Nägin unes, et olime Härraga minu venna toas voodis ja asi hakkas kiskuma erootiliseks, kuid selle rikkus ära sõnum, mille saatis Härra töökaaslane. Sõnumis seisis: “Hei, mida sa unes nägid ja mis kell liikuma hakkad?” Kuna Härra suurem asi sõnumineerija ei ole, siis vastasin ise sellele järgnevalt: “Tere! Unes nägin porri ja sõitma hakkan 15 minuti pärast.” Näitasin vastust ka Härrale ja itsitasin kõht kõveras, sest Härra, kes ise ei vastaks kunagi midagi sellist, hoidis kahe käega peast kinni ja küsis, miks ma nii tegin.

Järgmisel hetkel juhatas keegi mind võõras majas kolmandale korrusele. Seal oli suur tühi tuba – suuruse, akende ja ukse asetuse poolest oli see üks ühele majas olnud lastetoaga, aga välimuselt oli kõik vana. Järgmisel hetkel olin üksi ja tundsin kõhedust ning mõtlesin omaette, et ilmselt ei ole ma nii vanas majas “üksinda”, aga püüdsin sellest tundest üle olla. Mingil põhjusel laotasin keset tuba pika kaltsuvaiba…

Siis oli mul väga vana tolmune kitarr käes. Ma ei oska kitarri mängida, aga unes oskasin, tulin kitarri mängides trepist alla ja laulsin kõva häälega “Kas oled siis mõelnud või tundnud,mis saab, kui mind enam ei ole? Kui endasse tagasi tõmbun, kui Sulle mind enam ei ole?” (Urmas Alenderi laul, mida ma ei ole lähiajal kuulnud ja mida pole ka ise ajaviiteks ümisenud.) Ma kordasin neid sõnu aina kõvemini, kuni ehmusin, sest olin jõudnud esimesele korrusele, mis oli taas minu vanemate kodu ja ma teadsin, et vanemad magavad.

Hetk hiljem seisid mu ees ema ja venna vana klassivend, viimane ütles: “Kui tahad Härraga viimast korda hüvasti jätta, siis vaata selja taha, ta on seal.” Ma läksin endast välja, karjusin, et ma ei taha vaadata, mis mõttes hüvasti jätta, see ei ole võimalik. Ma siiski keerasin ringi ja mulle vaatas otsa emotsioonitu Härra, kes hakkas minema mu venna tuppa ja ma teadsin unenäos, et see uks on uks teispoolsusesse ja sealt ta enam tagasi ei tule. Jooksin tema ette ja palusin, et ta ei läheks, palusin, et ta ei jätaks meid. Tema suhtles minuga viipekeeles, millest ma ei saanud mitte midagi aru ja korrutasin edasi, et ta jääks meiega. Ma palusin teda nuttes, et ta võitleks, et ta ei annaks alla, sest meil on neli last, kes teda vajavad. Ütlesin, et ükskõik, mis juhtus, ta peab võitlema. Kuna ma ei saanud tema käemärkidest aru, siis kinnitasin, et isegi siis, kui tal on valida kas surm või elu ratastoolis, valigu viimane. Lubasin teda aidata ja igavesti tema kõrval olla, lihtsalt jäägu… Ja ta haihtus, ta ei läinud läbi ukse.

Ma avasin kohe uudisteportaalid, et otsida, kas on juhtunud mõni liiklusõnnetus, aga ei olnud midagi. Istusin autosse, et Härrat otsima minna, samal ajal klõpsisin kanaleid, et äkki kuuleb kuskilt uudiseid. Siis jäi aeg seisma. Välja nägi see nii, nagu ma sõidaksin ülikiiresti, ma ei eristanud enam objekte ja tee oli kitsas kriips, aga ma teadsin, et aeg seisab ja tunne oli ka selline, et elu on seisma jäänud, kõik oli nii vaikne ja rahulik.

Ma lootsin, et äkki internet ikkagi töötab ja ma leian telefonist uudised, aga ma ei jõudnud otsima hakata, sest nägin enda ees oma venda, kes oli palja ülakehaga ja kelle rinda ja kõhtu kattis suur jaapanipärane lohe või draakoni tätoveering, tal oli seljas midagi nahkseeliku moodi. Ka tema oli emotsioonitu. Ta näitas pöidlaga selja taha, kodu poole ja siis näitas mõlema käega pisaraid. Südamest käis raks läbi, sest ma lugesin tema märkidest välja, et Härrat pole enam. Vend võttis sellise kehahoiaku nagu tal oleks käes pikk samurai mõõk, aga see hoiak ei olnud üldse ähvardav…

Sarnane sellele pildile, aga jalad olid koos ja sirgelt. Vennal seljas/jalas olnud seelik? oligi midagi sarnast, aga musta värvi.

Ja siis ma avasin silmad ning jäin mõtlema, mida see nüüd tähendas. Pole ammu nii detailiderohket unenägu näinud, mida nii selgelt mäletaksin. Õnneks oli see vaid uni.

Härra on teel Soome, istub praegu laeval sama töökaaslasega, kes talle unes sõnumi saatis. Nii kahju oli teda ära saata. Ma ei teagi, kas seetõttu, et kaks nädalat temaga möödusid liiga kiiresti ja sellest ajast jäi väheks või unenäo pärast…

Härra lubas, et sõidab väga ettevaatlikult ega jäta meid maha. Ma panustan sellele ja katsun unenäo peale mitte mõelda.

Aga Urmas Alenderi laul kummitab endiselt…