Pohhuismi käsiraamat

Pole vist kedagi, kes vähemalt poleks kuulnud raamatust “Kes see Mallukas veel on?”, raamatu ilmumisest ja esitlustest on ajakirjanduses ikkagi omajagu juttu olnud ning raamat ise oli vahepeal nii Rahvaraamatus kui ka Apollos nädala enimmüüdud teos.

Raamatul on hea pealkiri, kas pole? Ma küll raamatust kirjutavate artiklite kommentaare ei lugenud, aga kujutan ette, kuidas enam ei küsinud keegi, kes see Mallukas veel on. Kuidas sa küsid seda, kui see küsimus on juba suurelt välja hõigatud ning vastuse saamisest tuleb 280 lehekülge raamatut läbi lugeda?!

Mulle saatis Mallukas raamatu kingituseks, küllap leidis, et veidi rohkem pohhuismi kuluks ka minu halli argiellu ära. Ei vaidle vastu. Päris kõigega ma aga ei nõus ka ei ole, näiteks keeruliste suhete peatükiga. Sellega olen muidugi laias laastus nõus, et suhe ei peaks olema kui takistusrada, mille läbimine nõuab suuri pingutusi, aga kui elu ise on paras takistusrada ja see mõjutab suhet, siis selle raja koos läbimiseks tuleb pingutada.

Me oleme käinud Silveriga sügavates aukudes ära, seda nii erinevatel aegadel kui ka paralleelselt ja ma kinnitan, et koos on heas palju kergem olla kui halvas. Viimases olen ma öelnud asju, mida ma pole mõelnud ja kuulnud asju, mida Silver pole mõelnud. Me oleme tülitsenud, solvanud, karjunud, vabandanud, nutnud, andestanud, unustanud.

Meie abielus puudus vahepeal mitu aastat stabiilne harmoonia. Kui viimast oli, siis mitte kauaks. Kui see kadus, siis valusate sõnade saatel. Vahepeal oli meie elus kõike lihtsalt liiga palju (majanduslangus, sissetulekute vähenemine, lastega minu vanemate juurde 10m2 magamistuppa kolimine ja enda neljatoalise kodu välja üürimine, Silveri tööandja pankrott, järgmise tööandja poolt naha üle kõrvade tõmbamine, edasi töö, mille palk ei küündinud lubatuni ega katnud isegi igakuiseid kohustusi, pidevad rahamured, Silveri enesehinnangu langus ja loobumine, minu magamatus ja sünnitusjärgsed depressioonid, veel lapsi, maja ostmine, pikale veninud remont ja seejärel majast loobumine, sest väljaminekud kasvasid taas üle pea, aga buumi ajal ostetud korter hoidis meid endiselt vangis ja nii edasi ja nii edasi), selle sees jäi suhe üsna teisejärguliseks ning me olime teineteise jaoks sageli need inimesed, kelle peal saime end välja elada. Kui läks hästi, siis üks püüdis teist toetada, kui aga olime koos augus, siis olimegi koos augus, kummalgi polnud jaksu teist välja aidata.

Sellest kõigest koos välja tulemine nõudis pingutamist. See nõudis kaugemale nägemist. Me adusime, et me tülid said alguse olmemuredest, rahakriisist, magamatusest ja depressioonist, mitte ei olnud asi selles, et meie poleks enam teineteisele meeldinud. Meile lihtsalt ei meeldinud me elu ja me ei saanud selle muutmiseks midagi teha. Oli ikkagi aeg, kus meie maise vara väärtus oli mitmekümne tuhande euroga miinuses ja mingit väljapääsu sellest olukorrast ei olnud. Ma ei saanud isegi oma elu suure summa peale kindlustada, et siis kaks aastat hiljem enesetapp teha ja Silver võlaorjusest päästa. Jah, pidasin seda tol ajal heaks lahenduseks.

Tänaseks on nii sügavad augud minevik ja meie koos oleme veel tugevamad, aga kõik võiks olla teisiti, kui me poleks pingutanud, poleks andestanud.

Heh, viisingi teema sujuvalt meie peale ja kuigi üritasin teha lühidalt, kukkus välja ikkagi peatükk pingutamise käsiraamatust “Kes need kuus Sidrunit veel on?”. Tegelikult see pingutamise osa kehtibki laste kohta ka. Elu lastega ei ole täis ainult puhast armastust, oh ei, aga ma ei tõsta käsi üles ega astu mängust välja, sest mässamist ja kraaklemist on liiga palju. Ma pean mõnikord ikka kõvasti pingutama, et ma ei pingutaks liigselt oma häälepaelu ja peres säiliks mingigi kodurahu.

Minnes tagasi Malluka raamatu juurde, siis raamatu esimene pool oli täitsa põnev lugemine, see oli nagu väga pikk ja ladus blogipostitus lapsepõlvest, vanavanematest, armumistest, rumalustest ja kõigest muust elulisest.

Ma olen muidu tuim tükk, mind raamatud naljalt naerma ja nutma ei aja, aga papa osa juures läks mul silm märjaks küll, sest minul oli samuti maailma parim vanaisa. Tema surmast on möödas juba 19 aastat ja ka mina ei suuda temast siiani kirjutada ega rääkida nii, et ma nutma ei hakkaks. Aeg on seda sügavat haava siiski nii palju ravinud, et ma vähemalt suudan vanaisast rääkida, palju aastaid ei suutnud, sest ma poleks saanud läbi nutu sõnu suust.

Siiani on õhtuid, kus ma nutan end magama, mõnikord igatsusest, mõnikord kurbusest, sest mu peas ei kõla enam vanaisa hääl, kui ma meenutan laule, mida ta mulle laulis. “Tule ääres istun mina, õhus lendvad sädemed…”

Võite ühe korra arvata, kas ma nutsin praegu seda lühikest lõiku kirjutades…

Raamatu teine pool on esimesega võrdselt põnev ilmselt neile, kes soovivad rasestuda, on juba rasedad või mässavad beebidega. Minul on sellest perioodist palju aega möödas ja kõik beebimõtted on kadunud, nii et palju lehekülgi lasin lihtsalt silmadega üle. Mõnele kohale jäi pilk ikka pidama ka, näiteks lausele “võta vastu nii palju abi, kui pakutakse”.

Ma ei tea, mis teema sellega on, aga mitte keegi ei tormanud mulle ühegi lapse sünni järel oma abi pakkuma. Kui ma olin nelja väikese lapsega üksinda kodus, siis keegi isegi ei küsinud Kadrinast läbi sõites, kas mul poest on midagi vaja, kuigi selline väike asi oleks mu elu märkimisväärselt lihtsamaks teinud, sest ma pidin paki piima järel ka koos lastega käima, olid nad siis terved või haiged.

Kui Neljandal oli esimesel talvel periood, kus ta öösel üldse ei maganud ega lasknud ka kellelgi teisel magada, siis me olime Silveriga mõlemad nii konkreetselt läbi, et me lihtsalt plahvatasime ühel varahommikul teineteise peale. Ma ei mäleta, mida me teineteisele ette heitsime, aga Silver ei suutnud enam minuga samas ruumis olla ning läks paukuvate uste saatel õue värsket õhku hingama ja mina jäin tuppa koos Neljandaga nutma. Kui maha rahunesime, siis tõdesime, et me lihtsalt peame puhkama, me ei toimi sedasi, kui magame mõlemad 2-3 tundi ööpäevas. Helistasin siis vähe inimlikumal kellaajal emale ja palusin nuttes, et ta võtaks poisid üheks päevaks enda juurde ja laseks meil Silveriga päevasel ajal välja magada, aga tema oli nõus lapsed võtma alles kahe nädala pärast, sest siis pidi isa sanatooriumisse minema. (Nagu isa kodus olemine oleks takistuseks olnud.) Nii jäigi, pidime ise hakkama saama ja saime ka, aga seda magamatuse hinnaga.

Ma ei ütle, et meid üldse aidatud ei ole. Ikka on, eriti ajal, kui elasime minu vanemate juures ja ma laste kõrvalt erinevatel koolitustel käisin. Mul on lihtsalt eredalt meeles just see kord, kus me Silveriga mõlemad vajasime rahulikumat päeva, et taastuda nii magamatusest kui ka varahommikusest tülist. See oli ka ainus kord, kus ma nuttes abi palusin ja hiljem end vaid alandatuna tundsin, nii et rohkem seda ei juhtunud.

Ma ei heida siin praegu kellelegi midagi ette, ega ma ise ka pole tõtanud õele abi pakkuma, kuigi kujutan ette, et temalgi pole olnud kolme väikesega kerge. Kõigil on lihtsalt oma elud ja ma ei oodanudki kunagi, et keegi tuleks mulle koju süüa tegema või viiks beebi jalutama ja laseks mul samal ajal magada. Minu jaoks oli enda kondiauru najal tegutsemine nii loomulik, et ma poleks Esimese ajal pakutavat abi üldse vastugi võtnud. Neljanda ajal olid lood juba teised, aga selleks ajaks oli meil lapsi nii palju, et vanaemad ei tahtnud neid hästi vastu võtta.

Lapsed on elu õied, siduge nad kimpu ja viige vanaemale!

Muidu mulle väga meeldis peatükk “Iga ema lemmiktoit – teine ema?”. Ma olen juba ammu läbi blogi aru saanud, et Malluka empaatiavõime teiste emade suhtes on kõvasti kasvanud, mitte ainult teiste emade, vaid üleüldse teiste inimeste suhtes.

Enne mõtte jätkamist kommenteeriksin enda poolt lõiku, milles oli tsiteeritud naisi, kes leidsid, et rinnapiim ei saa ära kaduda, see on võimatu. Kinnitan enda poolt, et kõik on võimalik. Ma ikkagi söötsin Esimest viimased 4 kuud ainult ühe rinnaga, kuna teisest kadus piim ära. See ei olnud kõige toredam aeg, sest oli suvi ja mu vasak rind oli paremast kaks korvi väiksem, see vahe torkas sedasi silma, et kuulsin paarilt emalt, kuidas nemad minu asemel lõpetaks üldse rinnaga toitmise ära. Järgmiste lastega olin targem ja andsin neile vasakut rinda kaks korda sagedamini, aga ikkagi oli selle tootlikkus väiksem võrreldes parema rinnaga, millega oleksin saanud mitu beebit ära toita. Seega ei toimi erinevalt mitte ainult naiste kehad, vaid ka ühe naise kaks rinda.

Jätkates nüüd Malluka empaatiavõimega, siis sattusin Malluka blogisse esimest korda, kui ta kirjutas hitleremmedest. See postitus ärritas mind, sest minu jaoks oli see üleolevalt mõnitav, ei olnud ma sel ajal ikkagi ei Perekooli ega blogidesse sattunud, nii et selline terav tekst mõjus veidi šokeerivalt. Pärast seda hakkasin üle päeva nägema, kuidas keegi mõnda Malluka postitust jagas, aga ma ei avanud neid ega saanud üldse tema fenomenist aru.

Seda ma enam ei mäleta, kuidas ma ise Malluka blogi regulaarselt lugema hakkasin, aga mäletan, et olen veel palju kordi tema postituste peale ärritunud või end puudutatuna tundnud. Mul täpne sõnastus meeles ei ole, kuid tean, et võtsin hinge selle, kuidas ta kirjutas, et ta ei mõista, mida teised emad valesti teevad, et nende lapsed nutavad, tema omad küll ei nuta, millest ta järeldas, et ta on hea ema. Mina omakorda järeldas, et olen halb ema, sest minu lapsed on kõik beebieas väga palju nutnud ja mind paar tuhat ööd (absoluutselt ei liialda praegu) magamata hoidnud.

Mind ilmselt riivasidki kõige enam taolised hinnangud, seda ka siis, kui need olid huumoriga kirja pandud. Jätsin sel ajal Malluka blogisse korduvalt kriitilisi kommentaare tema üleoleva suhtumise pärast ja vähemalt korra jätsin ka dramaatiliselt hüvasti, sest ma lihtsalt ei suutnud enam tema must-valget mõttemaailma lugeda. (Lausa mitu päeva ei suutnud.) Võib-olla ma võimendasin kõike enda jaoks üle, olin siis ikkagi veel väga magamata ja masenduses, aga selles ma siiski ei kahtle, et Mallukale on igal aastal lapse saamine hästi mõjunud – hinnanguid on aina vähemaks jäänud, empaatiavõime aga kõvasti kasvanud.

Raamatus ongi ainult see empaatiline Mallukas, kellele olen viimastel aastatel kaasa elanud ja kelle elufilosoofia mulle meeldib. Kui ma oleksin aastaid tagasi hitleremmede postituse asemel lugenud raamatut “Kes see Mallukas veel on?”, siis oleks Mallukas mulle esimesest peatükist alates meeldinud, kuid mul oleks tema paremaks inimeseks kasvamine nägemata jäänud. See kõlas praegu väga vanaemalikult… Lihtsalt, ma olen alati pigem lumehelbeke olnud ja minu jaoks oli masendav, kui pohhui oli Mallukal teistest inimestest, nii et mulle kindlasti meeldib palju rohkem see Mallukas, kellel on pohhui pigem teiste arvamusest.

Mulle väga meeldis lugeda ka seda, millisena näevad Mallukat inimesed tema ümber, nende hulgas ka tema lasteaiakasvataja. Tuleb välja, et Mallukas on pisikesest peale unustamatu tegelane olnud!

Mina näen Mallukas samuti pigem seda inimest, keda näevad tema sõbrad, samas tean, et mõned näevad temas rohkem koolikiusajat. Mulle tundub, et siin on oma osa ka tõlgendamistel, mis saab alguse isiklikust antipaatiast. Olen seda blogipostituse grupis täheldanud, kuidas Malluka tekstile omistatakse külge ründav hääletoon ja enda tekstidega minnakse kaitsepositsioonile. Ma mõistan seda, ka paljud minu arvamused ja hoiakud tulenevad sümpaatiast või antipaatiast isiku enda suhtes, aga ma ei ole pika vihaga, nii et minu antipaatia Malluka suhtes on kasvanud üle sümpaatiaks. Ma ei näe temas juba mõnda aega blogimaailma musta lammast, pada või katelt aga küll, nii et kasvuruumi veel on. Mitte ainult temal.

Tõsi on see, et Mallukas on fenomenaalne, teist temasugust ei ole ega tule! Ekrelased vihkavad teda, lapsed armastavad, ülejäänud vihkavad ja armastavad samal ajal, sest temas on midagi võluvalt rämedat või rämedalt võluvat. Tema pohhuismist tahetakse osa saada, muidu ei oleks Malluka blogi, saated ega kõnealune raamat nii populaarsed. Ma ei tea, võib-olla olekski maailm veidi parem paik, kui meis kõigis oleks natuke rohkem seda Mallukat, kes ei muretse mõttetute asjade pärast ja raamib laste poolt täis soditud seina stiilseks sisustuselemendiks…

35 thoughts on “Pohhuismi käsiraamat

  1. Kus juures mina sattusin ka Malluka blogisse nende hitleremade postituse peale. Mul oli endal just alles sündinud beebi ja ma just nii naersin selle peale. Ma ei ole kaugeltki pohhuist, aga mingi ninnu nännutaja pole ma kindlasti. See tähendab, et ma ei ole iialgi kasutanud väljendeid, et ME käime nüüd potil või MEIL tulid hambad jne. Just oli lastevanemate koosolekul situatsioon, kus õpetaja küsis, et kuidas meil noa ja kahvliga söömine läheb, siis ütlesin, et mul läheb küll hästi, aga laste kohta on raske öelda 😀 aga eks iga inimene võtabki tihti peale negatiivse ligi ja tunneb ennast puudutatuna, kui ise oled vaimselt nõrk ja on teisele teeb see nii nalja. Igatahes oled sa väga tubli naine. Nelja last kasvatada on ikka võimas 🙂 Mul läks 6 aastat, et ma olin valmis ühe ja viimase lapse veel saama. Nüüd augustis sünnib meile väike beebi ja ma juba praegu kardan ja tunnen väsimust 😀

    1. Kujutan ette. Meil pole järgmist sündimas, aga kui sellest fantaseerin, siis tunnen ka juba ette väsimust. 😀

      Ma ei ole samuti ninnunännutaja, aga ma olen üritanud elada alati nii, et ma ei tee teistele seda, mida ma ei taha, et minule tehakse ja minu jaoks oli esmane kokkupuude Malluka taktitundetu otsekohesusega üsna traumeeriv. Täna ma oskan selle postituse taha muidugi teistsuguse Malluka kujutleda, sellise, kes oskab ka enda üle naerda, mitte ainult teiste üle, aga tookord olin sõnatu küll. Eks oma roll oli ka selles, et ma olen düsgraafiku tütar ja mul on alati kurb vaadata, kui kellegi kirjavigade üle naerdakse või veel hullem, pelgalt nende põhjal soovitatakse mitte paljuneda.

      1. Ma jah ei mõelnud tol hetkel kindlasti nii. Ja kindlasti on väga palju, millega Malluka puhul na siiani vaatan, et appppppi 😀 aga samas iga ühe enda asi, kuidas ta oma elu elab ja kui sa oskad nii kergelt asju võtta, siis ongi see kadestamist väärt. Mina muretsen alati liiga palju üle. Samas üritan ma iga aastaga aina rohkem oma hirmudest üle olla.

  2. Pingutuse käsiraamat 😀 😀 Mina muidugi kohe ostaksin selle ja oma loomult olen ma kindlasti kordades rohkem pingutaja ja muretseja kui pohhuist. Ma ei ole Malluka blogi regulaarselt lugenud, küll aga mäletan, mind häiris kunagi see, kuidas ta iga natukese aja tagant rääkis, kui kergesti ja suvalt tal on kõik tulnud. Nojah, palju õnne.

    Aga Liivi, mulle jälle nii meeldis sinu postitus. Mul on üks laps, aga olen temaga palju kahekesi (mees tihti välismaal) ja no tõesti, ei ole nii, et oleks kellelegi teisele loota ja ka vanemad vajavad minu abi, mitte ei paku mulle oma. Ma ei tahagi sellega muud öelda, kui et just see emaks olemise konstantsus – et olgu paremad või halvemad ajad, nemad on ikka sinu vastutusel – on kuidagi nii alahinnatud ühiskonnas.

    1. Mulle tundub Mallukas lihtsalt selline rööprähkleja, kes ise ei saa arugi, kui palju ta on millegi saamiseks vaeva näinud, sest ta teeb lihtsalt selliseid asju, mis talle meeldib. 😀

      Kui mõtlen enda tutvusringkonnale, siis tõesti, ei aita teistel ka küla lapsi kasvatada, kõik on ikka ise rakkes, aga alahindamist igapäevaelus õnneks väga ei taju, pigem kohtab seda internetis.

  3. Aitäh. Kirjutad kuidagi nii hästi kõik lahti. Meil on kaks väikest last ja natuke hirmus on lugeda, et sul on see väikeste tõttu magamatus ikka nii värskelt meeles. Loodan, et mul on ikka viletsam mälu. Aga sinu kirjapandu rahustas mind päris palju. Elukaaslasega on raske, sest käime üksteise alla tööl ja siis on kumbki lastega üksi. Siis ongi vaja ennast välja elada ja öelda üksteisele asju, mida päriselt ei mõtle või niisama poriseda. Tugivõrgustik meil puudub, aga olen sellestki peale nelja aastat üle saanud. Leppinud sellega, et selline see täiskasvanud inimese elu ongi – kui elukaaslane ei jõua, siis pean jõudma mina. Kunagi ütlesin torkavalt, et no eks siis mina pean jälle kõike jõudma, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma aru saan, et nii ongi ainuvõimalik. Tore lugeda, et pole midagi uut päikese all.

    1. Ma ei tahagi seda magamatust unustada, muidu äkki hakkan veel viiendale mõtlema, aga ma olen ikkagi nii palju vanem juba, et ma lihtsalt ei jaksaks taas olematute unetundide najal tegutseda.

      Loen välja, et sa pead jõudma rohkem kui su elukaaslane… Kui nii, siis see ei pea olema ainuvõimalik, aitab ehk torkamise asemel tähelepanu juhtimine asjadele, kus abi vajad. 🙂

  4. Ma isegi ei tea, miks ma Liivi, sinu blogi loen. Aga loen, kas siis selle pärast, et ise kasvanud 4 lapselises peres või on lihtsalt huvitav lugeda, kuidas nii hästi on kirja pandud igapäevased rõõmud ja mured. Ilus sorav ja ladus tekst, mida on kerge lugeda. Tundud ise ka nii kaalutletud ja tasakaalukas inimene. Mul endal on 2 last (11 ja 7) vaikset kipub mõte kolmanda peale. Kuigi vahe esimese kahega oleks suur, siis võibolla olekski kergem ? Kes teab. Kohati jääb mulje nagu elu 4 üsna riburadabi saadud lapsega oleks mänglevalt kerge 🙂 Alati ootan huviga uut postitust ja pean ütlema, et vist ei olegi sellist postitust olnud, mida lugenud ei oleks.

    1. Aitäh! 🙂

      Kindlasti on kergem, kui suuremad lapsed on juba nii suured, et saavad vajadusel isegi abiks olla. Minu arvates ei ole elu isegi ühe lapsega mänglevalt kerge, aga on lapsevanemaid, kes ületavad kõik raskused mängleva kergusega. Mina see ei ole. 😀

  5. Palun vabandust, aga kas rasestumisvastased vahendid olid mingitel usulistel põhimõtetel keelatud? Ja kui ei olnud ja nii palju lapsi oligi nii ruttu soov saada, siis miks uluda ja halada siin? Ma ei suuda aru saada- Teil ei olnud korraliku elamist ega raha, vanavanemate toetus puudub, aga te vorbite 4 last valmis ja ulute?

    1. Täpselt nii, kõik ongi läinud sedasi usulistel põhjustel.

      Täpsustaksin siiski seda, et meil on alati olnud olemas korralik elamine ja vanemate toetus, lihtsalt väikeste laste hoidmiseks pole Silveri emal olnud tervist ja minu emal pole olnud aega või tahtmist teha seda sagedamini kui korra kuus. Muus osas on me vanemad meile väga palju toeks ja abiks olnud ning me oleme nendega nii lähedased, et meie vanemad ongi peamine põhjus, miks me pole perega Soome kolinud. Seda, et meie emad pole aidanud meil lapsi kasvatada, ei saa küll ei meie ega keegi teine neile ette heita. Tegu on ikkagi meie, mitte nende ega kellegi kolmanda lastega. 🙂

      1. See oli küsimus ju – Sinu ema põhjendas laste mitte enda juurde võtmist sellega, et isa on kodus. Absurd ruudus muidugi, aga Sa ise ka ei kirjutanud antud situatsiooni rohkem lahti.

        1. Kirjutasin ju, et isa kodus olemine poleks mingi takistus olnud. Küllap oli ema mõte selline, et kui isa pole kodus, siis temal on nii palju igavam olla, et võib lapselapsed endale seltsiks võtta. Kogu lugu.

  6. Sattusin Sinu blogisse tõesti juhuslikult, sellest ka minu võibolla natuke asjatundmatud küsimused. Aga nüüd asja uurides sain teada, et Sul pole isegi keskharidust….Kallis inimene, mis Sa arvad ennast tegevat kolme-nelja aasta pärast, kui Silver lõplikult väsib ja Su maha jätab?

    1. Juhuslikult?

      M**** (kirjutaksin Su nime välja, aga kuna see on Eestis haruldane ja Sa võib-olla ei soovi äratuntav olla, siis jätan selle tegemata), Sa oled kaks ja pool aastat käinud siin mulle ainult solvavaid kommentaare kirjutamas. Seda ilmselt ka oma ema (Seeder) ja vanaema nime alt, kui te just tõesti pole perekondlikult minu olemasolust häiritud…

      Ma olen lubanud Sul seda teha, sest minule Su sõnad hinge ei lähe, aga olen arvanud, et ehk tunned Sina end pärast paremini. Ma soovin Sulle siiralt ainult head ja mõistan, miks minu mured Sinu jaoks hala ja ulgumisena kõlavad, need ei ole Sinu muredega üldse võrreldavad. Seetõttu ära muretse minu elu pärast, vaid tee kõik selleks, et Sinu oma korda saaks.

      1. ????????
        Minu vanaemad on siit ilmast lahkunud aastatel 1973 ja 1984. Ema on elus, aga pole mitte iialgi kasutanud arvutit/internetti
        Aga ela hästi! 🙂

        1. Seda ma usun, et Su ema ei ole arvutit kasutanud, nagu ei ole seda teinud ka teie räppari nimekaimust koer, kelle nime olete samuti varjunimena kasutanud. Kes kelle nime alt kommenteerib, seda mina ei tea, aga esindatud on siin kolm põlvkonda naisi. Oled siis kasutanud Sina oma ema e-maili või on teinud seda Su tütar, eks seda teate ise.

      1. Sorry mu postitus sattus küll valele kohale aga on mõeldud “krahvi” muret” Liivi haridustee ja tuleviku kohta. No sellist idiootsust kohtab küll ikka suht harva ja see lihtsalt ei mõju isegi kohatuna oma totaalses absurdsuses.
        Liivi, Sul on imetore blogi ja armas pere!

  7. Oeh, alatust ja õelust on kahjuks ikka palju. Hämmastav, Liivi, et sa ikka veel jaksad blogida, sest toredate lugejate hulgas on ikka mõni, kes solgiämbriga valvel… Igatahes tea, et Sa oled vapper, julge ja väga tubli ema ja naine. Olen kindel, et saad elus alati hakkama, mis ka ei tuleks!

    A muidu ma tulin tegelikult seda kirjutama, et tegelikult on veel mõni inimene olemas, kes sest raamatust miskit pole kuulnud. Mina sain sellest teada just siit ja ei kusagilt mujalt…

    1. Aitäh! 🙂

      Õnneks on mõni üksik oma solgiämbriga siia eksinud, ainsana on järjepidevalt jäänud kommenteerima ema-tütre duo või siis ainult üks neist, kes siis mingil põhjusel kasutab ka teiste pereliikmete e-maile.

  8. Liivi, oled väga intelligentne ja kirjutad hästi, võin endale lubada seda öelda, sest olen väga palju lugenud 60 aastane vanur. Usun, et Sinu kirjutatud raamatut Sinu elukogemustest loeksid paljud, kõik ei loegi Galsworthyt ja see ei olegi vajalik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga