Tulemused viibriku ehk vaagnapõhjalihaste tooneriga

Ma kirjutasin rohkem kui aasta tagasi “alumisest korrusest” pärast nelja sünnitust ja teate, see on mu viimase pooleteise aasta loetuim postitus. Vaevalt, et uudishimust, mis mul seal all siis toimub, vaid äratundmisest. Probleem on reaalne ja see puudub väga paljusid naisi. Seda tõestavad juba need kümned naised, kes on mulle vahepeal kirjutanud oma muredest ja tundnud huvi viibrikuga saavutatud tulemuste vastu. Tõenäoliselt on sama palju neid, kes ei ole julgenud seda teha ja kes siiani ootavad lubatud järge esimesele postitusele.

Paralleelset viibriku kasutamisega üritasin teha läbi ka “Naise teine süda” kursuse, aga sellega jõudsin ma parimal juhul poole peale. Ma tundsin, et selline asi ei ole ikka minu jaoks. Sellise asja all mõtlen näiteks vaimusilmas kujutamist, et mu nibud on mu silmad, millega ma vaatan enda ümber ja muud taolist. Lugesin ka teiste tagasisidet ja neid naisi, kes ei suutnud kursusega sammu pidada, oli veel, aga samas oli ka neid, kellel oli seda kursust vaja ja kes elasid ülesannete täitmise ajal läbi igasuguseid erinevaid emotsioone kuni nutmiseni välja.

Minu suurim emotsioon oli ehk hämming iseenda suhtes, et kas ma tõesti kinnisilmi kujutan ette, kuidas ma rindadega ümbrust jälgin. Ma ei suutnud päriselt sellise asja sisse minna ja ma arvan, et see on pigem hea – ma tunnen, et mu mõlemad südamed löövad ühes taktis, et ma armastan oma keha ja enda seksuaalsust just sellistena, nagu need on … või õigemini pole need minust kuidagi eraldi, vaid see olengi mina ning selles osas ma eneseabi ei vaja.

Kuigi mul oli harjutusi tehes veidi naeruväärne tunne, siis taolist eneseabi ma ei naeruväärista, nagu ennist ütlesin, sain juba kursuse ajal aru, et on naisi, kes seda vajavad ja Paljas Porgandi postitus ainult kinnitas seda. Küll ei saa sellist eneseabi soovitada, vaid inimese enda sees peab see soov olema ja see minu viga oligi, et ma võtsin selle kursuse vastu puhtast uudishimust, tundmata, et just see ongi see, mida ma aastaid oodanud olen.

Mul oli vaja viibrikut ja seda aparaati soovitan ma küll kõigile, kellel pole vastunäidustusi selle kasutamiseks, aga on nõrgad vaagnapõhjalihased. Eriti soovitan seda Tena Lady asemel, aga arvestama peab siiski sellega, et see vahetus ei käi üleöö. Ma piirdusin küll tavalise pesukaitsme või batuudile hüppama minnes ettenägelikult pataka vetsupaberiga, aga kui mina sain nendest juba mõnekuise kasutamisega lahti, siis on mul usku ka Tena Ladyst vabanemisse.

Ma ei saa öelda, et ma enam üldse ei leki, kui vales asendis aevastan või täis põiega oma kiiremaid jooksusamme teen, aga lekkimine ei ole enam miski, millega ma igapäevaselt arvestaksin või mis paneks mind neid kiiremaid jooksusamme juba eos vältima. Batuudil hüppamist siiski pelgasin ja seda suurem oli mu üllatus, kui ma hüppamise ajal täiesti kuivaks jäin. Ma hüppasin suvel, kui viibriku regulaarsest kasutamisest oli möödas juba üle poole aasta, nii et see tõestas minu jaoks veel kord viibriku kasutegurit.

Kui Silver eelmisel talvel koduseks jäi, siis ma enam ei leidnud seda hetke, kus ma oleks tahtnud seda kasutada. Ma ei häbene tema ees selliseid asju, pigem oli temaga koos elurütm teine ja mõtted mujal. Kui hakkasin uuesti viibrikut kasutama, siis mul suurenes voolus ja ma arvasin, et viibrikul on selles oma roll, nii et jätsin selle taas sahtlisse seisma. Suve alguses panin tähele, et suurem voolus on kadunud, kuid siis läksin juba Soome ja unustasin viibriku maha. Suve lõpus aga leiti 4 cm läbimõõduga tsüst, millele arst pööras oluliselt rohkem tähelepanu kui eelmistele tsüstidele, nii et ma veidi pelgasin ega julgenud enne kontrollvisiiti viibrikut kasutusele võtta. Tsüst oli järgmiseks visiidiks peaaegu kadunud ja viibrik sai rohelise tule nii arsti kui ka minu poolt.

Kokkuvõttes ma jõudsingi kasutada viibrikut regulaarselt ainult kolm kuud, pärast seda kasutasin seda üksikutel kordadel või üksikutel kuudel korduvalt, kuid lühikese ajaga saavutatud tulemused ei kadunud selle pika pausi jooksul ära. Võib-olla väike taandareng on toimunud, sest ma ei ole ise igapäevaselt vaagnapõhjalihaste harjutusi teinud, aga seda on raske hinnata, kuna ma ei saavutanud viibrikuga ka maksimaalset tulemust.

Mida ma saavutasin viibriku kasutamisega? Eelkõige tugevamad vaagnapõhjalihased, mistõttu ei kaasne iga köhatuse, aevastuse, naerupahvaka, jooksusammu, hüppe ja muu sellisega ristis jalgu. Täpsemalt hiljaks jäänud ristis jalgu. Ma tunnetan oma vaagnapõhjalihaseid paremini ja saan neid treenida ebamugavustundeta, ainult et mul ei ole enamasti meeles neid treenida või ma ei viitsi seda pikalt teha. Voodielus läks hea veel paremaks, iseenesest suurejoonelisi muutusi (näiteks orgasmide näol) ei tulnud, kuid tundlikke kohti tekkis juurde.

Samas tekib küsimus, et kus need tundlikud kohad on, kui ma viibrikut ei suuda keskmise võimsuse juures käes hoida, aga sama võimsuse juures ei tunne ma all pea midagi. Eriti hästi tuli tundlikkuse vahe esile siis, kui ma keset elektriimpulssi sedasi asendit muutsin, et viibriku otsik välja tuli ja ma laengu otse häbememokkadesse sain … see oli nii kõrvetavalt valus! Ma tegin elu kiiremaid liigutusi, et sellest “elektrišokirelvast” võimalikult kaugele hüpata ja mu esimene mõte oli, et ma pean seest surnud olema, kui ma SEDA seal ei tunne. giphy

Siin midagi pikemalt kirjutada ei olegi, viibrik tegi seda, mida ta lubas – treenis vaagnapõhjalihaseid. Ma julgen seda soovitada ja ma kasutan seda ka ise edasi, esialgu taas igapäevaselt, et saavutada veel parem tulemus ja sealt edasi korra nädalas selle tulemuse hoidmiseks. Kodulehel enam samasugust viibrikut ei ole, on hoopis 3 uut mudelit ja nende kohta ma väga midagi rääkida ei oska.

Ma tean, et vähemalt paar inimest soetasid pärast mu esimest postitust viibriku, nii et kellel kodus ükskõik milline mudel olemas, siis jagage oma kogemusi. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kellel oleks huvitav neid lugeda.

Bon Merite – luksus loodusest!

Sellest on nüüdseks üle kahe kuu möödunud, kui Bon Merite mulle toreda komplekti kehahooldustooteid kingituseks saatis ja tänaseks on üks toode päris otsas, nii et puhta südame ja nahaga saan öelda, et tegu oli millegagi, mis mulle väga meeldis. Täpsemalt oli tegu kehakoorijaga. Ma ei saa öelda, et õli või kehavõie meeldiksid mulle vähem, aga neid olen kõvasti vähem kasutanud küll, kuigi lõhna poolest meeldivad mulle need isegi rohkem. Asi on lihtsalt selles, et kehakoorija on mu nahka niisutatuna hoidnud ja lisaniisutuse järele pole eriti vajadust olnud.

Kui ma olin laps, siis mul oli allergia tsitruseliste vastu ja ma mäletan siiani, kui raske oli jõulude ajal mandariinidele vastu panna. Ma mõnikord veidikese patustasingi ja siis kratsisin end verele, aga rohkem oli ikka neid kordi, kus ma nii väga oleksin tahtnud mandariine süüa, aga ei teinud seda. Ka siis mitte, kui need olid koolist saadud jõulupakkides. Mandariini ja apelsini lõhn oli see, mida ma sõin, kui tuba oli nende lõhnadest paks. Võib-olla sealt ongi pärit minu armastus magusate tsitruseliste lõhnade vastu ja just seda Bon Merite pakub – nii armastust kui ka meelierutavaid tsitruseliste lõhnu. img_6038Tühi on too Bon Merite kreemjas kehakoorija kookose ja ylang-ylangiga. Ma ei olnud varem sellisest taimest nagu ylang-ylang kuulnud, aga nüüd lugesin, et selle taime lõhna peeti juba iidsetel aegadel armastuse ja sensuaalsuse lõhnaks. Kehakoorija lõhnabki sensuaalselt, kookose lõhna seal ei ole, on vaid kookose head omadused. Mulle meeldib muidu kookose lõhn ka ja kunagi ostsingi odava kehakoorija, mis lubas magusat kookose lõhna, aga tegelikult lõhnas toode väga keemiliselt ja lisaks olid koorivad terakesed liiga teravad, nii et pettusin korralikult ja see jäi üldse mu viimaseks kehakoorijaks. Bon Merite kehakoorija üllatas aga nii positiivselt, et ma kingin endale jõuludeks uue potsiku ja ilmselt algavad mu jõulud üsna vara, sest mul tekkis tootest sõltuvus ja ma ei jaksa õige päevani oodata.

Mis mulle toote juures meeldis? Esiteks lõhn, aga tegu on siiski üsna spetsiifilise lõhnaga, nii et võimalusel soovitan poes toodet nuusutada, sest mu emale see lõhn näiteks väga ei istunud. Vastu ka ei hakanud, aga ei olnud midagi sellist, mis oleks lõõgastanud. Mind lõõgastas ja ma nautisin koorimise protseduuri ajal levivat lõhna, mis tekitas tunde, et olen spaas. Teine variant on apelsiniga kehakoorija, mis ilmselt on kindla peale minek, kui tsitruseliste lõhnad meeldivad. Selle ma kavatsengi omale sussi sisse poetada, aga tagasi juba järele proovitud kehakoorija juurde.

Koorija juures meeldis mulle lisaks lõhnale selle pehme koostis, terad ei olnud liiga teravad ja sulasid kiiresti ära. Oma asjatundmatu sõnastusega ütleksin, et teraline kehakoorija muutus lõpuks libedaks õliks ja pärast loputamist-kuivatamist jäi keha tõesti siidiselt pehmeks ning meeldivalt lõhnavaks. Kõige paremini tunnetasin kehakoorija toimet oma kalli Härra selja peal, mis on alati kare, täis igasuguseid pisikesi punnikesi ja kärnakesi, aga pärast ühekordset koorimist oli ta selg siidiselt sile ja see siledus kestis pikalt.

Ma olen kindel, et teine kehakoorija on sama hea ja soovitan julgelt nende peale mõelda, kui teemaks on mida naisele/emale/õele/sõbrannale/iseendale jõuludeks kinkida. Ma pead ei anna, aga hind peaks vist jääma kuskile 10-13 euro vahele, mis on minu viimase 5-eurose kehakoorija kõrval üsna kallis, aga oma hinda igati väärt, sest toode on tõepoolest luksus loodusest! Selle raha eest saab oma nahka umbes 2 kuud hellitada (seda väidan oma kogemuse põhjal, kus kasutasin koorijat 1-3 korda nädalas, mõnel nädalal lisaks Härra peal ka). 

Kui märkasite, siis teised kaks toodet on testerid, millest õli oli mul au proovida enne, kui see üldse müügile jõudis. Tegu on Chia seemne ja apelsini kehaõliga, mis lõhnab sensuaalselt apelsiniselt, mitte eriti magusalt. Vahemärkusena ütlen, et 1. detsembril loositakse üks kehaõli Bon Merite Facebooki lehel välja ning osalemiseks ei pea midagi laikima ega jagama, tuleb vaid vastata küsimusele, millega külmal ajal oma nahka niisutad.
Kehaõli jätab keha õliseks, nagu õli seda teeb, aga imendub nahka kiiremini kui kehavõie. Ühtemoodi hästi niisutavad mõlemad, samuti kulub mõlemat vähe, aga lõhnavad nad erinevalt. Mõnel päeval meeldib mulle rohkem kehaõli lõhn, mõnel päeval kehavõide lõhn, oleneb tujust ja just selle järgi oma valiku teengi.

Mandariini kehavõie lõhnab isuäratavalt magusalt, veidikese isegi jõuluselt ja kuigi võie tundub alguses – vabandage taas mu asjatundmatud sõnavara – kõva, siis tegelikult see sulab hästi ruttu pehmeks ning seda on kerge nahale kanda. Mul on olnud aastaid tagasi kogemus Palmersi kehavõidega ja see oli küll selline kraam, mida andis kõhunahka masseerida, aga Bon Merite kehavõie on nahal nagu sulavõi. Olen sellega niisutanud ka lapse nahka, mida vaevab vahelduva eduga atoopiline dermatiit ja see on olukorra paremaks teinud. Eelistan seda kookosõlile, kuigi viimane aitab ka väga hästi, aga õli jätab naha õliseks ning päris korpas nahka ei taha see kohe hästi sisse imenduda, võie jääb nahal rasvane ning sobib hästi just korpas nahale.

Nii kehakoorija, -õli kui ka -võie lõhnavad imeliselt ning minu jaoks teeb asja heaks just see, et nende tugevate meeldivate lõhnade taga on kõik täiesti looduslik. Viimane on see, mistõttu julgen tooteid kasutada ka laste peal, mitte igapäevaselt, sest seda ei ole vaja, aga kui kellelgi muutub nahk kuivaks või atoopiline dermatiit annab endast märku, siis õli ja kehavõie on ka nende peal käiku läinud. Mõju on olnud ainult positiivne.

Bon Merite FB lehel on toodete koostiste ja omaduste kohta rohkem infot ja õnneks erinevaid tooteid pole üldse palju, pigem vähe, nii et silme eest kirjuks ei lähe ja valikut on kerge teha. Lisan siia ka Bon Merite Facebooki lehelt näpatud pildi, kus on näha kogu tootesari ja nagu näete, siis selles hunnikus on tegelikult ainult viis erinevat luksust loodusest.14712784_1192327984166930_4330996378488423750_oPs! Tänasel tähtsal päeval lõhnab mu kehavõitatud nahk magusalt mandariiniselt nagu lapsepõlve jõulud, lisaks olen nahka pannud kilo mandariine ja õhtul toome välja jõulukaunistused ning viime end pühalikult jõulumeeleollu.

Head esimest adventi!

“Alumine korrus” pärast nelja sünnitust…

Kui keskmiselt pooleteise aastaste vahedega nelja lapse sünnitamine on organismile mingi jälje jätnud, siis seda põhiliselt nabast allpool. Peale selle, et ma ei näe enam välja nagu 15-aastane neitsi, ei saa ma näiteks batuudil hüpata, sest kõik, mis põie sees on, loksub iga hüppega välja ja seda ka siis, kui olen vahetult enne vetsus käinud ega tunne vajadust uuesti minna. Sellele murele olen üsna lihtsa lahenduse leidnud, enne batuudile ronimist topin lihtsalt pool rulli vetsupaberit püksi. Või kas see ikka on lahendus…

Ma tean küll, et lahendus on vaagnapõhjalihaste treenimine, teenimine ja treenimine. Ma olen üritanud lihaseid pinguldada ja lõdvestada, pinguldada ja lõdvestada, aga see ajab mind iiveldama. Paar esimest korda on talutavad, aga sealt edasi hakkab süda läikima ning iga järgmise pinguldamisega läheb olemine hullemaks, kuni ma lihtsalt ei kannata ebamugavustunnet välja. Võimalik, et ma ei pingulda üldse õigeid lihaseid või lihtsalt ei tee seda õigesti, aga igatahes ei suuda mina oma vaagnapõhjalihaseid treenida igal ajal ja igal pool, kuigi räägitakse, et see just nii lihtne ongi, et pingulda ja lõdvesta kas või kassajärjekorras.

Kuna kõige tavalisem pinguldamine oli liialt ebamugav, siis katsetasin erinevaid harjutusi, millega lootsin keskenduda rohkem tasakaalule ja hingamisele kui lihaste pinguldamisele. Tulemus oli sama, nii et lõin käega ja mõtlesin, et las siis olla, tuleb aevastades tilk püksi, siis tuleb, nagunii ma kuigi sageli ei aevasta. Noh, läks paar last mööda ja tilgad hakkasid tulema ka köhatades, naerdes, kükitades, joostes ja isegi voodis teatud poosides, mis on tänaseks kavast väljas.  Ma olen püüdnud läbi iiveldustunde aegajalt ikka pinguldada ja lõdvestada, kuid kunagi ei ole ma suutnud seda teha paarsada korda päevas nagu soovitatakse.

Nüüd kevadel otsustasin proovida tupekuule, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest need lihtsalt kukkusid välja, seda isegi siis, kui ma enda arvates täie jõuga neid kinni hoidsin. See mõjus mulle šokina, sest ma ei arvanud, et mu vaagnapõhjalihased nii halvas seisus on.

Teadsin, et üks asi on veel, mida ma ei ole proovinud, aga mis on eelmisest sügisest alates mõttes olnud. Otsisin välja Pere ja Kodu artikli, kust ma tolle ühe asja kohta lugesin, aga see ei olnud lihtne, sest mul ei olnud meeles, mis selle asja nimi on. See oli tegelikult juba vähemalt kolmas kord, kui ma tolle artikli üles otsisin, aga sellele ei järgnenud midagi, sest mul oli raske uskuda, et mingi väike aparaat võiks aidata vaagnapõhjalihaseid treenida. Õigemini ma uskusin, et see võib nii olla, aga kuna välismaa foorumites on kirjutatud ka vastupidist, siis kartsin, et mina olen kindlasti see, kellele see ei mõju või kui mõjub, siis ajab ikka iiveldama.

Mõtet ma siiski peast ei saanud. Suve keskel võtsin julguse kokku, otsisin taas välja, et tolle ühe asja nimi on viibrik, müüakse seda veebilehel Mina olengi naine ja kirjutasin sinna oma murest. Katri vastas kiiresti pikalt ja põhjalikult, kuidas neli sünnitust viie aasta jooksul on lihastele nii suur koormus, et need enam iseenesest ei taastu, kuidas tupekuulid teevad nõrkade lihaste korral pigem kahju ja kuidas suure tõenäosusega viibrik üksinda lõplikku taastumist ei toogi ning pakkus, et võiksin lisaks seadme kasutamisele läbida tema loodud E-kursuse “Naise teine süda”. Ma korra kõhklesin, ikka selle iiveldustunde pärast, aga samas pakkus kursus mulle huvi, eriti järgnev sisu:

  • Hingamistehnika, mis on vajalik korrektseks treenimiseks, lõdvestumiseks ja sügavate orgasmide saamiseks
  • Juhised korrektse kehahoiu saavutamiseks ja selle jälgimiseks
  • Igal nädalal kolm uut harjutust vaagnapõhjalihaste, kõhu süvalihaste, selja-, tuhara- ja reielihaste treenimiseks
  • Igal nädalal uus hingamistehnika ja visualisatsiooniharjutus, et äratada endas naiselik vägi
  • Naiselikkus tšakrates ja kuidas õppida juhtima oma emotsioone, mitte olla nende ohver
  • Seksuaalenergia liigutamine ja suunamine kehas
  • Seksuaalne tundlikkus ja selle tõstmise praktikad
  • Naise kaheksa orgasmi

Mis seal salata, ma olen üks nendest naistest, kellel on selle suure O-ga veidi probleeme ja seega see teema pakub mulle huvi. Kui tugevamate vaagnalihastega kaasneb tilgavaba aevastamisega ka veel parem (et keegi ei arvaks, et praegu on halb) seksuaalelu, siis see on ainult tore boonus.

Eile lugesingi kursuse materjalidest, et kui näiteks turiseisu ajal väljub tupest õhk, siis on lihased nõrgad ja paraku oli see üks põhjus, miks mulle põhikoolis ei meeldinud kehalise kasvatuse tund, sest minul juhtus seda pidevalt. Kes ei tea ega ole kogenud, siis see õhk ei välju diskreetselt, vaid korralikult plärisedes. Nii et mu lihased olid nõrgad juba enne lapsi, kui ma ise olin veel laps…

Kursuse juures ma hetkel pikemalt ei peatu, sellest on aega kirjutada viis nädalat, sest just nii kaua see kestab, aga viibrikul tahan küll veel selles postituses pikemalt peatuda. Saage tuttavaks, see on viibrik:IMG_4217

Viibrik ehk vaagnapõhjalihaste tooner on meditsiiniliselt testitud seade intiimlihaste treenimiseks. Ta on üks efektiivsemaid vahendeid lihaste esmaseks tunnetamaõppimiseks ja uriinipidamatuse “kiirabiks”. Seadmel on erinevad programmid nii stress-, sund- kui segainkontinentsi leevendamiseks kui ka lihaste toonuses hoidmiseks. Lisaks lekkeprobleemide leevendamisele on viibrikul ka üks eriline lisaboonus – ta aitab tõsta intiimlihaste tundlikkust. 

Naljakas mõelda, kuidas selline seade minus elevust tekitas. Olen viibriku peale ligi aasta aega mõelnud ja nii hea tunne oli seda lõpuks käes hoida. Kusjuures kursuse materjalis oli veel kirjas, et keskmine naine kannatab oma murede käes 10 aastat, enne kui julgeb abi otsida ja ma täitsa usun, et see võib nii olla, sest mina hakkasin muret tundma juba 8 aastat tagasi, kui ma kolm nädalat pärast esimest sünnitust ei tundnud seksi ajal mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, ma isegi ei saanud aru, kui akt algas… Ja ma veel kartsin, et õmbluste pärast on valus! Tundlikkus taastus ikka väga aeglaselt ja kuigi see lõpuks taastus isegi tundlikumaks, siis muud mured jäid ning süvenesid iga lapsega, kuid ma pöördusin alles nüüd, kolm aastat pärast neljandat sünnitust, kellegi targema poole.

Igatahes ei hoidnud ma viibrikut ainult käes, vaid 20 minutit seal ka, kus seda hoidma peab ehk vagiinas ja see oli päris huvitav kogemus. Kardetud iiveldustunnet ei saabunud ja see tegi asja minu jaoks veel põnevamaks. Alustasin mixed programmiga intensiivsusega 40 (skaalal 1-99), sest see oli alustuseks soovitatud number, aga ma ei tundnud sellega midagi, mis oli veider, sest pihus tundsin surinat juba number 20 juures. Tõstsin intensiivsuse 60 juurde, sest see oli teine number, millega mõned naised alustavad, aga tundsin vaid kerget tukslemist, 75 juures tundsin juba lihaste tööd ja samal ajal lugesin rahulikult kasutusjuhendit. Ilmselt oleksin pidanud Katrit kuulama ja viimasest alustama, sest programmi keskel jõudsin sinnani, kus oli kirjas, et alustama peaks ikkagi väiksematest numbritest, sest vastasel juhul võib endale hoopis liiga teha.
Lisaks tuli välja, et mixed programmiga ei peagi tundma tugevaid kokkutõmbeid, piisabki meeldivast tukslemisest. See oli tõesti meeldiv, mitte erutav, aga omamoodi mõnus, igatahes mitte ebamugav. Teine tunne oli juba programmiga stress, mida katsetasin korra pärast esimese programmi lõppu. Tõesti ainult korra, sest päevas ei soovitata üle 20 minuti viibrikut kasutada ja mul oli 20 minutit juba täis. Selle programmi ajal ei tundnud ma samuti ebamugavust, küll aga korralikke kokkutõmbeid, ei olnud kahtlustki, et viibrik pani lihased tööle.

Kasutusjuhendis oli veel kirjas, et kasutegur on suurem, kui ise ka kaasa aitan ja nii ma impulsside ajal “haarasin” otsikust kinni. See oli üllatavalt kergem kui ilma viibikuta, minu arvates ei olnud üldse nii palju lihaseid haaratud kui muidu, mis ilmselt kinnitabki seda, et ma ei tunneta õigesti oma lihaseid ja seetõttu pole mulle harjutused istunud.

Pärast seda esimest katset tundsin veel mõnda aega, et vaagnapõhjalihased said trenni, seda vist isegi liiga palju, sest pärast katsetamist tundsin mitu tundi pissihäda ja jooksin vetsu vahet, mis pidavat olema märk ületreenitusest. Seega tuleks kinni pidada 20 minuti piirangust ja alustada madalama intensiivsusega, nagu kasutusjuhend ette näeb. Katri ütles ka, et ilmselt pingutasin üle ning lisas, et urge programm aitab lihastel lõdvestuda, seda lugesin küll alles täna hommikul, kuid edaspidi tean.

Täna  ei ole ma veel jõudnud viibrikut kasutada, sest minu vabast ennelõunast ei tulnud midagi välja. Nimelt otsustas mu õetütar just täna hommikul sündima hakata ning emale oli kuus lapselast veidi liiast, nii et mind aeti varakult üles ja kutsuti lapsi karjatama. Nüüdseks olengi juba veidi üle kahe tunni olnud kolmekordne tädi ning ema ja isa on sama kaua olnud seitsmekordsed vanavanemad! Jeee!

Iseenesest ootan juba tänast viibriku seanssi ja tunnen põnevust tulemuste ees, mis peaksid endast vaikselt märku andma 2-3 nädalat pärast. Kui märkan esimesi tulemusi, siis kindlasti jagan neid siin ja loodan, et kellelegi on see info kasulik. Ma olen viibriku kohta palju infot otsinud, aga Eestis on see vist veel nii uus asi, sest foorumites kirjutatakse sellest väga vähe (samas ainult head), nii et ma pole leidnud põhjalikke kasutajakogemusi. Jagan siis ise põhjalikult oma kogemust ja seda nii viibriku kui ka kursuse puhul.

Kui veel kursusest rääkida, siis eile tundsin, et ma olen ületanud mingi nähtamatu seina enda ees. Peale selle, et ma vedelesin voodis, viibriku otsik minu sees elektriimpulsse andmas, keskendusin ma hiljem kinnisilmi oma yonile (vagiina sanskritikeelne vaste), mõtlesin sellele, milline ta välja näeb nii seest kui väljast, kus asuvad emakas, munasarjad ja nii edasi, milline võiks olla selle lõhn ja maitse, milliseid tundeid mu yoni minus tekitab, kas ärevust erutust, surinat, ebamugavust, tõrksust või midagi muud. Ma ei ole varem midagi sellist teinud. Ma ei pea silmas keskendunud enda yoni peale mõtlemist, vaid üldse sellist… Ma isegi ei tea, kuidas seda nimetada. Ühesõnaga on see minu jaoks selline vaimne tegevus, millega ma tegelenud ei ole ja seda huvitavam oli end antud olukorras leida.

Ma tahaksin postituse veel pikemaks venitada, aga siis te vist keegi ei jõua lõpuni lugeda, nii et tõmban joone alla ja küsin, kas te olete viibrikust kuulnud või seda isegi kasutanud? Kui olete kasutanud, siis pajatage mulle oma kogemusest.

Kui ei ole viibrikust midagi kuulnud, aga tundub põnev aparaat, siis SIIT saate seadme kohta rohkem infot ja Facebookis on võimalik viibriku sõbraks hakata. Kursuse ja erinevate ürituste kohta leiab samuti infot nii kodulehelt kui ka Facebooki lehelt Mina olengi naine.

Üldiselt peetakse antud teemat vist delikaatseks, aga mul on selline poolpidune valehäbifilter, et häbi on, aga ei tunne, nii et kui on küsimusi seoses viibriku kasutamisega või kursusega, siis küsige julgelt, vastan avameelselt. Kui kohe ei oska vastata, siis mõne aja möödudes ehk oskan.

PS! Panin küll selle postituse kategooriasse “naiste värk”, aga tegelikult on see meeste asi ka ja nemad (nagu ka naised) saavad näiteks anaalotsikuga tugevdada lihaseid, kui on hoopis teistsugused lekkimismured.

Viis nädalat Placent Activ toodetega – olen vaimustuses!

Ma olen nüüd viis nädalat kasutanud Placent Activ ampulle ja neli nädalat šampooni + palsamit ning ma jäin nendest kohe alguses sõltuvusse, sest minu juustega teevad need imet. Ma šampooni ja palsami osas veidi kõhklesin, sest nende kohta leiab päris palju negatiivset tagasisidet, aga otsustasin need ikkagi oma juuste peal järele proovida, mis osutus õigeks otsuseks. Esimesest pesukorrast alates püsivad juuksed kauem puhtad ja ma ei pea enam iga päev pead pesema, et kasitud välja näha.

Kui ma varem pesin pead esmaspäeva hommikul, siis teisipäeva hommikul vaatepilt peeglis juba karjus uue pesu järele. Kui pesin esmaspäeva õhtul, siis nägin terve teisipäeva talutav välja, aga kolmapäeva hommikul oli viimane aeg uuesti pead pesta. Nüüd püsivad juuksed veidi kauem puhtad, mis paljude jaoks on ikkagi liiga sage pesemine, aga minu jaoks on see suur asi, kui esmaspäeva hommikul pestud pea näeb veel kolmapäeva hommikul talutav välja ning veel neljapäevalgi kannatab üle pea kammitud hobusesabaga peeglisse vaadata.

Vahepeal olen käinud ka sedasi saunas, et pole pesemisasju kaasa võtnud ja olen juukseid vaid veega loputanud ning need pole rasvaseks jäänud. Varem nii lihtsalt need asjad ei käinud ja ainult veega loputamise järel tulin saunast välja rasvasemate juustega, kui sinna minnes.

Šampooni ja palsami juures ongi minu jaoks suurim pluss see, et mu juuksed püsivad kauem puhtana, aga lisaks on need siidisemad ja läikivamad, nii et minu loomulikele keskmisest rasusematele juustele sobivad need väga hästi. Kuskil jäi silma, et kellelgi piisas palsamist ainult kuueks korraks. Võib-olla olid tal maani juuksed, sest ma olen kasutanud šampooni ja palsamit kuu aega ning üle poole on veel alles, seega peaksin saama nendega hakkama vähemalt kaks kuud ja natuke peale.

Ampullidega olen ka väga rahul, need teevad juuksed eriti siidiseks. Minul annab vahe hästi tunda, sest mul on tegelikult kahused juuksed, aga Placent Activiga on kahusus kontrolli all.

Kui nüüd rääkida sellest, kas juuksed viie nädalaga silmnähtavalt kasvanud on, siis mina näen, et on, aga viie nädalaga kasvavad juuksed nii või naa vähemalt sentimeetrigi. Ma pakun, et mul on kasvanud vähemalt kolm, aga siiski pole see sensatsiooniline juuksekasv. Beebijuukseid märkasin paar nädalat tagasi ja siis olid need mitu sentimeetrit pikad, nii et pigem olid need hakanud kasvama enne Placent Activ`i või siis viimane pani beebijuuksed kiiresti kasvama.

Kuna mul on juuksepiir hõre, siis ampulli sisu määrisin esmalt mõlemale poole juukselahku juuksepiirile ning edasi liikusin kõrvadeni ja saigi vedelik otsa. Seda märkasin küll, et need kaks salku, mis alati esimesena (ja kõige rohkem) vedelikku said, kasvasid kiiremini, seetõttu hakkasin paar nädalat tagasi ainult juuksepiiri turgutamise asemel juuksevedelikku ühtlasemalt üle pea kasutama.

juuksed 1

juuksed 2

Ühesõnaga pikkuses ja paksuses suuri muutusi ei ole, aga juuste väljanägemises küll ja seetõttu kasutan Placent Activ`i kindlasti edasi, aga mitte igavesti, sest see mind veidi häirib, et tegu pole päris loodusliku asjaga. Praeguse seisuga on Placent Activ`i tooted siiski parimad, mida kunagi kasutanud olen ja seetõttu ei kibele neid millegi uue vastu vahetama.

Varem oli Aravoni kodulehel šampooni, palsami ja ampullide komplekt 24 eurot millegagi, nüüd on 36 eurot, nii et sealset komplekti ma enam soovitada ei saa, aga silma jäi, et neil on hetkel ripsmeseerum poole soodsam ja selle hinna eest saab veel kaks ripsmeseerumit! Ei saa öelda, et mind see pakkumine praegu ei kõneta, sest ripsmed on mul ka hõredad. Pikkuse üle ei saa kurta, kui, siis ainult selle üle, et värvituna käivad need vastu silmalaugusid ja määrivad. Nii et mul on pikad ja hõredad ripsmed, mis näevad värvituna välja nagu pikalt hooldamata kunstripsmed, millest on järel ainult üksikud karvad.

Aga minnes tagasi juustele mõeldud toodete juurde, siis ühe hea pakkumise ma komplektile leidsin. Kes tahab Placent Activ`i šampooni, palsami ja ampullid enda peale ära katsetada, siis Ilukutse e-poes maksavad need kokku 24.90 €.  Kes tervet komplekti ei taha proovida, siis kahupeadele julgen küll ampulle väga kiita ja soovitada ning need on ka Ilukutses hetkel soodushinnaga (8.90 €).

Igaks juhuks mainin, et kingituseks ei saanud ma midagi ja selle postituse eest palka ka mitte, nii et kogu tekst on 100 % kallutamata.

Fototõestus, et kupumassaaž vähendab tselluliiti.

Ma näen peeglist, et kupumassaaž on tselluliiti vähendanud, ma tunnen seda ka käte all, aga katsu see pildile püüda. No tõesti! Siis, kui on vaja tselluliit pildile saada, siis näevad reied nii siledad välja, et jutt minu jubedast tselluliidist tundub tugevalt liialdatud.

Võtame näiteks päevavalguses tehtud pildi:

IMG_6930

Apelsininahk paistab küll, aga mitte nii hulluna, et see võiks läbi pükste tajutav olla. Okei, proovime siis kunstvalguses välguga:

IMG_6949.JPG

Tekib küsimus, et mille üle ma siin üldse kurdan, ah? Aga proovime ilma välguta:

IMG_6960

Juba tõesem! Naljakas, et praegu ei pea ma neid pilte pooltki nii hulluks, kui kolm nädalat tagasi. Praegu vaatan isegi seda pilti, et pole midagi katastroofilist. Aga muidugi, kui saab valida, kas tselluliidiga või ilma, siis eelistan viimast ja sinna poole ma vaikselt teel olengi.

12

Ümbermõõte ma ei võtnud, aga need märgatavalt vähenenud ei ole. Kaal on langenud kilo kuni poolteist, see on loomulik talverasva kadu, sest ma pole selle nimel ise midagi teinud. Enne kupumassaaži alustasin koduse trenniga ja tegin seda 3-4 korda nädalas, aga kuna viimased kolm nädalat olen haige olnud ja kuppudega ma ka eriti kauem mässanud ei ole, siis tselluliidiga võitlemise ajal olen trenni teinud 3-4 korda kokku, mitte rohkem. Toitumist pole samuti muutnud, nii et ma võin öelda, et ainult kupumassaaž toimib ka ja ma ei ole seda siiani isegi 5 korda nädalas teinud, kuigi peaks tegema 5-7. Asi pole olnud laiskuses, vaid puhtalt selles, et kätes ei ole olnud haigusvimma tõttu jõudu.

Kehaõlid saavad mul varsti otsa ja siis ma lähen üle kooksorasva peale. Sellega määrisin end eelmisel kevadel hoole ja armastusega ning siis vähenesid nii ümbermõõdud kui ka lohud ja mügarikud. Pakun, et kookosrasv ja kupud võiksid koos üsna head tööd teha. Kellel on näiteks kookosrasv (või mingi muu looduslik õli) kodus olemas ja tahab kupumassaaži proovida, siis saab esialgu ka odavamalt läbi ajada ja ainult kupu osta. Või siis pigem juba kaks, saab kiiremini masseeritud.

Siit leiab ka teiste kogemusi ja mulle endale jäi silma, kuidas Maikenil on kupumassaaž venitusarme parandanudMa võin ka öelda, et venitusarmid mu säärtel, reitel ja puusadel on muutunud paremaks, kuigi need on 8 aastat vanad.

Praegu käib Kupud.ee Facebooki lehel loos, kus jagajate vahel loositakse välja üks kehakupp ja avokaadoõli.

Ma siin nüüd hetkeks tardusin, sest kujutasin ette, kuidas homsest hakatakse minu tselluliidist tagumikku jagama. Kas ma ütlesin minu? Ma mõtlesin ikka ühe sõbranna oma, kes oli nõus katsejäneseks olema. Te ei tea teda, ta siin eelistab anonüümseks jääda ja palub vabandust kõigi käest, kelle silmad valutama hakkasid.

Ma nüüd lähen kordusTV-st Pilvede all vaatama ja sõbranna jalgu masseerima. Tsau!