Peaaegu valmis magamistuba

Mööbli uuenduskuuriga sai peaaegu valmis ka magamistuba ise. Paari asja tahaksin veel juurde, aga see võib ka ainult tahtmiseks jääda, nii et põhimõtteliselt on magamistuba valmis.

Meie magamistuba oli esimest korda korterisse kolides 1,5 aastat meie magamistuba, siis sai sellest lastetuba ja sellest ka tibukollased seinad. Nüüd on see taas meie magamistuba ja lisaks sellele ka tuba, kus õhtuti lastele unejuttu lugeda ja kus lapsed õppima hakkavad.

Tuba enne:

enne

Vana mööbli viisime välja ning asemele tõime magamistoakomplekti majast, lisaks mahutasime tuppa kirjutuslaua ja kirstu, mis olid majas teises ruumis ja kummuti, mis seisis üldse ema juures meie toas. Ühesõnaga sai palju mööblit ühte tuppa surutud.

Tuba pärast:

1

Kui olin ostnud hallid küljekardinad, siis mind hakkas häirima endine beež voodikate ja lapsed vist lugesid mu mõtteid, sest nad suutsid musta markeriga selle lootusetult ära määrida, mis andis põhjuse selle välja vahetada. Uus voodikate on Jyskist, maksis ainult 29 € ja on üllatavalt kvaliteetne. Minu jaoks siis üllatavalt, sest varasemad kogemused Jyskiga pole olnud meeldivad. Näiteks sain sealt vannirätikud, mis ei imanud endasse üldse vett ja sulepadjad, mille sees olid vist kuke sabasuled, sest need olid nii kõvad ja torkivad.

2

Seda ma juba eelmises postituses kirjutasin, et mööbli iluravi peale kulus 90 € ja see iluravi andis üldmuljele ikka väga palju juurde. Valisin tooni täitsa suvaliselt välja – sellise, mis ei oleks liiga tume, aga siiski tumedam pleekinud männipuidust – ja juhuslikult klappis see täpselt kirjutuslaua tooniga.

3

Pisike kirst laua kõrval on “leitud” kunagi pööningult, ilmselt kuulus mu vanavanematele ja mina olen seda viimased 15 aastat kasutanud salalaekana. Seal sees on põhikooliaegsed sõbravihikud, kõik mu päevikud, armastuskirjad Härralt ja muu väärtuslik kraam.

Tooli otsisin nii uuena kui ka kasutatuna, seda hakkasin juba majas elades otsima ja lõpuks leidsin täitsa kogemata. Olin seda ka enne Mööbliaida kodulehel näinud, kuid siis ei jätnud see mulle mingit muljet. Põhjakeskuse Mööbliaidast mööda jalutades oli see tool väljas ja mul oli sekundiga selge, et just see ongi see, mida ma otsinud olen. Reaalis on see lihtsalt palju ilusam kui pildil, ja mugav ka, sest sellel on sees pepulohk. Hinna ja kvaliteedisuhe on ka igati hea – see tugeva konstruktsiooniga puidust tool maksis ümmarguselt 43 eurot. Julgen soovitada ja kolm sellist ongi veel saadaval ka.

8

Kardinaid on raske vastu valgust pildistada, aga sellised nad on. Natuke liiga kallid võrreldes näiteks Jyski või Ikea kardinatega, aga ma lohutan end sellega, et kulutatud 90 € läksid kodumaisele ettevõttele ja toetasin sellega ausat kaubandust.

5

Membershopi pakkumistest leidsin sobivates toonides lahedad kirjutusvahendid 9.50 € eest. Nendega hästi ei raatsigi kirjutada.

6

Õnneks on mul igasuguseid muid kirjutusvahendeid veel, mis on leidnud oma koha minu kadunud vanaema savikausis ja väikeses teekannus. Nende väärtus on hindamatu.

9

7

See on see nurk, millega ma ei ole päris rahul. Tahaksin kummuti uksele lähemale nihutada, nurka punase tugitooli sättida ja voodi ette ümmarguse kaltsuvaiba laotada. Tugitoolis oleks nii hea riideid hoida lastele unejuttu lugeda.

4

Selle pisikese südametega pildi ostsin Soome kirbukalt 30 sendi eest eesmärgiga see pisemate tuppa riputada, aga avastasin, et meie tuppa sobib see paremini.

Hubasema kodutunde loomine läks magamistoas ümmarguselt 262 € maksma ja ilmselt see summa suureneb, kui ma millalgi sobiva kaltsuvaiba ja punase tugitooli leian. Mõnda taime tahaks ka, aga meil on kassid kes need ära söövad ja kui ei söö, siis need surevad ise ära ajal, mil me Soomes pesitseme.

 

Elas kord riidekapp…

Kui me majas remonti tegime, siis ostime sinna meie magamistuppa kasutatud täispuidust mööbli, mis nägi kasutatud välja ka. Seetõttu kapi sünnilugu ei tea, aga meie juurde tuli ta üsna plekilisena ja nii teadsin juba esimese kohtumise järel, et kogu mööblikomplekt saab kerge uuenduskuuri.

Paraku remont venis ja kappidega tegelemiseks polnud majas ruumi. Hiljem polnud enam aega, sest tahtsime võimalikult kiiresti sisse kolida ning mööbli uuenduskuur polnud enam prioriteet. No ja kui olime juba sisse kolinud, siis polnud jälle kappidega tegelemiseks ruumi. Mitte et praegu oleks olnud ruumi laiutada.

Igatahes korterisse kolimise järel oli valgusküllases magamistoas plekilise mööbli nägemine nii valus, et üsna kiiresti leidsin end Ehituse ABC kassast, korvis 18 kapinuppu, mitu pakki lihvimispaberit, 2,7 liitrit mööblilakki ja vahendid laki peale kandmiseks. See läks maksma 90 eurot, mille eest said uue välimuse öökapid, kummut, väike kirst, riidekapp ja kerge värskenduse sai ka kirjutuslaud, mis oli juba eelnevalt lakiga samas toonis.

Desktop2

Päris kirju olukord, aga asi on lihtsalt erinevates valgustes ja kaamera seadetes, tegelikult olid kõik asjad enne tumedaks tõmmanud männi tooni ja hiljem helepruunid. Kummuti õige toon ja uued nupud:

11

Väikeste mööblitükkidega ei olnud palju tööd, lihtsalt ebamugav oli neid magamistoas tuunida. Suurem töö ja veel suurem ebamugavus kaasnes riidekapi uuendamisega.

Kapp on 2,2 meetrit kõrge ja 2,5 meetrit lai ning oli viimistlemata, mis tegi töö veel raskemaks, sest lakk imbus kohe puidu sisse ja suurt pinda oli keeruline lakkida nii, et tulemus jääks ühtlane. See ei jäänudki ühtlane.

19

Enne.

18

Kui uksed said eest võetud, siis vastu vaatas paras korralagedus. Sorteerisin välja nii väikseks kui ka suureks jäänud riided ja sättisin allesjäänud asjad korralikult ära, et need siis tolmu ja laki eest kinni katta. Ma lihtsalt ei tahtnud teha kappi päris tühjaks, et siis elutoas riidehunniku otsas istuda. Niigi väljasorteeritud asjad jäid ühte ja teise nurka hunnikusse.

17

16

Lihvimisvalmis.

15

Esimene kiht lakki kuivab.

14

120 kruvi lahti kruvitud ja uksed lakkimiseks ette valmistatud.

13

No ma räägin, et laiutamiseks ruumi polnud.

12

Kui lõpp hakkas paistma. Uksed sain ette, kuigi jõudsin enne poolele külale kurta, et üksi ma sellega küll hakkama ei saa, aga et oleks kohe proovinud… Jäid veel jamad nuppudega, sest polnud õige pikkusega kruvisid ja uste sees olid üldse ilmatuma suured augud, mis vajasid erilahendusi.

Üks külg jäi nii laiguline, et sinna pidin käekotid riputama, et need vaataja tähelepanu hajutaks. Ühe nagi ostan veel juurde, siis olen tulemusega rohkem rahul:

20

Enne ja pärast:

enne ja pärast

Kuna me oleme liiga koonrid, et mööbitrendidega kaasas käia, siis ilmselt teenib see riidekapp (ja üldse kogu magamistoa puitmööbel) meid meie elupäevade lõpuni. Võib-olla kunagi saavad lihtsalt valge kuue selga (nagu mul oli alguses plaanis) ja näevadki jälle nagu uued välja.

Suletud uste taga

Praegu on see hetk, kus ma teataks ootamatult ukse taha saabunud külalisele peenikese häälega, et kedagi ei ole kodus. Õnneks on kell juba nii palju, et ma enam ei pea külalisi kartma, aga ma ei ole kindel, et ma homme saan end sama julgelt tunda.

Olen kaks päeva tegelenud kapiga ja see aeg on tulnud millegi arvelt. Kui siin veidi ringi vaadata, siis pole raske arvata, mille arvelt:

100CANON3

Ega ma eriti suuremana seda päris elu näidata ei taha. Jah, see on tõepoolest minu päris elu, sest seda juhtub võrdlemisi sageli, et ma sõidan ringi, blogin, nokitsen, loen, kitkun kulme ja teen palju muud koristamise arvelt. Antud loeteluga elamine küll nii seapesaks ei muutu, kui ma just kõiki asju jutti kaks päeva järjest ei tee, aga üsna sarnane oli seis majas elades, kui kevadtööde ajal sai päevi järjest õues tegutsetud. Seda olen varem ka öelnud, et mina ei saanud hakkama sellega, et oleksin hoidnud samal ajal korras aeda ja maja. Mul oli korras aed või maja.

Ausalt öeldes ma muidu ei saagi aru, et ma nii palju käin lastel järel ja jooksvalt koristan, aga kui ma nüüd kaks päeva seda jälle teinud pole, siis… Pildid räägivad enda eest.

Kapi “tuunimine” on nii mahukas projekt, aga selle kõrvalt teised asjad ei jää pausi peale – lapsed tahavad ikka süüa ja seda kolm korda päevas, pesu vajab ikka pesemist (eriti pärast seda, kui öösel oksendati täis kaks masinatäit voodiriideid ja päeval juhtusid teistsugused kõhuviirusega kaasas käivad õnnetused), kassid tahavad süüa ja puhast liivakasti. Ja selle aja  mille kulutasin täna pildipostituse peale, istusin tegelikult pesamuna toas maha, sest täna oli taas see päev, kus ta ei jäänud minuta magama ja magama jäämine ise võttis aega ligi kaks tundi. Kaks tundi!! Kui tema uinus, siis poisid hakkasid juba üksteise järel ärkama…

Minu magamistoas teeb olukorra hullemaks see, et ma sorteerisin kapist välja hunniku riideid, mis lähevad ühel või teisel moel taaskasutusse, mis ei mahu kappi ära või lihtsalt ei peaks seal olema, nagu näiteks Härra neoonkollased töötunked. Aga neile ei ole hetkel muud kohta, kui päeval voodi peal ja öösel voodi kõrval. Kui saan kapiuksed lakitud, siis saab voodi oma kohale tagasi tõsta, pääseb ligi kummutile ja saan suruda üleliigsed asjad voodi alla või kummutisse, mis on niigi üleliigseid asju peaaegu täis. Samas saab täis kott nende riietega, mis leiavad uue koha kaltsuvaipades ja selle saab kummutist omakorda välja tõsta, aga ära viia veel ei saa, nii et see kott jääb kuskile nurka seisma. Igatahes annab tunda, et meil on 20 m2 vähem ruumi, mistõttu on raskem korda luua ja korda hoida.

Ahjaa, kappi koristades avastasin, et reisikohver oli veel pilgeni riideid täis. Mitte lihtsalt riideid, vaid musti riideid, mis sai kolimise käigus pesukorvist sinna visatud… Oma kampsuni, mille olemasolu mäletasin, leidsin vähemalt üles. Ainult triikimisraud ja õmblemisasjad on veel kadunud ja võib-olla miski veel, mille olemasolu ma lihtsalt ei mäleta.

Muidugi on kordades rohkem siis ka koristada, kui kõik lapsed on kodus, sest neil on lihtsalt hämmastav võime neljakesi kõik nii pea peale keerata, et ma tahaksin koristamise asemel lihtsalt ära kolida. Täna tõusid mul kõik ihukarvad vihast püsti, kui kuulsin, kuidas väiksemad oma toas mänguasju loopisid, kõvade paukudega vastu seina, vastu maad. Ma karjusin ja keelasin, aga kumbki ei teinud välja, nad isegi ei kuulnud mind, naersid ja loopisid edasi. See oli nii ärritav, sest ma ei saanud jätta lakkimist kohe pooleli, see oleks muutnud tulemuse laiguliseks (või laigulisemaks), aga ma ei saanud ka rahus edasi lakkida, kui lapsed pöörastena oma tuba lammutasid. Ma saan muidugi aru ka, et neil on maru igav, sest ma pole kaks päeva neist suurt välja teinud. Ainult üks päev veel, siis saan olla jälle täiskohaga ema ja saan toad korda teha.

Täna muidugi koristasime ka, hetkeolukord on tunduvalt parem kui piltidel, aga endiselt selline, et mul oleks piinlik, kui keegi ootamatult külla tuleks. Ma lihtsalt olen liiga väsinud, et korralikult koristada. Tänase tundidepikkuse lihvimise ja lakkimise tulemusena on mu paistes sõrmeliigesed (psoriaatiline artriit) veel rohkem paistes, mu alaselg on kahepäevasest küürutamisest kange ja ma tahaksin ainult teki alla taastuma minna, et siis homme uue hooga jätkata. Endiselt nelja lapse kõrvalt, sest vähemalt kahel neljast on kergekujuline kõhuviirus ja nii ei julge ma kedagi lasteaeda viia.

Aga miks ma juba voodis ei ole. Sest ma ootan, millal nõudepesumasin lõpetab, et saaksin ööseks ukse avada. Sellega enam kaua ei lähe.

Head ööd!

PS! Kes pole veel näinud, siis Facebookis on üks parem pilt ka, kus näeb, et vähemalt üks asi on lõpuks korras – kapi sisu.