13. pulma-aastapäeva romantika: talvisest rabatelgist luksuslikku butiikhotelli

Lõputu kuumalaine keskel on paras aeg meenutada, kuidas me detsembris ööbisime tormituulte käes võbisevas rabatelgis, sest ma tahaksin praegugi seal külmetada, mitte kodus higistada…

Möödunud aastal tundsime Silveriga mõlemad, et me ei taha pulma-aastapäeva veeta spaahotellis, kuigi muidu olime enamasti seda teed läinud. Asi ei olnud ainult koroonas, pigem tahtsime vaheldust, nii et otsisin Booking.com kaudu midagi uut ja huvitavat ning leidsingi võimaluse ööbida keskmise spaapuhkuse raha eest rabatelgis. Detsembris telkimine kõlas küll veidi kahtlaselt, aga mõte ainult meist kahest keset loodust hämaras telgis, kus klaasuksega ahjus praksub tuli, lae all põleb tosin küünalt ja aeg liigub teises tempos… Mis oleks saanud olla veel romantilisem?! Ilmselgelt mitte miski, kui me veetsime pulma-aastapäeva seal.

Teel telki, milles tuled põlesid ja mis seetõttu mõjus juba kaugelt romantilisena.

Rabatelk oli Sokka puhkekeskuse teistest hoonetest privaatselt eemal ja teerada sinna oli laskuv, seega “suusatada” sai ka, seda nii jalgade kui tagumiku peal.

Kui telki jõudsime, siis see oli juba mõnusalt soojaks köetud, vähemalt sedasi esialgu tundus, aga mõnda aega üleriieteta olles tõmbasime villased sokid jalga ja panime puhuri ka järele. Väljas oli muidu tavaline suusailm ehk lumi sulas, aga tuul oli keskmisest tugevam ja see mõjutas telgis olnud temperatuuri ilmselt rohkem, kui seda oleks teinud tuulevaba krõbe külm.

Hubane pesa telgis. Voodiriided on segamini, sest väljas söömas käimise ajal kustus tuli ära ning telki jõudes oli seal päris jahe. Kuni Silver tegi tuld alla, olin mina teki all soojas.

Sokka puhkekeskuses toitlustust ei pakutud, aga peremees soovitas meile juba eos lähedal asuvat väga erilist pitsarestorani, mida Facebookis kiideti samuti taevani, nii et tahtsime sealse söögi kindlasti ära proovida. Nali naljaks, aga meil oleks see peaaegu tegemata jäänud. Mitte seetõttu, et Google Maps, meid alguses metsa juhatas, vaid seetõttu, et me ei olnud endale põldude vahel asuvasse Vidrike Külamajja lauda broneerinud. Kas pole äge, et kuskil külas on nii populaarne Itaalia restoran, et seal söömiseks tuleb isegi esmaspäeva õhtul laud kinni panna?! Õnneks oli ühe reserveeritud laua seltskonna saabumiseni tunnike aega, nii et meil lubati jääda, kui ruttu sööme. Päris nii muidugi ei öeldud, aga anti mõista, et peame tunniga hakkama saama. Saime ka, ei olnud mingit probleemi.

Hubane Vidrike Külamaja. Viimasel pildil näha oleva punase veini tellisin mina, aga ära jõi selle Silver, sest mulle endiselt polnud kasvanud veinisoolikat.

Vidrike Külamajas pakutakse ehtsat Itaalia pitsat, millesarnast me polnud varem söönud. See oli nii imeliselt hea ja värske, et mine või spetsiaalselt selle koha pärast sinnakanti tagasi.

Avasin Google Mapsi, et vaadata, mis seal lähedal on ja avastasin, et mul ongi sinnakanti asja… Mu ristiema ootab mind külla ja tema juurest on Vidrike Külamajja umbes 20 km, nii et väga tore oleks koos temaga minna sinna pitsat sööma. Võtan plaani!

Igatahes, Külamajast läksime tagasi telki, mille Silver küttis uuesti soojaks ning edasi läksime enda keresid kuumaks kütma. Või grillima, sest saunas oli 120 kraadi. 120!!! Ütlen ausalt, et see oli isegi minu jaoks liig, aga hoidsime ust veidi lahti ja saime lõpuks leiligi visata ning jääaugus käia. Silver käis rinnuni sees, mina hüppeliigeseni…

Sokka saun ja jääauk.

Pärast sauna oli mõnus telki tagasi jalutada, hästi värske oli olla ja sooja oli nii palju sees, et telgis ei tundunud enam üldse jahe. Oli hoopis väga hubane ja romantiline. Olimegi vaid meie kaks, täielikult teineteise päralt, ilma igasuguste segajateta, taustamürata… See oli eriline õhtu.

Sume valgus, põlevad küünlad, praksuv tuli, vali tuul, viinamarjad ja meie.

Öö oli ka päris eriline. Silver hoidis hommikuni tuld all, sest kui ahjus olid ainult söed, hakkas tal jahe. Mina magasin üsna hästi, Silveri tegutsemise peale vahepeal ärkasin küll, aga keerasin siis vaid teise külje. Või tegin paar pilti ja keerasin siis teise külje. Vahepeal käisime koos pissil ka, aga külm õhk ei viinud mul magusat und ära, vastupidi, väga mõnus oli sooja teki alla tagasi pugeda, silmad muutusid kohe raskeks.

Silver muidugi magas ka vahepeal, mitte ei istunud ahjuvalves, ta lihtsalt magas korraga tund-poolteist ja siis pani jälle puid alla. Temal oli minuga võrreldes üsna raske öö, aga ta oleks võinud vabalt lasta tulel kustuda ja magada kampsuniga. Mina magasin ja pidin vahepeal endal teki pealt ajama, sest palav hakkas…

Silver varahommikul ahju kütmas.

Alguses mõtlesime isegi kaks ööd olla ja mina oleksin selleks valmis olnud, kuid Silver tahtis minna edasi mujale, kus ta saaks terve öö magada. Minust ilmselt tõesti ei oleks olnud tema hea une tagamiseks ahjukütjat, sest ma oleksin rahumeeli külmas telgis maganud. Ma magasin teismelisena ikkagi esimese lumeni küünis ja mul ei olnud seal teist tekkigi, veel vähem puhurit või ahju.

Silver ikka kütab ja mina joon teed.

Kõige sügavam uni tuli meil mõlemal tegelikult alles hommikul ja me oleks vist lõunani maganud, kui me poleks pidanud siis liikuma hakkama. Enne tahtsime hommikust ka süüa, selle tegemiseks olid telgis kõik vajalikud vahendid olemas, aga me siiski päris vaaritama ei hakanud, sõime hoopis eelmisest õhtust jäänud koogi ära.

Nägemiseni, rabatelk!

Kuigi öö oli ühel mehel üsna magamata, jäime mõlemad kogemusega väga rahule ja mõtleme seda korrata. Kellele teoorias meeldib samasugune vaheldus, siis soovitan kahe käega. Ma arvan, et me polnud ammu olnud hetkes nii kohal, kui olime seal.

Rabatelgist koju me minna ei tahtnud, võtsime suuna hoopis meie lemmiklinna, Tartusse. Ajatäiteks käisime päevasel kinoseansil ja ööbimiseks valisime romantilise miljööga Antonius hotelli deluxe toa:

Meie avar ja armas tuba, mille kontrast telgiga oli suur, aga hinnaklass sama.
Toas oli huvitav seinasisene garderoob, põnev nurgatagune eraldi ruum (kus oli kirjutuslaud ning väike laud kahe tooliga) ja suur vannituba.

Kui olime end toas sisse seadnud, läksime raekoja platsile jalutama ja söögikohta otsima. Peame tõdema, et ükski koht meid tegelikult ei kutsunud, aga kuna kõht oli tühi, siis astusime kohvik-restorani Pierre, mis tekitas veidi vastakaid tundeid, sest see oleks olnud nagu bordelli söögisaal, aga samas oli seal hubane olla.

Kui restoranis oli tunda pigem kerget vanaaegse bordelli hõngu, siis tualettruumid lõid oma sisustusega päris pahviks. Pierre tualetid on lihtsalt omaette vaatamisväärsus:

Naiste WC kahe sametise tooliga. Välisvaade. Meeste WC ühe sametise tooliga.

Ma muutsin pildid oluliselt heledamaks, et potid välja paistaks. Ega neid ruume lihtne pildistada ei olnud, endalgi pidid silmad poti leidmiseks esmalt pimedusega harjuma. Võib-olla oleks saanud lühtrid põlema panna, ma seda varianti ei taibanud uurida, olin nähtust lihtsalt nii vaimustuses, et vedasin hoopis Silveri vetsusid vaatama. Me ainult vaatasimegi, kasutamiseks vajadust ei tekkinud, aga kui oleks tekkinud, siis oleksin Silveri kaasa kutsunud ja lasknud tal sametisel toolil istudes seda hetke jäädvustada.

Nagu mul ei ole veinisoolikat, ei ole mul ka kokteilisoolikat. Proovimise seal ära neli erinevat kokteili, aga minu jaoks olid kõik ikkagi liiga alkoholised. Veinist küll paremad, seega ära need jõin, aga ühtegi poleks teist korda tellinud.

Söögid olid Pierres väga head, nii et kui Tartu raekoja platsile sattudes sealkandis süüa tahate, siis soovitan Pierret, saate seal nii maitse- kui vetsuelamuse, hehee.

Ülejäänud õhtu veetsime toas ja lihtsalt olime.

Vannimõnud.
Veel veidi kokteile filmi kõrvale… Pähe ei hakanud. Kui, siis ainult sedasi, et tõid hea une.

Kokkuvõttes oli meie 13. pulma-aastapäeva väga mõnus, ühest äärmusest teise, aga ühtemoodi nauditav. Miinusena tahaksin välja tuua vaid katmata aknad, aga olen aru saanud, et see on meie probleem, kui meid häirib võimalus, et keegi näeb väljast meid alasti või potil istumas, seega ei loe seda miinuseks, vaid tõden lõbusalt, et ükskõik, kus me Silveriga käime, alati on seal vähemalt üks aken, millele pole midagi ette tõmmata.

Sokka saun ja Antoniuse vannituba.

Sokka puhkekeskuses polnud saunas akendele midagi ette tõmmata ja üks neist oli kohe leiliruumi ees istumisnurgas. Pildi tegigi Silver õuest ja minu kõrval on leiliruumi uks. Laval tehtud pildil on mul küll rätik ümber, aga tegelikult olin siiski rohkem alasti ja ma ei tundnud end mugavalt, sest kogu aeg mõtlesin sellele, et äkki kõrvalmajakesest läheb keegi õue suitsu tegema, äkki saunakütja kõnnib mööda, äkki keegi lennutab drooni. Pesta sai vähemalt sedasi nurga taga, et teisest aknast ei olnud seda näha, aga see tähendas tõesti seda, et tuli võimalikult nurka hoida.

Antoniuse vannitoa pilt on tehtud potil istudes. Kui valges on seest nii hästi välja näha, siis pimedas on väljast sisse veel parem vaade. Ma nägin välja vaadates küll vaid üksikuid aknaid, aga õhtul vetsus käies ma tuld siiski põlema ei pannud, mine tea, äkki keegi lennutab jälle drooni…

Mis seal ikka, võtsime seda huumoriga ja lõõpisime olukorra üle ning edaspidi imestame selle üle, kui kuskil saab igale aknale kardinad ette tõmmata. Mitte et me praegu teeksime seda. Elame juba mitu nädalat nii, et päeval on rulood all ja öösel üleval, lisaks on siis aknad pärani lahti, et veidigi õhku saada. Ma tean, et paljudele sellised suveilmad meeldivad, aga ma tõesti eelistaksin nendele lörtsist detsembrit.

5 thoughts on “13. pulma-aastapäeva romantika: talvisest rabatelgist luksuslikku butiikhotelli

    1. See on tegelikult päris populaarne, kutsutakse glämpinguks ja erinevaid pakkujaid on palju. Aga ma avastasin selle ka muidugi alles pärast rabatelki. 😀

  1. Mina olen sulle täiesti tundmatu blogilugeja ja kommenteerima tavaliselt ei kipu. Aga lihtsalt pidin mainima, et Vidrike restoranis tehtud pildi taustal paistab uduselt minu laps 🙂 Mäletan, et tundsin teid siinsete blogipiltide järgi tookord restoranis ära ja kuna ma üldiselt blogijaid päriselus ei kohta, siis jäi see meelde. Vahva äratundmine oli seda postitust lugedes 🙂 Ja glämpingu vastu tekkis ka nüüd huvi 🙂

    1. Heh, sellist kommentaari ma veel saanud pole, kus keegi meid ära tundnud oleks. Väga lahe. 🙂

      Kas on okei, et laps taustal näha on?

  2. Jaa, see on okei. Ta on nii kaugel ja udune, et ainult mina saan aru, et tegemist on minu lapsega 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga