Majalugude puhul ma elutoani ei jõudnudki. Seekord alustan elutoast, mis on ühtlasi ka köök ja mis laieneb veidi ka avatud esikusse.

Ma hea meelega alustaks 8 aasta tagusest ajast, aga sellest pole mul pildimaterjali ja ega me selles ruumis suurt midagi ei muutnudki – ühte seina kips ja seinapaneelid, mujale värvivärskendused.

Aga saan alustada piltidest, milline oli köök-elutuba enne üürile andmist ja millisena selle jaanuaris tagasi saime.

Vahepeal rändas suur nurgadiivan koos valgete köögitoolide, ruloode ja pliidiga prügimäele. Asemele ostsime uued. Diivani tõime tegelikult majast ja majja soetasime suurema komplekti, et mahuksime terve perega istuma.

Kuna korteris oli juba nii palju mööblit ees, siis me enne ei saanudki kolima hakata, kui üleliigsed asjad olid eest ära viidud. See ka raskendas ja pikendas meie kolimisprotsessi, aga see selleks.

Ma küll eelmisse postitusse juba lisasin ülevaate sellest, millises segasummasuvilas me siin kõike sättima hakkasime, aga kordan end:

Alguses oli küll tunne, et sätitud toad on mägede taga ja miski siin omavahel nagunii ei sobi. Aga kui mööbel juba oma kohale sai ning kastide ja kottide hunnikud hoogsalt kahanesid, siis sai korduvalt mõeldud, et polegi nii hull ja elamine tuleb täitsa kena. Ja tuli ka!

Kuigi köök-elutuba on kitsas, või on mööbel liiga massiivne, on olemine päris hubane.

Sellist avatust pean tegelikult veidi ebamugavaks, kuigi kuueliikmelise perega a`la 8-ruutmeetrises köögis oleks vist veel ebamugavam hakkama saada. Kõige rohkem igatsen ust, mis eraldaks köök-elutuba esikust. Õnneks on lapsed nüüd juba suuremad ja ma ei pea käima kikivarvul, aga päris julgelt ma ka ei kolista nende une ajal pottidega ega pane nõudepesumasinat tööle.
Viimane on tegelikult siis ka häiriv, kui lapsed on üleval ja see on üks miinus avatud köögi juures. Või on meil liiga lärmakas nõudepesumasin.  Teine miinus on muidugi see, et kui süüa teha, siis toidulõhnad levivad üle korteri ja hapukapsast tehes tuleb õhtul ka hapukapsalõhnaliste linade vahele pugeda.

Naljakas on see, et mulle teoorias meeldivad tühjad kapipealsed ja ma ei armasta pudipadi ega üleüldse riiuleid, aga samas ei raatsi ma mitte ühtegi kingituseks saadud nipsasja või vaasi peitu panna, isegi, kui ma tean, et ma ei kasuta neid mitte kunagi. Sama lugu on emotsionaalse väärtusega või lihtsalt vanade asjadega. Majas tekkis side näiteks sellesama kaaluga, mis jäi sinna eelmistest omanikest, aga millest mina ei taha loobuda. Ja kuna majas seisid meil ruumipuudusest vaasid lae all riiuli peal, siis siin sättisin ka kollektsiooni kenasti ülemisele kapirivile ritta. Alguses tegelikult läksid vaasid kappi peitu, aga see tühjus jäi kuidagi häirima. Ja siis ma räägin, et mulle meeldivad tühjad kapipealsed, eks.

See kell pole ka päris minu maitse, aga kuna selle kinkis armas inimene, siis otseloomulikult panen ma selle üles ja pean seda armsaks.

Viimasel pildil siis näide sellest, mida pidasin silmas, kui kirjutasin, et elutuba laieneb veidi esikusse. Esikumööbel on ikka see sama vana, mis on seal olnud 8 aastat ja mis istub sinna endiselt, vaid majast toodud pilt leidis endale seal uue koha ja see sobib sinna väga hästi. Minu seisukohalt on kõik omavahel harmoonias vaatamata sellele, et tegelikult pole olnud millegi puhul erilist valikuvõimalust. Isegi uue halli värvi vaipkatte puhul ei olnud meil alternatiive. Enne oli maas oranž vaip ja oleksin samasugust asemele soovinud, aga kuna ei saanud, siis leppisin halliga ja tegelikult sobibki see palju paremini.

Elutoa hubaseks muutmise puhul kulutasime 0 eurot, kõik oli enne olemas või sai majast toodud. Aga veidikese tahaks kulutada küll ja osta luitunud kardinatele midagi külgedele seltsiks, et kardinad ulataksid ühest seinast teise ega oleks nii “pingul” ees. Hea meelega ostaksin üldse uued kardinad, aga esiteks on need kallid ja teiseks kassid disainivad need kohe ära. Pigem kulutan nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik, et rahul olla.

Teine asi on see, et külmik on väga vana, teeb kõva lärmi ja kindlasti võtab palju elektrit ka. Saaks asemele tuua selle, mis majas oli, aga too on ka 8 aastat vana, plastmass on kollaseks luitunud, külmiku osa “higistab” ja sinna mahub vähe asju, eriti sügavkülma – tahaks päris uut. Samamoodi vahetaks vaid aasta vana pliidi uue vastu välja, sest sellel ütles juba ahi üles, pliidiplaat ei lähe üldse nii kuumaks, et maksimumi peal vesi ägedalt keeks ja see on kitsas ka. Samas laiem ei mahu kappide vahele ja kui püüakski ühte kappi nihutada (mis tähendab, et vuugisegu saab kannatada ja põrandaliistud tuleb lühemaks lõigata), siis võib juhtuda, et uue laiema pliidi ahi sulatab niigi kahjustada saanud usteservad päris üles. Tahaks siis juba uut köögimööblit ka ja päris äge oleks see jälle ise teha, aga see lõbu läheks liiga kalliks.

Siis mõtlen veel põrandalambi peale, et see annaks õhtusel ajal laelampide asemel veidi hubasema valguse, ja igatsen diivanipatju, mida ma ei oska kuidagi praegusesse kompotti valida. Prioriteedid need siiski pole ja hubane on olla ka nendeta.

Ps! Lisasin blogi Facebooki lehele paar uut pilti ja hakkan seal jooksvalt jagama pilte kodu hubasemaks muutmisest ja meie argielust. Katsun lausa iga päev midagi uut lisada, aga seda on natuke veider teha, kui siinsed regulaarsed lugejatenumbrid on kordades suuremad kui Facebooki sõprade arv. Ei tahaks iga kord siin “pee-essitada” ka, kui jälle pilte lisan. Tulge julgemalt blogi Facebooki sõbraks. 🙂