Esimesed 7 päeva on möödas ja sellest algusnädalast on üht-teist muljetada küll. Enesetunde koha pealt ei ole veel midagi uut, aga näiteks kaalunumber on kilo väiksem ja päästerõnga ümbermõõt on kahanenud 3 cm, sama palju on kahanenud kõhu kõige saledam koht. Muid mõõte ma ei võtnud, aga teen seda täna, et näha, kui kiiresti ja palju kahanevad mul need kohad, mis armastavad väga rasva talletada ehk kintsud ja õlavarred.

Kaalukadu oli vahepeal isegi 1,4 kilo, aga ma patustasin reede õhtul topeltportsjoniga ning laupäeval ei järginud ma üldse kava, sest ma ei olnud kodus. Edaspidi tean, et sellised kõrvalekalded annavad kohe tunda ja katsun koguseid paremini jälgida.

Aga muidu ei ole ma tundnud tühja kõhtu ning lisaks kavas märgitule olen iga päev söönud piiramatult õunu, ploome, kreeke ja arooniaid. See siis ei tähenda, et olen neid kilode viisi söönud, aga isu täitumiseni küll ja see täitus kiiresti. Ka toitumiskava järgi tehtud söögid ei mahtunud hästi kõhtu ei mulle ega lastele. Juba teisest päevast hakkasin koguseid vähendama ja ilmselt pean veelgi vähendama, sest iga söögikorra lõpus jääb ikka toitu alles. Seda põhiliselt seetõttu, et lastele ei maitse üks või teine asi ja nii nad nokivadki oma toidust vaid poole ära.

Esimene on kõige tublim, tema sööb ka siis oma taldriku tühjaks, kui talle söök väga ei maitse. Vaid tomat on see, mida ta juba aastaid ei söö ja ma enam ei sunni ka. Tema puhul avastasin küll eile õhtul, et tal on küünarnukkidelt dermatiit praktiliselt kadunud, vaid valged armisarnased plekid on alles ja ma seostan seda mingi toiduaine või E-ainete menüüst välja jäämisega. Ma ei kreemitanud teda nädala jooksul kordagi, seega pidi “ravi” tulema seestpoolt.

Igatahes lastele eraldi ma makarone ei keeda ja kui kõhud jäävad tühjaks, siis söövad aias õunu. Või saavad lasteaias kõhud täis. Tänasest söövad nad lasteaias ka hommikust, sest ma ei tea enam ette, kui kaua mul täpselt söögi tegemisega läheb ja kas lapsed üldse midagi söövad. Neljas ei puutunud tänast hommikusööki peaaegu üldse, nokkis vaid peekonitükid välja, aga lillkapsas ja paprika jäid puutumata. Poisid ei oleks ilmselt isukamad olnud, seega halastan neile ning lasen neil süüa lasteaias erinevaid putrusid moosiga, piimasuppe, võisaiu ja muud, mida Erik Orgu toitumiskavas ei ole.

Meie nädalamenüü pildistasin ma üles, et näidata, millised toidud kavas on: 

Pühapäeva hommikul lapsed tegelikult sõid, küll ainult koorejäätist, aga ikkagi sõid. 😀

Toidud olid üksikute eranditega üllatavalt maitsvad ja toitvad, ikka väga toitvad. Riisi- ega tatragalette ei jõudnud me keegi nii palju süüa nagu kava ette nägi, kuigi need on täitsa söödavad asjad. Tatragalett meeldib mulle rohkem ja eriti hea oli avokaado-muna kate selle peal.

Samas seakaelakarbonaad spinatiga tuli ikka nii kehvake välja, et ma sõin seda vägisi ja fantaseerisin, et see on pitsa. Pitsast rääkides, siis avastasin, et Erik Orgu toitumiskavas on pidupäeva retseptid ka, mille hulgad olid isuäratavad minipitsad. Menüüs olevaid toidukordi saab asendada pidupäeva omadega, kui lisada otsingusse sõna “pidupäeva” ja tulemuste hulgast saab siis valida meelepärase pidulikuma retsepti. Ma ilmselt kasutan seda võimalust algaval lauamängude hooajal, et saaksin pakkuda sõpradele kartulikrõpsude asemel midagi vähe tervislikumat. Ei, ma ei kavaste päris usukuulutajaks muutuda ja küllap ma ikka endale ka luban mõnikord harva paki krõpsu, kui isu ei anna enam asu.

Tagasi spinati juurde minnes, siis ma annan sellele veel ühe võimaluse, sest suure tõenäosusega keerasin ma ise midagi tuksi, nagu tegin seda reedese hommikusöögiga. Kohupiim sooja mustsõstrakastmega kõlas nii isuäratavalt, et ootasin seda hommikusööki mitu päeva, aga ma olin ostnud 5%-se kohupiima asemel lahja kohupiima, mis rikkus söögi ära. Mustsõstrakastmes olid mul tegelikult arooniad ja kreegid ka ning need olid kookosõlis praetult imehead, mett ei olnudki tarvis juurde lisada, aga kohupiim oli maitsetu ning jäi kurku kinni.

Lisaks avastasin, et kookosõlis praetud kartulid ja kanaliha on väga maitsvad, kuigi alguses tundus nende kooslus natuke võõrastav. Osades retseptides on soovitatud kasutada rafineeritud kookosõli, millel puudub maitse, aga ma olen kasutanud ainult rafineerimata varianti ja mulle see sobib. Proovisin seda esimest korda ka kohvi sees suhkru asemel ja mulle meeldib hommikuerguti sedasi palju rohkem. Piisab vaid poolest teelusikast ja kohv ongi juba magusa kookose kõrvalmaitsega. Aga see on juba täiesti maitse asi, mõnele teisele kindlasti üldse ei meeldi. Mu ema näiteks ei söö Raffaello komme, aga minul on need lemmikkommid, seega ei ole vist ime, et mulle meeldivad “raffaellomaitselised” praekartulid. 😀

Kokkuvõttes on söögid head, kõht on täis ja koduseinte vahel on kava kerge järgida. Ma ütleksin, et algus on paljulubav ja võib-olla polegi toitumisharjumuste muutmine nii raske.

Aga toidutegemise harjumuste muutmine on küll raske. Mul ikka süda tilgub verd, kui keedan kahte kartulit või panen kolmeks minutiks ahju 5 tatragaletti ja sedasi huugab elektripliit 2-3 korda päevas. Samuti on rohkem pesta ja koristada, sest musti nõusid tekib rohkem nii valmistamise kui ka söömise käigus, ja rohkem on toite, mida Neljas sööb sedasi:Seega töötavad tihedamini lisaks elektripliidile ka tolmuimeja, nõudepesumasin ning boiler, sest potid-pannid, lõikelauad, teravad noad ja suuremad kausid pesen käsitsi. Ootan hirmuga järgmist elektriarvet.

Kuna olen harjunud tegema korraga suure potitäie toitu, mida saab mitu päeva süüa, siis on ikka väga naljakas keeta 20 minutit näiteks poolt peotäit tatart. Kui varem igatsesin veel suuremat potti, siis nüüd on puudus hoopis pisikestest. Jõudsin vahepeal isegi mõelda, et äkki teeks hoopis mõnel õhtul suurema koguse sööki ja teeks selle järgmiseks lõunaks uuesti soojaks, aga nagu tellitult lisas Erik Orgu oma Facebooki lehele videoklipi, kus ta seletas, miks ta ei armasta toitu liigselt kuumutada. Jagan seda ka siin ja sellega panengi esimesele nädalale punkti: