Allveelaevas

Ütlesin siin vahepeal, et enam nii pikka kirjutamispausi ei tule, aga tuli nüüd vist veel pikemgi. Ma ei tea, mis teema sellega on, et mida suuremaks lapsed saavad, seda vähem ma nende kõrvalt kirjutada jõuan. Aja mõttes ma muidugi jõuaksin, aga nad ärkavad koos minuga, lõunaund pole keegi juba viimased kolm aastat maganud ning põhku poevad ka koos minuga ja minul on raske kirjutamisele keskenduda, kui terve päeva jooksul ei leia vaikset hetke.

Kevadel mõtlesin, et varsti on suvi, siis oleme Soomes, aega rohkem, küll ma siis kirjutan. Nüüd mõtlen, et varsti on sügis, siis on mul 3-4 tundi lastevaba aega päevas ja saan kirjutada, aga mäletan hästi, kuidas eelmisel sügisel mõtlesin, et varsti on talv ja Silver tuleb koju, küll ma siis tegelen oma asjadega…

Teine asi on muidugi see, et ma väga motiveeritud ka ei ole. Ma ei teagi, kas seda motivatsiooni vähendavad sagivad lapsed ja aeglane arvuti või mul endal lihtsalt ei ole tahtmist enam midagi isiklikku jagada. Olen siin vahepeal alustanud mitme postitusega, ühes on veidi suhtejuttu, teises tulevikumõtteid, aga lõpuni ma nende postitustega jõudnud ei ole, sest ma ei ole kindel, kas ma neid üldse avalikustada tahan. Viimane suhtepostitus hakkas ikkagi oma elu elama ja see on mul veel liiga hästi meeles.

Motivatsiooni osas tegin endale muidugi karuteene ka, kui võtsin vastu koostööd, mis on parimal juhul toonud mulle 20 € väärtuses kingituse, halvimal juhul olen 10 € peale maksnud. Mul ei ole kahju ka peale maksta ja toetada midagi, mis mulle endale meeldib ja millesse usun, aga kui hetki kirjutamiseks on vähe ja ootejärjekorras on mitu nii-öelda kohustuslikku postitust, siis kaob kirjutamise isu sootuks ära. Olen endale korduvalt lubanud, et ei ühtegi koostööd enam, aga minu poole pöörduvad enamasti inimesed, kes avaldavad oma tegemistega mulle muljet ja mina kohe sulan.

Ühesõnaga on mul blogi, muude kanalite ja meie elu jagamise osas viimasel ajal igasuguseid erinevaid mõtteid olnud ning need on vist taas unenägudesse kandunud. Hakka või päriselt unenägude seletustesse uskuma.

Nägin nimelt unes, et me sõitsime kuuekesi allveelaevaga üksikule saarele. Allveelaev oli väga vana ja selle luugid ei läinud hästi kinni, aga ma tundsin end turvaliselt, õnnelikuna, vabana… Ärgates hakkasin kohe otsima, mida tähendab unes allveelaeva nägemine ja tulemuseks sain: sul on soov hoida oma eraelu ainuüksi enda teada, eemal avalikkusest; sul on praegu vajadus üksindusse tõmbuda.

Ma olen viimasel ajal oma mõtetesse tõmbunud küll, sest lihtsalt nii palju on mõelda. Ka tulevikumõtete postituse kirjutamine on viinud enamasti sinna, et ma otsin infot, kuidas neid mõtteid realiseerida või tuleb neid mõtteid nii palju juurde, et ühendan peas toimuva segaduse pusle kokkupanemisega. Kui mõtted ajavad hulluks, siis hoopis lülitan end raamatute seltsis välja. Naljakas on see, kuidas televiisor, sagivad lapsed ja vahele tulevad tegemised ei häiri lugemist, ma ei kuule selle ajal midagi ning jätkan vabalt sealt, kust pooleli jäin, aga kirjutamiseks vajan vaikust ja võimalust kirjutada segamatult.

Tegelikult on täitsa mõnus oma aega puslede ja raamatute seltsis veeta, aga mõtlesin, et annan endast siin vahelduseks märku ka. Ma ei kao kuskile, kuid mõnda aega ehk naudin veel seda elu, mis meil Soomes on ega mõtle sellele, et pean kirjutama pudrust ja kapsast või kuuest Sidrunist. Mõtlen hoopis sellele, kuhu täna matkama minna…

Siin me olemegi kui allveelaevas, ainult meie kuus, tuttavaid linna peal ei kohta ja kellegi kolmandaga oma aega ei jaga. Vähemalt mitte seda aega, mis Silveril töö kõrvalt üle jääb ja õnneks seda aega ikka on. Vahepeal oli isegi neli päeva järjest, sest tema töökohas on Pori Jazz kui riigipüha.

Pori Jazz

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga