Laste sünnipäevad on need päevad, mil Silver üritab alati kodus olla, mõne üksiku erandiga on see ka õnnestunud. Või on siis ühe erandiga, sest rohkem mul neid meeles ei ole. Igatahes, seekord oli tulemas järgmine erand, kuna üle-eelmisel kolmapäeval planeeriti Silveri reedene tööpäev nii pikaks, et viimasele laevale ei oleks ta jõudnud. (Sorri, nii vana teema juba, aga ma kirjutasin pool postitust 10 päeva tagasi valmis, nii et lähen sellega ikka lõpuni.) Laupäeva hommikul oleks olnud juba üsna mõttetu 9 tundi koju sõita, et siis pühapäeval sama kaua tagasi reisida. Seda enam, et nädala alguses oli Silveril 38-tunnine tööpäev, targem oleks olnud nädalavahetus maha magada, mitte oma unevõlga veel rohkem suurendada.

Ma olin tegelikult päris pettunud, et asjad sellise pöörde võtsid… Ütlesin algusest peale, et öine lisatöö teises brigaadis on enda tapmine, tema jaoks oli see aga väljakutse. Väljakutse, millest sai peamine põhjus, miks ta poleks üheks ööks koju sõitnud… Muul ajal poleks ta sellise nädala järel üldse kojusõidule mõelnud, samuti poleks ta ka kõige kergema nädala järel tulnud koju ainult üheks ööks, aga lähenemas oli Neljanda sünnipäev, mis on lapse jaoks aasta kõige olulisem päev – kuidas sa jätad tulemata? Kuna kaheks ööks oleks ta tulnud ja piletidki olid sedasi ostetud, siis jäime lootma imele, et ta ikkagi jõuab reedel laevale.

Juhtuski ime – asfalditehas jäi neljapäeva hommikul rikke tõttu seisma ja mehed saadeti lõunast nädalavahetust pidama. See tähendab, et Silver tuli juba neljapäeval koju – universum andis meile isegi rohkem, kui me küsisime!

Ma ei öelnud lastele midagi, nendele oli see üllatus, kui Kolmas pool 12 õhtul issile ukse avas. Ta koputas vaid selleks, et lastele veidi tünga teha, me arvasime, et nad hakkavad pabistama, olen neid ikkagi kogu aeg hoiatanud, et ükskord tulevad naabrid lärmi pärast ukse taha. Tol õhtul vaatasid nad küll vaikselt telerit, aga nii hiline koputus oleks võinud siiski ehmatavalt mõjuda. Ei mõjunud, Kolmas läks ust avama sedasi, et ta isegi ei öelnud kellelegi, et koputust kuulis. Ühel hetkel hakkas lihtsalt üle korteri kostuma elevust täis “issi, issi tuli”, mille peale läksime mina, Teine ja Neljas ukse juurde. Viimased arvasid, et Kolmas teeb nalja, aga ei teinudki, nii et nad ütlesid ühest suust, et ongi issi. Vaid esimene ei liigutanud end: “Ja-jaa, issi tuli, usun ma usun seda…” Kui aru sai, et päriselt ka tuli, siis hakkas temalgi ukse juurde kiire.

Silverit ootas samuti üllatus, neljast lapsest oli saanud viis (Esimese sõber jäi meile ööseks) ja nurgas seisis uus tolmuimeja – Dyson! Ta katsetas selle samal õhtul ööl ära, naabrid õnneks ukse taha ei tulnud…

Järgmisel päeval ajasime kõik oma asju, Esimene läks sõbraga kinno, teised lapsed olid oma sõpradega õues, meie käisime Rakveres Neljandale kingitust ostmas ning õhtu poole käisime väiksematega Lehtses. Esimene oli sel ajal veel sõbraga Rakveres ja Teine lihtsalt ei viitsinud kaasa tulla. (Appi, kui suured nad on!) Hea, et ei viitsinud, sest peagi helistas kuller, kes ütles, et ta on kohe maja ees. “Ups, rehvid!” Me ei arvanud, et need sel päeval kohale jõuavad… Õnneks oli Teine kodus ja ta ajas selle asja korda – avas kullerile Voyageri luugi ning rehvid tõsteti autosse.

Lehtses avastasime, et ema oli lehmalaudas palju asju ümber teinud ja sinna tõelise kanala loonud. Me läksime pardipoegi otsima ega pannud tähele, et tige kukk ei olnud enam aedikus, vaid lahtiselt laudas. Neljas kõndis temast tuimalt mööda, mille peale kukk hetkeks tardus – sellist julgust ei osanud ta vist oodata. Kui Neljas tagasiteel temast uuesti möödus, siis algas paanika. “Emmmmeee… See on see kuuuukkkkk….” jooksis Neljas meie poole, kukk kannul. Ta on korra tema käest juba peksa saanud, kusjuures väga alatult, Neljas käis kanaaias kõhuli ja kuke jaoks polnud maaslamaja löömine mingi häbiäsi. Seekord jäi Neljas püsti ja jõudis minu selja taha. Ka Silver jäi minu selja taha otsima kohta, kuhu kuke eest ronida. Mina jäin tigeda linnuga tõtt vaatama ja iga kord, kui tema üritas mulle jalgadesse hüpata, andsin talle laksu vastu pead. Lõpuks andis ta alla ja kõndis minema. Pärast seda hakkas ka Silver mind kartma…

Silver oli kodus pühapäeva õhtupoolikuni ja kuigi me ei teinud tema kodusoleku ajal suurt midagi, oli meil väga idülliline nädalavahetus. Ilm oli suurepärane ja täitsa mõnus oli olla lihtsalt maal, kus linnud laulsid, kombain mürises põllul, basseinis oli jahutav vesi ja saunas kuum leil. Mõnus!

Tahtsin Silveri kodusolekust tegelikult pikemalt kirjutada, aga tuleb välja, et sellest polegi midagi pikalt kirjutada. Me lihtsalt olime ja nii oligi hea. Jõime koos hommikukohvi, istusime lastega laval, möllasime nendega basseinis, kuulasime autos kõvasti muusikat ja sõime sushit. Midagi enamat poleks osanud soovidagi.

Nädalavahetusel me otseselt Neljanda sünnipäeva ei pidanud, me küll tähistasime seda pereringis, aga tegime seda möödaminnes poest ostetud tordiga ja möödaminnes jagati talle kaks päeva ka kingitusi. Enda poolt andsime kingituse vahetult enne Silveri lahkumist ja laps hakkas õnnest lausa nutma. Tahate teada, mille talle kinkisime? Meigikohvri…

Ütleksin, et käbi on kännust väga kaugele kukkunud, aga võib-olla ei olegi see nii. Mulle meeldis ka lapsena daami mängida, tahtsin end meikida ja ema kleite ning kõrge kontsaga kingi kanda. Ja samal ajal möödusid mu päevad enamasti poiste seltskonnas püssimänge mängides, palli tagudes, liivahunnikusse autodele koopaid ehitades, rattaga kihutades ja nii edasi. Neljandal on praegu samamoodi, ta mukib end ära ja läheb siis poistega õue ratastega driftima, kodarate vahel papitükk, mis annab kondimootorile pläriseva hääle.

Neljanda õige sünnipäev oli tegelikult esmaspäeval, kuid nii kaua ei saanud Silver kodus olla, sest 1. septembril on tal rohkem vaba päeva vaja. Aga et õigel päeval ka midagi toimuks, tegin salatit, ostsin järgmise poetordi ja kutsusin külla Neljanda sõbranna, kes sündis temaga samal päeval.

Meil pikka pidu ei olnud, oligi vaid varajane õhtusöök, pärast mida läks üks laps väikelinna ja teine laps maale oma vanaema juurde. Selline sünnipäev… Nähes, milliseid ägedaid teemapidusid Britt oma lastele korraldab, hakkas mul enda lastest veidi kahju küll. Tulevikus pingutan ehk rohkem.

Neljas õnneks kurb ei olnud, vastupidi, ta oli kolm päeva järjest väga õnnelik. Eriti rõõmsaks muutus ta siis, kui küsisin, kas ta tahab, et värvin tal juuksed kirjuks. Loomulikult tahtis!

Juukseid värvisin juuksekriitidega, mitte mingi püsiva asjaga, aga ega need kriididki päris esimese pesuga maha tule. Esimeseks koolipäevaks ehk kulub maha…

Nii… Nüüd on mul sama tunne, nagu oli kevadel kirjandi kirjutamise ajal. Ma lihtsalt ei oska seda postitust kuidagi lõpetada… Midagi enamat lisada ei ole ja kokku pole ka midagi võtta, aga viimase pildiga lõpetades jääks asi kuidagi poolikuks… Mul ei jää muud üle, kui pean ütlema, et nüüd on lõpp.

Aa, üks pilt on veel…

Nüüd on lõpp…