Ma kogesin täna taas unehalvatust, eelmisest ja ühtlasi esimesest sarnasest kogemusest kirjutasin möödunud suvel, aga tänane halvatus oli pisut teistsugune.

Mul on hommikust alates veidi halb olnud – iiveldus, kõrvetised, valusad lihased, nõrkus, uimasus. Kui lasteaias teisele korrusele kõndisin, siis nahk läks märjaks ja süda puperdas, sama seis oli, kui lasteaiast koju jõudsin, ainult et siis ei löönud süda kiiremini, vaid pigem jäi hetkeks seisma ja siis hakkas suure pauguga uuesti tööle, vähemalt tunne oli küll selline. Mingil põhjusel otsustasin siiski veel hommikukohvi ka juua, kuigi mõnikord on pooled kirjeldatud probleemid just kohvi joomise tagajärg. Ma ei joonud seda muidugi tühja kõhu peale, aga siiski, enesetunnet see ei parandanud, raskustunne rinnus hoopis kasvas ja ma viskasin pikali.

Uni suurem asi ei olnud. Pärast Silveri minekut pole see ühelgi varahommikul suurem asi olnud, alates poole viiest hakkan iga natukese aja tagant ärkama ja kella vaatama ning enne äratust olen juba lõplikult üleval. Samas veel kaks nädalat tagasi ei ärganud ma isegi äratuskella peale. Kuna ma hõivasin igatsusest Silveri voodipoole, tema padja ja teki, siis võimalik, et tema energia mõjutab mind kuidagi, sest selline 5 ja 7 vahel kella vaatamine ning ärkamise ootamine on rohkem tema teema, aga see selleks.

Magasin täna siis rahutult kerget lõunaund, kuulsin vahepeal läbi une aknatagust kraaksumist, trepikojas kõndimist, kuivati töötamist ja otsisin aina mugavamaid asendeid, kuni ühel hetkel ma ei saanud enam asendit muuta, sest mu kehas ei liikunud ükski lihas. Esimene reaktsioon oli ükskõikne “jälle”, millele järgnes rahulik ooteaeg ja vist isegi uuesti uinumine, sest kui taas silmad avasin, siis mulle tundus, et Teine on magamistoas ja liigutab massaažirullikuid mu seljal, aga ma teadsin, et ta ei saa veel kodus olla. Mul käisid kehast igasugused külma- ja kuumavärinad läbi ning ma üritasin end nii meeleheitlikult liigutada, üritasin voodist püsti hüpata, aga selline meeleheide tekitas vaid tunde, et ma ei saa enam isegi korralikult hingata. Tekk oli ka mul ka osaliselt üle pea tõmmatud, nii et värsket õhku võis päriselt hakata väheks jääma.

Mingi hetk mulle tundus, et Teine tegutseb juba köögis, kuigi ka see oli nii ähmane tunne ja mõistus ütles, et seda tegelikult ei toimu. Ma ei maganud ega olnud üleval, samas silmi ma korralikult lahti ei saanud, suutsin neid vaid hetkeks avada ja pöörlevat ümbrust vaadata, tunne oli selline nagu silmad oleks veidi pahupidi. Ma püüdsin veel karjuda Teise nime, keskenduda, end liigutada, uuesti uinuda, isegi nutta, aga midagi ei muutunud. Ma tundsin end kurnatuna ja kui lõpuks sõrmenipsust see halvatus üle läks, siis ma olingi kirjeldamatult kurnatud, nõrk, uimane.

Nii palju siis lõunauinakust, mis pidi enesetunnet parandama … veel hullem on hoopis olla, aga uuesti magama ma enam ei lähe.  Ps! Kõik Teisega seotud tundmused ja kuulmised olid luulud, teda polnud kodus.