Pohhuismi käsiraamat

Pole vist kedagi, kes vähemalt poleks kuulnud raamatust “Kes see Mallukas veel on?”, raamatu ilmumisest ja esitlustest on ajakirjanduses ikkagi omajagu juttu olnud ning raamat ise oli vahepeal nii Rahvaraamatus kui ka Apollos nädala enimmüüdud teos.

Raamatul on hea pealkiri, kas pole? Ma küll raamatust kirjutavate artiklite kommentaare ei lugenud, aga kujutan ette, kuidas enam ei küsinud keegi, kes see Mallukas veel on. Kuidas sa küsid seda, kui see küsimus on juba suurelt välja hõigatud ning vastuse saamisest tuleb 280 lehekülge raamatut läbi lugeda?!

Mulle saatis Mallukas raamatu kingituseks, küllap leidis, et veidi rohkem pohhuismi kuluks ka minu halli argiellu ära. Ei vaidle vastu. Päris kõigega ma aga ei nõus ka ei ole, näiteks keeruliste suhete peatükiga. Sellega olen muidugi laias laastus nõus, et suhe ei peaks olema kui takistusrada, mille läbimine nõuab suuri pingutusi, aga kui elu ise on paras takistusrada ja see mõjutab suhet, siis selle raja koos läbimiseks tuleb pingutada.

Me oleme käinud Silveriga sügavates aukudes ära, seda nii erinevatel aegadel kui ka paralleelselt ja ma kinnitan, et koos on heas palju kergem olla kui halvas. Viimases olen ma öelnud asju, mida ma pole mõelnud ja kuulnud asju, mida Silver pole mõelnud. Me oleme tülitsenud, solvanud, karjunud, vabandanud, nutnud, andestanud, unustanud.

Meie abielus puudus vahepeal mitu aastat stabiilne harmoonia. Kui viimast oli, siis mitte kauaks. Kui see kadus, siis valusate sõnade saatel. Vahepeal oli meie elus kõike lihtsalt liiga palju (majanduslangus, sissetulekute vähenemine, lastega minu vanemate juurde 10m2 magamistuppa kolimine ja enda neljatoalise kodu välja üürimine, Silveri tööandja pankrott, järgmise tööandja poolt naha üle kõrvade tõmbamine, edasi töö, mille palk ei küündinud lubatuni ega katnud isegi igakuiseid kohustusi, pidevad rahamured, Silveri enesehinnangu langus ja loobumine, minu magamatus ja sünnitusjärgsed depressioonid, veel lapsi, maja ostmine, pikale veninud remont ja seejärel majast loobumine, sest väljaminekud kasvasid taas üle pea, aga buumi ajal ostetud korter hoidis meid endiselt vangis ja nii edasi ja nii edasi), selle sees jäi suhe üsna teisejärguliseks ning me olime teineteise jaoks sageli need inimesed, kelle peal saime end välja elada. Kui läks hästi, siis üks püüdis teist toetada, kui aga olime koos augus, siis olimegi koos augus, kummalgi polnud jaksu teist välja aidata.

Sellest kõigest koos välja tulemine nõudis pingutamist. See nõudis kaugemale nägemist. Me adusime, et me tülid said alguse olmemuredest, rahakriisist, magamatusest ja depressioonist, mitte ei olnud asi selles, et meie poleks enam teineteisele meeldinud. Meile lihtsalt ei meeldinud me elu ja me ei saanud selle muutmiseks midagi teha. Oli ikkagi aeg, kus meie maise vara väärtus oli mitmekümne tuhande euroga miinuses ja mingit väljapääsu sellest olukorrast ei olnud. Ma ei saanud isegi oma elu suure summa peale kindlustada, et siis kaks aastat hiljem enesetapp teha ja Silver võlaorjusest päästa. Jah, pidasin seda tol ajal heaks lahenduseks.

Tänaseks on nii sügavad augud minevik ja meie koos oleme veel tugevamad, aga kõik võiks olla teisiti, kui me poleks pingutanud, poleks andestanud.

Heh, viisingi teema sujuvalt meie peale ja kuigi üritasin teha lühidalt, kukkus välja ikkagi peatükk pingutamise käsiraamatust “Kes need kuus Sidrunit veel on?”. Tegelikult see pingutamise osa kehtibki laste kohta ka. Elu lastega ei ole täis ainult puhast armastust, oh ei, aga ma ei tõsta käsi üles ega astu mängust välja, sest mässamist ja kraaklemist on liiga palju. Ma pean mõnikord ikka kõvasti pingutama, et ma ei pingutaks liigselt oma häälepaelu ja peres säiliks mingigi kodurahu.

Minnes tagasi Malluka raamatu juurde, siis raamatu esimene pool oli täitsa põnev lugemine, see oli nagu väga pikk ja ladus blogipostitus lapsepõlvest, vanavanematest, armumistest, rumalustest ja kõigest muust elulisest.

Ma olen muidu tuim tükk, mind raamatud naljalt naerma ja nutma ei aja, aga papa osa juures läks mul silm märjaks küll, sest minul oli samuti maailma parim vanaisa. Tema surmast on möödas juba 19 aastat ja ka mina ei suuda temast siiani kirjutada ega rääkida nii, et ma nutma ei hakkaks. Aeg on seda sügavat haava siiski nii palju ravinud, et ma vähemalt suudan vanaisast rääkida, palju aastaid ei suutnud, sest ma poleks saanud läbi nutu sõnu suust.

Siiani on õhtuid, kus ma nutan end magama, mõnikord igatsusest, mõnikord kurbusest, sest mu peas ei kõla enam vanaisa hääl, kui ma meenutan laule, mida ta mulle laulis. “Tule ääres istun mina, õhus lendvad sädemed…”

Võite ühe korra arvata, kas ma nutsin praegu seda lühikest lõiku kirjutades…

Raamatu teine pool on esimesega võrdselt põnev ilmselt neile, kes soovivad rasestuda, on juba rasedad või mässavad beebidega. Minul on sellest perioodist palju aega möödas ja kõik beebimõtted on kadunud, nii et palju lehekülgi lasin lihtsalt silmadega üle. Mõnele kohale jäi pilk ikka pidama ka, näiteks lausele “võta vastu nii palju abi, kui pakutakse”.

Ma ei tea, mis teema sellega on, aga mitte keegi ei tormanud mulle ühegi lapse sünni järel oma abi pakkuma. Kui ma olin nelja väikese lapsega üksinda kodus, siis keegi isegi ei küsinud Kadrinast läbi sõites, kas mul poest on midagi vaja, kuigi selline väike asi oleks mu elu märkimisväärselt lihtsamaks teinud, sest ma pidin paki piima järel ka koos lastega käima, olid nad siis terved või haiged.

Kui Neljandal oli esimesel talvel periood, kus ta öösel üldse ei maganud ega lasknud ka kellelgi teisel magada, siis me olime Silveriga mõlemad nii konkreetselt läbi, et me lihtsalt plahvatasime ühel varahommikul teineteise peale. Ma ei mäleta, mida me teineteisele ette heitsime, aga Silver ei suutnud enam minuga samas ruumis olla ning läks paukuvate uste saatel õue värsket õhku hingama ja mina jäin tuppa koos Neljandaga nutma. Kui maha rahunesime, siis tõdesime, et me lihtsalt peame puhkama, me ei toimi sedasi, kui magame mõlemad 2-3 tundi ööpäevas. Helistasin siis vähe inimlikumal kellaajal emale ja palusin nuttes, et ta võtaks poisid üheks päevaks enda juurde ja laseks meil Silveriga päevasel ajal välja magada, aga tema oli nõus lapsed võtma alles kahe nädala pärast, sest siis pidi isa sanatooriumisse minema. (Nagu isa kodus olemine oleks takistuseks olnud.) Nii jäigi, pidime ise hakkama saama ja saime ka, aga seda magamatuse hinnaga.

Ma ei ütle, et meid üldse aidatud ei ole. Ikka on, eriti ajal, kui elasime minu vanemate juures ja ma laste kõrvalt erinevatel koolitustel käisin. Mul on lihtsalt eredalt meeles just see kord, kus me Silveriga mõlemad vajasime rahulikumat päeva, et taastuda nii magamatusest kui ka varahommikusest tülist. See oli ka ainus kord, kus ma nuttes abi palusin ja hiljem end vaid alandatuna tundsin, nii et rohkem seda ei juhtunud.

Ma ei heida siin praegu kellelegi midagi ette, ega ma ise ka pole tõtanud õele abi pakkuma, kuigi kujutan ette, et temalgi pole olnud kolme väikesega kerge. Kõigil on lihtsalt oma elud ja ma ei oodanudki kunagi, et keegi tuleks mulle koju süüa tegema või viiks beebi jalutama ja laseks mul samal ajal magada. Minu jaoks oli enda kondiauru najal tegutsemine nii loomulik, et ma poleks Esimese ajal pakutavat abi üldse vastugi võtnud. Neljanda ajal olid lood juba teised, aga selleks ajaks oli meil lapsi nii palju, et vanaemad ei tahtnud neid hästi vastu võtta.

Lapsed on elu õied, siduge nad kimpu ja viige vanaemale!

Muidu mulle väga meeldis peatükk “Iga ema lemmiktoit – teine ema?”. Ma olen juba ammu läbi blogi aru saanud, et Malluka empaatiavõime teiste emade suhtes on kõvasti kasvanud, mitte ainult teiste emade, vaid üleüldse teiste inimeste suhtes.

Enne mõtte jätkamist kommenteeriksin enda poolt lõiku, milles oli tsiteeritud naisi, kes leidsid, et rinnapiim ei saa ära kaduda, see on võimatu. Kinnitan enda poolt, et kõik on võimalik. Ma ikkagi söötsin Esimest viimased 4 kuud ainult ühe rinnaga, kuna teisest kadus piim ära. See ei olnud kõige toredam aeg, sest oli suvi ja mu vasak rind oli paremast kaks korvi väiksem, see vahe torkas sedasi silma, et kuulsin paarilt emalt, kuidas nemad minu asemel lõpetaks üldse rinnaga toitmise ära. Järgmiste lastega olin targem ja andsin neile vasakut rinda kaks korda sagedamini, aga ikkagi oli selle tootlikkus väiksem võrreldes parema rinnaga, millega oleksin saanud mitu beebit ära toita. Seega ei toimi erinevalt mitte ainult naiste kehad, vaid ka ühe naise kaks rinda.

Jätkates nüüd Malluka empaatiavõimega, siis sattusin Malluka blogisse esimest korda, kui ta kirjutas hitleremmedest. See postitus ärritas mind, sest minu jaoks oli see üleolevalt mõnitav, ei olnud ma sel ajal ikkagi ei Perekooli ega blogidesse sattunud, nii et selline terav tekst mõjus veidi šokeerivalt. Pärast seda hakkasin üle päeva nägema, kuidas keegi mõnda Malluka postitust jagas, aga ma ei avanud neid ega saanud üldse tema fenomenist aru.

Seda ma enam ei mäleta, kuidas ma ise Malluka blogi regulaarselt lugema hakkasin, aga mäletan, et olen veel palju kordi tema postituste peale ärritunud või end puudutatuna tundnud. Mul täpne sõnastus meeles ei ole, kuid tean, et võtsin hinge selle, kuidas ta kirjutas, et ta ei mõista, mida teised emad valesti teevad, et nende lapsed nutavad, tema omad küll ei nuta, millest ta järeldas, et ta on hea ema. Mina omakorda järeldas, et olen halb ema, sest minu lapsed on kõik beebieas väga palju nutnud ja mind paar tuhat ööd (absoluutselt ei liialda praegu) magamata hoidnud.

Mind ilmselt riivasidki kõige enam taolised hinnangud, seda ka siis, kui need olid huumoriga kirja pandud. Jätsin sel ajal Malluka blogisse korduvalt kriitilisi kommentaare tema üleoleva suhtumise pärast ja vähemalt korra jätsin ka dramaatiliselt hüvasti, sest ma lihtsalt ei suutnud enam tema must-valget mõttemaailma lugeda. (Lausa mitu päeva ei suutnud.) Võib-olla ma võimendasin kõike enda jaoks üle, olin siis ikkagi veel väga magamata ja masenduses, aga selles ma siiski ei kahtle, et Mallukale on igal aastal lapse saamine hästi mõjunud – hinnanguid on aina vähemaks jäänud, empaatiavõime aga kõvasti kasvanud.

Raamatus ongi ainult see empaatiline Mallukas, kellele olen viimastel aastatel kaasa elanud ja kelle elufilosoofia mulle meeldib. Kui ma oleksin aastaid tagasi hitleremmede postituse asemel lugenud raamatut “Kes see Mallukas veel on?”, siis oleks Mallukas mulle esimesest peatükist alates meeldinud, kuid mul oleks tema paremaks inimeseks kasvamine nägemata jäänud. See kõlas praegu väga vanaemalikult… Lihtsalt, ma olen alati pigem lumehelbeke olnud ja minu jaoks oli masendav, kui pohhui oli Mallukal teistest inimestest, nii et mulle kindlasti meeldib palju rohkem see Mallukas, kellel on pohhui pigem teiste arvamusest.

Mulle väga meeldis lugeda ka seda, millisena näevad Mallukat inimesed tema ümber, nende hulgas ka tema lasteaiakasvataja. Tuleb välja, et Mallukas on pisikesest peale unustamatu tegelane olnud!

Mina näen Mallukas samuti pigem seda inimest, keda näevad tema sõbrad, samas tean, et mõned näevad temas rohkem koolikiusajat. Mulle tundub, et siin on oma osa ka tõlgendamistel, mis saab alguse isiklikust antipaatiast. Olen seda blogipostituse grupis täheldanud, kuidas Malluka tekstile omistatakse külge ründav hääletoon ja enda tekstidega minnakse kaitsepositsioonile. Ma mõistan seda, ka paljud minu arvamused ja hoiakud tulenevad sümpaatiast või antipaatiast isiku enda suhtes, aga ma ei ole pika vihaga, nii et minu antipaatia Malluka suhtes on kasvanud üle sümpaatiaks. Ma ei näe temas juba mõnda aega blogimaailma musta lammast, pada või katelt aga küll, nii et kasvuruumi veel on. Mitte ainult temal.

Tõsi on see, et Mallukas on fenomenaalne, teist temasugust ei ole ega tule! Ekrelased vihkavad teda, lapsed armastavad, ülejäänud vihkavad ja armastavad samal ajal, sest temas on midagi võluvalt rämedat või rämedalt võluvat. Tema pohhuismist tahetakse osa saada, muidu ei oleks Malluka blogi, saated ega kõnealune raamat nii populaarsed. Ma ei tea, võib-olla olekski maailm veidi parem paik, kui meis kõigis oleks natuke rohkem seda Mallukat, kes ei muretse mõttetute asjade pärast ja raamib laste poolt täis soditud seina stiilseks sisustuselemendiks…

Valimistest ja jagamistest

Ma ei arvanud, et ma seda kunagi ütlen, aga ma tunnen Savisaarest puudust. Kui Keskerakond oli tema nägu, siis valimiste ajal hoidsin peast kinni ja mõtlesin, et enam hullemini ei saa … 1nTicsP.jpg Ma olen rahul sellega, et Reformierakond valimised võitis, aga suures plaanis olen pettunud, et EKRE sai nii palju mandaate ja Eesti 200 ei saanud ühtegi. Vabaerakonnast oli ka veidi kahju, kuigi nende programm mind ei kõnetanud, EKRE oma kõnetas lihtsalt veel vähem.

Kui mängida mustade mõtetega, siis kaualubatud uue kriisi saabumisega jääks kõigis hädades süüdi loodav valitsus ja kui selleks saab olema vähem tõenäoline variant kahe gigandi näol, siis nelja aasta pärast pole välistatud, et juba 200 000 inimest arvavad, et peale EKRE pole kedagi valida. tenor-2Kui just ei nähta süüd ka EKRE-l, kes nüüdsest ütleb, mida Eestis võib teha ja mida ei või. Sellisel juhul ennustan järgmisteks valimisteks Eesti 200 edu, neil nüüd rohkem aega ka selle nimel pingutada.

Teisel teemal, siis ma lugesin Paksukese postitust, mis tekitas juba mõtteid, et võtaks ka seekord EBAst osa, Mirjam on ikkagi taustajõuks ja neil isegi parima avameelse postituse kategooria, kuhu sobiks hästi Kuue Sidruni enim loetud ja kommenteeritud postitus …

Aga siis mulle meenus, kuidas Marimelli blogis anti just selle postituse põhjal minu voodielule oma kaastundlik hinnang – nagu keegi teine saaks üldse hinnata, kas seks on minu jaoks hea või sitt – ning kutsuti lugejad arvamust avaldama, kas 13 aastat orgasmita olla on normaalne. Samal ajal imestati, miks sellistel teemadel häbenetakse rääkida … Tõesti, miks inimesed ei taha sedasi hinnatud saada?tenor-3Ma ei tea, kas ma ikka soovin oma postituse või blogiga kuskil osaleda, pigem mitte. Ma muidu leian endiselt, et Blogiauhindade korraldamine on tubli ettevõtmine ja soovitan sellest osa võtta, minul lihtsalt on kombeks asju isiklikult võtta ja siinkohal ei suuda ma eraldata üritust Marimellist.

“Eia jõulud Tondikakul”

Mõnikord ikka veab ka! Tahtsin “Eia jõulud Tondikakul” ammu enne meie jõule ära vaadata, aga Rakveres olid kõik seansid välja müüdud ja ükski päev ei olnud piisavalt hea pealinna sõitmiseks, teisel jõulupühal lihtalt ei viitsinud seda teha, edasi tulid jälle muud käigud, kuni sain teate, et Forum Cinemas kutsub suurpered taas kinno ja just seda filmi vaatama. Ideaalne! Panin meid pikemalt mõtlemata kirja ning 4. jaanuaril vaatasime Coca-Cola Plazas paljuräägitud jõulufilmi ära.

Enne kui filmi juurde liigun, meenutan, kuidas eelmisel aastal samuti 4. jaanuaril Coca-Cola Plazas suurperede seansil käisime, seal pildile jäime ja kuidas ma pärast end kirusin, et ma endaga rohkem vaeva ei näinud. Kirusin muidugi seda ka, kuidas lapsed laualt kohe Fantad haarasid, kuigi me ei lubanud.Suurperede kino Coca-Cola Plaza 201804.01.2018, pilt: Coca-Cola Plaza / fotograaf Rasmus Kooskora

Tänavu pingutasin veidi rohkem (loe: pesin juuksed ja värvisin ripsmed) ning seekord tuli perepilt selline, et patt oleks millegi üle kurta.

Kuna suurtel poistel kukub pea kuklasse, kui nad näevad minu käes kaamerat koos statiiviga, siis on kodused (aegvõttega tehtud) perepildid enamasti sellised, kus poiste näod karjuvad, et nad teevad seda käsu korras ega jaksa oodata, millal see õudus läbi saab. Teine lugu on aga siis, kui kaamera on kellegi võõra käes – kõigil jäävad kaelad kandma ja tehakse viisakat nägu. Aitäh fotograafile ühe viimasa aja ilusama perepildi eest!Suurperede kino Coca-Cola Plaza04.01.2019, pilt: Coca-Cola Plaza / fotograaf Rene Lutterus

Rääkides nüüd Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks pühendatud filmist, siis olin lugenud erinevaid “Eia jõulud Tondikakul” arvustusi, mis andsid lootust üheks heaks filmielamuseks ja samas valmistasid ette ka millekski igavalt klišeelikuks, nii et olin põhimõtteliselt kõigeks valmis.

Ütlen eos, et ma ei pettunud ja igav ei hakanud kordagi, kuigi filmi süžee on tõesti pigem kerge, etteaimatav, klišeelik ja samas ka küsimusi tekitav. Ma filmi alguses päris kindlasti ei heldinud, kui Eia kuskile Tondikaku naabrite juurde võõrast vanameest ootama jäeti ja seda veel vanamehe enda teadmata. Täiesti absurdne olukord, mis mind hetkeks isegi ärritas, aga edasi läks kõik visuaalselt nii ilusaks, et see mõistusevastane algus lihtsalt ununes ära.

Lumised looduskaadrid, loomad, majad, interjöörid, detailid, riided, värvid – kõik on filmis nii ilus ja sellele ilule oleks omakorda justkui pehmelt nostalgiline filter peale tõmmatud. See on tõesti üks ilusamaid kodumaiseid filme, mida vaadanud olen, kuigi visuaalselt see väga kodumaine ei tundugi, vähemalt minus tekitasid paljud kaadrid tunde, et vaatan Rootsi lastefilmi, millele Eesti näitlejad peale loevad. Õnneks Tondikaku talu, Niva, vana T-40 (või mis iganes muu traktor) ja vennad Piusid tõid mind ikka kodumaale tagasi.

Tegelikult on täitsa kodumaine ka Tondikaku muinasjutuline naabermaja, milleks on Käbliku talu suur puhkemaja. Kogu Käbliku talu kompleks on lihtsalt nii imeline, et kui me kord uued pulmad teeme, siis võiksid need toimuda just seal ja vähemalt kolm päeva jutti.Käbliku puhkemajaFoto: Käbliku talu koduleht

Tondikaku talu on palju tagasihoidlikum ja veidi mõnekümne aasta tagusesse aega kinni jäänud, kuid vahvaid detaile jäi sealgi silma, näiteks ei puudunud laualt viimasel ajal väga populaarseks muutunud teeseen. See oli üks asi, mis pilku tõmbas, aga samas minu jaoks võõraks jäi, sest lapsepõlvest ma sellist purki ei mäleta – alles viimase aasta jooksul on need paljude tuttavate kodutesse tekkinud – samas kõik muu Tondikaku interjööris suunas mõtted minevikku, nii lapsepõlvekoju kui ka vanaema juurde.

Minu jaoks oli mõnusalt nostalgiline see stseen, kus Jete otsis eestiaegsest kummutist Eiale paksemat villast mantlit, sest sarnasest kapist otsisin ka mina omal ajal nii ema lapsepõlvest jäänud villaseid ja karvaseid mantleid kui ka vanu häid karupükse, villastest sokkidest ja labakinnastest rääkimata.

Näitlejatest muljetades, siis peaosades olnud lapsed tegid väga head tööd, mul ei olnud kordagi sellist tunnet nagu vaataks “Suletud uste taga”. Vanad kalad olid kõik vanad kalad, kes ilmselt eriti vaeva nägema ei pidanud, sest rollid olid üsna lihtsad. Juhan Ulfsak ja Jaan Rekkor sobisid ideaalselt enda osadesse, samuti Meelis Rämmeld, kes kehastas traktori-Petsi nii tõetruult, et Silver ei tundnud teda kohe äragi ja arvas hetkeks, et mõni kohalik Pets on mängima pandud.

Vennad Piusid olid ekraanil nii lõbusad, et ma täitsa kujutan ette, kuidas nendega võtetel nalja sai.

Tõnu Oja ei too mulle alati “Pätut” silmade ette, aga seekord hakkas peas vana hea tunnusmuusika mängima, kui ta arvas, et koer on kotletid nahka pannud. See oli kuidagi nii … “Pätu”.

Kuigi filmi tempo on rahulik, hoiavad head näitlejaid ja muinasjutuline ilu pilku ekraanil ning mõni stseen võib olla isegi selline, et kisub silma niiskeks, lastel kiskus tegelikult päris märjaks ja see oli midagi uut. Võib vast öelda, et vaatamata lihtsale ja etteaimatavale süžeele on film liigutav ning selles on sõnum, mis võiks jõuda nendeni, kes on täiskasvanute omavahelise keerulise suhte tõttu võtnud lapselt kellegi, kes oleks talle armas.

Mainin ära, et mind absoluutselt ei häirinud filmi lihtne sisu ja ma ei pööraks sellele üldse tähelepanu, kui nii mõnigi poleks oma arvustustes sellele rõhunud. Ehk tõesti jääb “Eia jõulud Tondikakul” igavalt idülliliseks ühele suurele filmikunsti austajale, kes muidu armastab Pöffilt sügavat sisu või raputavat elamust otsida, aga kuna teose eesmärk ongi olla üks muinasjutuliselt ilus perefilm, siis minu silmis on see enda žanri meistriklass ja igasugune nurisemine on liig.

Kui ühes arvustuses “Üksinda kodus” ja “Eia jõule Tondikakul” esimese kasuks võrreldamatuteks peeti, siis ütleksin, et neid ei anna omavahel üldse kõrvutada, ei ühe ega teise kasuks või kahjuks, kuid edaspidi võiksid mõlemad jõulude ajal telekavas olla küll.

Kes pole veel “Eia jõule Tondikakul” näinud, siis soovitame kindlasti vaatama minna ja loodame, et saate sama hea filmielamuse.

Kui keegi on mänginud “Eia jõulud Tondikakul” lauamängu, siis palun jagage muljeid. Esimene partii mänge müüdi läbi, aga ainsa tagasisidena olen leidnud kommentaarid, et juhend on liiga keeruline ja seetõttu pole mängimiseni jõutud.