudu suur kott viie inimese jalanõudega (igaks ilmaks), kotitäis õuemänguasju ja rulluisud.
Kui viis istet on põrandasse peidetud, siis mahub autosse vabalt näiteks kummut, mis on meeter kõrge ja veidi üle kahe meetri pikk või hoopis selline diivan:
Me oleme oma Chrysleriga kolmemeetriseid prussegi vedanud ja seda kinnise tagaluugiga, aga tunnistan, et see oli juba tõesti napikas.
- Liuguksed
See oli ehk isegi esimene tingimus, sest väikesed lapsed on autoustega sageli ettevaatamatud ja me ei taha, et meie omad parklates teisi masinaid mõlkide või kriimudega kostitavad.
See on nüüd küll puhtalt maitse asi, aga boonusena on Chrysler Grand Voyager ka ilus.
Ainult kolm tingimust, aga Voyager on ainus, mis nendele vastab. Olgu, mitte päris ainus, kuid Eesti autoturult leitavad samaväärsed alternatiivid on tulnud samast tehasest (Dodge Grand Caravan, VW Routan, Lancia Voyager) ja toodetud Ameerika turule (v.a Lancia), või teisest tehasest, aga ikka Ameerika turule (Toyota Sienna) ning need on sageli 200-kilovatised. Meie praegune Grand Voyager on ka tegelikult Ameerikast toodud Town & Country, aga … põhimõtteliselt ikkagi Grand Voyager ju.
Et mitte päris valeinfot levitada, siis Kia Carnival, Mazda MPV ja ehk veel mõni auto vastab samuti enam-vähem nendele tingimustele, aga nende kahjuks räägivad vanus, rooste ja loomulikult see, et need pole Voyagerid.
Meie jaoks on Grand Voyager tänu oma mugavusele ja mahutavusele ideaalne pereauto, mis vaatamata oma suurusele ja kaalule on nii erk, et ees koperdavad bussid, veoautod ega isegi mitte kaitseväe kolonnid ei ole probleemiks (Almeraga tuleb Jumalat paluda, et jõuaks veokist mööda sõita). Voyager ei figureeri turvatestides küll esimeste hulgas, aga sellega sõites on turvaline tunne, sest me ei ole kui Eiffeli torni lifti pressitud (hullem kui kilukarp).
Ei ole olemas plusse miinusteta ja Voyageri üheks miinuseks on kütusekulu, mis on keskmiselt 12-13 liitrit sajale (meil ligi neljaliitrine bensiinikas). Diisel võttis 9-10 liitrit sajale, aga remondiarved olid jälle suuremad, nii et mingit kokkuhoidu ei olnud.
Erandeid muidugi on, aga diiselmootoriga (2.8 CRD) Voyagere ei kiideta, samas bensiinimootoreid peetakse pommikindlateks. Enda kogemuste põhjal, siis esimesel autol oli kogu aeg vaja midagi parandada, kuid praegusega oleme tavapärase hoolduse najal sõitnud kaks aastat peaaegu muretult (juhipoolne aknaklaas kukkus kord ukse sisse ja üks jahutussüsteemi kolmik andis otsad, ei midagi erilist).
Kuna meie jaoks kaaluvad auto head üles kõik vead, siis ei näe me end seda nii pea väiksema ja ökonoomsema vastu välja vahetamas, pigem vastupidi … Kui majja (mitte korterisse) tuleb koer, siis tuleb ka suurem auto, näiteks VW Transporter või MB Vito, aga sinna on veel aega, seni kruiisime Town & Country nimelise Voyageriga.