Sellise pealkirjaga teate sain eile ja kuulutust ma uuesti üles ei pane ehk lõngakera ketrab ikka edasi – kas, mis, kuidas, millal? Neid küsimusi on peas nii palju.
Peale selle, et maja müümine on emotsionaalselt raske, on see ka lihtsalt raske. Selle kahe nädalaga sai selgeks, et meie maja järele nõudlust ei ole, kuigi alguses jäi teine mulje. Esimese nädalaga tekkis 11 huvilist, tegelikult isegi 13, aga kaks nendest tundsid huvi läbi vahendajate ega jõudnud isiklikult minuni. Maja käis vaatamas 8 huvilist ja vaid üks neist ütles hiljem, et temast ostjat ei saa, teistest pole midagi kuulda olnud. Teisel nädalal oli huvilisi 0. Teeme sellest omad järeldused ja enne uut katset üritame korda saada mõned murekohad, nagu näiteks paberimajanduse ja tilkuva katuse.
Müügi lükkame edasi rohkem seetõttu, et hetkeolukord on liiga ebamäärane. Üürnikud kolivad korterist laupäeval välja ning me ei saa riskida sellega, et maja müügiprotsess kestab pool aastat ja sellel ajal maksame tühjalt seisva korteri eest kommunaalkulusid, mis talvel võivad ulatuda 200 euroni. Me ei saa seda lihtsat majanduslikult lubada. Teisest küljest ei ole ilus anda korter üürile olukorras, kus maja võib juba kahe kuu pärast kaubaks minna. Ühesõnaga lükkamegi müügi rohkem seetõttu edasi, et uued üürilised saaksid korteris elada kauem kui 2 kuud.
Kevadel vaatame edasi, mis selle maja-korteri saagaga edasi saab, aga mingi osa minust loodab, et järgmiseks sügiseks 0leme korterisse kolinud ja meie koolilaps saab omale koolilapse toa. Teine (vähem tõenäoline) variant oleks see, et võidame vahepeal jackpoti ja saame garaažiosast hoopis kolm magamistuba teha. See on meil tulevikuplaanidest läbi küll käinud. Magamistubade ehitamine siis, mitte võitmine.
Või mine tea, äkki tulevad talve jooksul uued mõtted ja võimalused ning me ehitamegi aasta pärast magamistube, mitte ei paki korteris viimaseid kaste lahti. 🙂 
Müüsin paari aasta eest korterit. Kahekuuse müügiperioodi jooksul oli huvilisi täpselt 1, kes õnneks korteri ka ostis. Kui te esimesel nädalal maja müüdud oleks saanud, siis ju oleks hind vale olnud 🙂
Pigem on praegu hind vale, kui 11/13 huvilise hulgas ei ole ühtegi, kes oleks soovinud maja broneerida. Arvestades veel sellega, et pooltele sai öeldud, et nad teeksid oma pakkumise. Ei tulnud ühtegi pakkumist. Või noh, üks tuli ja sedasi, et maja ei käidud vaatamaski ning pakkumine oli ka selline, millega me müüksime päris viimases hädas.
Teise nädala keskel lasime hinda alla, aga sellele ei reageerinud keegi.
Ma arvan, et vaatamaskäinutelt tagasiside tahtmisega võib-olla oled natuke kärsitu – jaa, kindlasti on nende hulgas inimesi, kes juba teavad, et nad teie maja kindlasti ei taha. Aga kui me korterit ostsime, siis meil oli pikalt mitu tugevat kandidaati ja samal ajal, kui nende vahel kaalusime, käisime veel teisi vaatamas, et äkki mõni meeldib veel enam. Nii lõpuks läkski, aga mõni müüja ootas meie (äraütlevat) vastust kindlasti kuujagu, kui mitte rohkem.
Siin ju ei ole alternatiive, mida käia vaatamas ja mille vahel valida. 😀
Enamus tulid jutuga, et nad on pikalt otsinud Kadrinasse maja, aga pole pakkumisi. Kuna huvilised on täiesti teadlikud, et nõudlus on siin suurem kui pakkumine, siis hea pakkumise korral oleksid nad kohe võimalusest haaranud. Eriti, kuna kõigile sai öeldud, et huvilisi on palju.
Nagu siis, kui me maja otsisime. Müüki tuli järjest 3 maja, esimene läks kohe kaubaks, me ei jõudnud vaatamagi minna, teine osteti nina alt ära ning kolmanda puhul läksime kuulutuse lisamisele järgnenud päeval maja vaatama ning ülejärgmisel ütlesime juba, et ostame ära. Polnud aega pikalt mõelda, sest huvilisi oli rohkem.
Ma ei ole kärsitu, mul lihtsalt ei ole aega oodata teadmatuses. 🙂
Ma arvan, et inimesed ei pea vajalikuks öelda kui nad ei ole huvitatud, sest see, kes reaalselt tahaks maja osta, teeb ikka suu ka lahti.
Hea, et vähemalt vaatajad käisid. Minu meelest 8 inimest on ikka päris palju esimese nädala kohta. Eriti kuna te ei ela ju kuskil Tallinna kesklinnas vms.
Ma arvan ka, et inimesed lihtsalt käivad vaatavad (mõni äkki puhtast uudishimust, igasuguse ostumõtteta) kinnisvara üle ja kui ei sobi, siis endast märku ei anna.
Üks huviline oli näiteks selline, kelle näost oli juba aru saada, et ootas enamat, aga viisakusest küsis rohkem infot ja minnes ütles, et mõtleb ja annab teada, et nad ikkagi noored ja maja on suur väljaminek… Pigem oli selge juba samal hetkel, et maja ei vasta ootsutele + jõud ei käi üle, aga otse silma ei tahtnud seda öelda ja nüüdseks on teema lihtsalt unustatud.
Njaa, me müüsime maal maja mingi…hmm 2-3 aastat vist? Ja kogu selle aja jooksul oli vast 10-15 vaatajat + mõned niisama mõtlejad + paar viimasel hetkel enne notarit alt hüppajat. Hinda langetasime ka tohutult võrreldes sellega, millega ise ostsime 🙁 Meil tuli muidugi välja, et mõned naabrid või eiteakes olid inimestele igasugust valeinfot maja kohta ka jaganud, väikese maakoha ussitamise värk. Et jah, maal on jube raske müüa… ja leida ka raske muidugi…
Oi, see enne notarit alt ära hüppamine on eriti nõme, aga äkki see siis oligi kuulujuttude pärast.
Ma loodan ja usun, et me nii kaua ei müü ja kevadel ehk läheb paremini. Praegu ongi suurteks miinusteks see, et katus vajab vahetust alates sarikatest ja paberimajandus ei ole korras. Pisemaid miinuseid on ka ja võib-olla ma oma liigse aususega ehmatasingi huvilised ära. 😀
Aus peab igal juhul olema, kui mingeid asju on varjatud on ostajal seaduse järgi hiljem tehing vaidlustada. Maja müügiperiood maal ongi umbes 6 kuud, seda juhul, kui hind õige. Sügisel on kõige halvem aeg müümiseks, vastu kütteperioodi inimesed ei taha kolida, varakevadel on kõige parem aeg müümise alustamiseks. Ma ei tea, mis paberite puhul teil miinuseks on, aga uue ehitusseaduse valguses ei pruugi pangad anda enam laenu remontivajavate elamute jaoks ja ilma kasutusloata elamute jaoks, neid , kellel kogu raha olemas on, ei pruugi palju olla.
Ostja jaoks on alati kallis, müüja jaoks odav 🙂
Oma kogemusest tean, et kui osta kinnisvara Tallinnast Tartust väljapoole, ei saa kulutatud remondiraha tavaliselt tagasi, hea kui ostuhinnaga müüdud saab, mis siis et vahepealsed aastad on kordasaamisele palju aega, jõudu ja raha panustatud. Vahel küll juhtub, et ostaja teeb emotsionaalse otsuse, millel puudub majanduslik põhjendus, aga seda juhtub harva.
Selle seaduse osaga olen kursis. Meie eest varjati nii mõndagi või lausa valetati, aga me jätsime selle sinnapaika ega hakanud vanainimestega taidlema.
Ma ei pidanudki silmas, et ma mingi olulise info oleksin pidanud jätma enda teada, aga näiteks rääkisin, kuidas 20 amprit jääb meie perele mõnikord väheks ja võib-olla tuleks ampreid juurde osta ning rääkisin umbes 1500 € suurusest kulust, sest ma oma peaga eeldasin, et 10 lisaamprit oleks hea, toidaks õhksoojuspumba ka ära. Alles hiljem avastasin, et 1-faasilise voolu puhul on 25A lagi ning ei saakski üldse 10 amprit juurde osta. Elektrileviga suheldes selgus, et meil polegi üldse lisaampreid vaja, sest aitab ka 3-faasilisele üleminek ja see on palju soodsam. Selle ajame juba praegu korda, hinnapakkumist pole veel tulnud, aga klienditeenindaja arvas, et üle 250 € see maksma ei lähe.
Samuti kirjeldasin ilmselt maja külmemana kui see on. See on selline asi, mida ei saa väga kirjeldada, sest minu vanemate majaga võrreldes on soe, aga korteriga võrreldes külm. Kuna meie jaoks oli maja külmem kui oodata oskasime, siis selles osas olin pigem negatiivne, aga võib-olla jätsin majast jälle jääkambri mulje. 😀
Majal on kasutusluba olemas, aga lihtsalt juba 47 aastat tagasi ehitati see maja projektist erinevalt. Pealtnäha on maja väga sarnane projektile ja kui näpuga järge ei aja, siis erinevust kohe ei märka. On väikseid erinevusi planeeringus, aga suuri erinevusi mõõtudes ehk maja (eriti garaažiosa) on palju suurem kui projektil näidatud. Kui me maja ostsime, siis see ei olnud mingiks takistuseks, sest seda ei ole kuskil ehitisregistris või mujal kirjas. Aga väidetavalt võib kindlustusjuhtumi puhul kindlustus sellest puudusest kinni hakata ja mitte maksta. Et igaks sajaks juhuks tuleks see korda ajada, aga see on taas 1000-1500 € suurune teema. Aga seda kuulen küll esimest korda, et remonti vajavate elamute jaoks ei pruugita enam laenu anda. Siis jäävad väga paljud korterid ja majad ostmata, sest neid “vajab san.remonti” või “vajab renoveerimist” kuulutusi on ikka väga palju. Kust maalt see piir siis tõmmatakse?
Nii hull siin asi ei ole, et me ostuhinnaga peaksime müüma. Siis oleksid antud hinnaklassis alternatiivideks kapitaalset renoveerimist vajavad majad, kus pole vett ega pesemisvõimalust ja nii edasi.
Ma ise arvan ka, et kevad on parem aeg müümiseks. Lihtsalt siin on majaturg aastaid täielikus vaikuses olnud ja oli lootust leida ka praegu ostja. 🙂
Arvatavasti on hapuks läinud laenude hulgas suur kogus selliseid maju, kus renoveerimine jäi pooleli, rahad läbi ja renoveerimise käik on maja väärtust vähendanud ( ilma katuseta majad, aknad uksed puudu, kommunikatsioonid puudu, vanad torud juhtmed lõhuti välja aga uusi ei ole) Selliseid poolikuid maju ei saa hindamisakti hinnaga enam müüa ja edasitegemiseks ka enam raha ei ole.
Vanasti sai nii ostu kui renoveerimise laenu korraga võtta, hetkel enam ei saa. Ostja peab pangale tõestama, et tal on raha või võimalused maja korda saada ja seda kontrollitakse märksa enam, sama lugu ka kindlustusega, renoveerimata majade osas pole soliidsemad kindlustusfirmad üldse enam valmis lepinguid tegemagi. Kui nüüd siin “võtmed panka tagasi ja laenust priiks” seltskond ka peale peaks jääma, siis tavaline inimene 10% omafinantseeringuga ei saa enam midagi, omafinantseering hakkab olema 50% ümber ja laenumarginaal samuti kordades suurem praegusest, sest ega siis pank ometi kaotajaks jääda ei taha. Siis tõenäoliselt langevad ka hinnad.
Saime oma ridaelamut ostes samuti korralikult petta, garaazist jäime ilma, kanalisatsiooni toimimiseks pidime suure investeeringu tegema, paljud asjad mis eelepingu järgi samuti lubati, viidi ikka ära, dokumente üle ei antud, võtme leidsime postkastist, kelder uputab iga vihmaga.. aga me jätsime protsessimata, juhuslikult selgus hiljem, et saatus sai müüjad ilma meietagi kätte.
Kõrvaldasime oma raha eest vead ja kui ükskord müüma hakkame, kavatsen samuti kõik rääkida nii nagu on, endal rahulikum magada.
Just!
Me ka ei saaks magada, kui me kedagi petaksime. Hindame mehega mõlemad ausust. Ühtegi olulist asja me maja puhul rääkimata ei jätaks, aga mina edaspidi katsun ka mitte liiga palju rääkida, nagu see amprite lugu. 😀
Õigus, sellised “poolik uusehitis”seisus majad on tõesti juba hoopis teine tera.
Teil oli ka ikka päris hull lugu, aga hea, et korda saite. Meie ei ole jõudnud veel oma katuseni, mis “peab veel küll”, aga tegelikult lasi vist juba 10 aastat tagasi läbi. Kui remonti hakkasime tegema, siis oli sisseehitatud kapis ka nõu vihmavee kogumiseks ja lagi mädanes…
Aga me ei pea vanainimeste peale vimma. Ma ei taha uskuda, et nad päris pahatahtlikud olid, vaid ilmselt lihtsalt tahtsid asja natuke ilustada. Ei läinud nad siit enda ehitatud kodust minema olekuga “jess, saime lahti”, vaid ikka pisarsilmi, eriti peremees, kes on nüüdseks vanadusse surnud.
Ma loodan, et see “võtmed kätte” plaan ei lähe läbi, ma ei näe sellel mitte ühtegi plussi. Näen vaid seda, et unistuse kodu jääb sedasi veel kaugemaks.