Lubasin kirjutada pikemalt oma rauapuudusest ja täna teengi seda veidi läbi polkovniku lese pilgu, sest mul on tunne, et mul on igasuguste muude asjade ja võib olla ka kaine mõistuse puudus.

On asju, mis on minuga pikka aega (või lausa seni kuni mäletan) kaasas käinud, näiteks närvilisus, depressiivsus, külmetavad käed ja jalad, kangus ja jõuetus kätes, kõrge pulss, liigesehädad, lihaste/närvide tõmblused ja nii edasi. Pooled sümptomid on sellised, et tulevad ja lähevad, pooltega elan rohkem koos, kui oma abikaasaga.

Näiteks külmetavad jalad ja käed on mul alati olnud. Mu jalad on sageli nii külmad, et ma ise ka ei taha nende vastu minna, seetõttu ma üldse ei imesta, miks Härra hulluks läheb, kui oma jalatallad tema säärte vastu surun. Kätega on üsna sarnane seis. Kui ma just kolmekümnekraadises soojuses ei ole, siis on mu käed väga külmad. Talviti on tavaline, et mul kaob üksikutest sõrmedest või varvastest veri. Sõrmedega juhtub seda tihedamini, eriti parema käe keskmise sõrme(tipu)ga. Ühel hetkel läheb sõrm lihtsalt tuimaks ja lumivalgeks. Umbes nii: See on nüüd netist võetud pilt, mul vist nii palju sõrmi korraga veretud pole olnud. Vasakul käel juhtub seda pigem harva, samamoodi vasakul jalal, aga parema käe sõrmedel ja parema jala varvastel esineb seda probleemi aastaajast olenemata.

Samuti on mul alati parem käsi kange olnud, kooliajal oli raske kirjutada ja nüüd veel eriti, käsi läheb lihtsalt krampi või nii kangeks, et kirjutamine on tõsine füüsiline pingutus ja käekiri jääb kohutav. Minu jaoks on tänaseks A4 formaadi käsitsi täis kirjutamine vägagi vaevarikas. Ka trükkides pean sageli kätt raputama või natuke masseerima.

Praegu on mul vasak käsi soe ja parem külm, seda nii katsudes kui tunnetades, vasak käsi on kerge, parem käsi raske ja krampis.  Olen juba mitu korda kätt raputanud, sest ei kannata hästi trükkida.

Pulss on ka alati kõrge olnud. Seda on öeldud pea iga kord perearsti juures, koormustesti järel, vererõhu uuringute järel ja nii edasi. Kui ma vahepeal pulsikellaga rulluuisutamas või sörkimas käisin, siis mul pulss üldse alla 200 ei tahtnud püsida. Südametöö oli normis vaid tavalise jalutamise ajal.

Praegu ma muidugi olen füüsiliselt väheaktiivne ka, kuid põhikooli ajal kõndisin iga päev 5-15 kilomeetrit või sõitsin rattaga veel rohkem, sest ainuüksi kool oli juba 5 kilomeetri kaugusel (isa hommikul viis, koju läksin jala) ja alevisse sõprade juurde oli ka 3-4 kilomeetrit. Kui Esimene sündis, siis jalutasin temaga iga päev 6,5-kilomeetrise ringi ja mõnikord veel paar kilomeetrit peale ka. Aga vahet pole olnud, kui vähe või palju end liigutanud olen, pulss on ikka kõrge olnud. See on mul 100 juures nii hommikul ärgates kui õhtul uinudes, aga vererõhk on normaalne.

Lihaste/närvide tõmblused on eriti sagedad pingelises olukorras. Ei pea üldse negatiivne pinge olema. Näiteks meie registreerimisel varjasin ma pikalt lillekimbuga oma nägu, sest mu näolihased lõid korralikult tantsu. Lõpuks minestasin ka ja sedagi on mul rohkem esinenud, et pingelises olukorras läheb pilt tasku. Kui ajuuuringutel käisin, siis peavaludele põhjust ei leitud, aga leiti mingi närv, mis stressiolukorras ei tööta ja selle kaela sai ajada minu minestamised.

Just, peavalud, need oli kuni rasedaks jäämiseni igapäevased tüütud külalised, kes häirisid mu keskendumis- ja õppimisvõimet. Nende peavalude pärast ma igasugustel uuringutel käisingi. Puti-ptui-ptui, aga see mure polegi tagasi tulnud. Selle asemel on mul nüüd mõned korrad aastas migreenihood, aga kui nendele kiiresti jaole saan, siis pole need üldse hullud. Pärast seda, kui ma vannitoa põrandal kohutava peavalu käes hoopis teises dimensioonis olin ning sedasi veel oksendama ka pidin, võtan juba varakult valuvaigistit ega oota ära väljakannatamatut valu või iiveldustunnet.

Kui rasedusega kadusid peavalud, siis asemele tulid jamad põlveliigestega. Need annavad endast märku aeglase jalutamise ajal väga ebamugava raksueelse tundega, vahepeal hakkavadki iga sammuga plõksuma ja põlve sees olev tunne on siis nii ebamugav, et see ajab iiveldama. Et kui näete mind poes jalgu loopimas või veidralt kõndimas, siis on ilmselt asi selles, et põlved on “paigast ära”. Katsudes ja ultrahelis oli põlvedega kõik korras ja seetõttu ma ei teagi, milles asi on, aga kuna seda esineb ainult aeglase jalutamise ajal, siis see ei sega. Viimasel on tegelikult lisandunud ka üleüldine jäikus- ja ebamugavustunne põlvedes, mistõttu ei saa pikalt ühes asendis telerit vaadata või arvuti taga olla. Kui põlvedest kõvasti kõrgemale liikuda, siis parema käe nimetissõrme keskmine liiges on ka mitu nädalat paistes olnud ja sõrm näeb pisut kõver välja. Kuigi ükski neist hädadest ei ole häirivalt suur, siis ma veidikese neid pelgan küll, sest mul on kolm erinevat psoriaasivormi ja neljandat psoriaatilise artriidi näol juurde ei sooviks. 

Vahelduva eduga olen ma ennegi olnud niihirmuskohutavalt väsinud ja viimasel ajal olen seda jälle. Lisaks väsimusele on mul esimest korda elus küüned nõrgemad. Mitte nõrgad, aga kasvavad aeglasemalt ja kihistuvad kergelt. Ka juuksed on muutunud hõredamaks, seda näen silmaga juuksepiiri uurides ja ka pesemas käies või juukseid kammides, sest pead pestes on mu käed karvu täis, äravoolutoru läheb iga pesuga umbe ja pärast kraanikausi kohal juukseid kammides saan ära visata veel ühe tuusti karvu.

Ma võiksin veel jätkata, aga olen niigi pikale läinud ja vitamiinidele peab ka ruumi jääma. Minu väsimust ja nõrkust seletab suur rauapuudus ja 2,5 nädalat tagasi hakkasingi neid regulaarselt võtma. Võib-olla ei peagi enesetunne juba parem olema, aga igatahes muutust ma veel ei tunne. Või noh, rauamaitse on suus ja teatud jääkprodukti värvus on muutunud, aga muud midagi.

Kuigi peale raua võtan ka C- ja D-vitamiini, siis äkki on nendest ikkagi vähe ja eilsest hakkasin juurde võtma ka B12-vitamiini ja magneesiumi. Võib-olla läheb paljuks, võib-olla jääb ikka veel väheks. Võib-olla oleksin pidanud kohe ostma toidulisandid, mis sisaldavad kõiki vajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Ma ei tea.Toon välja sümptomid, mille põhjal valisin välja mainitud vitamiinid ja mineraalained. Alustan rauast, mille puudusest teadlik olen, teiste asjade puhul arvan lihtsalt, et äkki… Kui mitte, siis loodetavasti küll küllale liiga ei tee.

Rauapuuduse sümptomid:

• Väsimus, jõuetus – 110 % minu igapäevane enesetunne!
• Füüsilise koormuse taluvuse langus – Ma ei tea, aga ilmselt küll, kui väsimus ja jõuetus on tuttavad kaaslased. Mul lihtsalt pole erilist koormust, mida hinnata. 
• Ärrituvus – No kurat küll, tahtsin siia linnukese märkida, aga ma ei oska või seda ei saagi teha, sest seda pagana linnukest ei ole minu nõmeda klaviatuuri peal! Teistel olen ma selliseid linnukesi küll näinud ja mul on raudselt lihtsalt mõttetu vana arvuti või olen lihtsalt täielik lammas!! Et siis jah, ärritun suhteliselt kergelt.
• Tähelepanuhäired – Täitsa häirivalt olemas. Avastan end sageli kellegi kuulamise asemel oma mõtteid mõlgutamas, lapsi ma mõnikord üldse ei kuule ja kui lõpuks kuulen, siis kohe ärritun. Ma unustan, kogu aeg unustan, lausa loetud sekunditega unustan. Piisab korra mu tähelepanu hajutamisest ja juba on mul mu lause algus meelest läinud ja ma ei oska seda lõpetada, sest ma ei mäleta üldse jututeematki. Alles ükspäev läksin 4 korda teiste tuppa midagi võtma. Ma ei mäleta mida, aga viimasel korral läksin juba kõva häälega vandudes, sest nii närvi ajas, et ma läksin teise tuppa konkreetse asja järele ja siis tegin seal hoopis muud ning sedasi kolm korda järjest. 
• Kergesti tekkiv õhupuudustunne – Olemas.
• Peavalu, kohin kõrvus – Pea otseselt ei valuta, aga “paks” on küll ja kõrvus ka kohiseb. Tegelikult kohati viskab hetkelise terava valu ka suvalisse peanurka. 
• Südamekloppimine – Kergel kujul olemas, aga rohkem esineb üksikuid tugevamaid lööke või hoopis vahele jäänud lööke ja nendest jääb rindu adrenaliinitunne.
• Kahvatus – Seda olen alati olnud. Kui ma veel enne laste sündi päikese käes praadisin, siis võisin ikkagi näost mõnikord nii kahvatuks tõmmata, et mu pea oleks nagu vale keha küljes olnud.
• Küünte ja juuste haprus – Leebemal kujul olemas. Küüned muutuvad vahepeal kihiliseks, aga samas murduma pole hakanud. Juuksed murduvad küll. 
• Lõhed suunurkades – Enne ei olnud, nädal tagasi tekkis esimene.
• Valulik keel, isutus, isuväärastused (tung süüa kriiti, tsementi, jääd) – Mitte ühtegi neist ei ole! Kerged neelamisraskused on ja mõnel leheküljel oli ka valulik neelamine sümptomiks, aga mul ei ole valus, vaid rohkem “tükk kurgus” tunne. 

Minule määras perearst raviks 2 rauatabletti päevas, lisan lühikese infolõigu nende tarvitamise kohta:

Rauapreparaate võetakse parima imendumise saavutamiseks tund enne sööki. Tihti muudavad ravi keeruliseks algul tekkivad seedetrakti ärritusnähud, mis on seotud raua aktiivse imendumisega. (Ärritusnähud on veel leebelt öeldud!) Piima, tee ja kohvi kasutamist üheaegselt rauapreparaatidega tuleks vältida, kuna see vähendab raua imendumist. Vitamiin C soodustab raua imendumist.

Vitamiin C

Eelmise lõigu lõpust luges juba välja ühe põhjuse, miks võtan lisaks C-vitamiini. Seda olen tegelikult vahelduva eduga kogu aeg juurde võtnud. Mõnus suhkrukomm, mida lastega korra päevas krõbistada, lootusega, et see tugevdab meie immuunsust. Tegelikult on ka C-vitamiini puudusel omad sümptomid ja pikaajaline tõsine puudus võib lõppeda halvasti:

• Sinised laigud kehal – Kas selle all mõeldakse sinikaid? Kui jah, siis neid on mul omajagu ja tekivad väga kergelt. Kui mitte, siis muid siniseid laike mul ei ole.
• Kerge aneemia – Ma ei tea, kas mul on kerge või raske aneemia. Ilmselt kerge, muidu oleksin juba vereülekande saanud.
• Kahvatud igemed – Ei oska hinnata.
• Valusad liigesed – Otseselt valusad ei ole, aga jäigad küll. 
• Haavade aeglane paranemine – Pole olnud erilisi haavu, aasta alguses tehtud sünnimärgi eemaldamise õmblus paranes küll aeglaselt ja arm jäi kole ning jala peal on ka üks augustis saadud sinikas, mis on siiani veidi sinine ja katsudes kõva, aga muud sinikad ja kriimud on paranenud normaalse kiirusega. 
• Kurnatus – Olemas.

C-vitamiini üleküllus pole ka hea. Suured kogused võivad põhjustada kõhulahtisust ja muid seedeelundkonna häireid, soodustada neerukivide teket jne.

D-vitamiin

Kuigi seda soovitatakse meie laiuskraadil regulaarselt juurde võtta, siis ma ei ole seda kunagi teinud, aga perearstile olen korduvalt noogutanud “jaa, võtan küll”, sest ta on kogu aeg seda soovitanud, aga ma olen olnud lihtsalt laisk ja hooletu. Lastele andsin ka alguses vaid 2 esimest aastat, nüüd annan kõigile. Nendel on D3 vitamiin tilkadena, minul kapslina.

Selle vitamiiniga on lood nii, et ühes kohas oli kirjas, et selle puudus ei avaldu otseselt enesetundes ja teises kohas oli kirjas pikk nimekiri tunnuseid. Võta siis kinni. Aga väidetavalt kaasneb ka D-vitamiini puudusega väsimus, lihasnõrkus, ärrituvus, kurvameelsus ja nii edasi ehk taas kõik asjad, mis mul olemas on. Lisaks pidavat D-vitamiin aitama kaalu alandada – kuna mul see ei alane, siis raudselt on mul vitamiinipuudus. Ärge nüüd selle infokillu peale ohtralt D-vitamiini tarbima hakake, sest selle puhul ei kehti absoluutselt, et küll küllale liiga ei tee.

B12-vitamiin

Selle kohta ütles apteeker ja sama kinnitab ka doktor Google, et ületarbimisega tervisehäireid ei kaasne, aga ma eeldan, et peetakse silmas kerget ületarbimist ja 150 tableti korraga ära söömine ei ole hea idee.

B12-vitamiini puuduse sümptomid:

• Väsimus, nõrkus
• Kõhukinnisus 
• Isutus – Seda tuleb väga harva ette. Sageli tunnen iiveldust ja mõnikord tõesti hakkab üks või teine toit vastu, aga sellele järgneb paar tundi hiljem korralik näljatunne. Tegelikult isutust kui “mul pole millegi järele isu” tunnet tuleb kogu aeg ette, aga kui mina või keegi teine juba midagi valmis on teinud, siis võin süüa kahe eest.
• Jalgade ja käte tuimus või surin – Surisen harva, tuim ei ole ka see sõna, millega näiteks paremas käes olevat tunnet kirjeldaksin, pigem ikka kange, krampis, raske. 
• Aneemia
• Tasakaaluhäired – Tasakaaluhäireid ei ole, aga koordinatsioonihäired on küll või ma lihtsalt ei oska enda gabariitidega arvestada ja tunnen end väiksemana kui olen. Sageli kõnnin puusa või õlaga kuskile vastu, varvaste äralöömine on nii sage, et mul on paremal jalal kaks väiksemat varvast tihedatest äralöömistest deformeerunud. Väga hullude äralöömiste puhul olen lasknud oma paistes üleni lilladest varvastest röntgenpilti teha ja need on korras olnud, aga üks varvas ei lähe enam isegi surudes sirgeks ja teisel tuleb iga paari kuu tagant küüs maha. Sorri, kaldusin teemast kõrvale.
• Depressioon
• Mälu halvenemine – See on tõesti ikka nii halb, et ainuüksi see põhjustab ärritumist ja depressiooni.
• Valulik keel – Tegin igasuguseid keeleliigutusi, endiselt ei ole valulik.

 

Magneesium

Seda läksin ka teadlikult ostma, aga esmalt siiski kurtsin apteekrile oma jalatallakrampe ja ta soovitas magneesiumi, seega ainult enda peaga ei ole seda oma menüüsse lisanud.

Puuduse tunnused:

• Valulikud jalakrambid – Viimastel nädalatel sagedased külalised, viimastel päevadel lausa eriti sagedased ning seda just jalataldades. Tabavad nii päeval kui ka öösel, tegutsemise ajal ja puhkehetkel, kerge krambitunne on tegelikult pidevalt sees ja kohati tõmbab jalatalla täitsa kortsu. Ka praegu on tunnen vasakus jalatallas kergelt valusat kiskumistunnet.
• Sipelgad kätes ja jalgades – Tuleb harva ette.
• Silmalau tõmblemine – Vahepeal vasaku silma laug iga natukese aja tagant tõmbles, aga nüüd pole jälle mõnda aega tundnud, võib-olla tõmbles surnuks. 
• Väsimus ja närvilisus – Minu keskmised nimed.
• Iiveldus – Umbes pool aastat kuni aasta tagasi tegin mitu korda rasedustesti, sest tundsin kogu aeg iiveldust. Vahepeal läks üle ja nüüd jälle mitu kuud tunnen pidevalt iiveldust, eriti õhtuti. Rase ei ole.
• PMS – Oooojaaa. Järgmine kord, kui Härra küsib, kas mul on hakkavad päevad, siis vastan, et mul on hoopis magneesiumipuudus. 
• Unehäired – Unerežiim on mul sassis küll. Kui alles kukkusin iga päev tavapärasest varem voodisse, siis nüüd jälle hiljem ja üleeile öösel ei maganud ma üldse. Kui tavaliselt on uni, aga magama ei jää, siis seekord polnud und ka.

Mageesiumi valis mulle välja apteeker, õigemini siis soovitas just seda. Ma ei süvenenud alguses B6-vitamiini, mida tabletid samuti sisaldavad, aga lugesin nüüd selle kohta ja mul on raudselt B6-vitamiini puudus ka, sest selle sümptomid on taas väsimus ja depressioon. Magneesiumiga on see koos seetõttu, et aitab mineraalil paremini imenduda.

Tegelikult on mul vist kõikide B-rühma vitamiinide puudus ja selle tõttu ka Q-vitamiini puudus, sest esimese tõttu võib tekkida ka viimase defitsiit, mida iseoomustab taas väsimus, jõuetus, kiirenenud vananemine (tõepoolest on kuidagi järsku tekkinud silmade alla palju mikrokortse). Suure tõenäosusega leiaksin A-, E- ja K-vitamiini puuduse sümptomite seast midagi tuttavat, samuti iga mineraalaine defitsiidi tunnuste seast ja kõikide haiguste sümptomite hulgast samuti. Polkovniku lesk noh!

Tegelikult ma täitsa usun, et mul võib olla üleüldine vitamiinide ja mineraalide defitsiit ja seda mitte kehva toitumise pärast, vaid osaliselt 7-aastase “rase ja/või imetav ema” perioodi tõttu, kuigi tarbisin siis igasuguseid vitamiine ja mineraalaineid sisaldavaid toidulisandeid. Küllap neli järjestikust rasedust ja 5 aastat imetamist ikkagi kurnasid organismi, aga ma ei pea seda perioodi põhisüüdlaseks.
Pea iga asja defitsiidi tekkepõhjusena oli äratoodud stress või ülepinge. Selle defitsiiti pole mul põhikooli lõpuklassidest alates olnud, pigem on olnud pikaaegne üleküllus, mille sümptomiteks on nüüd vitamiinide ja mineraalainete puudus.

Ma arvan, et ma ei pea küsima, kas keegi tundis endal ühe või teise asja defitsiidi ära. Küll aga küsin, kas on keegi, kes saab öelda, et tema ei leidnud ühtegi tuttavat sümptomit?
Ma loodan, et mõni õnnelik ikka on ja ehk saan minagi kunagi öelda, et kannan endaga kaasas kahte ämbritäit energiat ja kõik muu on ka hästi. Ma nüüd mõnda aega krõbistan rõõmsalt vitamiine ja hakkan tõsisemalt Orgu kava jälgima ning vaatan paari kuu pärast, kas on midagi muutunud või mitte.