Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab

Lubasin siin alles suure suuga, et hakkan poolikuid postitusi riburada lõpetama ja avaldama, aga läks nagu tavaliselt, elu tuli vahele…

Tahtsin laste vaheajal võimalikult palju enda kooliasju ära teha ning blogile rohkem aega pühendada, kuid siin on ikka vaikus ja kooliasjadega tegelesin ma vaid nii palju, et vaatasin, kui palju on e-kooli x-e juurde tulnud. Ma ei jaksanud isegi uurida, mis sai enne vaheaega tehtud tööst, sest ka selle hinde asemel oli mul x. Siiani on, aga ma endiselt ei jaksa sellega tegeleda.

Ma siin alles väljun apaatsusest ja mustadest mõtetest, milles ma endalegi märkamatult üle kahe nädala olin. Ma isegi ei mäleta, millal (enne tänast) rääkisin viimati vanaemaga, kellele lubasin iga päev helistada. Tean, et see oli laupäeval, aga ei mäleta, kas nädal või kaks tagasi. Pigem kaks, aga tunne on selline, nagu oleks nädal möödas. Aeg ei ole läinud kiiresti, vaid see on lihtsalt kuidagi vahelt kadunud. Või olin ise kadunud.

Ma ei saa rääkida asjast otse… Ma ilmselt ei tahakski seda teha, sest paljud (kes pole olnud meie kingades) leiaks, et me oleme lambad. Mitte et vaatamata kantud kingadele me end ise lammastena ei tunne… Aga me teame, mis on meid viinud sinnani, et oleme jätnud õigel ajal õiged otsused tegemata – varasemalt kogetud ebaõiglus, ebaõnn ja nende tekitatud hirm muutuste ees. Kuhu see viis? Veel suurema ebaõigluse ja ebaõnneni.

Võib-olla kirjutan sellest kõigest kunagi raamatu, aga tõenäolisem on see, et kui see kõik ükskord läbi on, siis ma ei taha seda isegi meenutada, nii et detailideni ei jõua ma kunagi. Ütlen vaid nii palju, et me oleme aastatega kaotanud veel ühe maja. Selle, mis pidi tulema hiljemalt viis aastat pärast eelmise müümist ehk tänavu…

Ma tean, et igasugune mõistujutt on nõme ja parem oleks üldse vait olla, aga samas on see kõik üks põhjustest, miks ma olen mitu aastat siia harva jõudnud ja miks ma olen uuesti paksuks läinud ja miks mu psoriaas on ägenenud ja nii edasi. Ma olen stressisööja, aga viimaste nädalate sündmused ajasid sedasi iiveldama, et mul polnud üldse söögiisu… Ja mina olen kõigest kõrvalseisja… Silver on palju tugevam, võib-olla isegi kõige tugevam inimene, keda ma tean. Olukorras, kus mina oleksin pidanud olema tema tugi, oli tema pigem minu oma.

Silver küsis minult enne, kas mu pisarad on nüüd lõpuks otsa saanud. Ma arvasin, et on, aga pärast eelmist lõiku pugesin Silveri kaissu, sest pisaraid hakkas uuesti tulema. Neid tuleb vahelduva eduga ilmselt veel. Meil mõlemal. Silver on väliselt küll tugevam, kuid seesmiselt on ta veel katkisem, sest tema on alati andnud endast kõik ja rohkemgi veel ega ole mitte millegagi ära teeninud seda halba, mis teda aastaid saatnud on.

Eilegi (pühapäeval), kui ta töökoja juures masinaid parandas, astus talle ligi meesterahvas, kes kurtis, et tal ei lähe auto käima ja palus abi. Silveril oli tol momendil kiire ja ta oli üleni õline ning tolmune, mistõttu ütles ta esimese hooga, et ta ei saa aidata, aga hakkas seda kohe kahetsema. Jooksis siis abipalujale järele, et küsida, kus ta auto on ning sõitis sinna, kui oli end veidi puhtamaks teinud. Kahjuks ei aidanud seal ei krokodillid ega käimatõmbamine, ilmselt oli bensiinipump üles öelnud, kuid ta vähemalt üritas. Selline ta ongi. Alati abivalmis.

Paraku on elu näidanud, et headus ei tule ringiga tagasi, see-eest elavad väga hästi need, kes on seda headust ära kasutanud…

Ma leidsin meie olukorrale vaid ühe seletuse – kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses. Elu on kui õnnemäng ja selles meil tõesti ei ole eriti vedanud, aga meil on väga vedanud armastuses. Meil on vedanud teineteisega, lastega, õdede-vendade ja nende peredega ning loomulikult vanematega. Me kõik oleme terved (Silveri vanemad on küll vähe nõrgema tervisega, aga nad on seljatanud ikkagi vähi või kaks ja on endiselt meiega), meie peresuhted on terved ja meid annab tähtpäevadel ühte ruumi pressida, sest meid on palju ja meid tuleb juurde (juba sellel kuul saab Silver vanaonuks).

Meie suur pere (neli liiget on puudu) + kuus sõpra, kaks nendest päris pisikesed.

Meil on midagi, mida raha eest osta ei saa, ja see lohutab – kuni tragöödiad ei taba inimesi me ümber, vaid ainult rahakotti, seni on kõik korras.

Viimaste nädalate sündmused on ka viinud tegelikult sinnani, et edasi saavad asjad ainult paremaks minna. Kõige hullem on möödas. Lootusest sai küll pettumus ja unistustest kahetsus, aga teadmatusest sai teadmine ja segadusest selgus ning me ei pea enam ketrama aga-mis-kui küsimusi. Pinge pole muidugi päris kadunud ja mõned küsimused on endiselt õhus, kuid laias laastus pole meil pikka aega nii kerge olnud. Viimaste aastatega kaotasime palju, ent viimaste nädalatega oleme võitnud rahu, mida pole kaua tundnud…

24 thoughts on “Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab

  1. Tea, et sa pole üksi ja on palju inimesi, kes hoiavad Teile pöialt!
    Ma tõesti loodan, et saite nüüd veidi rahu ja kaaluga oleme samas paadis, kuid küll ka see number jälle muutub!
    Kallistan kõvasti siitpoolt lahte!

  2. Hei armas Liivi ja perekond!
    Kahju kuulda, et teie asjad pole läinud ootustele vastavalt ja on põhjustanud palju valu ja kurbust. Ma ei katsu teeselda, et saan aru Sinu valust (meil igaühel on see erinev), aga tahtsin Sulle öelda, et toetan Sind ja hoian Sind oma palvetes Jumala ees.
    Kui tohib, lisan siia ühe salmi Piiblist, mis mind kosutab:
    Joosua 1:9 Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!”
    Tänan Sind jagamast oma lugu. Sinu ja Su pere kohta on ikka tore lugeda ja kaasa elada.

  3. Tead, ei pea tugev olema. Kui elu veeretab teele raskused ja see teeb kurvaks ning jõuetuks, siis tulebki nutta. Niipalju kui vaja. See ei lahenda midagi, aga oluliselt kergem hakkab. Ei pea tugev olema, ausalt ei pea! Eriti kui sul on, kellega koos nutta.
    Soovin sulle, et leiaksid jälle üles oma rahu!

  4. Ma küll lõpuni seda mõistujuttu ei mõista aga tea, et sinu ja su perega on paljud. Kui on pisarad siis järelikult on vaja nutta. Ja kui nutt otsas siis edasi…
    Ei pea olema tugev ja kõik plaanid ei pea jääma paika. Lihtsalt nüüd tuleb minna uutmoodi edasi.

  5. vahel tuleb mingitest asjadest loobuda, et saada midagi veel paremat. hoian pöialt, et teil läheks hästi, et tuleks mõni superhea üllatus, mis paneb paika, miks pidi just nii minema!!!

    1. Me viimased aastad ainult loobunud olemegi, nüüd loobusime loobumisest ja isegi, kui see oli vale otsus, on praegu palju parem olla. 🙂

  6. Sa jõudsid oma kirjatüki keskel väga olulise asjani – teil on tegelikult juba nii palju!
    Mina olen veidi vastupidises olukorras, mul on töö, mis mulle meeldib ja mida armastan, rahalise poole pealt ei pea ka hetkel väga muretsema ja tunnen end suht kindlalt.
    Aga mul sisuliselt ei ole perekonda. Läksin mõnda aega tagasi lahku oma pikaajalisest elukaaslasest, üheks põhjuseks see, et me ei saanud lapsi. Viimase kuue aasta jooksul on surnud kolm minu väga lähedast perekonnaliiget, minu ema on alkohoolik ja väga palju mul peale tema lähedasi sugulasi jäänud ei olegi. Koguaeg mõtlen, et miks on nii, et ühes elu aspektis on kõik nii hästi ja siis teises jälle nii kehvasti. Ja kõige hullem on, et selle teise poolega ei saa ise nagu ka midagi ette võtta, et see paraneks…

    Olen sinu blogi alati veidi kadestava pilguga vaadanud. Sul on nii toredad lapsed ja armastav mees, suur ja kokkuhoidev perekond, kellelt saate alati toetust ja abi. Tean, et sellistes olukordades on kõrvaltvaatajana hea öelda, et hinda seda, mis sul on, aga nii see paraku on – tuleb hinnata seda, mis sul on! Ja sul on tõesti palju 🙂
    Sellegipoolest muidugi siiralt loodan, et ka selles teises elu aspektis asjad lõpuks lahenevad ja hakkavad liikuma teile soodsas suunas. Te olete seda väärt!

    1. “Ja kõige hullem on, et selle teise poolega ei saa ise nagu ka midagi ette võtta, et see paraneks…”

      Kahjuks see nii on, aga ma loodan, et sul on see-eest palju sõpru, kes on sama lähedased kui pereliikmed. Või lähedasemadki. 🙂

      “Tean, et sellistes olukordades on kõrvaltvaatajana hea öelda, et hinda seda, mis sul on, aga nii see paraku on – tuleb hinnata seda, mis sul on! Ja sul on tõesti palju 🙂”

      Sa ei ütle midagi valesti, oskame praeguses olukorras ka ise näha kõike seda, mis meie elus on tegelikult väga hästi. 🙂

  7. Ma usun, et õudne lõpp on alati etem kui lõputu õudus. Liitun eelmise kommentaariga, et elus juhtub tihti, et kui sulguvad ühed uksed, siis see annab võimaluse uute uste avanemiseks. Olen seda ise kogenud ja näinud seda ka kõrvalt. Kindlasti ei aita need kommentaarid sind kuidagi, aga ehk tibanatuke ikka.

  8. Ikka aitavad siinsed kommentaarid, isegi väga.

    Ja tõepoolest, õudne lõpp on kõvasti etem kui lõputa õudus, viimase järel annab õudne lõpp isegi mõnusa kergendustunde. Olgu, mis oli ja jäägu tulemata, mis oleks võinud tulla, vähemalt on see läbi. 🙂

  9. Ohh… Pikk pai. Ma selle kodu teemaga suhestun eriti teravalt, sest ma ju kümme aastat ootasin… Ma tean, mis tunne see on… Ja kõige selle juures ei olnud mul selliseid jamasid nagu teil (st nii palju, kui ma ridade vahel välja loen, mul pole ju õrna aimugi, mis täpselt). Ja see ootamine oli ikkagi neetult väsitav. Ja kohati masendav.

    Nii et ma hoian kõiki pöidlaid ja varbaid, et nüüdsest läheks paremini. Mul endal pidi aastate jooksul õige mitu ust sulguma, et need õiged saaks avaneda. Praegu mulle meeldib ikka naljaga pooleks öelda, et ma olen elav näide – mis iganes ikaldusega tegu, this too will pass.

    Ehk et – madalseis oli nüüd ära ja kõik saab minna ainult paremaks. Ja kõige olulisem on see, et te olete üksteisel olemas. On pere ja armastus. Kõik muu loksub ka paika. Lihtsalt see ootamine vahel… On kurnav 🙂

    1. Aitäh pai eest! 🙂

      Ma ei tea, kas ma üldse julgen loota, et edasi saab tõesti ainult paremaks minna. Võrreldes viie aasta tagusega, kus mõtlesime samamoodi, pole mitte midagi paremaks läinud, pigem hullemaks. Praegusest olukorrast on ka raske lõplikult välja astuda, sest äkki satume vihma käest räästa alla. Majanduses toimuv ei anna samuti erilist julgust suurte sammude astumiseks. Ja ootamine on tõesti kurnav, kui oodatav ainult kaugeneb, mitte ei tule kuidagi lähemale.

  10. Tundub, et sul on aeg, mil nutta saab kõvasti, vaatasin ka järgmist lugu, ka see on kurb.
    Varsti tuleb aeg, mil rohkem on rõõmu. Üsna varsti, kindel see, tasakaal peab olema.
    Kui usud, siis tuleb ja sa kindlasti usud, et nii on!

  11. Ma olen kunagi elanud majas, kus meil oli suur aed. Seda olen terve täiskasvanuea taga unistanud. Elasin täiskasvanuna alguses väikeses korteris, siis suuremas. Ja lõpuks saime päris suure korteri uues majas.
    Mingi aeg unistasin, et siit suundume edasi oma majja jne. Aga reaalsus on see, et meie ametitega ja oskustega jäi see meie piiriks. Nüüd juba vanuse tõttu ka ei saa enam nii pikaks ajaks laenu, et kuumakse oleks talutav.
    Läks kaua aega, enne kui ma suutsin leppida sellega. Tean, et mõne jaoks oleks seegi unistuse täitumine, aga mina unistasin ikka seda oma aeda ja eraldatust.
    Mingi hetk sain ma aru, et sellele ei ole enam mõtet. Et olen lootnud maja ja aeda ju laste jaoks, aga lapsed on nii suured, et nemad seda küll ei vaja enam.
    Olin elanud aastaid ikkagi mõttega, et ükskord kolin oma majja. Vaatasin alati aiandusnippe ja muid soovitusi, et ükskord teen nii, kui on oma maja. Mul oli väga valus, kui mõistmine minuni jõudis, et ei, ma ei saa seda ju kunagi. Miks ma üldse lootsin, ma ei tea. Oleks võinud olla realist. Valus oli loobuda sellest unistusest. Valus oli mõelda nende plaanide peale. Tundsin ennast nii lolli ja lootusetu unistajana.
    Kuidagi reaalsus jõudis kohale ja see tundus nii vale ja ebaõiglane. Ei tahtnud läbi eramajade rajooni sõita, miks mina ei saa seda endale lubada. Ükskord sain sellest mõttest lahti, tuli leppimine. Läks ikka aega. See ei olnud päevade ega kuudega mõõdetav protsess.
    Lõpuks sain endale aga väikese suvemaja koos oma maaga, ootamatult pärimise teel. Ei ole küll päris see, aga ajab asja ära. Mina olen rahul, et mul on aed ja oma hoov. Lapsed seal ei käi (täiskasvanu ja peaaegu täiskasvanud on nad), ei soovi, aga koos mehega on seal tore toimetada.
    Mingit moodi unistus täitus, kuid mitte nii, nagu oli plaanitud ja mõeldud.

    1. Seda oli kurb lugeda, sest selles on nii palju mu enda tundeid. Meie unistus läks korraks küll peaaegu täide (oli maja, ent alevis, mitte metsade ja põldude vahel) ja seal möödus kõige ilusam aeg, aga seda valusam oli sellest loobuda. Oleme samuti soovinud maja ja aeda peamiselt laste pärast, aga kõige magusam iga hakkab neil mööda minema, mõne aasta pärast ei hooli enam keegi neist liivakastist ega mängumajast. Ei tea, kas me enam isegi tahaks siis majas elada. Selleks ajaks on kõik kohustused makstud, võib-olla tahaks siis vahelduseks kergemalt hingata. Tekib ka tunne, et unistustest ja lootusest on saamas kaalutlev reaalsus…

  12. Seda Seedri kommentaari ära pane küll tähele, täitsa loll vastus.
    Kirjutan sulle esimest korda, mulle hullult meeldib teie suur pere ja suhe mehega. 33 aastane fänn noh.
    Mõtlesin alles hiljuti, et kirjutaks, et tahaks väga teada, mis tähendas, see kommentaar. Oli vist midagi sarnast, et järgmine suvi tuleb selle kurvi taga. Ja kui müüd mõelda, et kunagi ammu sa tõid välja pere kulud, siis ka seal jäi midagi täpselt kuludest mainimata aga lootsid, et olete teinud õige riski. Mulle tundub, et olete siis saanud valusalt kõrvetada. Mul on väga kahju aga usun, et küll unistus täitub. Võibolla mitte päris nii aga mingil viisil küll. Teil on vähemalt nii palju vedanud, et Lehtses saaavad lapsed oma maaelu osa kätte, seal on tõesti maa. Äkki oleks tõesti lahenduseks “suvila” või vanemate kinnistule oma majakese rajamine (eeldusel, et kinnistu on suur). Meie elame majas ja minul on olnud u 10 aastat soov saada suvila, kuhu saab minna kasvõi üksi vaikusesse. Kui teistel käivad lapsed maal puhkamas, siis meie omad harva linnas vanaema juures, pigem hoiab vanaema neid meil. Ja eks see ole ka sellest tingitud. See aasta saab unistus teoks ehk majakae 20 ruutu valmis. Unistasin ka metsade põldude vahel aga mees ei soovinud. Nii saime lõpuks valitud ühe väikese küla saarel. Kui satun vahest Lehtsest läbi sõitma, siis alati mõtlen, kus kandis olla võite. Mina lapsena olin ka Lehtses vanaema juures. Vanaema enam pole aga kinnistul käin nostalgitsemas. Päikest teile kõigile!

    1. Kui sõidad Jäneda poolt sisse (või hoopis Jäneda poole) ja näed Luha talu silti, siis saad aimu, kus kandis oleme. Tegelikult näeb asukoha isegi päris täpselt ära, vahepeal on nii palju metsa maha võetud, et kuivatid paistavad maanteele ära. 🙂

      Selles osas on meil tõesti vedanud, et vanavanemate juures saab veidigi maja- ja maaelu nautida, aga see pole siiski päris see, mõlemas kohas ikkagi kõik nende käe järgi paigutatud ja Luha talu on talu koos oma ohtudega, mitte selline maakodu, kus saab rahuliku südamega lapsed omapead õue saata. Nende talu hoovi ma meie aiamajakest püsti ei tahaks panna, naaberkrundile võiks aga küll, kuid see pole ka lähiaastate teema.

      Praegu on tunne, et iga järgmine päev on kurvi taga, midagi enam ette näha ei oska. 😀 Võetud risk tasus end muidu väga hästi ära, ainult et meile jäi risk ja tasu saavad teised.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga