“Appi – rott! Rott? Fui! Häh, kõigest mingi rott ju!” ütlevad paljud minuvanused. Mida mina teen? Nutan siin hommikust alates, sest meie rotimutt Siidi suri öösel. Ma alustasin nutmisega juba mitu päeva tagasi, sest siis oli selge, et ta on minemas.
Ma arvasin, et seda ei juhtu enam. Et ma olen nii vana, et ei kiindu rotti sedasi, nagu kiindusin lapsena, aga tundub, et mõned asjad ei muutu kunagi. Ma olen siin nutnud rohkem kui lapsed kokku… Suured poisid pole tegelikult üldse nutnud, nende ainus reaktsioon oli “ooh, kahju!” ja elu läks edasi. Mitte et minu elu oleks seisma jäänud, seda mitte, täna on lihtsalt väga palju vetsupaberit kulunud, sest salvrätte pole.
Siidi elas peaaegu 3-aastaseks, aga oleks elanud ilmselt kauem, kui tal poleks olnud kasvajat. Viimase avastasin septembris, kuid otsustasime seda mitte lõigata, sest see oleks olnud risk ja ta oli selleks hetkeks juba kaheaastane, mis ongi roti kesmine eluiga. Ta elas oma kasvajaga täisväärtuslikku elu seitse kuud, veel aprilli keskel jooksis ta siin ringi, kuigi kõht oli juba vastu maad ning ronida enam ei jõudnud. Sealt edasi läks asi kiiresti halvemaks, kasvaja kasvas aina suuremaks ja Siidi jäi aina väiksemaks…
Me polnud ainsad, kes said aru, et lõpp on lähedal. Rotipreili Bella veetis viimasel nädalal iga sekundi Siidi kõrval, ta ei tahtnud isegi tubades ringi joosta, tahtis ainult puuri tagasi. Siidi ei teinud enam suurt midagi peale magamise ja Bella magas kogu aeg tema kõrval, kuigi tema kindlasti polnud nii väsinud. Kui Siidi lohistas end jooma, siis ta jooksis rahutult ümber tema, püüdis teda pesta ja nügis teda iga külje alt. Nüüd, kus hommikul oli puuris Siidi elutu keha, ei tahtnud Bella tema kõrvalt ära tulla, vaid rebis kõvasti paberit ja ehitas Siidi ümber pesa. See oli kurb vaatepilt.
Siidi oli väga äge rott, ta jooksis meil järel ja üritas järjepidevalt mööda jalgu üles ronida ning müras meiega. Ta ajas kasse taga ja hammustas neid sabast. Meid ei hammustanud ta kunagi, kuid ta rebis jultunult huuli lahti ja toppis pea suhu, kui kuskilt head lõhnad tulid. Ta ei teinud seda ainult meiega, vaid ka kassidega. Mul on olnud elu jooksul palju rotte, aga peale Siidi pole ükski end vägisi kassi suhu surunud. Hull!
Ühte asja ei teinud Siidi aga kunagi – ta ei maganud meie kaisus. Kui ta oli puurist väljas, siis ta ei maganud üldse. Kui Mallukas jagas pilte rottidest, kes lösutasid diivanil, siis minul oli Siidit raske pildistada, sest ta ei olnud kunagi paigal. Ta oli tõeliselt püsimatu hing. Kui lasime tal tunde joosta, siis ta jooksiski tunde ja näris möödaminnes võimalikult palju asju katki. Need asjad meenutavad teda meile veel pikka aega… Oeh, ma jään seda hullu igatsema…
Mulle lähevad samuti loomad väga hinge. Selle Sinu postituse peale hakkas pisar silmanurgas värelema.
Meie (rohkem siiski minu) rotike suri nädalake tagasi. Kahju, et neil nii lühike eluiga 🙁
Teil siis ka alles värske kaotus. 🙁
Ma olin 12 kui mu kaks rotti surid kuu ajase vahega. Olen 30 ja alles nüüd valmis uutele kodu pakkuma. Ta oli ju teie pereliige ja valus kaotus…
Ma seda kardan ka nüüd, et Bella sureb igatsusse, üksindusse, stressi… Uut sõpra talle aga võtta ei taha ja pärast teda ei tule enam ühtegi rotti. Ma ei taha iga aasta nutta.
Tunnen kaasa! Olen ise korduvalt pidanud üle elama oma lemmikloomade minekut. Alati olen lubanud, et ei kunagi enam võta uut… Aga lein kaob alles siis, kui uus rotu, kassipoeg või kutsikas majas.
Kõlab minu moodi. 🙂 Ma ütlesin küll, et ei ühtki rotti enam, aga see ei tähenda, et ma ei mõtle siin mõne pikema elueaga lemmiku peale…
Jah, see vist ikka ei lähe vanusega kergemaks. Meie aastane rott käis aasta alguses lõikusel ja mul olid siis juba pisarad silmis, aga toibus kenasti (närib siin hetkel just diivanipatja) ning loodame, et niipea uusi kasvajaid ei teki.
Kujutan ette. Ma käisin paar kuud tagasi meriseaga (kellega mul enda arvates erilist sidet ei ole) arsti juures ja kui ultraheli ja röntgenpildi peale arvati, et tal on suure tõenäosusega kasvaja (kompides oli kõhus tunda suur muna, piltidel oli tihke mass), siis mul tuli pisar silmanurka, kuigi ma ise kahtlustasin sama ja läksin arsti juurde variandiga, et samal päeval lõpetatakse ta piinad (tagant veritses ja merisiga piiksus valust). Igaks juhuks määrati nädalane antibiootikumikuur, mis ravis “kasvaja” terveks ehk tihke mass osutus ikkagi põletikuks. Loodan, et te rotil ei tule enam üldse uusi kasvajaid ja meie meriseal ka põletik ei kordu. 🙂
Väikeloomade muredega soovitan minna Sõle loomakliinikusse Tallinnas. Dr Ketlin Sõstra on väga tugev spetsialist – ta on ka tantsuhiirtel kasvajaid eemaldanud ja need on veel pikalt edasi “tantsinud”:)
Ma pidin guugeldama, kes need tantsuhiired on – küll on pisikesed ja nunnud. 🙂 Jätan info tuleviku tarbeks meelde, aga ma tõesti loodan, et Bellal ühtegi kasvajat ei teki. Ma ei tea, kas kasvajad on hiljuti tavaliseks muutunud või mul varem lihtalt vedas, aga mu mitmekümnest rotist mitte ühelgi polnud omajal ajal kasvajat, ükski ei surnud lambist ära ka (nagu Saara eelmisel aastal).