unenägu

Laatsaret enne suurt reisi

~ Liivi ~ 14 Comments

Andke andeks järgneva segaduse pärast, aga ma alustasin selle postituse kirjutamist juba eelmisel nädalal ning ma ei viitsi midagi muutma hakata, lisan sulgudesse lihtsalt kommentaare, kui on midagi kommenteerida.

Ma vist muudan blogi nime ära, aga enne mõtlen veel, kas uueks nimeks saab kuushaigetsidrunit.com või haigedsidrunid.com. Ilmselt saate aru, et ma kavatsen nüüd kirjutada, kuidas me kõik jälle haiged oleme. Peaaegu kõik. Alles hiljuti päris terveks saanud Esimene käib rõõmsalt koolis (tänasest enam ei käi) ja Härra ka tegelikult juba terveneb oma kaks kuud kestnud köhast (köha pole enam, kuid üleeilsest on paks nohu), aga ma ei imestaks, kui nemad kaks nüüd samamoodi uuele ringile lähevad (läksidki ja me keegi ei imesta). Mina läksin. Mu nädalaid kestnud köha ägenes nädala alguses, üleeile ärkasin nohuga (hehh, see nohu oli nohu, nüüd on mul NOHU) ja eile öösel istusin larüngiidis Kolmandaga (kes nüüdseks on terve) tema toas akna alla, kuni tema jälle hingata sai ja minul neelamine valusaks muutus.

Pärast seda magasime koos 70×155 mõõtudega voodis, endiselt lahtise aknaga toas, ja kui Härra tuli hommikul mulle ütlema, et mingu ma nüüd meie voodisse pikali, siis ma olin nagu auto alla jäänud – nina kinni, kurk valus, pea paks, kõik kehaosad kitsas voodis ebamugavas asendis magamisest kanged. Pidime kannatama uue narivoodiga suveni, aga mul on küll tunne, et ma ei jaksa sinnani oodata, sest ma leian end liiga sageli väikeste toas magamas.

Tagasi haiguste juurde, siis Esimene käis ka hiljuti arsti juures, sest ta peanahale tekkisid vesised ja kohati verised laigud, mis ei olnud küll valusad ega sügelenud, aga nägid ikkagi ehmatavad välja. Nahaarst viskas nendele pilgu peale ja küsis: “Kas tal on olnud hiljuti antibiootikumikuur?” Vot siis, kust sellised imelikud asjad tulla võivad, nii et tema ei köhi ega tatista (nüüd juba tatistab), kuid maadleb veel aasta alguses põetud haiguse tagajärgedega. Tegelikult jõudis ta siin vahepeal köhida ja tatistada ka ning Kubijal oligi see eriti tobe, et lastel oli veel mingi köhajäänus, mis avaldus ainult hommikusöögilauas. Ma arvan, et asi võis seal olla õhus, igatahes miski pani lapsed seal mõlemal hommikul korralikult läkastama ja see võis jätta mulje, et oleme täitsa haigete lastega spaas, samal ajal mujal ei köhinud nad kordagi.

Esmaspäeval (eelmise nädala esmaspäeval siis) helistati lasteaiast ka ja kutsuti Kolmandale järele, sest ta oli nii koledalt köhinud. Ta oli olnud lasteaias ainult poolteist tundi ja Härra tõigi ta koju ära, kus ta enam kordagi ei köhinud ja arvasime, et taas mingi õhuteema. Plaanisime teda järgmisel päeval veel kodus jälgida ja lasteaeda ainult pildistamisele viia, kuid teisipäeva hommikul ärkas ta paukudes, nii et jäi ära igasugune pildistamine ja sellest paukumisest saigi südaööks kõriturse. Kusjuures me alles mõnda aega tagasi rääkisime Härraga, et Kolmandal polegi ammu larüngiiti olnud, äkki ongi sellest juba välja kasvanud… Nii palju siis sellest.

Pildistamisele ei läinud ka Neljas, sest ma lihtsalt ei suutnud end eile (nädal tagasi) maast lahti ajada ning Härra ka ei viitsinud sellega tegeleda. Nagunii pole Neljas peaaegu üldse lasteaias käinud, mis ikka tekitada teistes segadust, et kes see võõras tüdruk rühmapildil on. Jaanuaris oli rekordkuu, Neljas käis 8 päeva lasteaias, veebruaris tegi ta selle tasa ning käis kohal vaid ühe päeva ja sellel kuul ei jõua ta võib-olla üldse lasteaeda. Isegi, kui järgmisel nädalal võiks viia, siis enne Pariisi reisi ei hakka riskima ja pärast reisi jääb vaid 3 päeva, millal ta võiks minna, aga mille suhtes ma väga optimistlik ei ole. Tal lihtsalt on see tobe nohu, mis pole allergiline ega põletikuline, olnud sünnist alates ja ma ei loodagi, et selle kuu lõpuks see kaob. Veebruaris siiski ei olnud tal ainult kaasasündinud nohu, vaid ilmselt korjas ta Lõuna-Eesti väljasõidul kuskilt midagi üles, sest pärast seda läks ta terve lapsena lasteaeda ning õhtul tuli väga tatisena koju ja ma ei usu, et ta seal nii kiiresti mingi pisiku sai.

Ma olen päris mitmelt inimeselt kuulnud, et see sügis-talv on neil eriti haigusterohke olnud. Minu ja Härra puhul kehtib see küll, lapsed on nagunii pärast lasteaeda minekut pidevalt haiged olnud, enamasti vahelduva eduga ja see loob tunde, et nad ongi kogu aeg haiged, nii et nemad sellel talvel siin vist mingit rekordit ei löö. Ainsa rekordi seadis Teine, kes on nüüd esimest korda sellel lasteaia-aastal haigena kodus. Nii pikalt pole varem keegi terve olnud, vähemalt mitte lasteaialapsena, enne seda küll.

Ma ostsin sügisel immuunsuse tugevdamiseks maca pulbri, mille lõhn on kohutav ja maitse veel hullem. Mina olin ka ainus, kes maitset proovis, teistele lõhnast täiesti piisas. Ma segasin lusikatäie pulbrit küll jogurti sisse ära, aga maitse kuskile ei kadunud, nii et maca pulber meie immuunsust ei tõsta. Praegu tarbime vahelduva eduga kasekäsna pulbrit, mis ei ole ka päris komm, aga igatahes kõvasti parem kui maca pulber ja kui see otsa saab, siis avame Bio4You saadetud baobabi pulbri. Häid omadusi on sel küll palju, aga sageli on head omadused pöördvõrdes hea maitsega, nii et jään huviga paki avamist ootama. (Pole ikka veel avanud)

Baobabi pulber on naturaalne multivitamiin, sisaldab rohkem rauda kui punane liha, 6 korda rohkem kaaliumi kui banaan, 6 korda rohkem C-vitamiini kui apelsin, vitamiine A, B1-B2-B6, PP, kaltsiumi, magneesiumi. Sobib immuunsuse tõstmiseks, toetab närvi- ja seedesüsteemi. Tänu kõrge C-vitamiini ja õunhappe sisaldusele aitab organismil saadud toidu teisendada energiaks. Sisaldab hulgaliselt probiootilisi kiude ja seedeensüüme, mis soodustavad probiootiliste bakterite kasvu seedetraktis ja parandavad seedimist.

See kodune laatsaret rikkus siin omajagu mu plaane ära, täpsemalt 8 plaani koolitööde järeletegemise näol. Tahtsin viimase  veerandi alguseks kõigega joone peale saada, aga tundub, et päris nullini ma oma tegemata töid enam viia ei jaksa, sest need 8 pole ainsad ja mul on jäänud vaid nädal. (Ei ole enam nädalat jäänud ja nullini enam kuidagi ei jõua, esmaspäeval likvideerisin ühe tegemata töö ja sain ühe juurde, sest ma puudusin terve päeva, käisingi vaid õhtul vanu asju lahendamas, nii et 8 on endiselt 8, ja siis on 3 tööd veel, mida ma ilmselt ei teegi ära.)

Kusjuures ma nägin seda võib-olla unes ette. Lagunenud trepp sümboliseerib ebaõnnestumist ja ma nägin unes lagunenud treppi, mille pärast ei saanud me minu ja Härra perega mingi modernse hoone teiselt korruselt alla. Vähemalt mitte mööda treppi, rõdult sai küll esimesele korrusele hüpata ja kõik seda võimalust kasutasid ka, ainult mina mitte, kuigi teised julgustasid mind hüppama ja isegi 5-aastane Kolmas hüppas ise sealt alla. Mul jäi unenäos selle peale küll süda seisma, aga temaga ei juhtunud midagi. Kõrgus mind absoluutselt ei hirmutanud, sest see ei olnud lihtsalt nii kõrge ja päriselus oleksin kõhklemata alla hüpanud, aga unenäos ei suutnud. Oli küll minu unenägu ja mina ise olin peaosas, aga ikka ei oska põhjendada, miks ma unenäos seda hüpet ei teinud, kui kõrguse ees mul hirmu ei olnud. Igatahes hakkasin otsima teist väljapääsu ja sain trepiava servades olnud talade kaudu teisele poole trepiava, kus moodsa uusehitise asemel vaatas mulle vastu mahajäetud puitmaja sisemus oma kooruvate tapeetide ja laevärviga, tolmu, ämblikuvõrkude, sodi täis põrandaga ning sinna ma seisma jäingi, tagasi ei saanud minna ja kuigi mu ees oli palju uksi, siis edasi ma ka ei läinud, sest ma lihtsalt ei julgenud ühtegi ust avada.

Võiks öelda, et see unenägu sümboliseerib palju enamat kui lihtsalt ebaõnnestumist, aga ma ei oska selle peale midagi muuta, alla hüpata ka kuskilt ei ole, nii et ma elan tavapärast elu edasi ja liigselt selle unenäo peale ei mõtle. Kui mul kooliasjadega ei oleks nüüd kahel viimasel nädalal kehvasti läinud, siis ma poleks üldse sellele unenäole tähelepanu pööranud, aga kuna see uni tabas mind minu motiveerituse ja energiasööstu tipul ning pärast seda rikkus laatsaret ära mu motiveerituse, energiasööstu ja kõik tehtud plaanid, siis tekkis väike ettekuulutuse tunne.

Unenägudest rääkides, siis mu vana tuttav, kes loeb mu blogi ja kes ise ka blogib, saatis mulle ühe väga laheda kingituse. Ma kunagi kirjutasin pikemalt oma tüütutest unenägudest ja tema tegi mulle selle peale unenäopüüdja, mille keskele lisas hematiidist rõnga. Hematit tasakaalustab, parandab mälu ja loogilist mõtlemist (eriti hästi pidi matemaatilisele mõtlemisele mõjuma, mis mulle kulub väga ära), peegeldab halva energia eemale, aitab vereringehäirete, unetuse, sundmõtete ja sõltuvuse korral. Sellepärast ma nii pikalt bloginud ei olegi, et ma olen netisõltuvusest paranemas. (Nali, mul ei ole mingit netisõltuvust. Okei, tegelikult on ja ma ei ole sellest paranemas.)IMG_0039100CANON14Esimesel päeval tundsid kassid unenäopüüdja vastu natuke liiga palju huvi ja ma kartsin, et kasse ei saagi koos kingitusega ühte tuppa jätta, aga tänaseks on nende huvi raugenud, pigem jääb mulje, et neil tuleb ka selle all hea uni, sest mõlemad on hakanud rohkem meie voodis magama.

Ma ei tea, kas unenäopüüdja tõesti toimib või olen viimastel nädalatel tavapärasemast väsinum, aga võin öelda, et olen väga vähe unenägusid näinud. Peaaegu ei olegi, meeles on mul ainult see lagunenud trepi oma. Keegi küll kommenteeris, et unenäopüüdja peab olema enda tehtud, aga mõni jälle väidab, et kõige paremini toimib kingitud variant. Ma ise arvan, et kõige paremini toimib unenäopüüdja siis, kui inimene sellesse usub. Ma ei saa öelda, et ma kogu südamest usun, aga ma ei saa ka öelda, et ma ei usu, muidu ma ei oleks sellise kingitusega nõus olnud ja värvieelistusi avaldanud. Ma olen T6rukesele kingituse eest väga tänulik ja ma olen ka liigutatud, et ta sellist pisiasja märkas ja minu peale mõtles. Aitäh veel kord, K!

Vahepeal juhtus siin selline huvitav lugu, et Härra sai aasta vanemaks ja sünnipäevapõlgurina ütles ta oma vanematele juba eos, et need teda sel päeval ei tüütaks (ikka huumorivõtmes) ning lootis, et kõik teised unustavad selle päeva ära. Minu vanemad siiski astusid läbi ja meie sõbranna tuli ka korra tuppa, andis kingi üle ja kadus, isegi kooki ei tahtnud, sest ta olla dieedil. Ausalt, kui tema on paks, siis ma peaksin end väga häbenema. Igatahes edasi oli selline lugu, et meil olid kõhud kooki täis ja kui ahjus sai kana valmis, siis kellelgi ei olnud selle järele enam isu, aga kuna sõbranna kiirustaski tagasi koju süüa tegema, siis Härra pakkus välja, et võiksime kanaga sinna minna. Mul vajus suu põrandani, sest ta tavaliselt ei paku selliseid asju kunagi ise välja, vastupidi, ma pean teda väevõimuga kellelegi külla vedama. Korra kõhklesime küll, sest me ise olime ju haiged ja sõbranna lapsed olid haiged, aga kuna me kõik nagunii juba haiged olime, siis mis seal ikka… Päev, mille Härra tahtis veeta sedasi kodus, et keegi talle õnne ei soovi, lõppes 90ndate muusika kuulamise ja päris diskoga (diskovalgus ja muud jutud) sõprade juures ning mina nägin Härrat esimest korda 13 aasta jooksul sedasi tantsimas. Kusjuures ta tantsis põhiliselt lastega ja pärast kodus veel õhkas, et nendega oli nii tore tantsida. Terve õhtu oli väga tore ja tuleb tõdeda, et nii toredat sünnipäeva polegi tal ammu olnud.

Mis siis veel… Ahjaa, ülehomme läheme reisile. Juba ülehomme! 48 tunni pärast samal ajal oleme oma apartmendis ja näeme võib-olla aknast Eiffeli torni. Sel kellaajal võime vabalt ka mitte midagi näha, sest näod on juba padjas. Ei ole välistatud ka see, et hoopis otsime siis alles hotelli.

Lennukis ma kohti ei valinud, lasin süsteemil valida ja süsteem andis meile lennuki keskel kaks järjestikust kolmest rida, meile sobib. Lisapagasist loobusime ka ning tundub, et meil jääb isegi käsipagasis ruumi üle – väikeste “kohvrid” on pakitud ja neil on täitsa tavalised pisikesed lasteaialaste seljakotikesed, aga mahutavad teised päris palju, lisaks neljale komplektile riietele on kotis ka varujalanõud. Autorendiga ka vedas, venitasin broneerimisega omajagu ning pea iga päev vaatasin Arguscarhire`i kodulehel, kuidas hinnad kõiguvad, kuni ühel õhtul olid need kõikunud arvestatust 100 € odavamaks, bronnisin siis loomulikult ühe Ford Grand C-Maxi (või sarnase) ära. Täna on hind veel 20 € võrra kukkunud, nii et mitte varane broneerija ei võida, vaid viimase hetke kunde, aga ilmselt mängivad siin ka rolli aastaaeg ja hooaeg ja muud sellised jutud.

Ilmataat meid seekord vist ei soosi, sest ilmateade lubab veidi päikest vaid saabumis- ja lahkumispäeval. Jääb mulje, et pilved ja vihm liiguvad koos meiega. ilm.jpg

Reisist veel nii palju ka, et me ei hakka end pooleks pingutama, et võimalikult palju näha ja teha. Võtame tasa ja targu laste tempos ning teeme oma plaane jooksvalt, peaasi, et Eiffeli torn ja Disneyland saavad linnukse kirja, kõik muu on boonus.

Kui vähegi võimalik, siis katsun killukesi meie seiklusest Instagramis ja Facebookis jagada ning parimal juhul jõuan isegi mõnel vihmasel õhtul lühidalt blogida.

Need tüütud unenäod…

~ Liivi ~ 3 Comments

Igal hommikul saan ma rääkida Härrale oma jaburatest unenägudest, aga temal pole mulle vastu midagi rääkida, kui ma küsin, mida tema unes nägi. Erandeid muidugi on, kus temal on ka hommikul midagi jagada või kus minul ei ole midagi jagada.

Ma näen nii pikki ja detailiderohkeid unenägusid, et ma ei ole hommikul üldse puhanud, kuigi tegelikult on see vist vastupidi, ma hoopis mäletan oma unenägusid seetõttu, et ma ei maga sügavalt, sest me kõik ju tegelikult näeme unenägusid, lihtsalt kõik ei mäleta neid hommikul.

Viimane pikk unenägu oli selline, et ma läksin veekeskusesse, ostsin pileti, kuid ei kasutanud seda, sest avastasin, et mul jäid ujumisriided koju, kuid tegin siis veekeskuse territooriumil ühe kerge eine, mida ma ei jaksanud lõpuni süüa ja selle peale hakkas kõrvallauas keegi kobisema, ma sõnadest aru ei saanud, nii et läksin tema juurde ja küsisin, kas tal on midagi öelda. Oligi, ta hakkas ette heitma, kuidas teised peavad minu raisatud toidu kinni maksma, sest minusuguste raiskajate söömata toit on kaudselt kõikide arvetesse lisatud. Selle inimese olek ja jutt ärritasid mind nii väga, et ma surusin oma taldriku koos toidujääkidega talle näkku ning karjusin, et ma maksin ise oma 9-eurose prae kinni, aga kui temal on nii kahju minu jääkidest, siis olgu lahke ja söögu need ära, et ta ei peaks neid niisama kinni maksma. Tigedana tormasin veekeskuse alalt välja ning pidin oma pileti, mis tegelikult oli magnetkaart, tagasi andma, kuid ma ei teinud seda, sest ma polnud teenust kasutanud ja kuna ma olin nii vihane, siis erandkorras lubati mul sama piletiga teinekord tagasi tulla. Lisaks vabandati tolle kliendi pärast, kellele ma taldriku näkku surusin.

Veekeskusest väljudes võtsin suuna metroojaama peale, kus parasjagu oligi üks rong ees, aga ma ei saanud täpselt aru, kuhu see läheb, sest olin järsku New Yorgis ega orienteerunud absoluutselt. Kuna rong oli kõrgendatud rööbastel, siis ma täpselt ei näinud kõikide peatuste nimesid, mis sel akna peal olid ja ma ronisin lambiposti otsa, et neid paremini näha. Olin posti otsas ka siis, kui rong välja sõitis ja tuli välja, et teisel pool rongi seisid rivis umbes 10 rõvedalt irvitavat mustanahalist, keda nähes ma laskusin keerutades posti otsast alla ning see mõjus väga postitantsulikult, kuigi mul ei olnud see nii plaanis. Minu laskumise peale muutusid nad veel rõvedamaks, kõigil silmad põlesid peas ja nad konkreetselt piirasid mu ümber, ei lasknud veekeskusesse tagasi minna, vaid ajasid mind tupiktänavasse, mis koosnes veneaegsetest garaažidest, millest osad olid odavad hostelid. Mustanahalised lõgistasid hostelite uksi, kõik olid kinni, mina lihtsalt kõndisin otse edasi ja püüdsin vahelduva eduga jooksu panna, aga nemad olid kiiremad, nad hüppasid ja irvitasid mu ümber ning ma ei pääsenud ka tupiktänava lõpus, kus olid redelitega suured metallkonteinerid, millest lootsin üle ronida. Tänava lõpuks oli karjast meestest alles jäänud vaid kaks ja lõpuks haaras üks neist mul selja tagant kinni, teine hakkas oma püksilukku avama ja mina hakkasin inglise keeles appi karjuma… Ja siis äratas Härra mu üles. Ma olin ajastuse eest nii tänulik!

See on tegelikult lühikokkuvõtte unenäost, sest see seiklus oli palju detailiderohkem ja seetõttu pikem. Viimase naljaka unenäo lühikokkuvõte oleks selline, et Lindexis oli suur soodusmüük ja ma sattusin Ebapärlikarbi Triinuga riiuli juurde, kus rippusid lillemustriga mündirohelised liivakellakujulised sulemantlid ja igast suurusest oli alles vaid üks ning ma krabasin ruttu ära nii 36 kui ka 38 suurused, sest kartsin, et kui proovin esimesena 38 suurust, siis Triin ostab samal 36 suuruse ära, mille järel selgub, et mulle oleks hoopis 36 paremini sobinud või vastupidi. Triin krabas ära 40 suuruse, et oleks vähemalt midagigi proovida. Me mõlemad olime selle suure soodusmüügi sees üsna meeleheitel.

Shoppamine Lindexis kestis tegelikult palju pikemalt, aga see Triinu osa oli just naljakas selle sees ja julgen arvata, et päriselus ei ostaks me kumbki taolisi mantleid, nii et ma ei tea, miks me unenäos nende peale tormi jooksime või mida ta üldse mu unenäos tegi.

Viimane kõhe unenägu oli selline, kus olin ema juures ja teadsin, et mu vanaema ja vanaisa vaim on toas, kus vanaema hinge heitis, nende lähedalolek rõõmustas mind. Peagi avastasin, et vanaema ja vanaisa istusid elutoa tugitoolidel, ma teadsin endiselt, et nad on surnud ja need on vaid nende vaimud, kuid nad olid nähtavad ja katsutavad nagu päris inimesed. Nad olid olekult jahedad ega vaadanud minu poole, mille peale ütles ema, et neid häirib laste lärm ja me peaksime ära minema. Lapsed hakkasid end riidesse panema ja mina läksin pugesin vanaisa sülle, võtsin tal kaela ümber kinni ja peitsin pea lõua alla ning hakkasin nutma, rääkisin, et igatsen teda ja küsisin, miks ta mul üldse külas ei ole käinud (mõtlesin selle all seda, et miks ta mu unenägudes pole enam käinud, pärast surma käis väga sageli), tema vastas selle peale, et ta on mul külas käinud ja need korrad meenuvad mulle siis, kui ma ise ära suren. Kuna vanaisa ja vanaema olekus oli midagi imelikku, siis ma hakkasin vanaisa pinnima, et ta räägiks, mis toimub, miks ta selline on ja lõpuks ütles ta mulle, et ma kukun 28. märtsil libedaga nii õnnetult, et suren. Unenäos olin hetkeks jahmunud, aga samas tundsin rahu, sest teadsin, et vanaisa ja vanaema ootavad mind taevas ning mulle meenuvad siis kõik vanaisa külaskäigud. Ärgates ma muidugi rahu ei tundnud, sest ma ei taha veel lähima 50 aasta jooksul surema hakata, kuigi vanaisa oleks üle pika aja tore näha.

On ka hunnik korduvaid unenägusid, kus lennuk kukub mu vanemate juures alla; kus ma oskan lennata ja kontrollin seda täielikult või ei kontrolli üldse ja lendan aina kõrgemale, kuid maanduda ei oska ja kukun vastu maad või maandun jaladele ning lükkan end hooga taeva alla tagasi ning jäängi sedasi põrkama; kus ma olen koolis ja mul on õppimata; kus mul on päevad ja ma lekin (seda näen tavaliselt päevade ajal, täna öösel nägin ka kümnes erinevas versioonis); kus ma jooksen mingi hirmu eest ära ja tean, et tegu on unenäoga, millest äratan end meelega üles hirmu poole keerates (ärkan alati enne selle nägemist, nii et ma ei tea, kes mind on taga ajanud) või kuskilt alla hüpates; kus ma olen rase ja nii edasi.

Lemmikud unenäod on muidugi need, millest ärkan võimsa orgasmi peale, kuid kahjuks võivad ka need unenäod olla mõnikord nii rõvedad ja jaburad, et ei tahaks neid mäletada ja tekib küsimus, kuidas selline pervessus sai üldse orgasmiga päädida. Olen saanud unes orgasmi ka mehena ja see oli hoopis teine tunne, ma reaalselt tunnetasin ejakuleerimist, nii et mul on kuri kahtlus, et ma olen eelmises elus olnud mees.

Kui mõned unenäod on sellised, et neid ei tahaks mäletada, siis mõned jälle sellised, millest ei tahaks ärgata, näiteks sellised, kus minust on saanud lotomiljonär, seda on päris mitu korda juhtunud. Viimases unenäos, millest oli kahju ärgata, ostsime suvisel ajal oma maja tagasi, see oli hästi pikk, detailiderohke, ilus ja emotsionaalne unenägu, mis oli täielik alateadvuse vimka, sest tegelikkuses ma ei mõtle sageli vana maja peale, pigem mõtlen tuleviku maja peale alevist väljas ja naabritest eemal.

Igav muidugi ei ole, kui öö jooksul saab seigelda mitmes erinevas unenäos, aga tegelikult ma ei tahaks neid mäletada, tahaksin ka hästi magada ja puhanuna ärgata. Ei tea, kas unenäopüüdja aitaks siin, äkki kaotaks see vähemalt jaburad unenäod ja jätaks alles ainult head ja helged. Või oleks mul hoopis unerohtu vaja…dreamcatcher-theme-fc3

Intriige ennustav unenägu?

~ Liivi ~ 5 Comments

Ärkasin täna hommikul sellise tundega nagu oleksin terve öö lehma eest ära jooksnud. Õigus, ma tegingi seda! Minu aju ei lülita end pea kunagi öösel välja, vastupidi, see käiab igasuguseid absurdseid lühifilme, mis ei ole tavaliselt hirmsad. Täna aga näidati täispikka õudusfilmi, kuidas ma oma vanemate laudas lehma eest põgenesin. Sarvedega lehma eest! Mu vanematel olid aastaid vaid nudid loomad, seega oli see mingi võõras loom. Nägu tõesti tuttav ei olnud. 😀

Igatahes ta ajas just mind taga, mitte kedagi teist, ainult mind. Ema ja õde üritasid teda peatada, aga kes see siis jõuab hullu lehma kinni hoida! Ta ronis isegi mööda treppi lauda laka peale ja tõusis tagajalgadele, et ulatuda sarikateni, millel mina kükitasin. Ma taganesin tema pika keele eest ja jooksin mööda sarikaid heinaküüni ning hüppasin heina sisse, tema samamoodi. Ta ei olnud seda nägu, et tahaks mind ära tappa, pigem oli tal innaaeg.

Seal heinahunnikus ma korrutasin, et pean ärkama enne, kui ta minuni jõuab ja ma ärkasingi. Kell oli umbes 6, Härra kolistas veel köögis ja käis magamistoast midagi võtmas, vaatasin talle otsa, püüdsin mitte uuesti uinuda, sest ma ei tahtnud seda lehma rohkem näha. Kuid Härra minuga lobisema ei hakanud, vaid läks tööle ja mina jäin uuesti magama. Loomulikult maandusin heinahunnikusse ja jätkasime sealt, kus pooleli jäime. Me jooksime põhimõtteliselt ringiratast – läbi lauda, trepist üles, hüpe heinaküüni, jooksuga õue, tagasi lauta. Lõpuks hajutas keegi hetkeks tema tähelepanu ja sain hakata maja poole jooksma, nägin veel poolel teel, et ta jooksis laudast välja minu poole… Ja siis äratas Teine mu üles. Kell oli 8.37.

Ma ei saanud silmi kuidagi lahti, ka külma veega loputamine ei tekitanud inimese tunnet. Tõesti oli selline tunne, et ma pole üldse maganud, vaid olengi ainult tiirase lehma eest põgenenud.

Kuna olen varem ka näinud sarnaseid unenägusid, vaid selle erinevusega, et eelmistel kordadel on lehmad/pullid marutigedad olnud, siis hakkas huvi pakkuma, mida see peaks sümboliseerima. Unenägude seletaja Google eriti targemaks ei teinud ja jätsin selle sinnapaika, kuid nüüd lõin otsisõna FB gruppi “Unenäod – küsime ja arutleme” ning tulemus järgmine:

  • “Satud nn naistekätsi. Ehk ole tähelepanelik intriigide suhtes.” 
  • “Lehm tähendab naist ja kui lehm kallale kipub siis on see kaklus või intriig.”

Palun ei! Tahaksin loota, et need ajad jäid ikka põhikooli.

  • “Kas sul ei ole mingeid probleeme või vaidlusi emaga, vanaemaga, ämmaga.. üldse teemal, mis puudutab emadust, toitmist, hoolitsemist… või peaksid ise olema emalikum.”
  • “Vbl inimene jälle süüdistab ennast, et ta pole piisavalt hea ema või mõni teine ema ründab küsijat sellepärast.”

See on juba reaalsem, sest parem ema tahaksin küll olla. Ainult veider, et alateadvus seda niimoodi läbi elab. Ma olen palju parem ema, kui ärkan pärast sügavat ööund värskena, mitte väsinu ja pahurana, sest pool ööd jooksin lehma eest ära. Suur möödapanek, kallis alateadvus!