Maalapsed

April 30, 2019April 30, 2019 ~ Liivi ~ Leave a comment

Seekord oli ka meie lastel kevadine lisavaheaeg ja kuigi see mõte mulle alguses ei meeldinud (ei saa enam varakult Soome sõita), siis tegelikult kulus see vaheaeg täitsa ära. Eelmine möödus lastel ju haigetena koduseinte vahel, ei saanud me ühtegi plaanitud väljasõitu ette võtta ega isegi maal aega veeta ja seda meenutavad lapsed siiani suure pettumusega.

Nüüd veetsime peaaegu terve vaheaja maal, aga igal hommikul ma vanematele putru ei teinud, kuigi lubasin neile selle väljakutse esitada. Keeruline oli seda teha, kui põllutööde ajal söödi hommikust nii, kuidas juhtus, mõnel päeval ei söödudki. Teine asi oli muidugi see, et ma ise sain silmad nii hilja lahti, et selleks ajaks olid kõik juba võileiba söönud…Vähemalt viiel hommikul ma putru siiski tegin, lisaks pildil olevatele ka neljaviljahelbeputru ja väga oleksin tahtnud teha veel enda lemmikut, jõhvika ja kookosega Helde putru, kuid Põhjakeskuse Rimis seda ei olnud ja ma ei viitsinud minna seda spetsiaalselt Selverisse või Maksimarketisse otsima. Selles osas on küll halb väikeses kohas elada, et poodides on valik piiratud, tunnetasin seda hästi, kui mõned nädalad toitumiskavasid jälgisin ja nüüd tunnetan seda oma lemmiku pudruga.

Muidu on maal aga mõnus, eriti päris maal, põldude, metsade, traktorite ja loomade keskel. Aeg liigub seal hoopis teises rütmis, tegemisi jagub õhtupimeduseni ja lapsed saavad veel vastu öödki onuga laudatoimkonnas käia või vanaemaga mune korjata. Või hoopis pilkases pimeduses batuudil hüpata.

Põllutööde aeg on üldse rütmitu, nagu ütlesin, siis süüakse, kuidas Jumal juhatab – hommikust süüakse enne lõunat, lõunasöök tuleb mingi aeg põllule viia ja seda mõnikord Kirsimarja ringiga, mida lapsed kõige enam ootavad, sest see tähendab neile friikartuleid. Vasakpoolsel pildil viisime põllule minu venna ja lõunasöögi, parempoolsel ainult noa.Vasakul juhendab vend mind, paremal segame meie (vana)isa.

Tahtsin põllutöödest osa saada – sain osa, seda nii isa kõrval kui ka juhiistmel, kui ühel ilusal päeval kultiveerisin venna juhendamisel 3-4 hektarit põldu. Pärast seda randaalisin onu juhendamisel 7 hektarit ja hiljem küsis isa, kas ma seal ühtegi posti maha ei sõitnudki. Ei sõitnud, võib-olla sellepärast, et põllul ei olnud ühtegi. Esimesel põllul oli, aga mõlemad jäid püsti.

Eks isal ole mu esimese kündmisega valusad mälestused, ta jättis mind liiga ruttu üksi, aga posti ümbert ma künda ei osanud, nii et sõitsin sellest lihtsalt sujuvalt mööda ehk jätsin posti ümber saarekese ning ühe otsa peal unustasin atra keerata, mistõttu kündsin kogemata mitukümmend meetrit kraavi ja “parandasin” selle olukorra oma peaga veel hullemaks. Selle meenutamine on meile nüüd aastaid nalja pakkunud, aga järgmisel päeval ei olnud ei isal ega minul naljakas.

Traktorikeeldu ma tookord siiski peale ei saanud, isa julges mind hoopis ka järgmisel korral omapead kündma jätta. Nüüd oleksin samuti olnud valmis järgmistel päevadel juhendajateta kultiveerima ja randaalima, aga kõik oli juba tehtud ning külvama, väetama ega pritsima keegi mind veel ei lase. Vasakul randaalimise ajal tehtud pilt, paremal rahulolu ja väsimus pärast “tööpäeva” lõppu.

Paar hektarit ma ikka randaalisin omapead, sest onul jäi plastmassist pingil istumisest tagumik haigeks ja ta ei viitsinud ka enam tegevusetult kõrval passida. Ta pikutas niisama murumätta peal, kuni vend talle auto tõi ja ise minuga jäi, sest ma ei oleks saanud traktoriga koju sõita, täismassi piirang oli mõnesaja kiloga üle. Hakka või ikka neid traktorilube tegema, mille vastu ma kutsekoolis protesteerisin, kuna ma ei hakka eales traktoristiks… Ilmselt ei hakkagi, sest meie perest üks juba on kevadest sügiseni teede peal, teine ei saa samal ajal olla põldudel, aga hobikorras oleks mõnikord tore traktoriga igasuguste piiranguteta sõita.Veidi veel õhtuhämaruses olevaid traktoreid, paremal on Silveri isa traktor, mille ta ise ehitas.

Vaheaja sisse mahtus rohkem igasuguseid masinaid, laste elektritraktorist tankideni välja.Kaks helikopterit tiirutasid iga päev ringi, ilmselt Tapa lähedal elamise võlud.

Tapa kaitseväelinnakus oli siin vahepeal lahtiste uste päev, kuhu me koos Neljanda rühmaga läksime, vaid Kolmas seikles samal ajal enda rühmaga Tuhala nõiakaevu lähedal. Suured poisid ajasid alguses küll sõrgu vastu, tahtsid rohkem vanaema juures olla, aga kui nad juba kohale jõudsid, siis neile väga meeldis. Minule ka meeldis.Lapses said ronida tankide peal ja sees, isegi signaali lasta ja seda võimalust kasutati ohtralt.Neljas oli kõige suurem tehnikahuviline, ta ei jätnud mitte ühtegi masinat vahele, kõigis pidi ta istuda saama. Suured poisid huvitusid rohkem relvadest.

Ühest küljest on igasugune sõjatehnika põnev, aga seda ainult seni, kuni need ongi niisama uudistamiseks, mitte sõdimiseks. Ideaalis võiks üldse sõdimine ja sõjatehnika olemata olla ning ajateenistus võiks olla rohkem nagu skaudilaager, kus valmistutakse igasugusteks muudeks olukordadeks, kus tuleb tänapäevaste vahenditeta hakkama saada, aga me ei ela ideaalses maailmas.

Linnaku lahtiste uste päev oli selles osas küll positiivne, et kui enne tundus ajateenistus üks kole kohustus, mis mu väikeseid armsaid poisse tulevikus ees ootab, siis pärast see enam nii kole ei tundunudki. Tegevväelasi kõrvalt vaadates oli näha, et igav neil seal ei ole, ajateenijatel vast samuti mitte, süüa antakse hästi, aga kui ettenähtud portsust kõhtu täis ei saa, siis on võimalus teha endale burgerit või hot dogi. See pani poistel silmad veel rohkem särama…

Kui nad masinate ja relvadega tutvusid, siis rääkisid tegevväelased sinna kõrvale nii palju põnevaid jutte, et neil tekkis ajateenistuse ees elevus ja ootus. Kuna sinnani on neil veel aega, siis soovivad nad liituda praegu noorkotkastega ja see on minu jaoks igati tervitatav. Kui poisid peaksid tulevikus ajateenitusse samasuguse elevusega minema, siis on minu ema süda kindlasti palju rahulikum.

Silver ei ole ajateenistust läbinud, sest siis, kui ta oli valmis minema, teda ei võetud ja järgmise nelja aasta jooksul jõudis ta objektijuhiks tõusta, minuga kokku kolida, auto liisida ning üldse oma eluga sellisesse punti jõuda, et uus kutse ajateenistusse tekitas meis mõlemas ainult stressi ja muret, mitte elevust. Õnneks või kahjuks on tal alaseljaga probleemid, mis ta ajateenistusest päästsid (ja talle elu lõpuni liiga teevad).

Minnes edasi helgemate teemade juurde, siis vaheaja sisse jäi lisaks masinatele ka palju loomi ja linde. Nägime mitmel õhtul kitse ja jänest kõrvuti söömas, ööpimeduses veetsid koos aega kaks kährikut ja kaks jänest, keset päist päeva rappisid kolm tohutut kotkast vaest väikest hane ja see oli väga erakordne vaatepilt, sest me pole vanemate talu juures kunagi varem kotkaid näinud.

Hanesid näeb seal aga igal aastal, sellel aastal lausa eriti palju, kuigi helikopterid veidi peletavad neid.Neljas ajab tuhandeid hanesid minema.Kui terve see parv õhku tõusis, siis taevas oli must.Imestan, et ükski hani Neljandale pähe ei kakanud, temast lendas neid ikka väga palju üle.

Lisaks arvukatele hanedele on sel aastal talu juures ka tavapärasest rohkem sookurgi. Sookurgede hääl on lihtsalt võrratu, üldse on nad väga kaunid ja graatsilised linnud, kuid seda avastasin alles hiljaaegu, lapsena pidasin neid hallideks ja ilmetuteks ning ootasin põldudele rohkem toonekurgi…Väike osa seltskonnast, kes põllul tutvust tegid ja tantsu lõid, mõlemale poole jäi neid veel sama palju ja nad kõik tantsisid vahelduva eduga, tõeliselt lummav vaatepilt.

Kodulinde nägime muidugi ka, söötsin neile “alles ostetud” helbeid, mida isa mulle näitas, kui ütles, et ta sööb küll hea meelega putru. Kaks pudrupakki olid juba kolm aastat tagasi aegunud, üks neist oli isegi avamata, lisaks veel venekeelsete kirjadega, mis pani isa mõtlema, et äkki see “alles” oli veneajal…Lapsed söötsid kanadele ära sepiku, mille vanemate juurde kaasa ostsin, aga mille esikusse unustasi ja mis sinna seisma jäigi. Kui lapsed andsid kanadele sepikut, kogunesid sulelised nende ümber, hetk hiljem kogunesid lapsed samamoodi vanaema ümber, kui see poest eriti rammusaid tõi. Eriti rammusad jäätised on ka miski, mis lastele seostub maal olemisega, sest seal saab neid palju süüa (vanaema ostab), kodus aga ei saa peaaegu kunagi (meie ei raatsi osta). Veel loomi – vasakul lastakse hirmunud mullikad karjamaale, paremal tassin hirmunud Millit.Sabarakk tassib sabarakku…

Kassid olid ka meiega maal kaasas (merisigu ja rotte käisin kodus söötmas), nagu ikka. Ruubil ja Robinil on väga vedanud, et neil on maakodu, sest alevis nad õue ei saa, kuigi väga tahaksid ja vaatavad aknast solvunult neid kasse, kellele see lubatud on. (Nagu lastega – kõigi sõbrad saavad kõike seda, mida nemad ei saa.) Kui neil jääb mõni nädalavahetus maal käimata, siis nad hakkavad iga päevaga aina rohkem aknalaudadel istuma ja nutma, lõpuks nutavad ka välisukse taga. Kui nad on aga maal ja saavad aru, et hakkame koju minema, poevad mõlemad peitu ega tule välja ka söögiga krõbistame peale.

Hoovi peal on mõlemad suured sabarakud, kuid pikematel jalutuskäikudel on kannul põhiliselt ainult Robin (ja koer Donna), kes on julge kass umbes poolsada meetrit majast eemal, sealt alates vaadatakse iga sammuga ühele ja teisele poole või hoopis selja taha, iga lendava linnu peale surutakse kõht vastu maad, iga krapsu peale aetakse karv turri ja nii edasi, aga maha jääda ei saa.Donna ja Robin, mõlemal võhm väljas. Robin pärast jalutuskäike.Ruubi hoiab rohkem madalat profiili, sellepärast jääb ta ka pildile harvem.

Maaelu juures üks miinus siiski on, jube kerge on mustaks saada – muld juustes või lehmasõnnik talla all on täiesti tavaline asi. Minu enda jaoks ei ole see iseenesest miinus, sest tänu sellele saangi sagedamini saunas käia, aga lapsi on ebamugavam kasida, eriti siis, kui nad ei taha pesemisest midagi kuulda ja maal nad ei taha. Kodus on lihtne, ütlen lapsele, et mingu pesema ja ta läheb peseb end puhtaks, aga minu vanemate juures tuleb enne dušinurgas ruumi teha ja veesurvega on seal jamasid, Silveri vanemate juures saab ainult saunas pesemas käia ning väiksemad seda veel omapead ei tee. Kurta oleks siiski patt, sest mõlemas kohas saab end ikkagi jooksva vee all pesta (v.a mu vanemate saunas).Pärast sauna, vasakul Silveri vanemate juures, paremal enda vanemate juures.

Käisin laupäeval vanaemaga saunas ja kui me mõlemad lavalt alla ronisime, nägin ukse all taarumas suurt uimast herilast. Vedas, et kumbki meist talle enne peale ei astunud. Ma ühe korra olen herilasele peale astunud ja nõelata saanud, mõlema jala alla, sest hüppasin valu peale üles ja maandusin siis teise jalaga herilase peale… Aga ma siiski herilaste peale vimma ei kanna, nii et tolle uimase herilase viisin kopsiku peal õue.Reamees muri, kes pesemisest väga kuulda ei tahtnud.

Kirjutasin üle-eelmises postituses, et “maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…”, kuid päris nii ei läinud, filmiõhtu ja lammutamise juurde me ei jõudnud. See eest jõudsime Valkla Forelli kala sööma ja ma sain ühel ööl üle pika aja isegi kaine rool olla, aga seda ainult tänu vanemate seltsielule. Mul seltsielu ei ole, nägin terve vaheaja jooksul vaid üht vana sõpra, kes Tapa kaitseväelinnakus töötab. Teda nägin mõned päevad enne lahtiste uste päeva ka, kui ta Silveri vanemate naabril külas oli ja mind (olin samal ajal lastega seal) õue kutsus. Õue kutsus, nagu vanasti need asjad käisid…

Tänaseks olen ma nii vana, et vanemate seltsielu on ka väga tore (tegelikult on see seda juba ammusest ajast) ja ma hea meelega lobisen nende sõpradega, kes on minust keskmiselt kaks korda vanemad. Kui isa korraks läbi tulnud sõbrale murekoorma leevendamiseks (või rohkem enda kahe kehva päeva lohutuseks) rummi pakkus, jagus neil juttu ja lõõpimist (ikkagi linnavurle ja maakas ühe laua taga) pea poole kolmeni öösel ning ma pean ütlema, et selles seltskonnas oli väga meeldiv olla. Rummi mekiti muidugi mõõdukalt, isa lihtsalt on loomult juba lõõpiva huumoriga ning sõbrad tema ümber on kõik samasugused. Selle eest, et vanemate sõber oma autoga koju tagasi saaks, hoolitsesime mina ja vend ning ma ei sõitnud võõra ühtegi posti pikali.

Praegu meenuski, kuidas ma pärast põllutöid ei osanud hetkeks autoga sõita (enne seda sõitsin 4-5 tundi traktoriga) ja tahtsin suunatule kangiga liikumist alustada (sest traktoril on roolist vasakul kang, millega saab muuta sõidusuunda – edasi või tagasi – ja põllul ma kasutasin seda iga otsa peal, nii et kokku väga palju). Üldse oli harjumatu autoga sõita. Umbes samamoodi on siis, kui rulluisutan 20 kilomeetrit, pärast seda ei tule kõndimine ka kohe hästi välja.

Ma olen kindel, et tahtsin millestki veel kirjutada, aga ei tule teema meelde, nii et tõmban otsad kokku paari pildiga.
Minu lapsepõlvekodu läbi päikeseprillide.

Kokkuvõtteks ütlen, et vaheaeg maal oli nii mõnus, et me keegi ei tahtnud koju tagasi tulla, aga küll ükskord saabub aeg, kus me ei peagi kuskile minema, sest me kodu ongi maal. Maalaps…

Talvepuhkus läbi, argielu jälle argisem

April 16, 2019April 16, 2019 ~ Liivi ~ 2 Comments

Silver plaanis siin küll juba märtsi lõpus paariks nädalaks Soome sõita, aga temal tulid siin ja teistel seal muud asjad vahele, nii et ta sõitis ära alles eile ja enam mitte paariks nädalaks, vaid terveks kuuks või kauemakski…

Algusest peale oli teada, et hiljemalt aprilli keskpaigast algab järjekordne hooaeg, aga siiski tundus see veel üleeilseni kauge tulevik. Reaalsus jõudis alles siis kohale, kui magama läksime – ongi kõik, viimane öö koos, hommikul jätame jälle head aega ega näe teineteist mitu nädalat. Nutsin selle peale Silveri padja märjaks.

Hommik oli üsna tavapärane, Silver ärkas varem, tegi lastele putru, sättis nende trennikotid valmis ja saatis suuremad kooli, pärast seda viisime väiksemad lasteaeda ning saime kodus veel tunnikese niisama kahekesi olla. Niisama, pakkides ja sättides… Kui ta ära läks, siis nutsin enda padja märjaks.

Seekord oli nii raske head aega jätta. Vahepeal juba nagu läks see asi kergemaks, Silver sai siit ja mina sealt pisarateta minema, aga eile vesistasime jälle mõlemad. Tekkis taas tunne, et peaksime ikkagi Soome kolima, aga see tunne kestis vaid päeva. Täna on temal seal ja minul siin kõikehaarav argipäev, mille jooksul pole aega teineteist igatseda ega igasuguseid hulle mõtteid mõelda, nii et kõige kurvem osa on juba möödas.

Eile läks mul siis ka silm märjaks, kui avastasin, et ta oli mulle viimase kohvikapsi jätnud ja ise lahustuvat kohvi joonud (kuigi see talle ei maitse). Nii väikene asi, aga nii hooliv, nii temalik. Ta koristas nädalavahetusel ka toad, pesi autot seest ja väljast, varus merisigadele kõvasti heina ja veel eile hommikul tegi nende puuris suurpuhastuse, et mul kergem oleks. Ma tõesti ei tea, millega ma sellise mehe ära olen võlunud, aga tema igatahes võlub mind jätkuvalt.

Eile õhtul ja täna hommikul andis tunda, et Silverit ei ole enam kodus. Ma ei ole terve talve laste trenniasju kokku pannud, nii et olen veidi roostes ja saatsin Esimese pärast tunde lisaujumisse ujumispüksteta. Õhtul andis ühel ja samal ajal lastega õppida, süüa teha, koristada, pesu pesta… Iga kord, kui koolipoiste toast mööda kõndisin, meenusid mulle merisead, kellel oli hein otsas, aga iga kord mõtlesin enne mingi muu asja ära teha ja nii see läks, lõpuks käisin poiste uneajal kikivarvul sigadele jääsalatit andmas, sest ei tahtnud enam heinakotiga sahistada. Hommik möödus samuti toast tuppa siblides, seda isegi siis, kui lapsed olid juba kooli ja lasteaeda saadetud, sest kassid ja merisead ja rotid ja kuivatist tulnud riided ja… Mitte et see raske oleks, lihtsalt harjumatu on jälle üksinda joosta, kahekesi kulges kõik aeglasemalt.

Heh, aeglasemalt… Need neli kuud möödusid nii kiiresti, et me ei jõudnud väikeste toas isegi seinu ära värvida. Praegu on seal muidugi veel veidi üleliigset mööblit ka ees, mille müügiga ma pole viitsinud aktiivselt tegeleda. Aeg on nimelt sealmaal, kus lastelaud koos toolidega läheb välja ning asemele tuleb kirjutuslaud, sellega seoses tuleb asendada ka väikene kummut ja riiul ühe suurema kummutiga, et ruumi juurde saada. Loomulikult tähendab see jälle mööbli värvimist, mis mulle väga meeldib. Silver siiani sellest meeldimise osast aru ei saanud (mitte et vajadusest oleks saanud), aga ta värvis Kolmanda tehtud kindluse korralikult üle ja talle hakkas see töö tänu Fusion mineraalvärvile täitsa meeldima. Sellega värvimine on tõesti puhas stressimaandus.Lasteaia näituse jaoks piimapakkidest ehitatud kindlus, millele Kolmas lõppviimistlust annab.

Me alguses tahtsime mustast ja valgest guaššvärvist halli kokku segada, aga nädalavahetusel poest ostetud värvid osutusid kuivanuks. Mulle meenusid siis mu Fusioni mineraalvärvid, millega oligi palju parem värvida – need katavad hästi ja kuivavad ruttu, lisaks on need lõhnatud, nii et polnud kahju lubada lastel ise värvida.

Neljandaga meisterdasime pikajuukselise roboti, kellest sai lasteaia näituse suurim tegelane. Neljanda robot ja Kolmanda kindlus.

Lastest rääkides, siis Nutrigeni vitamiinikuur hakkab neil läbi saama ja laatsaret ise on lõpuks päriselt läbi. Neljas siin küll vahepeal jäi nohusse, aga teised temaga ei ühinenud – ei korjanud Kolmas enda rühma uue haiguspuhangu ajal midagi üles ega jäänud keegi kõhugrippi, kui see siin ja seal levis. Aitas sellele Nutrigen kaasa või mitte, seda ei oska öelda, kuid kuur mööda külge kellelgi vast maha ei jooksnud.

Eelmise vaheaja veetsid lapsed haigetena toas, seekord on lootust veeta vaheaeg maal ja olla palju õues. Kaalusin küll ka Silverile järele sõitmise varianti, aga leidsime mõlemad, et me pole veel piisavalt pikalt üksteisest eemal olnud, et raatsiks sellele sõidule 250 eurot kulutada. Seda enam, et Soomes ootab meid ka vaid argielu, tegu poleks põneva vaheajareisiga. Maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…

PS! Kui ma siin juba kirjutan, siis kas kellelgi on mulle müüa sellist raamatut nagu “Aroomiteraapia pakub lahendusi”?

Kuu aega laatsaretti – kuu aega taastumist

March 12, 2019March 15, 2019 ~ Liivi ~ 53 Comments

Eile oli üks mõnus esmaspäev, üldse mitte sinine! Lapsed käisid kõik koolis-lasteaias, Silver lõhkus maal puid ning mina sain pool päeva üksi vaikust nautida. Viimane selline päev oli 21. veebruaril, mis oli Neljanda jaoks kuu ainus lasteaiapäev, Kolmanda jaoks oli see viies, mis jäi ühtlasi ka viimaseks, sest samal õhtul kerkis tal järjekordne palavik.

Kõik sai alguse tegelikult juba 21. jaanuaril, kui Kolmandal tõusis kõrge palavik, millest järgmisel päeval enam mingit märki ei olnud, midagi muud sellele ei järgnenud ka. Nädal hiljem, 28. jaanuaril, tekkis Teisel pärast tunde mõõdukas palavik, mis kerkis järgmisel päeval ligi 40 juurde, aga ülejärgmisel oli kõik pealtnäha korras ja pärast seda läks ta tagasi kooli. Samal ajal jäid pisemad lasteaiast koju, sest Neljandal tekkis kõrge palavik ja Kolmas hakkas köhima.

7. veebruaril olid juba kõik neli kodus, sest ka Esimesel tõusis palavik ja tekkis köha ning Teisel avaldus nina all mädane nahapõletik, mis hakkas arenema kohe pärast palavikku, aga ma pidasin seda alguses ohatiseks ja nii sai see mitu päeva kasvada, kuni läks nii koledaks, et laps häbenes sellega kooli minna. Kus on, sinna tuleb juurde ehk viis tõbist last …

Esimene jäi koju 5. veebruarist, see oli teisipäev, ta oli paar päeva palavikus, köhis veidi ja läks järgmisel nädalal tagasi kooli, kuid juba esmaspäeval tõusis tal uuesti palavik, küll ainult üheks õhtuks, aga pärast seda oli ta igaks juhuks veel kaks päeva kodus. Neljapäevast läks taas kooli ja järgmise nädala kolmapäeval jäi jälle koju, sest köha ägenes korralikult. Paraku olid käsil veerandi viimased päevad, nii et ta pidi käima pärast tunde koolis paari asja järele tegemas, mille peale arvas õpetaja, et kui laps vähegi suudab, võiks ta ikkagi koolis käia. Esimene siis pingutas veel need paar viimast päeva, pärast mida jäi ta taas kõrgesse palavikku ning vaheaja veetis juba kopsupõletikus … Kooli tagasi jõudis ta alles eile.

Kuigi jaanuari lõpus ei järgnenud Teise kõrgele palavikule pealtnäha midagi, maadles ta oma nahapõletikuga mitu nädalat. Ta puudus oma koleda ninaaluse pärast 7. ja 8. veebruaril, samal ajal sai ravi peale ja esmaspäevaks oli nahk juba nii ilus, et sai kooli minna, kuid nädala lõpus tekkis tal nohu ja nahapõletik muutus taas aktiivseks, mistõttu oli ta veerandi viimasel nädalal jälle kolm päeva kodus.

Paraku ei allunud nahapõletik antibakteriaalsetele salvidele, vaid levis hoopis uutesse kohtadesse, nii et 25. veebruaril sai ta raviks juba suukaudsed antibiootikumid. See ilmselt nõrgestas korralikult tema organismi, sest keset kuuri tõusis tal mitmeks päevaks kõrge palavik ja temagi hakkas köhima. Tal ei tõusnud ainult palavik, vaid ka põletikunäit, mille peale määrati talle otsa teist sorti antibiootikumid … Minust jäid need nädal tagasi apteeki, ma lihtsalt ei julgenud talle teist kuuri järjest teha, seda enam, et esimese kuuri järel tekkis lapsel allergiline reaktsioon – tal oli pahkluudest põskedeni korralik (nõges)lööve. Täna näen, et seda teist kuuri polnudki vaja, Teine paranes ka selleta.

Kui Esimesel veerandi viimasel nädalal köha ägenes, siis jäi ka Kolmas pärast nelja lasteaiapäeva uuesti köha ja palavikuga koju ning see palavik püsis tal kaheksa pikka päeva. Kokku oli ta veebruaris kena kaks nädalat palavikus, kuu esimese pooles need palavikud lihtsalt tulid ja läksid, mitte ei püsinud terve nädala nagu kuu teises pooles. Ka temale määrati pärast esimese antibiootikumikuuri lõppu teine otsa, sest esimene teda tervemaks ei teinud, aga ma ei ostnud ravimeid kohe välja ning paar päeva hiljem oli köha nii palju taandunud, et jätsingi ka tema antibiootikumid apteeki.

Neljas oli oma kõrge palaviku järel lihtsalt nohus ja pärast seda puhkas niisama kodus, temal antibiootikume vaja ei läinud, aga kuu jooksul oli ka tema vähemalt viis päeva palavikus, nii et nelja lapse peale oli palavikke rohkem kui veebruaris päevi … Sellist kuumalainet meil varem olnud ei ole … Igasuguseid laatsarette oleme siin pidanud küll, kuid kõrgeid palavikke on esinenud pigem harva ja needki on enamasti ühepäevased olnud.

Veebruar oli igatahes selline hullumaja, et kuu teises pooles tekkis mul juba ahastus – nii villand oli sellest, et jaanuari lõpust alates oli kogu aeg kellelgi mingi häda, palavik palaviku järel, lakkamatud köhahood ja magamata ööd. Kui juba tundus, et lapsed hakkavad terveks saama, kustutas kannapööre kõik lootuskiired, sest poisid jäid hoopis veel haigemaks … Tõesti tuli mingi hetk jõuetuse nutt kurku, kui kraadiklaas näitas taas palavikku ja seda veel mitmes kaenlaaluses järjest.

Kuna kuumalaine käis kõigist lastest üle ja nad kõik olid terve kuu vähem või rohkem haiged ning kolm neist said raviks antibiootikumikuuri, mõtlesin teha neile kõigile ka vitamiinikuuri, et organisme pikast põdemisest turgutada. Eelmisel aastal umbes samal tarvitasid lapsed Nutrigeni toidulisandeid ning poisid olid pärast seda pikalt terved kui purikad, Neljas küll nohutas regulaarselt edasi, kuid kahe nohu vahele jäi siiski lasteaias käimise rekord, mistõttu liikusid nüüd mõtted taas Nutrigeni peale.

Rosena Facebooki lehel läks meel aga vähe mõruks, sest nägin, et Nutrigeni toidulisandid olid terve veebruari 30% odavamad, mina tahtsin neid muidugi märtsi esimestel päevadel osta – kui tüüpiline! Needsin end korraks maapõhja ning kirjutasin Rosenale läbi Facebooki lootusega saada väikese hilinemisega see soodustus, sest tahtsin osta ikkagi neli pudelit. Rosenast aga vastati, et nad saadavad need pudelid niisama ja veel topeltkoguses, et lapsed saaksid teha kuuajase vitamiinikuuri. See oli tõesti parim asi, mis pärast terve kuu kestnud laatsareti juhtuda sai! Aitäh-aitäh-aitäh-aitäh, Rosena!Nutrigen Supra, ainus laste toidulisand, milles on 13 vitamiini ja 10 mineraalainet.

Ma ei ole muidu väga multivitamiinide usku, aga Nutrigeni toidulisandite puhul tegin erandi, sest nende esimeseks koostisosaks ei ole suhkur. Ma ei ole küll koostisosade ekspert, kuid mulle tundub, et Nutrigeni siirupites on igasuguste teiste siirupite, kummi- ja šokolaadikarudega võrreldes ebavajalikke aineid oluliselt vähem või pole neid pea üldse. Võimalik, et olen ülekohtune, kuid kummikarude ja muude kommisarnaste vitamiinide suhtes on mul alati olnud korralik tõrge, mulle on need tundunud rohkem kallid kommid, mistõttu hakkasin mingil hetkel igasuguseid multivitamiine juba eos välistama, ei jäänud palju puudu, et oleksin aasta tagasi sama teinud ka Nutrigeniga.

Võib-olla sellepärast lapsed haigeks jäidki, et nad tavaliselt midagi peale D-vitamiini juurde ei saa. Kui, siis ainult C-vitamiini, aga seda mitte igapäevaselt ega isegi mitte igakuiselt. Sügiseks küll ostsin 3 erinevat Nutrigeni siirupit, et valmistuda viiruste hooajaks, kuid meie kamba peale piisas sellest kogusest ainult kaheks nädalaks, millest jäi ehk väheks. Samas pidasid lapsed veebruarini täitsa hästi vastu, kui mitte arvestada Neljanda nohutamist, sest see on miski, mis on temaga sünnist alates aastaringselt kaasas käinud.

Igatahes, veebruari vintsutuste järel kulub lastele üks superturgutus ära ja selleks eelistan praegu just Suprat, maksivitamiinisiirupit. Mõnede allikate väitel kulub kevadel nagunii üks vitamiinikuur ära, sest talve jooksul on keha kulutanud palju energiat temperatuuri hoidmisele, samal ajal on aga toidulaual vitamiinide kogus vähenenud, mistõttu võib organismi kimbutada vitamiinipuudus ja tulemuseks on kevadväsimus.

Ma ei tea, kas see on kokkusattumus, aga viimane suurem laatsaret ja antibiootikumide tarvitamine jäi üle-eelmise aasta märtsikuusse, mil kõik lapsed olid korraga pikalt haiged, kolm neist lõpuks kõrvapõletikuski. Võib-olla ongi nende organismid kevadeks nõrgemad olnud, mistõttu on haigused kergemini külge hakanud. Mitte ainult nende organismid, vaid kõigi ehk veebruaris-märtsis ei ole mitte gripihooaja haripunkt, vaid inimeste immuunsuse madalpunkt.

On kuidas on, lapsed on lõpuks terved ja loodan, et nende immuunsüsteemid saavad nüüd nii palju üles turgutatud, et see jääb mõneks ajaks kestma. Üks pudel Suprat on neil kamba peale juba tühjaks tehtud, seitse veel jäänud …Kes tahab samuti laste immuunsuse turgutamiseks Nutrigeni toidulisandeid krabada, siis märtsi lõpuni saab seda teha koodiga sidrun 30% soodsamalt.

Üllatusena oli Rosena.ee saadetud pakis lausa kümme pudelit Supra siirupit, aga meile piisab kaheksast, mistõttu kingin kaks pudelit kellelegi ära. Olenevalt lapse vanusest piisab sellest kogusest 27-80 päevaks. Kui tunned, et sinu lapsel/lastel oleks just praegu midagi sellist vaja, siis anna sellest kommentaariga märku, võitja loosin välja juba 15. märtsil, et uus nädal saaks alata vitamiinikuuriga.

15. märts: Nutrigen Supra siirupid võitis Merle, palju õnne!