Vanad lemmikud

Kirjutasin meie uutest lemmikutest, kaanidest, aga vanadest pole ammu midagi jaganud. Ma isegi ei tea, kellest alustada, vanimatest olijatest?

Uutele lugejatele eellooks ja vanadele mäluvärskenduseks: viis aastat tagasi tulid perre hiidküülikud Lotte ja Milli, tänaseks Lottet küll enam ei ole, aga Milli elab endiselt. Milli tuli tegelikult umbes kaheksa kuud hiljem, nii et tema saab viieseks alles kevadel. Lotte aga ei elanud palju üle kolme aasta. Oh jummal, mul läksid tema meenutamisega jälle silmad märjaks. mg_01251Lotte vasakul, Milli paremal.

Majast kolimise järel kolisid küülikud Silveri vanemate juurde, seal suri Lotte ja tema asemele tuli Pätu. Neil on seal nii umbes 200-300 m2 oma aeda, kus neil on marjapõõsad, pikk hekk, kuusk, elupuud ja lillepeenrad. Viimastest enam palju järel ei ole, sest küülikutele meeldib kõvasti urge kaevata.

Kui Pätu tuli, siis ta sai pikka aega Milli käest vastu kõrvu, mistõttu nad alguses koos ei elanud, Pätu sai Milli aia kõrvale endale omaette aiakese. Kõrvakiilud Pätut aga ei heidutanud ja ta põgenes kogu aeg Milli aeda, lõpuks jäigi sinna ja pika peale hakkasid kokku ka hoidma. Mehe ja naisena nad omavahel siiski ei sobi, sest järglasi nad saanud ei ole.Clipboard02Milli on endiselt umbusklik ja mind naljalt ligi ei lase, aga Pätu on teistsugune, tema tuleb kohe vastu, kui aia juurde minna. Suurem asi inimesearmastaja pole muidugi ka tema, sest tema huvi raugeb kohe, kui saab aru, et ma ei anna talle midagi söödavat. Selline mõnus egoistlik tüüp, aga siiski piisavalt julge, et teda on kerge kinni püüda ja sülle võtta.

Milli kinni püüdmine on nii võimatu, et olen seda viimase paari aasta jooksul vaid korra teinud, aga üllatas see, et ta oli süles väga rahulik, ei löönud mul nina veriseks ega midagi.

Ma tegelikult ei pea neid enam meie lemmikuteks, sest nad ei ela meiega, me ei sööda neid (küll aga ostame neile küülikute sööta), me ei vii neile minu vanemate juurest enam isegi heina, sest Silveri isa hakkas ise heina tegema. Me vaid käime neid mõnikord leivaviilude või tikritega poputamas ja teeme neile võimalusel pai, mis siis tähendab, et paitame ainult Pätut.

Neile kindlasti meeldibki selline küüliku elu rohkem, kus nad elavad omaette, kaevavad auke, söövad seda, mis neil aias kasvab ja saavad inimese käest head ja paremat juurde. Mingit paitamist või süles tassimist nad ei taha ning inimese seltskonda väga ei igatse. Vähemalt mitte minu seltskonda. Mina olen neid taga ajanud ja sülle võtnud ning minu lähedale nad ei kipu, aga Silveri vanemad neid sedasi “piinanud” ei ole ja neid usaldatakse palju rohkem.

Millil ja Pätul on Silveri vanemate juures üks sõber ka, suur koer Mona, kes neid valvab ja kaitseb. Mona on muidu korralik murdja, aga enda küülikuid ta ei puutu. Alles hiljuti hakkas ta magama küülikute aia kõrval ning esimesel nädalal haukus igal ööl, kuni ühel õhtul nägid Silveri vanemad, et ta haugub puu otsas passiva tuhkru või muu sarnase looma peale. Nemad ajasid kiskja puu otsast alla ja koer murdis ta maha. Ilmselt oligi teine küülikutele, vähemalt pisemale, silma peale pannud ja Mona võttis aia kõrval koha sisse, et küülikuid kaitsta. Kui ta tahaks, siis ta saaks lihtsalt astuda küülikute aeda ja seal ka veidi lõbutseda, aga ta ei näe küülikutes saaki, vaid sõpru.img_3720Pärast küülikuid tulid meile kassid, sellest saab kolm aastat, kui just Ruubil see number juba käes ei ole. Robini kolm saab täis vist detsembris. Olen varem jaganud, kui ebanormaalne kass Robin on ja saanud selle peale tagasisidet, et minusugusel ei tohiks hamstritki olla … Hamstrit ei olegi, pärast kasse tulid juurde hoopis merisead ja rotid. Nüüd siis kaanid ka.

Mul on hea meel teatada, et Robin on vahepeal normaalsemaks muutunud. Ta on endiselt kõige kobam kass, keda näinud olen, aga ta ei söö enam igasugust sodi sisse ega oksenda seda välja. Tegelikult seda juhtub, aga harva, nii umbes korra kvartalis. Enne oli see iganädalane või periooditi isegi igapäevane teema.

Hiljuti leidsin oksehunniku, mille sees olid Rimi rohutirtsu jalad ja too rohutirts on viimase aasta jooksul ainus söödud mänguasi. Neljas sai selle nahaarsti juures preemiaks ja õhtuks oli Robin selle nahka pannud, küllap ei suutnud mõnusalt pehmele kummimaterjalile vastu panna. Paar korda on siin vahepeal ka nõudepesukäsna söönud ja selle põhjuseks ei ole olnud lihtsalt see, et olen käsna kraanikausile unustanud, sest viimast olen ma teinud palju rohkem. Kui olen sageli unustanud ja midagi juhtunud ei ole, siis olengi vabamalt võtnud ja muretult käsna kraanikausi serval hoidnud, seda kuni järgmise pooliku käsnani.

https://www.instagram.com/p/BVcpLG3hIq2/?taken-by=kuussidrunit

Suures plaanis on olukord tänaseks siiski täitsa normaalne ja ma ei mõtle enam iga asja puhul, kas Robin sööks seda või mitte. Veider on isegi meenutada, et alles oli aeg, kus ei saanud karvase kraega mantlitki nagisse jätta, sest kass kukkus selle karvu välja kiskuma ja ära sööma. Pole päris selline asi, et oskaks seda ette näha ja eos ohu elimineerida …

Legolaua ehitamisest alates on Lego jupid kassile täiesti kättesaadavad, aga ta pole neid kordagi söönud, ta vaid näppab laualt lahtiseid rehve (või kui neid ei ole, siis kisub neid autode küljest ära) ja mängib nendega. Tagasi ei vii, mina pean neid rehve mööda elamist kokku korjama või tolmuimeja seest välja koukima.

Need, kes kommenteerisid tookord, et selline asjade söömine on noore (emahoolest ilma jäänud tänavakassi) puhul tavaline nähtus ja ajaga mööduv, siis teil oli õigus. Kellel sama probleem, siis Robini näide peaks olema lootustandev.

Kui veel Robinist kirjutada, siis temas on kaks isiksust, üks on memmekas, teine agressiivne. Ta tahab kogu aeg inimeste juures olla, süles mõnuleda, kaisus magada, juukseid lakkuda ja nii edasi. Kui oleme maal, siis ta on õues inimeste sabarakk. Ta nutab sauna ukse taga, kui ma laval istun ja leili võtan ning tuleb meeleldi leiliruumi kaasa, kui talle ukse avan. Ruubi ei teeks seda kunagi, ta kardaks.

https://www.instagram.com/p/BVH96QlBE2K/?taken-by=kuussidrunit

Kõige rohkem poputavad Robinit muidugi lapsed ja nemad saavad kõige enam ka Robini agressiivsust tunda. Kassile meeldib magada kummuti peal, teleri kõrval, teda üldiselt lärm ei häiri, aga teda häirib, kui lapsed möllavad/kaklevad ja Neljas selle ajal kiljub või nutab. Olen korduvalt näinud, kuidas kass end selle peale istuma ajab, tüdinud näoga last vaatab ja talle lõpuks kummuti pealt selga või pähe hüppab. Ta ei ole kedagi lõhki tõmmanud, kuid küüned ja hambad ähvardavalt ikkagi sisse lööb.

Kui Robin kõnnib köögilaual või magab puhta pesu otsas, siis teda ei huvita laste keelamine, ta ei tee neist üldse väljagi. Kui lapsed üritavad teda pesu otsast ära tõsta, siis ta lööb neile hambad kätte kinni, enne seda ka kräunub hoiatavalt. Lapsed temast jagu ei saa, ta on neile täielikult pähe istunud. Mind ja Silverit ta kardab, mind vähem, aga Silveril tarvitseb teises toas vaid paar sammu teha, kui kass on laualt kadunud.

Robin on korra mänguhoos Silverile kanda kinni hüpanud ja kui aru sai, keda ta murdma hakkas, siis ehmus ka ise ära ja muutus järsku nii malbeks kassikeseks. Kui ta lastest kellegi jala ümbert kinni võtab ja hambad kanda lööb, siis laps võib jäädagi kisama, ta ei lase lahti. Neljas on üldse päris palju kordi kummargil maas olnud ning kass on tal küüntega peast kinni hoidnud ja teda korralikult murdnud. Ta ei tee seda jõuga, ta ei küünista ega hammusta verele, aga ta teeb seda piisavalt tugevalt ja valusalt, et viieaastane kassi alt minema ei saa.

Kui tige Robin ei saa lapsi murda, siis ta murrab Ruubit ja ka sellise vihaga, et teine kräunub tal käes. Tänaseks on ta nii õhku täis, et käib vanemate juures isegi laudakasse tuuseldamas. Tal käib nüüd jõud lauakassidest üle, sest alles on vaid väikest kasvu emased. Kui isased olid ka mängus, siis ta ei läinud lauda lähedalegi, aga talu enda isane suri vanadusse ja võõras kõuts lõpetas külas käimise, kui emased steriliseeritud said.

See on tegelikult veider, kuidas Ruubi ja Robin aktsepteerivad vaid teineteist, kuigi nad on pisikesest peale talus käinud, seal kolm suve veetnud ja laudakassidega päevast päeva samal territooriumil viibinud. Laudakassid oleksid tutvusest või isegi sõprusest huvitatud, aga meie omad ei lase neid ligi, Ruubi ise käib nendest suure kaarega mööda ja Robini ainus huvi on nende peal oma võimu näidata. Nad on isegi koerad ja mullikad rohkem omaks võtnud …

https://www.instagram.com/p/BVe866HBIkA/?taken-by=kuussidrunit

Seda on küll raske näha, aga pildil on ka Ruubi, kes oleks sel päeval võinud oma elu Mõmmi lõugade vahele jätta, sest koeral läksid keset põldu silmad põlema ja tal oli jumala ükskõik minu karjumisest, tema pidi kassi kätte saama. Õnneks jõudis kass metsani joosta ja puu otsa ronida, siis kustusid ka Mõmmi silmad ja koer muutus madalamaks kui muru, sai aru küll, et tegi pahandust. Robin on aga nii võimukas, et tema paneb koera paika ja kui tahab, siis sööb Mõmmi kuudi juures ka tema toitu, koer samal ajal väriseb kuudis.

https://www.instagram.com/p/BldqF9mFbK4/?taken-by=kuussidrunit

Mullikad lähevad kasside peale väga elevile, nad isegi jooksevad kassi peale tormi, kui see eest ära lippab. See muidugi paneb kassi veel kiiremini lippama ja mullikad veel rohkem tormama ning minu hinge kinni hoidma, et kari suuri loomi kassist tormijooksuga üle ei käiks.

Üldiselt koerad seal kasse ei murra ja mullikad ka neid surnuks ei trambi, nii et ma päriselt kasside elu pärast seal ei karda, kuid õnnetuste eest pole keegi kaitstud, isegi üheksa eluga neljajalgsed mitte. Kassid on aga maal õnnelikud, palju õnnelikumad kui siin korteris ja ma olen kindel, et kui kassi elu peakski otsa saama noorelt rebase lõugade vahel või mullika sõrgade all, siis ta on elatud elu üle rõõmsam kui pärast aastatepikkust aknalaual nutmist vanadusse surres.

Ruubi ehk veel kannataks tubase kassi elu välja, kuigi ka tema istub igatsedes aknalaual, kui pole mitu nädalat õue saanud. Robin läheb aga juba siis hulluks, kui tal jääb üks nädalavahetus vahele. Ta nutab nii aknalaual kui ka välisukse ees ja üritab põgeneda, aga õnneks trepikojast kaugemale ei ole ta jõudnud.

Õues on nad kehvad hiirekuningad, mõned üksikud linnud ja hiired (ilmselt raskelt haiged või vanadusest väetid) on nad kätte saanud, aga ära söönud neid ei ole. Nad on rohkem “vaata, sain hiire kätta, anna mulle nüüd Shebat” kassid, kes ajavad õues muid asju.

https://www.instagram.com/p/BgnrCdOAFWh/?taken-by=kuussidrunit

Ka toitumise osas on nad erinevad. Robin, teadagi, sööb kõike ja mitte eriti tagasihoidlikult. Ruubi see eest sööks vaid pehmet toitu, eelistatult Shebat ja muud sellist Kitekatist kallimat. Pehmet toitu saavad nad siiski vaid hommikuti, muul ajal on ees Applawsi kuivtoit steriliseeritud kassidele. Kuna Ruubi sööb kõrbinaid salaja, kui lootus veel pehmet toitu saada on kustunud, siis peab kogu aeg kausis kuivtoit olemas olema. Robin sööb jälle rohkem kui peaks, sest ta lihtsalt saab, ja on veidi paksuke. Ruubi on kõhnake, aga kui ma Robinile mõeldes vähem krõbinaid ette paneksin, siis jääks Ruubi päris nälga, sest talle lihtsalt ei jääks kaussi midagi.

Ruubi on hoopis teistsugune kass kui Robin, ta on küpsem, tasakaalukam, väärikam. Ta ei lähe hoogu ka siis, kui ta lastega mängib, ei mingit ründamist ega hammastega haaramist. Ta ei ole avalikult memmekas, aga talle siiski meeldib kaisus magada, ta lihtsalt läheb laste kõrvale enamasti alles siis, kui nad on juba unedemaal.

Kui me tuleme koju, siis on mõlemad kassid ukse ees vastas. Kui lapsed tulevad koolist ja trepikoja välisuks käib, siis on mõlemad neil ukse ees vastas, nad tunnevad juba sammude järgi ära, kui enda inimene on tulemas. Kui aga keegi koputab meie uksele, siis on vaid Robin ukse ees, Ruubi kaob turris sabaga kuskile kaugemasse nurka ära ega tule seal nii pea välja. Robin võtab külalised liputava sabaga vastu, tema ei karda kunagi kedagi. Ruubi ka otseselt ei karda, aga ta ei armasta lärmi, sagimist, võõraid

Ruubi on tegelikult üsna märkamatu kass, ta otsib tähelepanu ainult hommikuti, sest ootab siis oma pehmet toitu. Robin nõuab aga kogu aeg tähelepanu või teeb lihtsalt nii palju pahandust, et on kogu aeg nähtav. Ruubi teeb ka pahandust, tal on rumal komme närida mööblit, kui kõht tühjaks läheb, aga krõbinad ei isuta. Meil ei ole kodus vist ühtegi mööblieset, millel Ruubi hambajälgi sees ei oleks, halvimal juhul on tükidki välja järatud.

Pahandust teevad nad ka koos, aga see on juba rohkem Silveri süü, sest ta keelas talvel kraapida tumbat, mida kassid kaks aastat kraapinud olid. Sinnani nad teritasidki küüsi vaid ronimispuu ja tumba küljes, aga kui Silver neid keelama hakkas, siis asendati tumba tapeediga … Ei ole tore.

Midagi enamat mul kassidest kirjutada ei ole, aga vähemalt teate, et nad on ikka olemas ja mulle tundub, et nad on oma eludega täitsa rahul (kui nad vähemalt ühe päeva nädalas saavad maal õues joosta).

Merisead ja rotid jätan järgmiseks korraks, muidu venib postitus liiga pikaks.

Hiidküülikud Lotte ja Milli

Peale kass Ruudi on meil veel Flandria hiidküülikud Lotte ja Milli, kellest üks on meil olnud kaks aastat ja teine aasta. Lubasin juba ammu nendest ja nende pidamisest täpsemalt kirjutada, täna siis lõpuks jõuan ka selleni.

Lotte on liivakarva, Milli halli värvi ja nagu nimed reedavad, siis mõlemad on emased (ehk väiksemad kui isased):
_MG_0116Kuigi nad on kassist kõvasti suuremad, on neid odavam üleval pidada. Kuna me saame mu vanemate juurest heina tasuta, siis on ainsaks kuluartikliks küülikusööt ja vaktsineerimised, mis ongi neil sellel aastal veel tegemata. Ma pole küll summasid päris kokku võtnud, aga kahe küüliku üleval pidamine on siiani umbes 10 € kuus maksma läinud, kui sedagi.
Heina söövad nad ka nii vähe, et see eriti midagi maksma ei lähe. Rull heina maksab ca 10 € ja kahe küüliku puhul saab sellega üle aasta läbi. Meil paraku tervet rulli kuskil säilitada ei ole ja toome heina 3-4 korda aastas suurte prügikottidega.

Alguses on kulud muidugi suuremad, sest küülik ise maksab nii umbes 40 € ja nad vajavad ruumikat elamist, mis tuleb siis kas osta või ehitada. Meie ehitasime ise põhiliselt olemasolevatest ehitusjääkidest, seetõttu ei oska summadest rääkida.

Korra aastas peaks küülikuid vaktsineerima ja mõned korrad küüsi ka lõikama, aga seda tegin ma viimati vist eelmisel sügisel. Viimane kehtib rohkem puuriloomade puhul, sest meie omadel eriti midagi lõigata, ilmselt tuleb see nende “vabas looduses” elamisest. Kuigi meil on ehitatud neile suur villa, elavad nad palju aias lahtiselt, kas siis ainult päeval või päevi või lausa kuid, kuidas kunagi._MG_2612 _MG_2638 _MG_2887Tegelikult on nad aastas siiski suurema osa ajast puuris olnud. Lotte elas eelmisel aastal terve suve lahtiselt, aga siis hakkas üks kõuts teda hirmutamas käima, mille peale lõpuks Lotte üle tänava naabri aeda põgenes. Alguses ma ei saanudki aru, miks Lotte mõnikord nii ärev on, aga siis hakkas kõuts aeg-ajal vahele jääma sellega, kuidas ta kükitas küüliku kaevatud urgudes ja “jahtis” endast kaks korda suuremat saaklooma. Lotte oli ka rumal, et seda kirbukotti kartis, kui oleks võinud oma hiigelhammastega teisel saba otsast naksata või kerge jalalöögiga ninaluu purustada.

Kui Lotte enam aias ei püsinud, siis läks ta tagasi puuri. Millit ei saanud alguses üldse lahti lasta, ta oli kohe naabri aias, aga nüüd on nad koos üle kuu aja lahtiselt elanud ja kenasti meie aias püsinud. (Edit: Murphy ei puhka üldse – vahepeal tõin poisid lasteaiast ära ning koju jõudes ootas meid värava ees Millike, kes meid nähes lipsas ruttu aeda tagasi.) Vahepealsel ajal said nad ka ikka välja, aga ainult päevasel ajal, ööseks panin nad tagasi puuri. See “puuri panemine” on omaette ooper, sest Milli kätte saamiseks tuleb tema järel joosta, autode all roomata ja võsas ragistada ning siis turjast kinni saades kostub üle alevi järgev kordades võimsamalt: 

Kas te teadsite, et pikakõrvalised sellist häält teevad? Mina ei teadnud ja kui ma seda esimest korda kuulsin, siis ehmatas ära küll. Lotte pole kunagi häält teinud, aga Milli kisab sedasi pea iga kord, kui ma ta kätte saan või palaval suvepäeval vette kastan.

Kui rääkida veel vabapidamisest ja kuludest, siis viimase kuu on küülikud toitunud ainult sellest, mis aias saadaval ning kõrvale pisut heina võtnud. Tundub, et nende kõhud on rohelise kraamiga harjunud, sest kõhulahtisust kummalgi ei ole ning rinnalott kasvab ka jõudsalt, seega nälgas nad ei ole. Kuigi nad käivad puuris magamas (saavad ise sisse-välja) ja neid ootab seal vesi, hein ja hunnik krõbinaid, siis nemad toituvad ikka ainult umbrohust, õuntest, ploomidest ja lilledest.
Kuna nad on ikkagi uruloomad, siis urgudest meil ka puudust ei ole, neid saab sageli kinni ajada. Kõiki muidugi ei aja, aga päris maja alla või keset muruplatsi neil urgu kaevata ei lase. Kuna minul ei liigu ükski lihas, kui küülikud mõne lille ära söövad või peenra sisse augu kaevavad, siis meil selline vabapidamine toimib. 🙂 Ainus, mis häirib, on pabulahunnikud suvalistes kohtades, aga neid pole palju. Nad käivad muidu kindlates kõrvalistes kohtades oma hädasid tegemas, aga ju mõnikord ei anna häda häbeneda._MG_1892Külma nad ei karda ja vabapidamine on võimalik ka talvel. Seda on minult sageli küsitud, kas neil talvel külm ei hakka. Mulle tundub, et ei hakka, sest nad kaevavad igasuguse värisemiseta end lumme ning puuris nad ka ei poe hambaplagina saatel põhu sisse, vaid tallavad selle ära, kui liiga palju panna. Küll ei kannata vesi külma ja seda tuleb kaks korda päevas tahkel kujul kausist välja peksta, et uus leige joogivesi asemele panna.

Pidamise osas vist rohkem midagi lisada ei olegi. Nii lihtsad loomad ongi. Iseloomud on juba teine teema ja see on Lottel ja Millil sama erinev kui nende karvavärv. 🙂

Esimene sai Lotte endale viiendaks sünnipäevaks ja küülik oli siis 4,5-kuune:
_MG_2099Ta veetis esimesed nädalad toas, lapsed pöörasid talle palju tähelepanu, ta sai mööda maja ringi rännata ja käis ka rihma otsas õues. Ta harjus meiega kiiresti ja muutus väga julgeks, aga nüüd hoiab ta rohkem Milliga kokku. Ta on tegelikult praegu ka julge, aga õues ei lase ta täiskavanul end naljalt paitada, sest kardab vist puuri panemist. Puuris laseb küll kenasti silitada. Aga lapsed võivad teda paitada ja tema kõrval või peal vedeleda nii toas, õues kui ka puuris, kuhu nad kenasti mahuvad. WP_20140703_003_MG_7173_MG_5103 _MG_6416 _MG_9333Kuigi olen lugenud, et flandriad võivad olla agressiivsed, siis hammustada ei ole meist keegi saanud. Lottel on küll komme riietest tirida, aga ta pole riideid lõhki rebinud, vaid lihtsalt täis ilastanud. Ma ei olegi aru saanud, miks ta nii teeb, sest kord tundub see tervitusena, kord ähvardusena ja kord uudishimuna, et mis maitsega püksid mul täna jalas on.

Erinevalt Millist täidab Lotte lemmiklooma rolli, sest ta on uudishimulik, otsib laste seltsi, trügib tuppa, tuleb puuri uksele vastu ning nügib ninaga, laseb end paitada, on süles rahulik, kui teda õigesti hoida ja nii edasi. _MG_7187Härra ei hoia teda siin õigesti. 😀 Lisasin selle pildi lihtsalt Lotte võimsate tagakäppade pärast.
_MG_1911Siin ongi üks stiilinäide sellest, kuidas ta ukse taga ootab, kui tahab tuppa saada. Oma kassihirmu ajal jooksis ta kohe ukse taha, kui mõni hiirekunn aeda sattus. Teinekord järgneb ta lastele ja üritab ukse vahelt sisse pugeda või tuleb ukse taha esikust kostuva lärmi peale. Kui uks avada, siis tuleb kohe julgelt tuppa, teeb oma tiirud majas ära ja viskab end kuskile lösutama.
_MG_1990_MG_1997 _MG_1942Ei saagi kohe aru, kas küülik on suur või ukseava väike. 😀 _MG_0310Lotte ja Ruudi on korduvalt teineteisega tutvunud ja kassipoiss on juba nii julge, et üritab küülikuga mängima hakata – togib tema saba, jookseb tema ümber, paneb käpaga õrnalt vastu nina ja jookseb eest ära. Kui Lotte on alguses Ruudi suhtes uudishimulik, siis kassi siiberdamise peale läheb ta lõpuks ärevaks ning ajab teist üsna hirmutavalt taga. Kätte ei ole saanud, seega ma ei tea, kas ta tahab Ruudile kallale minna või ka hoopis mängib.

Eile sain peaaegu küüliku haigutuse pildile, aga kahjuks vale nurga alt. See on lihtsalt nii naljakas vaatepilt, kui nad suure suuga hambad irevil haigutavad. Natuke hirmutav ka, sest neil on ikka tõesti suured hambad. 😀

Lottest ei ole vist rohkem midagi rääkida ja Millist on tegelikult veel vähem juttu. Tema sai võetud selleks, et Lottel üksinda igav ei oleks. Oma iseloomu näitas ta kohe alguses… WP_20140918_006See auk on tema töö. Lotte ei tulnud kunagi selle peale, et oma hambaid sedasi kasutada. Lisaks ta peksis (ja peksab ilmselt ka edaspidi) tagajalgadega vastu puuripõrandat, kui keegi läks puuri lähedusse või avas ukse. Kui Lotte tuli kohe vastu, et süüa saada, siis Milli läks eemale jalgadega peksma ja turtsuma. Seda peksmist oli mõnikord ka õhtuti kuulda, ei teagi, mis teda siis häiris.

Jah, see Lotte seltsilise eesmärk sai täidetud, aga Milli klammerduski Lotte külge ning meie jaoks on ta aias vaid silmailu. Isegi lapsed ei saa talle pai teha. Ta laseb meid parimal juhul meetri lähedusele ja siis paneb suurte jänesehaakidega jooksu. Kui ta kätte saan, siis ta rabeleb süles hirmsat moodi ja kisab üle alevi.
Ükskord pani ta mulle tagakäppadega sedasi vastu nägu, et mul hakkas sekundiga ninast sorinal verd tulema. Esialgu arvasin, et tema küüs läks mulle ninaaku, aga haava ei olnud ning päevi hiljem avastasin, et mu ninajuur oli hirmus valus. Midagi paiste ei läinud, aga löök oli siiski piisavalt tugev, et veri korraliku lahti lüüa. Mul pole kunagi varem ninast sedasi verd tulnud ja ma hetkeks isegi läksin pabinasse, kui kummargil vaatasin, kuidas maha tekib aina suurem vereloik. Sel hetkel mõtlesin küll, et Millist saab jõulupraad.

Tegelikkuses ei saa neist kummastki jõulupraadi. Las see Milli olla siis kasvõi silmailu pärast ja Lottel on ka julgem tunne, kui ta pole ainus küülik meie aias._MG_0125Silmailu pakuvad nad küll. Mulle nii meeldib, et hommikuti köögiruloo üles kerimise järel vaatavad mulle suured küülikud vastu. Nagu elaks maal, mitte keset alevit. 🙂