Viimasel ajal kipun jälle tundma, et ma jään laste pärast paljust ilma. Ma ei saa nendeta kuskil käia (isegi vetsus mitte) ja ma ei jõua enam ka nendega koos kuskil käia.
Olen mõelnud, et elu oleks lill, kui meil oleks praegu ainult kohe seitsmeseks saav Esimene. Temale hoidja leidmine ei oleks mingi probleem, iseendaga ta vaevalt hommikust õhtuni kakleks, seega mu kõrvad ei hakkaks juba hommikul kell 10 valutama, üldsegi ajaks tema päeval oma asju lasteaias ja mina käiksin tööl ega teaks, mis tunne on 7 aastat päevast päeva lastega olla.
See ei ole nüüd see koht, kus ma tahan öelda, et kahetsen laste olemasolu või muud sellist. Ma ei vahetaks neid “lille” vastu! Ma isegi mõtleksin veel ühe lapse peale, KUI meil oleksid:
- Sugulased, kes jooksevad laste peale tormi.
- Elukorraldus, mis võimaldaks lapsevanemakohustusi jagada.
- Raha abilise palkamiseks.
Esimest meie muuta ei saa, teine välistaks kolmanda ja… Teine on hetkel nagunii välistatud. Pagan, kolmas ka, sest vaatamata praegusele elukorraldusele pole meil raha abilise palkamiseks.
Mõnikord tuleb väike kadeduseuss küll sisse, kui teised saavad käia ja olla. Ma pole mitte vähe kordi kuulnud: “Mina nii ei suudaks!” Isegi mu oma isa ütles emale, et tal on minust kahju ja tema ei suudaks sedasi elada. Mulle muidugi meeldiks rohkem, kui ta ütleks, et tal on minust kahju ja võiks anda mulle nädal aega puhkust, aga no igaüks peab ise hakkama saama, nagu ta armastab öelda. Vähemalt on tal minust kahju, hea seegi – ei ole ettekujutust, et mul on kerge. Jah, ma tean, ise oleme elu selliseks elanud ja bla-bla-bla.
Ups, kipun natuke depressiivseks muutuma, kuigi tegelikult pidin kirjutama hoopis muust.
Ühesõnaga nagu just lugesite, siis mul on hetkel veidikese raske olla. Kuid päeval Esimesega vesteldes tundsin, et kõik on õige!
Esimene: “Emme, miks Rasmusel pole venda?”
Mina: “On ju.” (Umbes 16 aastat vanem vend.)
Esimene: “Ma mõtlen sellist venda nagu mul, kellega ta mängida saaks.”
Mina: “Ma ei tea, miks ei ole, aga ta saab ju vähemalt teiega mängida.”
Esimene: “Jaa, aga Rasmus ütles, et ta on kurb, sest tal pole kodus kellegagi mängida ja minul hakkab ka kurb, kui ma mõtlen, et temal pole Teist ja Kolmandat ja Neljandat.”
Rohkem ei olnudki vaja. Mul käis südame alt jõnks läbi! Ma isegi ei oska põhjendada, miks. Miks ma sellest nii liigutatud olin. Miks see leevendab fakti, et me saime viimati hetke iseendale 56 päeva tagasi.* Miks see muutis mu päeva rõõmsamaks. Igatahes see tegi seda. Mul on hea meel, et me elu ei ole ühe lapsega lill, vaid hapude viljadega sidrunipuu. 😀
On küll asju, millest me jääme ilma hetkel, aga mitte igavesti – kuid me oleme saanud midagi vastu ka ja see kestab igavesti.
*Ma ei loe päevi alates number ühest, pigem hakkab kuskil pitsitama, kui täitumas on 30 päeva. Siis hakkan vaikselt lugema, kui palju päevi on möödunud hetkest, mil sain rutiinist välja.
Mõtlesin ka kunagi nii. ☺
Õnneks mu vanemad siiski üsna tihti (paar korda kuus) jätsid lapsed ööseks enda juurde, et ennast välja magada saaksin. Mina käisin veel tööl ka lastemajanduse kõrvalt. Poeg nr 2 läks1,4 aastaselt aeda ja tütar 1,8 astaselt. Vaid vanem poeg sai kauem kodus olla tänu nooremale vennale.
Aga mis ma tahtsin öelda oli see, et see läheb väga kiiresti mööda. Mõni aasta veel ja lastel on omad tegemised ja sa märkad, et vaba aega on liiga paljugi. ☺
Ja sa oled veel noor ja saad oma unistused teoks teha. Need mis praegu veel ootel on.
Ega asi ei olegi suurtes unistuses ja plaanides, pigem tahaks korra nädalaski üksi poes käia või korra kuus koos Härraga meelt lahutada. 🙂
Kas mõnda toredat naabrinaist pole, kes näiteks vaataks nii tunnike kaks lapsi, et vähemalt poes saaksid käia 🙂 Me oma “maal” oleva naabriga teeme nii, kordamööda, kumbal vaja on ära käia ja teine vaatab lapsi 🙂
Mul on lausa 4 naabrinaist, aga naabrinaised on nad olnud alles 2 aastat ja erilist läbikäimist ei ole. Ühte naabrinaist ei ole ma kunagi lähedalt näinudki, pole saanud isegi teretada. Teist olen saanud paar korda teretada, too on väga vana naine. Kolmas on ka pensionieas ja suuremat suhtlemist ei ole. Neljas naabrinaine on küll tore naine, minust pea kaks korda vanem, kellel on minu esimese lapsega samas eas pesamuna, kuid kellel endal pole mitte mingit lapsehoidjamuret. Ma ise talle lapsi pakkuma ei hakka, sest nii lähedalt me läbi ei käi, pole kunagi teineteisel külaski käinud. Kaks suuremat poissi on ühe korra nende pojal külas käinud ja see oli juba naabrinaise jaoks vist ootamatult raske, sest rohkem pole ta poisse enda juurde lubanud ning on põhjendanud seda sellega, et omapead nad olla ei saa, aga temal pole aega jälgida. Vaevalt, et ta siis nelja lapse valvamisestki huvitatud on, ise midagi vastu saamata.
See muudabki olukorra keeruliseks, et mul ei ole kellegagi “käsi peseb kätt” varianti kasutada, sest pole ühtegi samasuguses olukorras naabrit, sugulast, sõbrannat.
Võin sind “lohutada”, et isegi kahe lapsega on meil samad mured. Hoolimata suurest suguvösast pole meil niisama lihtne neid lapsehoidjaks paluda, sest paraku elavad pea kõik teises Eesti otsas. Ainult üks öetütar elab Tallinnas ja temalgi on kool ja töö jne. Nii, et 99,9% ajast peame ise hakkama saama. See eelis mul muidugi on, et mees on siin tööl.
See on ilmselt tänapäeva lastevanemate seas levinud mure. Ei elata enam mitu põlvkonda ühe katuse all või külg-külje kõrval. Hea, kui ühes riigiski elavad. Kõigil on tuli takus, kellel miljon hobi ja sõpra, kes laveerib ise pere- ja tööelu vahel ja nii edasi.
Tuttav mure. Mul on selle poolest hästi läinud, et mees saab mulle aegajalt need kaks tundi võimaldada ja nendest kahest tunnist on palju abi. Ja kui kord aastas terve päeva saan, siis on see juba täielik paradiis. Aga kõik minu tunnid tulevad mehe tehtud tööde arvelt ja ei taha neid kuritarvitada, seega juhtub seda paari tundi võib-olla kord paari nädala jooksul, kui sedagi. Ja kuigi ka mina ei kahetse hetkekski oma laste olemasolu, ei ole see küll mingiks lohutuseks, et see kõik on ajutine ja tagantjärele enam ei mäletagi, sest praegu on iga päev kõik tunnid hõivatud ja puhkust pole. Ja teadmine, et paari aasta pärast on mul tohutult aega, ei aita mind kuidagi. Ainus, mis päriselt aitab, on need kaks tundi lastevaba aega ja peale seda suudan ma olla jälle palju parem ema. Nii et ma täiesti saan aru, et sul on hädasti neid kahte tundi vaja ja mitte mõne aasta pärast vaid kohe.
Kas Kadrinas kuskil kuulutada ei saaks, et soovid teha sellist vaheldumisi hoidmise diili kord paari nädala jooksul. Kuna sul suuremad lasteaias käivad, siis mõni kahe lapseline oleks äkki võimeline võtma lasteaia päeval veel kaks omale vaadata ja siis mõni teine kord vahetust jälle teha. Äkki on Kadrinas veel neid, kel sama mure, aga ei leia sobivat inimest. Ei või iial ju teada.
Olen ka sellele mõelnud, kuid pesamuna liiga väikseks pidanud, et teda päris võõraga jätta. Nüüd küll juba võib sellist varianti kaaluma hakata. 🙂
Suuremad on tegelikult haiguste pärast väga vähe lasteaias olnud, viimati aprilli keskpaigas. Uuesti lähevad alles septembris. Suvel olen ilmselt suurema osa ajast lastega Soomes, vähemalt saan igal õhtul täiskasvanud inimesega rääkida. 😀