Anneta, anneta, anneta…

Täna on annetamistalgud ja mul on tunne, et täna ma just ei anneta. Ma olen igasugustest annetuste kogumisest nii väsinud – aita organisatsioone, aita haiglaid, aita lapsi, aita vanureid, aita loomi, aita aitajaid ja muudkui anneta!

Me viimased sendid

Ma hea meelega annetaks kõigile, aga paraku ei ole see võimalik ning see tekitab mõnikord nii suurt jõuetust, et ma lihtsalt väldin postitusi ja artikleid, mille pealkirjas on sõna “anneta”. Alati muidugi ei saa vältida, näiteks hiljuti vaatasin kellegi Instagrami stoorisid vist loomade aitamisest, millele järgnes valikvastustega küsimus, kus sai vastata, et annetan ka või olen tropp ega anneta. See ei olnud sõna-sõnalt nii, aga mõte oli sama ja selline survestamine tekitas trotsi, nii et otsustasin olla tropp ja mitte annetada.

Tänane aktsioon tekitab umbes samasugust trotsi, sest praegu tuleb abipalveid igast uksest ja aknast. Mõte mulle iseenesest meeldib, aga kuu on selleks nii vale. Detsember on kõige kulukam kuu, meie perele igas mõttes kulukas, sest üheski teises kuus pole nii palju sünnipäevi, nii palju tähtpäevi, nii palju üritusi ja nii palju rahakogumisi. Meid ootab ees miinuses talv, lõpetasin selle eel vähiravifondi püsimaksegi ära, aga samas tean, et kuu lõpus vaatan heategevussaateid ning nutan ja annetan. Samuti osaleme kooli jõululaadal, kus kogutakse klassiraha ja meil käib koolis ikkagi kolm last, nii et ilmselgelt kulutame seal arvestatava summa. Nagu oleme igal heategevuslaadal kulutanud.

Kõige lihtsam ongi panustada rahaga, mistõttu on see on tegelikult vähim, mida teha saame. Müts maha nende ees, kes panustavad oma aega ja energiat heategevusürituste korraldamisse või heategevusfondide eesmärkide saavutamisse; kes aitavad loomi sooja toa ning hoole ja armastusega; kes küpsetavad ja meisterdavad heategevuslaatade jaoks või kes esinevad heategevuskontsertidel – nende panus on märkimisväärne!

Ma alustasin seda postitust veidi teise mõttega, aga jõudsin praeguseks sinnani, et mulle meenus Ande Baikov ja tema märkimisväärne panus. Kuidas ma saan hakata lõputute rahakogumiste teemal auru välju laskma, kui tema on kaotamas Ranna Rantšot ja rajab praegu olematu ajaga uut turvakodu oma sadadele hoolealustele?! Kogu tema aeg, energia ja sissetulek kulub farmiloomadele, seda eriti nüüd, kus ta peab valede valikute ja ebaõigluse tõttu nullist alustama.

Ma usun, et paljud annaksid tema asemel alla, mina kindlasti annaksin, sest ma pole nii tugev inimene, et suudaksin mõõtmatult valusa kaotuse järel loetud nädalatega farmiloomadele uue turvakodu luua. Kui keegi sellega hakkama saab, siis just Ande ja tema sõbrad, aga ainult nende pealehakkamisest ei piisa…

Võtke 11 minutit aega, et vaadata Ande ja farmiloomade turvakodu lugu:

Annetamistalgute üheks eesmärgiks on kutsuda üles inimesi head tegema ja seda võin ma küll teha – tunnustame Andet ja tema missiooni ning aitame tal luua uue turvakodu! Ma ei ütle, et annetame tänase talgupäeva raames või jõulukuu puhul, teeme seda lihtsalt heast soovist ja kui mitte täna, siis homme, järgmisel kuul või hoopis märtsis, kui laekub enammakstud tulumaksu tagastus. Me saame seda teha millal iganes, sest farmiloomade turvakodu ei kao kuskile ja abi kulub seal alati ära!

Meie pere annetas 10 eurot, mis on väike summa ja millest üksi ei ole abi, aga palju väikeseid summasid suudavad koos teha imet!

MTÜ Farmiloomade turvakodu Eestimaal – EE502200221068757019

Ma ei ütle teile, et olete tropid, kui ei anneta, sest see ei ole nii. Annetab see, kes saab ja sinna, kuhu soovib. Kõik ei jõua kõikjale, arusaadav, aga ma loodan, et Andeni jõuab nii palju inimesi, et ta saab turvakodu uuesti üles ehitada ja koos sadade farmiloomadega Ankru Talli ankrusse jääda.

Ranna Rantšosse me ei jõudnud, kuid Ankru Talli külastame kindlasti ja võib-olla kirjutan kunagi ka selle postituse, millega alustasin. Täna aga lõpetasin sellega, et ikkagi annetasin…

PS! Kui meil on seis jälle parem, siis kindlasti sõlmin Kingitud Elu toetamiseks uue püsikorralduse. Igaks juhuks ütlen kõva häälega välja, et Murphy mulle kohe vähki ei saadaks. Mitte et vähiravifondi toetamine oleks haigestumise eest kaitsnud, aga toetamise peatamine tundub küll selline tegu, mis Murphy tähelepanu tõmbab.

4 thoughts on “Anneta, anneta, anneta…

  1. ”Ma olen igasugustest annetuste kogumisest nii väsinud – aita organisatsioone, aita haiglaid, aita lapsi, aita vanureid, aita loomi, aita aitajaid ja muudkui anneta!“ ja ometi palud annetusi enda poolt välja valitud organisatsiooni jaoks? Kas pole silmakirjalik?

    1. Ei, ei ole silmakirjalik. Täpselt nii ongi, abipalveid on nii palju, et see väsitab. Just seetõttu, et tahaks paljudeni jõuda, aga ei jõua ja sellega kaasnevatest emotsioonidest tekib selline üleküllus, et mingi hetk tahaks hoopis kõiki abipalveid vältida.

      Nagu ütlesin, siis täna alustasin postitust ka hoopis teise mõttega, aga kirjutades teiste panusest meenus mulle Ande, kes rügab hommikust õhtuni loomade nimel ning kannab sõbrannadelt saadud riideid, sest uute riiete soetamise asemel ostab ta parem hobustele heina. Ei ole palju inimesi, kes on nii ennastohverdavalt pühendunud, nii et mul ei olnud kahju kasutada selles postituses hoopis võimalust teda aidata.

      “Annetab see, kes saab ja sinna, kuhu soovib.”

  2. Üldse mitte paha pärast, aga detsember ei tule ju ootamatult. Paraku tundub, aga nagu paljude jaoks see just nii oleks. Jõulukinke võib hakata ostma juba augustis või saab eelnevate kuude jooksul tekitada endale rahalist puhvrit. Muidu ongi nii et detsember=stress 🙂

    Minu arvates on vägagi tervitatavad kõiksugu annetused ja talgud. Ma ei tunne kordagi süümepiinu, et ma ei anneta loomadele, sest minu valik on annetada lastele ja Kingitud elu fondile, minu raha ja minu valikud. Ega ma sellepärast veel kuri ole, et loomade varjupaigad ka kuskil poes kastiga on või Fb-s kurbi pilte üles panevad.
    Tuleb teha valikuid ja tuleb planeerida, siis on elu lihtsam 😉

    1. Me teemegi iga kuu valikuid ja planeerime, aga detsember on sellegipoolest teistest kuudest kulukam (stressiga siiski ei võrdu).

      Annetustalgud oleksid võinud mõnel teisel kuul toimuda, et mitte loota taas inimeste jõulumeeleolule, vaid innustada annetama ka muul ajal, näiteks siis, kui paljudel on saabunud enammakstud tulumaksu näol 13. palk ja vabu vahendeid on tavapärasest rohkem. 🙂

      Ma ka ei ole kuri, kui kuskil annetusi kogutakse (v.a juhul, kui survestatakse ja muudetakse annetamisest keeldumine ebamugavaks, seda siis tropi tiitli andmisega või LHV-müügimeheliku peale käimisega kaubanduskeskuses), aga mõnikord tekib siiski üleküllus. Ma isegi ei tea millest, sest seda tunnet, et kogumine oleks põhjendamatu, tekib mul väga harva. Pigem on asi ehk selles, et meie ümber on nii palju ebaõiglust ja ebaõnne, mida teisiti lahendada ei saa. Ja raha on nii vähe, et kõiki aidata pole võimalik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga