Ehk mäletate, et läksin suure hurraaga kooli ja esimese paari nädalaga tegin kohe portsu töid järele, aga ma vist ei kirjutanud, et pärast seda see hurraa rauges. Unepuudus kasvas lihtsalt nii suureks, et järgmised paar nädalat tahtsin ainult magada ja õppimiseks ei olnud mul enam mingit keskendumisvõimet.

Asi ei olnud ilmselt ainult unepuuduses, vaid ka mingis ärritunud soole sündroomis või muus sarnases, sest ma piinlesin kaks nädalat valude (ja enama) käes. Arstile ma helistada ei jõudnud, sest iga päev mõtlesin, et see läheb kohe üle, ja kui olin lõpuks valmis arsti juurde minema, siis läkski üle. Võib-olla oleksin pidanud varem valmis olema, äkki mu seedesüsteemil on arsti ees sama suur ärevus kui minul kooli ees….

Ühesõnaga, kooli-hurra enam peale tagasi ei tulnud ja ma peitsin pea liiva alla. Aga! Ma ei mõelnud selle aja sees kordagi, et loobun, vaid mõtlesin kogu aeg, et järgmisel nädalal lähen kindlasti tundidesse, isegi siis, kui mul on õppimata. Olin mitmel päeval valmis minemagi, aga viimasel hetkel lihtsalt ei teinud seda ja vahetasin riided tagasi koduste vastu. Lubasin endale, et hiljemalt uuel aastal võtan end kokku ja hakkan korralikult koolis käima… Heh, kes ütles, et ta ei andnud uueks aastaks lubadusi? Tegelikult ei olnud see seotud aastavahetusega, vaid sellega, et vaheaeg hakkas peale pressima ja mul polnud enam palju võimalusi vana aasta sees tubli olla.

Ma siiski üritasin ja õppisin mitu päeva ja ööd, et minna aasta viimasel koolinädalal kohale, viia ära konspektid, teha ära tolle nädala tööd ja mõned veel järele ka, aga see lõppes väikese murdumisega. Konspektidega sain ööl vastu esmaspäeva järje peale ja kolmetunnise ööune järel jõudsin veel poolteist tundi muusika kontrolltööks õppida, kuni asi liiga tuttavaks läks… Õpikeskkonnas on 11. ja 12. klassi teemad samal lehel ning mina scrollisin automaatselt esimese number 3 kontrolltöö juurde, mis tol päeval tulemas oli… Ilmselt juba aimate, mida ma öelda tahan. Jep, ma olin selleks ajaks tegelenud poolteist tundi 11. klassi kontrolltööks õppimisega…

Motivatsioon läks nulli. Energia läks nulli. Keskendumisvõime läks nulli. Tehtud tööde väärtus läks nulli. Ma ei hoolinud enam konspektide õigeaegsest esitamisest, tahtsin vaid nutta ja magada ning seda ma sellises järjekorras tegingi. See tundub kirja pannes väike asi, aga minu jaoks oli see sel hetkel nii suur ja loll tagasilöök, et ma lõin tervele sellele päevale käega, järgmisele ka.

Ülejärgmisel päeval läksin aga eesti keele järelevastamistundi, et konspektid ära viia ja üks töö järele teha. Silver oli mulle teel koolini moraalseks toeks ja jäi mind koos lastega vastasmaja kohvikusse ootama. Vähem kui tund hiljem liitusin nendega rõõmsalt, sest kõik läks hästi: sain ainsagi terava märkuseta oma hilinenud konspektid üle anda ja soovitud töö järele teha. Arvasin, et õpetaja on jõulumeeleolus, aga ta vist lihtsalt halastas mulle, sest pärast mind saabunud noormees sai oma pika puudumise eest topelt, ilmselt minu eest ka…

Mu kopsud täitusid sel päeval uuesti õhuga, nii et jõudsin ka vaheaaja esimesel nädalal koolis ühe töö järele teha ja teisel nädalal kodus paar võlgnevust kustutada, aga esimesel esmaspäeval kooli jälle ei jõudnud. Kõige tobedam on see, et ma õppisin taas poole ööni ja olin hommikul lihtsalt nii väsinud, et ei jaksanud minna. Järgmisel päeval läksin.

Selle nädala esmaspäev polnud ka kõige parem päev, läksin küll pärast kolmetunnist ööund kooli, aga seal selgus, et tol puudutud esmaspäeval otsustati kontrolltöö edasi lükata, nii et ma õppisin asjata poole ööni. See eest oli kirjanduses “Mandala” lugemiskontroll, mille eest sain ühe… Loo moraal on see, et ei tasu keskenduda infole e-koolis ja Moodle`s, vaid tuleb koolis käia.

Olukord kõige hullem siiski ei ole, olen kenasti reel ajaloo, ühiskonnaõpetuse, inglise ja eesti keelega ning põhimõtteliselt ka kirjanduse ja muusikaga, mille võlgnevused plaanin järgmise nädalaga likvideerida. Keemiaga on samuti kõik korras, sest see alles tuleb, nagu ka bioloogia, aga seal on mul juba varasemast hinne väljas, nii et selle arvelt saan tegeleda hoopis füüsika, matemaatika, geograafia ja vene keelega, mis kõik on hinnete poolest nullseisus…. Ma veel ei muretse, sest ma saan nüüd hakata sellele suurele nullseisule pühenduma ja mul on nullist sajani jõudmiseks aega viis kuud.

Muretsen rohkem poiste kooliasjade ja Neljanda koolimineku (või mitte mineku) pärast, aga see on juba teine teema.

Ma ei küsi seda praegu otseselt kooli pärast, aga kas keegi on käinud Rakveres psühhiaatri juures? Kui jah, siis kelle juures ja kas julged soovitada?