Ma olen viimase paari kuu jooksul üritanud taas Orgu kava järgida ja libastumiste ajal on Härral kombeks öelda, et Erikule see võileib või komm või torditükk küll ei meeldi. Ilmselt on Erikul jumala ükskõik, aga hetkel üritas Härra taas märku anda, et valmistan Erikule pettumuse, sest kell on veerand 12 õhtul ning mul praeb pannil 2 muna ja potis keeb neid veel 4, sest mul on kõht nii tühi, et isu mõlema järele on suurem kui võime valida. Veidi aega tagasi lõpetasin mingi 15. kommi söömise. Ma pole terve jaanuarikuu jooksul kokku ka nii palju komme söönud kui täna.

Vaatamata tänasele kommisöömismaratonile ja hilisõhtusele einele on lootust lõpetada jaanuar tulemusega -4 kg. Vaid 200 g on sellest ümmargusest numbrist puudu ja ma pole viimasel nädalal Orgu kava isegi avanud, trenni pole ka teinud, sest neelupõletiku või AB-kuuri pärast on võhm nii väljas olnud. Enesetunne on küll juba hea, aga natuke liigutamist võtab hinge kinni ja silme eest mustaks ning sedasi vägistades ma end liigutada ei taha. Liigutamine peab olema tore, siis tekib soov seda korrata ja nii ma olengi end liigutanud ainult toreda enesetunde ajal, tulemus on see, et igatsen seda ja ootan, millal füüsiliselt jälle jaksan.

Kuigi Orgu kava vahepeal avanud ei ole, siis olen teinud süüa ikkagi kava stiilis, nii et selle vaba nädalaga pole juurde midagi tulnud, pigem veidi maha läinud. Täna lõpetan tõenäoliselt küll plussiga, aga homsest hakkan jälle tubliks ja 3 keedumuna ongi tegelikult hommikuks, et saaksime Härraga süüa 2 tatragaletti purustatud muna ja avokaadoga, mille peal on ohtralt Chilli Explosionit, millest ma olen sõltuvusse jäänud.

Nii… Lubasin endale nüüd vahepeal 2 praemunaleiba ja ühe keedumuna ohtra majoneesiga, kõht päris täis ei saanud, aga näljasurma ma enam ei sure, võin julgelt magama minna.

Hea uudis on see, et tänase seisuga on homme kõik lapsed endiselt lasteaeda-kooli minemas. Loodetavasti ei ole hommikul üllatusi. Neljas käis terve eelmise nädala lasteaias ja reedel läks ta juba rõõmsa näoga otsejoones õpetajat kallistama, tavaliselt on pidanud õpetaja tulema nutvat last kallimata. Igatahes oli see suur kergendus, sest veel päev varem jooksid tal pisarad ja nii kiiret tujumuutust ei osanud ma oodata. Tundub, et ta siiski ei pea koduseks lapseks jääma ning harjub lõpuks lasteaias käimisega ära. Neljandast rääkides, siis tal on pöial umbes ja ma ei tea, mida sellega peale hakata. Enam võib-olla ei ole ka, nüüd äkki paraneb. Ma tõesti ei tea, sest ei mul ega Härral ega teistel lastel pole kunagi sellist asja olnud.Selline oli pöial täna õhtul. Mädase paistetuse avastasime alles eile hommikul, kui Neljas seda näitama tuli, sel hetkel surus mäda end küüneservast välja ning paistes koht nägi välja nagu tühi vill, mis seda vist oligi, sest tänase vannitamise järel tuli nahk sealt maha. Ma ei kujuta ette, kui kiiresti sellised asjad tekivad või kuidas me seda varem ei näinud, näiteks reede õhtul, kui lapse hambaid, nägu ja käsi pesin. Laps ise ei kurtnud ka varem midagi.

Helistasin igaks juhuks Rakvere erakorralisse, et äkki peaksin seda näitama minema, aga nad ei tahtnud näha, kui mäda juba ise välja tuli. Soovitasid vaid Braunovidonit (mis mingil veidral põhjusel oli mul kodus olemas, kuigi ma ei tea, et oleks seda kuskil kasutanud) peale panna ja pöidla kinni siduda. Kui palju see aidanud on, seda ma ei tea, sest pöial päris korras ei ole, samas mädane ka enam ei ole, või on mäda endiselt selle punase paistetuse all ja hakkab mingi aeg uuesti kuskilt välja tulema. Ma ei tea, puuduvad igasugused kogemused panariitsiumiga. Igatahes täna läks Neljas Braunovidonita magama, sest see pani tal pöidla kipitama, eks ole näha, mis seis homme hommikul on, kas on paranemas või mädaneb edasi.

Kui märkasite, siis teisel pool küünt on ka üks muhuke, see on suur soolatüügas. Ma kohe üldse ei tahaks, et pisike preili peaks kogema selle külmutamist, aga minu kogemused on näidanud, et see on kõige kiirem ja efektiivsem lahendus. Mul endal olid kunagi mõned soolatüükad käe peal ja mõnikümmend varvaste peal (ja see oli veel vähe võrreldes õega, appi, mis tema käed olid), siis sai igasuguseid asju proovitud, ka nende üles poomist. Lõpuks sain neist lahti külmutamisega ja vahepeal olen käinud veel üksikuid soolatüükaid külmutamas, sest neil on kombeks tagasi tulla. Praegu on ka üks pisike sõrmusesõrmel, kohe abielusõrmuse juures, nii et võiks koos Neljandaga minna ja selle ära teha. Esimesel olid ka mõned aastad tagasi soolatüükad, üks oli täpselt päka all ja igavesti suur ka veel, aga kadus kahe külmutamisega ning tagasi pole tal need tüütused tulnud.

No näed, jõudsin praemuna pealt umbes pöidla ja soolatüügasteni, head isu, eks!