Miks aeg nõnda kiirelt küll käib

Selle vastu ei olnud mul midagi, et neli nädalat ja neli päeva Silverita möödusid kiiresti, aga sellest on küll kahju, et kolm ööd ja kaks päeva Silveriga kestsid vaid hetke. Uuesti näeme võib-olla alles Esimese sünnipäeval, sinna on viis nädalat… Talvepuhkuseni viis kuud… Viimasele mõeldes on tore, et aeg läheb kiirelt, kuid suvi alles algas, see võiks veidi ikka kesta ka, mitte märkamatult mööduda nagu lasteaia-aastad.

Oh jah, alles ma käisin nelja lapsega lasteaia vahet, ühe viisin ühele poole maja, teise teisele poole ja kaks lükkasin kahekohalises vankris koju tagasi, endal nahk seljas märg. Tänaseks on aga silmad juba neli korda märjad olnud, sest nad kõik on vahepeal lasteaia lõpetanud.

Hüvasti, lasteaed! Seekord lõplikult.

Neljanda lõpuaktus oli vahva ja tempokas. Nii tempokas, et keset aktust sai tema krunnist hobusesaba. Suurele tüdrukule omaselt ei teinud ta juhtunust välja ning mahakukkunud juukseaksessuaarid lükkas ta diskreetselt enda tooli alla. Ei jooksnud ta meie juurde ka siis, kui lillekimbust tulid sitikad välja või kui äikesele järgnes selline kärgatus, et täiskasvanudki tõmbasid pea õlgade vahele.

Aktuse ajakava oli muidu ideaalselt paigas – esimesed vihmapiisad tulid alles siis, kui kõige olulisem oli möödas ehk tunnistused olid jagatud ja direktori kõne peetud. Lastevanemate ja õpetajate kõned ning tänusõnad jätkusid juba saalis peolaua kõrval, taustaks paduvihma ladin. Vihm tuli ja vihm läks, pärast seda meie ka.

Veider ja kurb on harjuda mõttega, et me ei astu rohkem lasteaia väravast sisse… Et me lapsed on juba nii suured…

Nii suured, et nendega saab rattamatkale minna. See ei ole veider ega kurb, see on miski, millest unistasin, kui lapsed olid väikesed ja nüüd on see aeg käes. Laupäeval võtsimegi ette esimese lühikese rattamatka ja sõitsime Rabasaarde, endisesse turbatööstuse keskusesse Lehtse külje all.

Kuus ratturit

Me sõitsime maha 18 kilomeetrit, mida iseenesest ei ole palju, kuid Neljandale ja Silveri kondisele tagumikule sellest piisas, rohkem poleks kumbki jaksanud. Silveri tagumik harjub ilmselt ruttu, mina oma valutas ka esimese sõidu järel, end nüüd ei andnud 18 kilomeetrit üldse tunda. Neljandal aga ongi raske oma väikese rattaga meiega tempot hoida. Järgmine kord jaksab kindlasti paar kilomeetrit rohkem vändata, kuid oluliselt pikemad maad tulevad mängu alles siis, kui tal on suurem ratas.

Tere, Rabasaare!

Vanaema on rääkinud, kui ilus Rabasaare kunagi oli ja ma kujutan seda ette. Isegi praegu, kus kõik hooned on ajahambast puretud, on kohal oma võlu. Ma tajusin seda võlu muidugi alles nüüd, varem olen käinud seal uudistamas ainult kehva suusailma ajal ja siis on tundunud koht sama hall kui ilm.

Pole üldse hall, hoopis roheline
Täitsa roheline

Rabasaarde viib kruusatee, keskuses on aga asfalteeritud ring, mille äärde jääb vähemalt kümme mahajäetud hoonet, lisaks üks suur hoone, mis paistab olevat kasutuses ja tundub, et viimane elanik pole ka jäädavalt lahkunud, tema majaosa sissekäik nägi selleks liiga hoolitsetud välja.

Teised hooned pole palju aastaid kellegi hoolitsevat kätt näinud, pigem vastupidi – mida vähegi on saanud ära viia (rauast trepipiirded, ahjuuksed, põrandalauad jne), on ära viidud ja olmeprügi asemele toodud.

Üks huvitav kortermaja, mille kolmandale korrusele viib väga madala laega trepp.
Järgmine huvitav kortermaja, kus teisele korrusele viisid väga järsud trepid. Lastel oli seal võimalik vetsus käia. Keegi ei tahtnud.

Ma ei tea, mis imelikud lapsed meile on sattunud, aga mahajäetud hoonetes kolamine pakkus neile huvi vaid hetkeks, seetõttu me pooltesse tondilossidesse ei jõudnud. Minu arvates on see hea põhjus tagasi minna, sest mulle meeldib käia tühjades majades ja kujutleda ette elu, mida seal kunagi elati. Silver arvas ka, et võiksime sinna peagi uuesti minna, ainult et pimedas…

Öösel ma siin ringi ei käiks, liiga kõhe.

Lastele Silveri mõte muidugi meeldis, nad on üleüldse õudukate fännid ja palju külmema närviga kui mina.

Uitajad

Kollases majas elas kaua aega tagasi mu vanaema, kes oli turbatööstuses vanemmeister. Pärast turbavarumise lõpetamist jäi ta sinna kummimadratseid, turvarihmu, päevavarje ja muud sarnast valmistama. Tootmine lõpetati, kui ma olin väga väike, nii et mina sellest ajast midagi ei tea. Ma mäletan vaid seda, et meil oli kodus palju kummimadratseid ja meie kiik oli tehtud turvarihmast.

Lubasin vanaemale, et viin ta peagi autoga Rabasaarde, et ta saaks näidata, milline oli tema korter tolles kollases majas ja meenutada Rabasaares möödunud noorust. “Miks aeg nõnda kiirelt küll käib…”, laulab Pearu jälle mu kõrvus. Ma päriselt tahan tema meenutusi kuulata, sest selline isiklik ajalugu on viimastel aastatel minu jaoks väga põnevaks muutunud.

Veel veidi Rabasaare rohelust.

Külas oli ka rahvamaja, mis põles aastaid tagasi maha, ilmselt mitte iseenesest… Tolles rahvamajas peeti mu vanemate pulmapidu ja laupäeval jäin ma mõtlema, et miks just seal – isa sündis talus ega olnud kuidagi Rabasaarega seotud, emast rääkimata. Täna sain vastuse. Pidu toimus Rabasaares, sest see oli ilus kõrvaline koht… Kus sai kuiva kuu ajal althõlma hangitud alkoholi lauale panna, lootusega, et keegi neid sinna kontrollima ei tule. Siia tahaksin naerunäo lisada, sest sellist vastust ei osanud ma oodata.

Aga aitab Rabasaarest, kes tahab rohkem näha, peab ise uudistama minema. Mina pean nüüd poistega juuksurisse minema, sest nemad ei näe varsti midagi, tukk on silme ette kasvanud.

One thought on “Miks aeg nõnda kiirelt küll käib

  1. Ma jagan su mahajäetud kohtade vaimustust, lapsena tuiasin ise koguaeg mahajäetud kohtades ja ajasin ema hulluks. Tallinnas on Paljassaare selline koht,kuigi vaikselt juba arendatakse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga