Pärast majaukse sulgemist sõitsime kahe autoga korteri juurde, et üks sinna jätta ja teisega minu vanemate juurde minna. Polnud meil kummalgi meeleolu korteris tegutsema hakata ja Härra üldse ei tahtnudki, et ma näen seal valitsevat olukorda, sest ta arvas, et see ajab mind veel rohkem nutma. Aga ma siiski eelistasin enne laste juurde minemist veidi hinge tõmmata, või siis end tühjaks nutta, kuidas iganes seda nimetada.

Kuna mina korterisse asju ei tassinud, siis mind tõesti üllatas see, mis mind ees ootas ja see, et meil on NII palju asju. Põhimõtteliselt olid korteris vaid teerajad majast toodud asjade vahel.

Vaid üks tuba oli tühi, sest seal paigaldati samal päeval või päev varem (ei mäleta enam) laminaati, mis hakkas 8 aastat vana vaipkatte asemel vana papp-plaadiga põrandat peitma.

Tegelikult tuleks kogu korteri põrand üles võtta ja uus asemele panna. Pole muidugi nii hädavajalik, aga ühtlane põrandapind nii tasasuse kui ka välimuse suhtes oleks palju ilusam ning praegused põrandad on kõik (kohati päris suurte) kulumisjälgedega. Ka uus laminaat magamistoas ja uus vaipkate esikus ei muuda fakti, et nende all on vajunud põrand. Esiku oma on üldse vist jääkidest (servatud lauad, mööbliplaat ja midagi osb sarnast vaheldumisi) kokku pandud ning nende ühenduskohad on tasandatud seguga, mis kaob vaikselt pragudesse. Kui vana vaipkatte üles võtsime, siis olin veidi jahmunud, sest ma absoluutselt ei mäletanud, et meil esikus ei olegi päris põrandat, vaid mingi omalooming. Aga nüüd on see omalooming jälle vaipkatte all peidus ja kõik on hästi.

Tagasi tolle õhtu juurde. Me kõndisime toast tuppa vaheldimisi nuttes ja järgmiste päevade plaane tehes. Lõpuks lihtsalt istusime, nutsime oma nutud ära, võtsime end kokku ja läksime laste juurde.

Järgmisest päevast hakkasime korteris hurraaga tööle ja sealt alates polnud enam nutmiseks mahti. Küll oli seda seitsmendal kolimispäeval üheks uinakuks.

Mina sättisin just teises toas asju, kui kuulsin, et Härra norskab. Alguses arvasin, et teeb nalja, aga kui sain aru, et tal on magusa unega tõsi taga, siis tegin paar pilti, lükkasin meie voodil ühe nurga kottidest tühjaks ja keerasin ise sinna kerra. Töötegijaid meist sel päeval rohkem ei olnud. Natukese küll veel pingutasime laste tubades, sest need pidid järgmiseks päevaks elamiskõlblikud olema, aga pärast seda läksime Rakverre raha laiaks lööma. Ostsin möödaminnes Esimesele soodushinnaga dressid, läheb ju ikkagi sügisel kooli, ja siis käisime mänguasjapoode tühjendamas, et laste uutes tubades ootaksid neid ka uued (lohutus)mänguasjad.

Järgmisel päeval veel näpistasime mõned tunnid tegutsemiseks, sest köök-elutuba oli siis selline:

Ja sellisesse elamisse me ei tahtnud lapsi tuua. Enda magamistoa jätsime täiesti teisejärguliseks ja seetõttu läks nii, et perega sisse kolides (me ka Härraga polnud sinnani korteris ööbinud) olid meie magamistoad sellised:

Kui meie magamistuba välja arvata, siis hakkas asi juba looma. Magamistoad just sellises järjekorras lähevadki ja vabalt võiks uksed vahele teha, et lastel oleks lihtsam öösel kaissu tulla, sest sinna nad kõik viimasel ajal kipuvad.

Kuigi lapsed ootasid elevusega korterisse kolimist, siis tegelikult on reaalsus olnud ka nendele stressirohke. Kõige raskemalt kohaneb pesamuna, kes on viimase kuu jooksul ainult kaks ööd rahulikult maganud, sellest üks möödus minu vanemate juures ja teise ajal oli vist nii väsinud, et leidis tee meie voodisse alles hommikul kell 7.

Aga muidu oli mul vahepeal tagumik juba kange igaõhtusest tema voodi kõrval istumisest, sest ta ei jäänud enam ise magama. Mõnel õhtul istus Härra ja kui tema enam istuda ei jaksanud, siis ta vedas endale teki külje alla ning magas preili voodi ees. Lapse uinumine võttis teinekord rohkem kui kaks tundi aega ja see on juba nii pikk aeg, et kannikad hakkad vaikselt kärbuma, kui liikumatult ühe koha peal istuda.

Kuna uuest ööunne jäämise traditsioonist jäi väheks, siis ta hakkas igal ööl kaissu tulema ja seda enamasti pärast tunniajast enda voodis magamist. Nüüd ongi siis ainult üks öö temata möödunud, muul ajal on ta platsis, vehib jalgadega, sipleb ja joriseb läbi une. Vahepeal võtab armsalt kaela ümber kinni, aga suurema osa ajast muudab magamise raskeks. Nii oleme mõlemad magamata. Aga vähemalt ei pea enam tema voodi kõrval istuma, piisab ka sellest, kui käia kaks tundi teda keelamas või saata ta voodist välja hiilimise järel otsejoones sinna tagasi.

See oli võib-olla kolmas päev siin korteris, kui Neljas nuttis issi süles ja küsis, millal me koju läheme. Kui Härra ütles, et see siin ongi nüüd meie kodu, siis preili hakkas veel hullemini nutma ning karjus vastu, et see ei ole meie kodu, see on korter ja tema tahab minna koju, miks ta ei saa minna koju. Võite kolm korda arvata, kas meil tuli klomp kurku. Ja see ei jäänud ühekordseks, ta vahepeal lausa palus, et me läheksime koju.

Tänaseks on ta vist juba harjunud, aga tundub, et mingid küsimärgid tema peas siiski on, sest ta võib keset mängu öelda “see siin ongi nüüd meie kodu” ja rahus edasi mängida, kui ma vastan “jah, see ongi nüüd meie kodu”.

Poistest muutus Esimene kurvaks juba enne majast lahkumist, kui ta sai aru, et see kolimine saab olema lõplik ning kevadel ei tulegi väravat meid naabritest eraldanud aia vahele, mis takistas neil naabripoisiga vabalt mängida, et ta ei näegi enam oma sõpra ega saagi temaga õues joosta. Selle arusaamisega tulid ka pisarad.

Viimast päeva majas elades mängisid nad ka viimast korda naabripoisiga. Kuigi me oleme endistele naabritele külla oodatud, siis ma olen päris veendunud, et ma ei suuda sinna minna, sest nende naaberaiast vaatab vastu liiga palju mälestusi.

See teebki olukorra raskemaks, et maja on meist linnulennult vaid 500 meetri kaugusel ning lapsi lasteaeda viies möödume tänavaotsast, kust paistab tuttav võssakasvanud sirelihekk. Endise kodutee nägemine teeb meele kurvaks ja sellega on veider harjuda, et meil sinna enam asja ei ole.

Alguses ei olnudki harjunud, sest ma sõitsin ükskord vanast harjumusest poe juurest teist kaudu koju, mis tähendas, et ma hakkasin automaatselt sõitma maja suunas ja kokkuvõttes jõudsin suure ringiga korteri juurde. Õhtusel ajal Rakverest ema sünnipäevapeolt tulles pidi Härra ka üle ristmiku otse maja suunas sõitma, aga viimasel hetkel pidurdas, keeras ära ja ütles, et ta oleks peaaegu unustanud. Mina oma peas mõtlesin, et huvitav, kust me veel läbi pidime käima… Mina olingi unustanud ega saanud kohe aru, miks Härra suunda muutis.

Aga korteris elamisega oleme juba harjunud, kohati on isegi selline tunne nagu me polekski ära olnud. See tunne saabus üsna kiiresti ja praegu on mälestus majas elamisest justkui kauge minevik, kuigi lahkumisest saab alles kuu.

Kui nüüd neid haavu lahti kiskuvaid blogipostitusi mitte arvestada, siis ma olen korteris elamise ajal vaid ühel õhtul nutnud, kui voodisse heites hakkas silme ees jooksma film sellest, kuidas avasin maja välisukse, kuidas paistis õhtupäike elutuppa, kuidas trepist üles läksin, kuidas võtsin puu otsast õuna, kuidas lapsed täispuhutavas basseinis veega mängisid ja nii edasi. Härra nägi sellist filmi igal õhtul, ainult et peaosas oli tema.

Aga üldiselt on elu edasi läinud ja see elu on olnud ööpäevaringselt lapsi täis, nii et pole väga palju sellist rahu ja vaikust, mille ajal võiks kurbi mõtteid heietada.

Kohanemise muutis kergemaks ka see, et me kolisime kogu täiega. Kuna müüsime maja arvestatavalt väiksema hinnaga võrreldes esialgse sooviga, siis jätsime mööbli hinna seest välja ning tagantjärele olen rõõmus, et nii läks. Esiteks oli kergem jätta hüvasti tühjade seintega ja teiseks oli kergem tunda end siin tuttava mööbli keskel hubaselt.

Ma ei taha üldse mõeldagi sellele, mis tunne oleks olnud jätta kodu maha sellisena, nagu see meie sees elamise ajal oli. Esialgsete plaanide kohaselt oleks see just nii läinud, sest ma ei tahtnud tuua korterisse mitte midagi, mis meenutab maja. Nüüd on korter täis majast toodud mööblit, aga see ei meenuta mulle endist kodu, vaid aitab luua kodutunnet.

Edasi tulevadki juba pildipostitused meie uuest vanast kodust ja selle postituse lõpetan floorplanneri plaaniga, mille tegin siis, kui meie pere oli vaid kolmeliikmeline. Pilt kajastab tollast lahendust, millest pole enam suurt midagi järel, kuid korteri plaan on sama. Numbrid ja proportsioonid on veidi puusse, aga ettekujutuse saab ikka.

Ahjaa! Ühel õhtul, kui me viiekesi hambaid pesime, küsis Teine, kas mul on hea meel, et meil on nüüd vannitoas rohkem ruumi ja mahume paremini korraga hambaid pesema. Mina selle plussi peale üldse ei tulnudki, ma rohkem pidasin miinuseks seda, et lastel pole enam vanni. Aga nagu ikka, siis pole halba ilma heata!