Malluka postituse jätkuks lisan siia piiratud tähemärkidega kirja pandud põhimõtteliselt sama sõnumi, mis ilmus laupäevases Virumaa Teatajas:

WHO ehk Maailma Tervishoiuorganisatsioon avaldas nädala keskel üleeuroopalise koolinoorte tervisekäitumise uuringu raporti, mille 294 lehekülje seast jäi mulle esimese asjana silma, et 42 riigi hulgas on meie 11- ja 13-aastased oma kätemerega viimasel kohal, kui küsimuseks on „Kellele meeldib koolis käia?“. Nii kurva tulemuse juures ei lohuta isegi see, et väidetavalt maailma parima koolisüsteemiga naaberriigi õpilased on sama õnnetutena tabeli lõpus.

Sellise rahuolematuse juures ma ei imesta, miks sama noored õpilased on tubakatoodete ja alkoholi esmakordse tarbimise poolest tabeli eesotsas – koolis on raske, kaasõpilased kiusavad, õpetajad on alamotiveeritud, kodus on stressis vanemad ja kui viimased veel oma pingeid suitsu ja alkoholiga maandavad, siis otsib meelemürkidest abi ka nooruk. Uuring küll näitab, et Eesti õpilased on altimad uusi asju vaid proovima ja regulaarse tarbimise poolest on nad Euroopa keskmised, kuid see ei lohuta, sest isegi üks 11-aastane nikotiinisõltlane terve Euroopa peale on liiga suur arv.

Suitsetamise juurde ma tegelikult tahtsingi jõuda, sest mul on pikka aega olnud peas küsimus, kellele on tubakatooted mõeldud. Teoorias täiskasvanutele, aga ma ei tea kedagi, kes oleks avastanud enda jaoks nikotiinisõltuvuse täisealisena. Küll tean täiskasvanuid, kellel on raske suitsetamisest loobuda, sest nad on kolmekümneselt juba pool elu kopsudesse tõrva kogunud. Ma ei taha oma väikese statistilise analüüsi põhjal öelda, et esimesi üldse pole – kindlasti on, aga ilmselt paljud neist on mõjutatud näiteks kolleegide poolt, kes hakkasid suitsetama noores eas, mis tähendab, et kaudselt saab tubaka tarbimine alguse siiski alaealistest ehk lastest.

Isegi liiga väikestest lastest. Olen seda meelt, et ennetusprogramm Suitsuprii Klass on oma ennetustööga veidi hiljaks jäänud, kui sihtgrupiks on alates 4. klassi õpilased, kellest pooled on oma igapäevaelus näinud kõrvalt tubakatoodete tarbimist ja võtnud seda kui normaalsust. Kuna eelkooliealised ja algklassilapsed on kõige mõjutatavamas eas, siis tuleks alustada ennetustööd ehk juba lasteaias. Kolme lasteaias käiva poisi emana pooldaksin isegi šokiteraapiat maikuust sigaretipakkidele ilmuvate hoiatuspiltide tutvustamise näol, sest äkki jääb meie selgitustööst ja suitsupriist eeskujust väheks.

Ilmselt oleks see šokiteraapia ka lapse suitsetavale lähedasele, kui too on lasteaiast tulles pisarateni mures kallist inimest ähvardavate terviseprobleemide pärast. See ei ole olukord, kus võiks lapse muret leevendada ja oma nikotiinisõltuvust kuidagi ilustada. See on hoopis olukord, kus näiteks pool elu oma halva harjumuse käes kannatanud kolmekümnene tunneb, et ta ei saa last kuidagi sõnadega lohutada, kui ta ei soovi, et tema kevadel lasteaeda lõpetav mudilane järgmises uuringu raportis 11-aastaste suitsetajate protsendi hulka kuulub.
See võiks olla isegi hetk, kus otsustatakse vabaneda lapsena tekkinud sõltuvusest, et järeltuleval põlvkonnal oleks kergem juhinduda tegudest, mitte sõnadest, ja saada ringist välja.