Rubriik Pere ja Kodu

Mõeldud, tehtud!
Edaspidi ilmuvad minu Pere ja Kodu blogi postitused väikese viivitusega ka siin ja mainin selle pealkirjas ära, et need, kes kirjutist juba lugenud, ei peaks siin postitust avades pettuma, vaid näeksid ära, et ah-ah, seda lugu ma tean, pole mõtet avada.
Minu viimane postitus on rohkem mu teise blogiga seotud, aga avaldan selle ikkagi ka siin ning rõhutan ühte lõiku. Miks, sellest kirjutan homme. Pere ja Kodu postitused hakkavad edaspidi olema igasuguste märkusteta, ka pilte ei näita rohkem kui seal ning pealkirjad hakkavad olema stiilis “Pere ja Kodu: Internetis kasvavad lapsed”. Ühtlasi on see näide ka tänase postituse pealkiri.
_MG_4811
Ma võtsin kätte suure töö ja muutsin eelnevates postitustes oma abikaasa ja laste nimed ära. Ka edaspidi räägin oma pereliikmetest kui Härrast, Esimesest, Teisest, Kolmandast ja Neljandast. Selgitan, miks sedasi.
 
Mina olen alati olnud avatud raamat, ma ei muretse oma avaliku blogimise pärast, kuid püüan jälgida, et ma Härraga seotud asjades liiga avameelne ei oleks, sest tema on minuga võrreldes salapäevik. Minu postitused ei ole küll tekitanud meie vahel pingeid, aga Härra on öelnud, et ta kardab mu blogi lugeda ja seetõttu ta seda ei loegi. Ma muidugi küsin tema käest enne luba, kui avaldan midagi, mis on konkreetselt temaga seotud. Nii mõnegi asja puhul on ta veidi pead vangutanud, aga kuna need on jäänud minevikku, siis ta on andnud oma nõusoleku.

Lastel on ilmselt täitsa ükskõik, mida ma nendest kirjutan, aga seda vaid tänasel hetkel. Ma ei tea, kuidas nad suhtuvad internetis kasvamisse 20 aasta pärast. Võib-olla juba 2 aasta pärast tuleks Esimene koolist nutunäoga koju, sest keegi „guugeldas“ tema nime ja leidis postituse tema sünnilooga, milles kutsun last Kämbuks. Ilmselt oleks see nii naljakas, et see Kämbu jääbki talle külge. Norimiseks leiab muidugi 100 muud võimalust ka, selleks ei pea ema avalikult blogima, aga ma ei tahaks neid võimalusi juurde anda.

Härra puhul ma küll enam norimist ei karda, aga mine tea, mis tulevik toob. Äkki meie abielu ei jää püsima ning talle ei meeldi siis, et see interneti ajaloos endiselt püsib. Võib-olla ei meeldi mõni postitus tema tulevasele potentsiaalsele tööandjale ning ainult seetõttu jääb ta töökohast ilma. Isegi, kui teda praegu ei häiri, et tema nimi on minu blogiga seotud, siis tulevikus võib see teda segada. Nagu ka meie lapsi.

Lihtne on kirjutada lastest avalikult, kui nad on väikesed, aga nad ei jää igavesti väikesteks ja varem või hiljem tekib neil oma arvamus ja oma privaatsusvajadus. Ma küll loodan, et me lapsed tulevad rohkem minusse, sest Härra äärmiselt kinnine iseloom ja suur privaatsusvajadus on olnud kurnavad. Meil on olnud varasemalt tülisid, sest tema on leidnud, et ma olen seltskonnas liiga palju rääkinud või räägitud looga teda alandanud, isegi siis, kui see lugu on puudutanud meid mõlemaid ja ma olengi seda jaganud nii, et olen naernud ka enda üle. Need lood on olnud minu jaoks täitsa tühised, aga tema on hiljem mulle ette heitnud, et ma teistele SELLISTEST asjadest räägin. Seetõttu olin mõnikord pärast hurraaga räägitud lugu veidi ehmunud, sest järgmise asjana mõtlesin kohe „appi, kas ma ikka tohtisin seda jagada“.

Näiteks ükspäev oli ta nii väsinud ja uimane, et hakkas kalkulaatoriga arvutama tehet 300×2. Me mõlemad naersime selle üle ja ma veel torkisin edasi, kas ta teab, kui palju on 2+2 ning tema vastas kalkulaatorit haarates: „Oota, ma kohe arvutan!“ Kui ma oleksin sellest 10 aastat tagasi seltskonnas rääkinud, siis ta oleks hiljem minu peale pahane olnud. Erinevalt minust oli tema oskus teiste ees enda üle naerda olematu ja seetõttu tekkisid meil sageli erimeelsused. Tänaseks on ta minu kõrval siiski nii palju vatti saanud, et tolle kalkulaatori nalja peale hakkas ta mind tögama, et kas kiirustan nüüd sellest kohe blogima. Teda poleks häirinud, kui ma oleksingi seda teinud ega häiri, et ma nüüd väikese hilinemisega seda teen.

Ilmselt lapsed nii äärmusesse ei lange, sest neil on totakas ema, kes juba praegu naerab nende üle ja nende mossis nägude peale õpetab, kuidas nemad saaksid antud olukorrast veel rohkem huumorit välja pigistada. Kuid seda, kui kinnised või avatud nad tulevikus on, ilmselt väga palju mõjutada ei saa ning neil on avatud ema kõrval õigus oma privaatsusele.

Kui Esimene ei oleks juba ligi 7-aastane, siis ma ilmselt sellele ei mõtleks. Aasta tagasi veel ei mõelnudki, vaid hakkasingi suure hurraaga blogima. Täna siiski tahan välistada selle, et laste nimedega esimese asjana minu blogideni jõutakse.

Öeldakse küll, et mis kord juba internetti sattunud, see sinna jääb ka, aga oma 8 aastat vana blogi ei leia ma enam kuidagi, kuigi väga tahaksin. Ka olen palunud kunagi ühe foorumi moderaatorit, et ta eemaldaks minu positusest ühe nime ning edaspidi ei jõudnud tolle nimega enam antud postituseni. Mõne aja pärast ei jõua Härra ega laste nimedega enam ka selle blogini. Esialgu seda taotlengi, kuid meie isikuid täielikult varjama ei hakka – kui Härra või lapsed seda just ei palu.

Praegu on kasvamas hoopis teistsugune põlvkond lapsi, kes mitte ei kasva ainult oma emade (mõnel juhul ka isade) blogides, Facebooki ja Instagrami kontodes, vaid kasvavad juba ka enda isiklikes kontodes. Võimalik, et varsti on ka blogijate lastel nende enda blogid ja ma muretsen asjatult ette, sest uus põlvkond võtab selliseid asju maailma tavalisema asjana.

Ma ei tea, kuid parem siiski karta, kui kahetseda. Jah, kõige targem oleks neist (endast ka) üldse mitte blogida või pilte kuskile lisada, aga nagu ma juba ütlesin, siis mina olen avatud raamat ja paratamatult täidavad mu abikaasa ja lapsed selles iga peatükki. Edaspidi teevad seda lihtsalt nii, et nende nimedega peatükkideni ei jõua.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *