Määrin pulbreid pähe

Olen siin nüüd mõned korrad Gyada spirulina juuksemaski kasutanud ja pean taaskord tõdema, et taolised kreemised variandid ei ole minu jaoks. Selliste maskide järel on mu juuksed küll siidiselt siledad, AGA hoiavad peadligi ja muutuvad poole päevaga rasuseks, seda ka siis, kui pesen maski šampooniga maha. Ma ei teagi, miks ma neid aeg-ajalt katsetan, võib-olla veendumaks, et olen taimepulbritest segatud maskide näol need õiged leidnud – nende järel on juuksed ikkagi mõnusalt pehmed ja kohevad (mitte kahused) ning püsivad kauem puhtad.

Kuna Waku Organics kingib mai lõpuni iga ostetud Radico toote kohta ühe Hair Treatment Powderi 30-grammise pakikese, siis on paras aeg jagada muljeid Radico taimsetest juuksehoolduspulbritest, mida olen kasutanud nüüdseks üle aasta.

Ma ilmselt ei pea rõhutama, et pulbrid on 100% looduslikud ja vegan, sest sõna “taimsed” ütleb seda juba ise, aga lisan juurde, et tooted on ka julmusevabad ehk neid pole testitud loomade peal. Mitte et lemmikute pesemine Reetha ehk Jaapani seebipuu pulbriga oleks kuidagi julmem kui millegi muuga pesemine, seda täitsa tehakse. Lihtsalt enne testiti selle ohutust inimeste peal, he-he.

Reetha/Ritha ongi kuue erineva hulgast mu lemmik, see on tõeline peanahaprobleemide kiirabi, aga selle avastasin alles hiljuti. Ma soetasin Reetha tegelikult lastele, sest välismaa lehtedel kiideti selle tõhusust seborrilise dermatiidi (beebikõõma) eemaldamisel ja kuna seborröa kontrolli all hoidmiseks tuleb juuksemaski regulaarselt teha, siis ma hoidsin pulbrit ainult laste jaoks ega mõelnudki sellele, et võiksin samuti seda kasutada. Selline mõte tuli alles siis pähe, kui mul tekkis kõõmakatastroof, mida ei likvideerinud ka spetsiaalsed šampoonid, nii et proovisin seebipuu pulbri ära ja üllatusin – see tegi peanaha juba esimese korraga puhtaks.

Reetha/Ritha

Täpsustan, et regulaarne maskitamine seborröa kontrolli all hoidmiseks tähendab meie pere laste puhul seda, et iga protseduuri järel on pikenenud vajadus uue järele, ma isegi ei mäleta, millal oli poistel viimati Reetha peas, igatahes mitte selle aastanumbri sees… Neljas on pidanud tihedamini maski tegema, aga tema stardipunkt oli kõige hullem ka, tal oli terve pea laike täis (poistel tekkisid need ainult konkreetsetesse piirkondadesse, kellele täpselt lagipähe, kellel kõrvade taha jne), kuid iga maski järel on aina vähem laike tagasi tulnud ja aina aeglasemalt.

Kodulehel on kirjas, et segu tuleks hoida peas 5-10 minutit, aga pakil on kirjas tund ja ise oleme seda kauemgi peas hoidnud, pole karvu lahti võtnud. Reethat on üsna lihtne juustest välja pesta (seda kasutataksegi ka šampooni asemel), segu vahutab hästi ning kuivanud osa tuleb naha küljest ilusti maha.

PS! Reethat kasutatakse ka täide eemaldamiseks, aga selles osas mul kogemus puudub. Kui juhtub, et mu lapsed toovad esimest korda need elukad koju, siis katsetan kindlasti järele, seni aga loodan, et ma ei pea seda kunagi tegema.

Shikakai ja Amla

Ups, ma just praegu avastasin, et ma pole kordagi hooldanud juukseid ainult Shikakai pulbriga, see on alati olnud lihtsalt üheks taimesegu koostisosaks, nii et ma ei teagi, milline oleks tulemus ainult sellega. Aga ma tean, et kui selle osakaal on olnud segus üsna suur, siis on jäänud juustele veidi tumedam varjund. See pole otseselt juukseid tooninud, aga on andnud sügavama tooni või teistsuguse läike, mis on minu kartulikoorekarva juuste puhul ainult plussiks olnud.

Ka Shikakai pulbrit kasutatakse puhastava toime tõttu šampooni asemel, samuti taastab see peanaha tervist, kuid ma olen kasutanud seda nii pikkade vahedega, et ma ei saa öelda, et see oleks vähendanud mul juuste väljalangemist või muud sellist. Sihkakai ja Amla segu tulemus mulle aga meeldis küll, juuksed jäid puhtad, kohevad, samas mitte kahused.

NB! Vältige Shikakai silma sattumist! Mul ükskord saunalaval sattus ja ma ei saanud pool tundi silmi avada, selline tunne oli, nagu mul oleks seebised liivaterad silmas olnud. Ikka väga seebised, ükski šampoon pole kunagi sellist valu teinud. Kuna mul oli mitu asja peas, siis ma ei teadnud kohe, et see oli Shikakai, aga guugeldades tuli sellega sarnaseid kogemusi, kus silmades kraapis veel 12 tundi. Minul olid ka terve õhtu silmad punased ja kraapivad, see oli väga karm kogemus.

Kui Reetha ja Shikakai on kui šampoonid, siis Amla on pigem palsam, see niisutab ja silub juukseid. Ka seda kasutan enamasti segu sees, aga mõned korrad olen ka ainult sellega maski teinud, viimati täna hommikul…

Jep, need on maski poolt silutud juuksed, muidu on need kuivad kui õled ja väga kahused, kuigi need pole kahjustatud ja kamm läheb juustest alati kergelt läbi.

Ma ei ütleks, et Amla annab rohkem läiget kui teised pulbrid ja see ei silu ka nii hästi kui värvitu henna seda teeb, aga see muudab juuksed pehmeks ja kergesti kammitavaks, täpselt nagu palsam, ainult et selles pole silikoone ega muid ebavajalikke aineid. Juustest on seda kerge välja pesta, olen seda ka vannitoas kraanikausis teinud, mida iga maskida teha ei saa.

Igatahes, ma kirjutasin põhjusega esimesena just nendest kolmest, nimelt on need kingituseks antava Hair Treatment Powderi koostisosad ja kuigi ma antud toodet pole eraldi ostnud, olen saanud tunda selle headust, kui olen Amla, Reetha ja Shikakai omavahel kokku seganud (nii on kokkuvõttes odavam). See kombo sügavpuhastab, silub, annab läiget ja vähendab peanahaprobleeme ning kingitusena annab see võimaluse proovida tasuta kolme taimepulbrit korraga. Kingipakike on küll väike, aga kolme Radico toote ostuga, saaks juba peaaegu täissuuruses paki kokku ( 3 korda 30 grammi, täissuuruses pakk on 100 grammi).

Radico toodeteks on ainult värvivad ja/või hooldavad pulbrid (+ juukseõli) ehk valikut palju pole, kui just juukseid värvida ei taha (mitut värvi inimene neidki värvib), aga mul on siiski raske mitte osta korraga kolme juuksehoolduspulbrit. Vaid Brjngrjghnging pulber on selline, mida on kerge jätta ostmata, sest seda on kõige ebamugavam kasutada.

Nimeks on tegelikult Bhringraj pulber, aga see on nii keeruline sõna, et ei püsi mul meeles. Seda olen kasutanud ühe paki ja rohkem pole tahtnud, sest see ei muutu pastaks nagu teised, vaid jääb kuiv, teraline ja pudenev. Purgis on see ehk veel muda moodi, aga pähe määrides muutub peeneteraliseks märjaks liivaks, mis on lihtsalt musta värvi. Maha pole seda samuti kerge pesta – kui teised pulbrid muutuvad voolava vee all pigem libedaks, siis see jääb ikkagi kuidagi kuivaks ja muudab juuksed raskeks.

Ma ei ütle, et kellelgi seda proovida ei tasu, mina lihtsalt tunnen, et saan teiste pulbritega sama tulemuse kergemini, nii et pole seda juurde igatsenud. Võib-olla kohupiimaga kokku segades oleks maski pealekandmine ja mahapesemine mugavam olnud, aga ma ei taibanud proovida.

Bhringraji

Bhringraj mask annab samuti juustele tumedama varjundi ja vaatamata hoolduse ebamugavusele on tulemuseks pehmed, siledad ja niisutatud juuksed. Regulaarsel kasutamisel soodustab see juuksekasvu, vähendab juuste väljalangemist ning aitab enneaegse hallinemise puhul.

Värvitu henna (tegelikult senna) annab juustele aga kuldse varjundi ja see on Reetha kõrval mu teine suur lemmik. Värvitu henna muutub veega segades mõnusaks pastaks, mida on kerge peale kanda ja veel kergem maha pesta, sest vesi muudab selle libedaks. Seda juhul, kui mask pole naha külge kuivanud, aga kui pärast pealekandmist kilemüts pähe panna, siis seda ei juhtu. Mul on mütsita pildid tehtud ainult näitamise jaoks, tegelikult kasutan iga maskiga kilemütsi (või väikest kilekotti, mida korduvkasutan) ja selle peale tõmban veel tavalise mütsi ning siis keeran rätiku ümber pea, et juuksed oleksid soojas niiskuses.

Lühidalt kirjeldades on värvitu henna kasutamine minu arvates kõige mugavam ja see jätab juuksed kuidagi eriti pehmeks ja ilusaks. Sellel on ka hoopis meeldejäävam lõhn kui teistel, umbes taoline nagu värskel silol või kasevihal saunalaval. Värke silo lõhn ei kõla ehk väga meeldivalt, aga minu jaoks see on meeldiv, Silveri jaoks samuti, ta alati naudib maski lõhna, kui ma sellega tema läheduses olen. Värske kaseviht saunalaval kõlab ilmselt paremini, minu jaoks kõlab see praegu eriti hästi, sest ma pole 5 nädalat sauna saanud ja näen igatsusest juba unes, kuidas ma sauna kütan, kuid kunagi lavale ei jõua…

Värvitu henna

Mainin ära, et värvitu henna mõtte pani mulle pähe tegelikult üks lugeja, tänu kellele ma üldse avastasin, et Waku tootevalikus on sellised asjad nagu taimsed juuksehoolduspulbrid. Ma tahtsin korraga kõik ära proovida, aga kuna see oleks olnud kallis lõbu, siis alustasin hinnaklassi madalama poole pealt ja jõudsin hennani pisut hiljem, kuid nüüd on see üks kahest, mida ma olen kõige enam juurde varunud.

Reetha (punane) ja värvitu henna (roheline)

Viimast ja kõige kallimat, Brahmi pulbrit (taaselustav ja tugevdav ning see aitab samuti erinevate peanahaprobleemide korral), olen enda arvates korra kasutanud, aga ma ei mäleta selle kohta midagi. Võimalik, et pakk seisab kodus endiselt kinniselt, sest ma pole raatsinud seda pähe määrida. Kui koju tagasi jõuan, siis esimese asjana lähen sauna ja teen sellega juuksemaski…

Nonii, kas määrisin kellelegi mõne pulbri pähe? Enda lemmiku leidmiseks tuleks ilmselt kõik variandid oma nahal ära poovida, aga kui peaksin kuuest pulbrist soovitama üht, mis on kindla peale minek, siis soovitaksin värvitut hennat.

Kellel hakkas pea sügelema, siis tänasest pühapäevani (kaasa arvatud) on Waku Organicsis emadepäeva puhul kogu kaup 20% soodsam (soodushind rakendub ostukorvis lõppsummas), nii et praegu on eriti hea aeg katsetada Radico juuksevärvi või juuksehooldupulbrit, sest hind on parem ja iga toote kohta saab kingituseks väikese pakikese Hair Treatment Powderit (seda mai lõpuni), lisaks jagatakse ostukorvis Gyada šampooni testreid (eriti õrn on väga hea, lastel läheb juba päris mitmes pudel).

Muide, kes teeb Waku Organicsi veebipoest tellimuse ja annab hiljem ostetud tootele tagasisidet, saab järgmiselt ostukorvilt 15% alla (see kehtib kogu aeg, mitte ainult praegu)

Kes soovib tulevikus midagi osta, aga ühtegi soodustust pole kasutada, siis kood sidrun annab püsivalt 10% hinnaalandust.

PS! Ma tean, et see tuleb üllatusena, aga postitus on sündinud koostöös Waku Organicsiga, kellelt olen taimepulbreid korduvalt kingituseks saanud (ise olen neid ikka ka ostnud).

Iga päev sajab lund ehk elu peanaha psoriaasiga

Kas on veel kedagi, kes ei tea, mis on psoriaas? Sellest on viimastel aastatel ajakirjanduses nii palju räägitud, et enam ei tohiks küll ükski psoriaatik sattuda olukorda, kus teda koheldakse kui pidalitõbist, sest kõik ju teavad, et psoriaas ei nakka, eks!?

Mul selliseid kogemusi ei ole, kus keegi oleks mu haigusele mingit negatiivset tähelepanu osutanud, aga ma olen selletagi end peanaha psoriaasi pärast ebamugavalt tundnud. Juuksed peaksid olema naise kaunim ehe, aga minu omad on pidevalt nahatükke täis, mistõttu hakkan sügisel esimeste hulgas mütsi kandma ja kevadel võtan selle viimaste hulgas peast…

Peanaha psoriaas oli erinevatest vormidest esimene, mis avaldus mul umbes 20 aastat tagasi, tänaseks on neid omajagu rohkem ja kuigi kolded ei torka tugevalt silma, pole mu kehal enam piirkonda, kus psoriaasi ei esineks. Haigus küll näkku veel kirjutatud ei ole, aga kõrvade ees juuksepiiril on ketendus juba olemas. Kõrvade sees ka, aga see pole midagi uut, vaid juba 10 aastat vana teema.

Kui ma ei teaks, et psoriaas on pärilik geneetiline haigus, siis ma arvaksin, et sain vanaemalt nakkuse, sest ma olin ainus lapselaps, kes sai tema juures olla (lapsena ma seda ei adunud, aga nüüd tundub küll ebaõiglane) ja võib-olla ainus, kes on nüüd psoriaatik, ja ma pole isegi tema lihane lapselaps… Viimaseid on lahkunud vanaemal vist kaheksa, tema lahkunud õel (minu lihasel vanaemal) on neid vähemalt kaks korda rohkem, meie kolm nende hulgas, aga ma ei tea peale enda ühtegi psoriaatikut. Oma lastele mõeldes võiks see nii jääda ka.

Haiguse sain ma põhimõtteliselt siiski vanaemalt, kes vereliini pidi oli mu vanatädi – kuna ta oli vaene, siis ega tal olnudki mulle midagi peale psoriaasi ja “Pipi Pikksuka” pärandada. Ma oleksin olnud õnnelik ka ainult raamatu üle, mille ise seal lapsena kapsaks lugesin. See kõlas praegu nii, nagu oleksin psoriaasi üle samuti õnnelik, aga ainus, mis mind haiguse juures rõõmsaks teeb, on koldevaba aeg. Praegu on mul näiteks põlved puhtad ja see on hea tunne vaatamata sellele, et säärtele on tekkinud täitsa tutikad laigud.

Ükski kolle ei ole aga nii häiriv kui peanaha oma, ükski ei paista sama hästi välja ka.

Psoriaas sügisel pärast pesu / pesujärgsel päeval

Peanaha psoriaasi leevendamine nõuab pidevat võimlemist, mis teeb ühe lõputu ringi. Pärast pesu on nahk väga kuiv, hiljemalt ööseks tuleb peotäis niisutavad kreemi pähe määrida, mistõttu on hommikuks juuksed nii rasused, et tuleb uuesti pead pesta mütsita ei kannata välja minna. Peanaha huvides pesen ma juukseid üle päeva, mõnikord alles kolmandal päeval ja selleks ajaks näen ma nii hull välja, et kui Delfisse ilmus “lugejakiri” mehelt, kelle kasimata naise pesemata juuksed haisevad pardirasva järele, siis küsisin Silverilt, et miks ta sedasi kohe Delfisse kirjutab, mitte ei räägi otse minuga. Tal ei osanud enda kaitseks midagi öelda.

Ülemised pildid on vanad, tänaseks on olukord parem, sest kasutasin vahepeal retseptiga soetatud šampooni ja paikseid steroide, aga need pole vahendid, mida sageli kasutada või mida ma üldse tahaksin kasutada, sest neil on kõrvatoimed. Viimase kuuri kõrvaltoimeks oli kohutav kõõm kogu peanaha ulatuses. Vaatepilt oli nii hull, et jätsin selle pärast isegi kooli minemata ja võimlesin erinevate hooldustega veel rohkem, et olukorda parandada.

Peaksin ehk ka rääkima, mille järel olukord nii hulluks üldse läks, et taas steroidide poole vaatasin? Ma nimelt lugesin, kuidas paast aitab imeliselt kõige vastu, kaotab raskeid ekseeme ja muud. Mu peanaha psoriaas ei paistnud kaugele, aga ma ise tundsin seda iga päev, sest see sügeles ja sügamise peale sadas veidi lund, nagu ikka. Ma ei vajanud psoriaasi kontrolli all hoidmiseks ravimeid, sain hakkama Turblissi ja Radico juuksemaskide ning koososõliga, kuid mulle meeldis mõte sellest, et paastuga võiksin psoriaasist täiesti vabaks saada. Mitte ainult peanaha omast, vaid ka tagurpidi psoriaasist ja teistest kolletest.

Ma mõtlesin selle peale nii palju, et ühel hetkel käis klõps ära ja tundsin, et olen vaimselt valmis paastuma. Olin ka, ei paastu sisenemise ega seitsmepäevase veepaastu ajal tundnud ma kordagi, et kõht on tühi, ma ei tundnud mingeid emotsioone ka siis, kui lastele süüa tegin. Vaimselt ei olnud see minu jaoks mingi stress, minu keha jaoks aga ilmselt oli, sest peanaha psoriaas hoopis ägenes selle ajal (teised vormid ei muutunud üheski suunas) ja pärast paastu enam tagasi ei tõmmanud. Kanged ravimid küll parandasid olukorda, aga mündisuurusest koldest sai tänaseni püsiv ligi veerand pead haarav kolle…

Psoriaas vahetult pärast pesu / kaks päeva pärast pesu

Praegu pole mul pärast pesu (kui suudan sügelusele vastu panna) psoriaasi praktiliselt nähagi, aga lõpuks hakkab ikka sedasi lund sadama, et jätan endast kõikjale helbeid maha ning järgmisel päeval ei kannata mütsita toast välja minna, sest lumest on saanud lörts ehk juuksed on rasuseid kettusid täis.

Mida pikem vahe Turblissi turbamaski või Radico Reetha pulbri kasutamise vahele jääb, seda paksem on kett ja suurem on sadu, nii et pärast karmi ravikuuri on need kaks taas väga hinnas. Üldse on need hinnas ehk igapäevaseks või ülepäevaseks kasutamiseks veidi kallid, mistõttu ma ei tea, kui hea võiks olla maksimumtulemus nendega. Praegu olen rahul ka selle tulemusega, mida teeb üks juuksemask nädalas, sellest pikemat vahet ei julge sisse jätta, pärast olen siis jälle hädas.

Ma olen Reetha pulbrit ennegi kiitnud, see hoiab väga hästi ka Neljanda beebikõõma (seborroilist dermatiiti) kontrolli all. Kõikidest proovitud variantidest on see osutunud kõige tõhusamaks, poistel pole pärast paari kasutust kõõm enam tagasi tulnud ja Neljanda pea püsib samuti kuid puhtana. Esimest korda ostsingi toote lastele mõeldes, enda jaoks avastasin selle hiljem. Muide, Reetha pulber oli ka see, mis kaotas sügisese ravikuuri kõõmase kõrvalmõju, nii et kui mureks on seborröa või tavaline kõõm, siis soovitan seda soojalt.

Beebikõõma eemaldamise protseduur, taamal paistab lilla värvilahendusega Gyada õrnatoimeline sügavpuhastav šampoon, mis ennetab seborröa teket, korra nädalas kasutab laps seda, tõenäoliselt on see ka abiks.

Minnes tagasi psoriaasi juurde, siis see ei ole vaid väike sügelus ja lumesadu, see sügeleb vahel ikka nii, et ma ei suuda peatuda ka siis, kui veri on taga. Lisaks on koldega kaetud nahk on nii kõva, et kui teatud asendis peaks sinna tulema volt sisse, siis see on valus ja kipitav. Üldse on palju tulitavat kipitust, eriti võõrastes kohtades magades, sest psoriaas ei kannata üldse polüestrist voodipesu ega tavalisi pesuvahendeid. Kodus magan ökovahendiga pestud puuvillasatiinist voodiriiete vahel ega tunne midagi, mujal löövad kolded tuld, sest materjal, pesuvahend või mõlemad on valed. Siin, Soomes, on näiteks lina valest materjalist ja mõjub küünarnukkidele kui liivapaber. Vale vahendiga pestud riietega on sama lugu, kohe annab kolletel tunda.

Psoriaas ei sega ainult minu igapäevaelu (mitte et ma mäletaks, milline on elu psoriaasita, 99% ajast ma isegi ei mõtle haiguse peale, sest see ongi minu igapäevaelu), vaid Silveri oma ka. Tema mäletab, milline oli elu, kui kuiva ja kõva peanaha kraapimisega kaasnevad helid ei ajanud öösel üles. Pidev “kraaps-kraaps-kraaps” käib talle juba nii närvidele, et ta kindlasti põleb sisemiselt, kui ma end haudvaikses toas sügama kukun. Mõistan teda igati, sest ma põlen väliselt, kui tema või lapsed minu lähedal midagi krõmpsuvat söövad, seetõttu nad närivadki porgandit kuskil nurga taga. Ma üritan end ka mitte sügada, aga öösel teen ma seda läbi une ja oma tegevuse jälgi näen hommikul vaid küünte all…

Tegelikult ma ei tahtnud kirjutada pikka postitust psoriaasist, tean isegi, et sellest on palju põnevamaid teemasid, ma lihtsalt ei saanud enam pidama, kuigi ideeliselt tahtsin Waku Organicsi juuksenädala puhul kirjutada enda lemmikutest juuksehooldusvahenditest, sest need on praegu 20% soodsamad. Psoriaasi juurde jäin püsima seetõttu, et see mängib mu juuksehoolduses suurt rolli, kasutatavad šampoonid peavad olema õrnad, samas puhastama hästi, sest igaks pesukorraks on mu juuksed niisutavatest kreemidest nii pulkas, et šampoon ei hakka esimese kahe pesuga vahutamagi.

Juuksemaskidest ei sobi samuti kõik, siiani polegi miski peale päris loodusliku ehk ehtsa turbamuda ja 100% taimsete pulbrite sobinud. Viimaste hulgas on peale Reetha veel häid variante, aga teised ei leevenda sama hästi psoriaasi, kuigi peanahale mõjuvad muidu hästi, samamoodi juustele. Ma ei ole oma juustega küll alati rahul, aga pean tõdema, et halva soengu päevi on mul palju vähem kui halva peanaha omi. Esimesed paistavad kaugele, aga halva peanaha päevad on enamasti hea soengu (lahtised pestud juuksed) all peidus, nii et keegi ei saa arugi, millega ma igapäevaselt maadlen…

Ma maadlen muidugi enama kui ainult peanaha psoriaasiga ja ma valetasin enne, kui ütlesin, et see on kõige häirivam vorm – kui saaksin valida vaid ühe koha, kust psoriaas igaveseks kaob, siis ei oleks see peanahk, vaid palju intiimsem piirkond, kus on tagurpidi psoriaas. Erinevatest vormidest on mul veel esindatud leebem tilgakujuline psoriaas ja psoriaatiline artriit. Üldse on mul kõik vormid pigem leebemad, nii et ma ei kurda, sest olukord saaks olla alati hullem.

Kas teil on haigusi, mis peidavad end väliselt terve kesta all?

Ps! Et postitusel oleks ka mingi kasutegur, siis võtke seda kui hoiatust, mis võib juhtuda veepaastuga eksperimenteerides, seega ärge tehke seda kodus omapead, vaid ainult arstiga konsulteerides ja tema järelvalve all.

#EBA2019

Ee, Blogiauhinnad on küll juba ajalugu, aga… Ma ootasin muljete jagamisega, kuni Eesti Blogiauhindade lehel on galeriid väljas, sest lootsin leida sealt head käisin-laval-pildimaterjali, aga ma pole liikuvas ega rääkivas olukorras eriti fotogeeniline, nii et suure tõenäosusega sai fotograaf minust rohkem recycle-bin-materjali. Päris tühjade kätega ma siiski ei jäänud ja tegelikult ei saa ma ka öelda, et ma vaid piltide pärast muljete jagamisega viivitasin, sest pildid on juba üle nädala saadaval olnud. Ups!

Olin lihtsalt EBA-le järgnenud nädalal lastega maal, siis tuli Silver jaanideks koju, teisipäeval tulime koos Soome, kohanesin siin mõned päevad ja eile jõudsin lõpuks sinnani, et võtsin arvuti kotist välja (kotti panin selle 13. juunil, kui maale läksime, plaanisin seal seda ikka kasutada ka, aga tegin seda vaid korra). Ülejäänud suvi möödub nüüd palju lühemate kirjutamispausidega, ma vähemalt loodan…

Minnes lubatud teema ehk Blogiauhindade juurde, siis tulemusi te ilmselt juba teate. Osad teadsid isegi enne mind, aga erinevalt neist ma tõesti ei uskunud, et ma võiksin tulla auhinnalisele kohale, seda enam, et ma olin vales kategoorias – statistikat vaadates ma lihtsalt ei näe, et mu blogil oleks päriselt vähemalt 5000 lugejat. Võib-olla eksib kuu jooksul siia nii palju inimesi ära, aga püsilugejaid on mul pigem poole vähem. Igatahes, kui ma sain kirja, et mind ootab auhind, siis olin 99% kindel, et see on avameelseima postituse eest. Kui aga Jaanika teatas, et tema kirja ei saanud, siis arvestasin enda kategoorias III kohaga (meid oli ainult neli) ja olin valmis saama auhinda ka oma avameelsuse eest. Kui mööda ma panin!

Aa, õhtu stiilseima tiitli peale lootsin samuti, aga sellest auhinnast jäin ma ilma. Teadsin, et oleksin pidanud sponsori võlumiseks klassikalised rohelised Crocsid jalga panema!

Mida vanem eit, seda roosam kleit, ainult et see kleit ei ole tegelikult üldse nii roosa.

Ema vana kleit, mida EBA-l kandsin, on mulle numbri võrra suur, aga nii armas, et ma ei saanud jätta kasutamata võimalust seda vähemalt korra elus päriselt kanda. Ega ema seda ka väga palju rohkem ei kandnud, ainult oma pulmas ja minu ristimisel, nii et tema seljas oli see viimati 31 aastat tagasi. Mina aga mängisin selles lapsena daami ja kuigi sellest on kena 20 aastat möödas, meenus see kleit mulle, kui mõtlesin EBA dresscode`ile (shine bright like a diamond). Ema otsis kleidi oma kapist välja, mina proovisin seda selga ja vaatamata kopitushaisule teadsin, et just sellega ma peole lähen.

Ma päris originaalse Klementi loominguga kohale ei ilmunud, kõrge krae kinnitasin haaknõeladega sissepoole ja käised lasin õmblejal kitsamaks teha, aga muidu kandsin tõesti ehk isegi 70 aastat vana kleiti. Ema sai selle ikkagi vanemalt naiselt, kes kandis seda oma nooruspõlves.

Soengu osas olin laisk, pesin vaid pea puhtaks ja kandsin juustesse laineid esile toovat geeli, mis iseenesest töötas täitsa hästi, ma olin peegelpildiga rahul, veel Kärbse toaletiski vaatasin, et nii ilusad loomulikud lained on sees, aga piltidel näen nüüd midagi muud… Tulevikus olen targem ja lasen taoliseks sündmuseks kellelgi endale päris soengu teha. “Meigi” tegin samuti ise ja sellega jäin rahule – meikimata välimuse jaoks läks vaja vaid BioNike BB-kreemi, BioNike loomulikku tooni kulmupliiatsit ja mingit suvalist Maybelline ripsmetušši, mille kunagi ammu ostsin, kui seda kassas soodushinnaga rippumas nägin.

Üritusele läksin koos sõbrannaga, sest arvasin, et üksi minnes konutangi üksi kuskil nurgas. Ma ei olnud EBA-ni ikkagi ühtegi blogijat silmast silma näinud ja mulle tundus, et lähen üritusele heidikuna, kellel kamraade ees ootamas ei ole. Põdesin asjata, sest isegi koos sõbrannaga minnes võttis Pille meid oma emaliku tiiva alla. Päriselt. Ta varus meile suupisteidki, kui käis ise jalgu sirutamas ja midagi hamba alla võtmas.

Pille särab kaugemale kui minu kleit! Fotod: Anton Klink

Ma tegelikult tundsin, et ma olen sellise ürituse jaoks liiga tagasihoidlik. Ma ei osanud kuidagi olla, kui oli oht pildile jääda. Ma ei julgenud igale tuttavale näole tere öelda. Ma ei tahtnud ürituse ajal fotopeegli ette minna, sest see polnud kuskil nurgas peidus, vaid kõige nähtavama koha peal ja ma ei oska isegi üksinda olles kaamera ees poseerida, mis siis veel publiku ees poseerimisest rääkida. Kui kõik vajusid laiali, siis proovisime sõbrannaga selle imepeegli küll ära, aga olime liiga lähedal ega osanud vaatamata meie peegelpildi nägemisele normaalset poosi võtta, nii et saime endast vaid kohmetu oleku ja naljakate nägudega ülevalgustatud pildi. Midagi paremat me sealt ei oodanudki, oleme ikkagi mõlemad need, kellest peab tegema 100 pilti, et saada üks õnnestunud jäädvustus.

Me oleme mõlemad tubakavabad.

Kui veel meist rääkida, siis tagasihoidlike ja viisakate inimestena ei söönud me isegi kõhtusid tasuta suupistetest täis, vaid kustutasime oma nälga hiljem Circle-K hot dog`idega, ise samal ajal endi üle naerdes.

Foto: Anton Klink

EBA suupistetest hulgast leidsin muidu midagi täitsa head – Snakkeri minisnäkid. Neid ostan tulevikus kindlasti, eelistatult soodushinnaga, sest need pole üldse odavad. Külmikus olid ka Valio Delish maiustused, mida plaanisin hiljem peoga kotti pista, et lastele viia, aga loomulikult ma unustasin seda teha. Vähemalt said nad endale õhupallid. Üheks päevaks. Neljas nimelt lasi pallidel kogemata taevasse lennata.

Kuus Sidrunit ja Elu kaksikutega, kes sai pere- ja beebiblogide kategoorias I koha.

Ürituse osas saan muidu jagada eestlase suurimat tunnustust: pole midagi ette heita! Ma ei ole eelnevatel aastatel kohal käinud, seega võrdlusmoment puudub, aga minu arvates oli kõik täitsa hästi ja päris kindlasi oli seekord kõik väga väärikas, ei mingeid alandavaid nalju ega peedistamisi õhtujuhtide poolt. Oli vaid igati sõbralik ja tore Meet&Greet ning Jumala hääl, mis vahepeal kuskilt kõlas.

Kuigi üritus oli tore ja sujuv, leidsime Pillega, et meile meeldiks teistsugune formaat rohkem, näiteks blogijate suvepäevad. Pillel, vanal sahmerdajal, hakkasid mõtted kohe jooksma. Minul muidugi ka, aga mitte selles suunas, kuidas neid ellu viia. Mina olen ideede genereerija, mitte nende elluviija. Olen viimast üritanud, aga poole peal tekivad juba uued ideed ja vanade elluviimine ei paku enam huvi. Mari-Leen on aga super elluviija, Blogiauhindade puhul juba viis aastat järjest! Aitäh, et soovid, jaksad ja viitsid!

Võib-olla ei ole väga sünnis muljetada teiste välimuse osas, aga Mari-Leen üllatas mind sellega, kui pisike ta tegelikult on. Pildid on ikka petlikud, ma tundsin end tema kõrval päris suurena. Sama palju üllatas mind see, kuidas temaga tekkis tunne, nagu me oleks vanad tuttavad, ta lihtsalt oli kuidagi nii avatud olekuga, selline hästi sõbralik ja armas.

Pisike Mari-Leen ja suur mina.

Eh, pildiga olen auhindade jagamisele juba päris lähedale jõudnud, aga sellest ma siiski veel ei muljeta, mul veel veidi maad ja ilma, millest heietada.

Üllatavalt pisikesena mõjus ka Ritsik, kes tuli mulle tere ütlema ja kes peaks minuga samas pikkuses olema. Ritsik, ma ei mäleta, kas ma sulle head aega ütlesin, sest mul olid sel hetkel arusaamatu ühispildistamise mõtted peas, lisaks kogusin julgust, et fotopeegli ette minna, peale selle ei suutnud ma otsustada, kas viia kingikotid autosse ära või mitte ja üleüldse tundsin ma end sel hetkel kohmetu hiiglasena. Ma ei tea, äkki ma seisin mingisuguse astme peal, aga mu mälus on pilt sellest, kuidas ma tundsin end sinu kõrval väga suurena.

Ma olen harjunud olema kõige lühemate hulgas, ma olen harjunud vaatamata teistele kõverdatud kaelaga otsa, AGA ma ei ole harjunud olema kellestki pikem või suurem ja see mõjub mulle alati ootamatult. Ma ei oska siis kuidagi olla.

See on ilmselt ainult minu kiiks. Seletasin Silverile oma kiiksu põhjalikult lahti ja küsisin, kas ta pole end kunagi samamoodi tundnud, tavaliselt on ta ka ju erinevates seltskondades üks väiksemaid mehi (venitab ehk kuidagi 170 cm välja). Ta vastas korduvalt eitavalt, sest mul oli raske uskuda, et ta tõesti pole end kunagi harjumatult suurena tundnud. Lõpuks küsisin, kas ta on üldse endast väiksema mehe kõrval seisnud. Selle peale hakkasime mõlemad naerma, nii et vastust ma ei saanudki, aga on täitsa võimalik, et seda polegi juhtunud…

Teistest blogijatest edasi muljetades, siis mul oli rõõm kohata Annet ja tõdeda, et ta ongi nii soe ja sõbralik kui Instagramis tundub. Kui ta komeedina kollasesse ajakirjandusse ilmus, siis ma olin üsna suurte eelarvamustega ega arvanud, et tolles Barbies palju sisu on. Olin ebaõiglane. Oleks minus vaid pooltki nii palju tahtejõudu, edasipüüdlikkust, töökust ja tarkust ning armastust kõigi vastu! Anne on üks ägedamaid inimesi üldse – nii loomulik ja siiras, nii tegus ja tubli, nii inspireeriv ja motiveeriv!

Mallukat nägin ma lähedalt paar sekundit, autogrammi ei jõudnud küsida, sest ma ei tundnud teda kohe ära. Ma ootasin tema näol ikkagi voorimeest, kelle saabumist on kaugelt kuulda, aga selle asemel üllatas ta mind vaikselt selja tagant ja nägi hoopis ootamatult nunnu välja.

Kes siis veel… Aa, Printsessina tuntud Jaanika… Ta sai siin vahepeal minu silmis väga lapsiku ja nõmeda postitusega hakkama, mida talle ka ette heitsin, seetõttu oli mul ebamugav teda üritusel kohata. Mul tekkis mingi veider põhikooliaegne “me oleme tülis” hirm sisse, kuni Jaanika minuga nagu vana sõbraga rääkima hakkas. Mul langes kivi südamelt – me siiski oleme täiskasvanud inimesed, kes on erimeelsustest üle! Tundsin end lõpuks ise lapsikuna, et sisimas mingi kaitsepositsiooni sisse võtsin. Ühesõnaga jättis ka Jaanika endast väga toreda mulje ja mul on hea meel, et ta mul piltlikult kleidisabast haaras, sest mina ise ei oleks julgenud teda kõnetada. Jep, selline argpüks ma olengi.

Nüüd vist võib küll juba selle osa juurde liikuda, kus ma keele alla neelasin. Nagu eespool kirjutasin, siis olin valmis selleks, et võin saada auhinna avameelseima postituse eest, aga ma ei olnud valmis selleks, et žürii valitud võitjaid kohe alguses lavale kutsutakse, nii et ma üritasin end koguda selleks hetkeks, kui järg jõuab avameelseima postituseni. Ainult et “Kuus Sidrunit” kõlas juba parima koostööpostituse juures ja mina isegi ei mäletanud, millise postituse lingi ma sinna lisasin. Olin ikkagi üks neist, kes lihtsalt üritas igasse kategooriasse midagi leiutada…

Ma isegi komistasin trepiastmel, kui läksin auhinda vastu võtma. Kallistused ja kingid. Siis pobisesin veidi enda ette, ei osanud midagi öelda, kuskile vaadata, kuidagi olla… Järgmisel hetkel olin oma kohal tagasi, vaatasin oma värisevaid käsi ja mõtlesin, et mis see just oli.

Ps! Avameelseimaks postituseks osutus Jõululugu.

Britt ja parima koostööpostituse diplom ning Mari-Leen ja kingikott. Viimases olnud Cosmopolitan Divaga peaksin Kirkile Ulaka Kaunitari butiiki külla minema, sest tänu temale mu avameelseimast postitusest üldse koostöö sündiski. Ulakas Kaunitar polnud siiski esimene, kellele oma mõtetest kirjutasin…

Eluliste blogide kategooriani jõudmine võttis nii palju aega, et sain maha rahuneda ning oma peas plaani välja mõelda: kui saan III koha, siis ainult seetõttu, et Mirjam loobus ja mingit kõnet ma ei pea, teen seda vaid siis, kui saan II koha. Noh, ma oleksin võinud kohe kindla peale välja minna ja lubada endale, et ütlen midagi vaid siis, kui saan esimese koha, sest tegelikult ei tahtnud ma üldse mikrofoni juurde seista. Ma sain oma kategoorias TEISE koha! Uskumatu! Ma pidin mikrofoni juurde seisma…

Ma ei mäleta, mida ma laval rääkisin, aga mäletan, et tegin seda puterdades. Ma ei ole kõneleja, ma olen kirjutaja, seega oli olukord minu jaoks piisavalt ebamugav, et seda mitte kunagi ise järele vaadata. Ühte asja mäletan küll, või õigemini ema meenutas… Ma ütlesin, et ta andis mulle 11 häält, aga ma mäletasin seda numbrit valesti, ema andis mulle kokku 5 häält enda, isa ja venna e-mailidega. Nii, see asi on nüüd ära klaaritud.

Ma loodan, et mul oli meeles ka teid kõiki tänada, olen ikkagi kursis, et tänu teie häältele (ja teiste päriselt suurte blogijate mitteosalemisele) ma auhinnatud sain. Aitäh, et minu poolt hääletasite ja aitäh, et olete minu veebikodus heatahtlikud, sõbralikud ja toetavad – te olete parimad lugejad, keda endale soovida!

Mel B õhumusid teile! Mel B oli mu lemmik vürtsitüdruk ja ma esinesin kord temana, kui kooli playboxil Spice Girls`i “Stop” lugu parodeerisime, nii et need õhumusid on peaaegu nagu minu enda poolt.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et olen kirjutanud, kuidas pingelistes olukordades hakkavad mul näolihased tõmblema ja kaldun minestama? Seda ka positiivse pinge puhul, mida näiteks abiellumine ja auhinna saamine on. Viimasel juhul asi minestamiseni siiski ei läinud, aga suunurgad hakkasid küll tõmblema ja ma otsisin kohta, mida Triinu-Liisi (Malluka eest peetud) kõne ajal jõllitada, et näolihastel läheks meelest, kus ma olen. Neil ei läinud meelest.

Kui ma astusin mikrofoni ette, siis ma ei osanud kuhugi vaadata ja ma tundsin, kuidas veri valgub põskedesse ning näolihased lähevad veel raskemaks. Mul hakkas kerge paanika peale tulema, sest viimane asi, mida ma prožektorivalguses seistes soovisin, oli kõigi nähes veidraid tahtmatuid grimasse tegema hakata või minestada. Õnneks istus otse minu ees armas Kai… Tema pilk oli nii rahulik, et ma rahunesin ka maha. Asi ei olnud ainult Kai pilgus, vaid ka teadmises, et tema mind ei näe (see oligi vaid teadmine, Kaile otsa vaadates jäi mulje, et ta vaatab mind heldinult vastu), mistõttu oli lihtne terve aja talle otsa vaadata.

Kai, kui sa seda loed, siis tee sellest oma äri, hakka minusuguste eskortpublikuks ehk istu raha eest esiritta ja lase endale kõneleda. Ausalt, sa oled suurepärane esinemisärevuse leevendaja – aitäh, et olid mulle enda teadmata suureks abiks!

Kui auhinnad olid käes, siis enam pikka pidu ei olnudki. Kõik vajusid laiali, Pille kadus ära, kell oli palju, pikk sõit oli ees, sõbranna pidi hommikul vara lapse laagrisse viima ja nii edasi, seega me kahekesi sinna istuma ja järelpidustema ei jäänud. Tegime vaid mõned (sajad) pildid ning pool üks öösel jõudsin vanemate juurde Neljanda kaissu, aga magama jäin alles mitu tundi hiljem, sest und ei tulnud, emotsioonid olid vist veel veidi laes.

Mari-Leen õpetas mind sponsoreid näitama. -> Mina ei osanud enam käsi kuskile panna, kui kingikotte näpu otsas ei rippunud (ütlesin ju, et olen kehv poseerija), ootasin, et Mari-Leen mind edasi õpetaks. -> Haarasin sõbranna soovitusel diplomid kätte, sai täitsa asja.
Viimased ülevad hetked…
Meie afterparty (poolteist tundi koduteed), panin selleks mugavama kleidi ka selga.

Lõpetuseks veel sellest, millega EBA ametlik osa punkti sai – Meelise kõne. Ühest küljest oli see tore üllatus, teisest küljest veider, sest mõtlesin minagi, et vaat, kes räägib… Aga tegelikult ongi hea, kui netikiusamisest, solvangutest, õli tulle valamisest ja muutustest räägib inimene, kes ise on seda kõike teinud, kaasa arvatud muutunud, ja edasi muutumas.

Kõige enam meeldis mulle üleskutse ajakirjanikele, sest praegune trend teha uudiseid sellest, mida blogides kirjutatakse või Facebookis ja Instagramis jagatakse, on odav, kiuslik ja ebaõiglane nii soovimatut kajastust saavate inimeste kui ka uudisteportaalide lugejate suhtes. Kas see ongi ajakirjandust? Kas selliste artiklitega tahavadki “ajakirjanikud” end siduda? Ilmselgelt mitte, sest enamasti pole taolisel jamal autorit juures…

Blogijate üldistav hurjutamine Meelise poolt oli ehk ebaõiglane, sest tegelikult on meid ju pisikeses Eestis tuhandeid ja julgelt 99,9% meist on saanud intriigideta hakkama. Intriigid lihtsalt levivad kaugemale ja raisakotkad ajakirjandus on kohe platsis, et sõnale “blogija” ebameeldiv pitser peale lüüa. Samal ajal löövad meediaväljaanded ka iseendale pitseri peale: ebakvaliteetne!

Siinkohal olen tänulik Buduaari ja Naistelehe ajakirjanikele, kes on artiklite kirjutamiseks minult esmalt luba küsinud ja eitavate vastustega leppinud.

Nüüd sain vist kõik öeldud, lühidalt, nagu alati… Mis seal muud kui kohtume taas järgmisel EBA-l või hoopis blogijate suvepäevadel. Tsau!

Ps! Saadud auhindadel ma täna ei peatu, aga viisakusest sponsorite vastu kirjutan neist mingi aeg eraldi postituse.