Nelja lapsega Pariisis

Avaldatud esmalt Parim Aeg pereblogis, mida enam vist ei eksisteeri.

Hei! Kas teate, millisena sündis möödunud suvel Parim Aeg lehekülg? Tegu oli kampaanialehega, mis kutsus üles peresid veetma parimat aega, seda jäädvustama ja jagama ning vastutasuks saadeti üks õnnelik pere Pariisi Disneylandi. Meie olemegi see õnnelik pere, kes veetis viimase koolivaheaja Pariisis ja Disneylandis ning vähim, mida ma tänutäheks teha saan, on jagada reisimuljeid ka Parim Aeg pereblogis.

See reis oli meie esimene taoline perereis üldse. Kuna Silver töötab Soomes, siis üle lahe oleme käinud küll ja suved seal veetnud, aga see on olnud pigem argielu elamine teises keskkonnas, mitte otseselt reisimine. Seda päris esimest perereisi andis igatahes pool aastat oodata, ja siis käis sõrmenips, reis oli läbi ja nüüd on reisist juba ligi kuu aega möödas ka. Ma ei saa aru!

Aga alustame algusest. Olen ma juba pikalt kirjutanud esimesest päevast, mis kulus täies ulatuses läbi väikeste äparduste Pariisi, täpsemalt hotelli, jõudmise peale, sellest ma enam nii pikalt ei kirjutaks. Lühidalt öeldes kulus meil koduukse sulgemisest hotellituppa jõudmiseni umbes 10 tundi ja seega õhtul hilja me enam Pariisiga tutvust tegema ei hakanud, aga triumfikaare juures maa alt välja tulles mõnusa emotsiooni saime küll. Me jooksime Tallinnas läbi vihma ja tuule parklast lennujaama ning uuesti astusime õueõhu kätte triumfikaare juures metroojaamast väljudes, õhk oli tuulevaikne ja soe ning vaatepilt imeline, isegi lastel tuli ühest suust pikk ja üllatunud „vauuu“.
Pilt 1
Triumfikaare juurest umbes 800 meetri kaugusel ootas meid kolmetoaline apartement neljatärnihotellis Royal Garden Champs Elysees, mis ei olnud tegelikkuses üldse nii luksuslik, kui piltidel alguses tundus, aga luksust me taga ajama ei läinudki. Selle hotelli valis meile tegelikult reisikorraldaja, kelle kinkekaardi me saime, ja nende koostööpartneritel ei olevat olnud palju võimalusi, kuhu kuueliikmeline pere oleks taskukohase hinna eest ära mahtunud. Oma apartementi mahtusime igatahes mugavalt ära ja nuriseda ei olnud millegi kallal, kui, siis ainult kööginurgas oleks võinud olla paremaid söögitegemisevõimalusi kui külmutatud pitsa küpsetamine mikrolaineahjus. Õnneks rikkalik hommikusöögilaud ja väga hea kohv hotelli restoranis kompenseerisid need külmutatud pitsad.DCIM100GOPROGOPR0912.JPGHommikusöögi magusam valik.

Pärast saabumisõhtut jäi meile Pariisis kaks päeva, sest reisiplaane tehes kahtlustasime, et linna vaatamisväärsused mõjuvad lastele igavana ja seetõttu panustasime rohkem Disneylandi peale. Ega me väga ei eksinud, suuremad lapsed oskasid elevusega oodata ainult Eiffeli torni ja sedagi tänu paar aastat tagasi vaadatud animafilmile „Ratatouille“. Enne reisi üritasin ka „Jumalaema kiriku kellalööja“ abiga tekitada nendes soovi kirikut oma silmaga näha ja kui vahepeal isegi tundus, et see õnnestus, siis kohapeal ei olnud neil kirikust sooja ega külma.

Esimesel päeval läksimegi kohe hommikul juba tuttavasse metroojaama, ostsime päevapiletid kaheks päevaks ja sõitsime ühe ümberistumisega Jumalaema kiriku juurde, kus lastel jagus tähelepanu ainult tuvidele ja kiriku kõrval olnud vedrukiikedele. Kirikusse sisse me üldse ei läinudki, esiteks oli järjekord pikk ja teiseks ei olnud lapsed sellest mõttest just väga vaimustuses. Veetsime aega hoopis kiriku kõrval ja taga asunud pargis. Kahjuks ei olnud seal atraktsioone igale lapsele, nii et see ajaveetmine sisaldas omajagu nuttu, kaklemist ja meiepoolset lahenduste otsimist.

Selle segaduse sees astus minu ligi üks mustlane ja järgmisel hetkel oli mul pastakas käes ning oodati minult allkirja, kohe ja ruttu, igasuguste liigsete selgitusteta, lihtsalt paluti, et ma alla kirjutaksin. Kui ma seda teha ei soovinud, siis rõhutati, et see ei ole midagi, ainult mu allkirja on vaja. Millegipärast oli teiste allkirjade taga erinevad summad, nii et ma jäin endale kindlaks ja surusin talle sama pealetükkivalt pastaka pihku tagasi. Hiljem sain teada, et sedasi neil asjad käivadki – kui allkiri on käes, siis hakatakse raha välja pressima, sest oled oma allkirjaga juba kinnitanud, et annetad neile. Nagu neil oleks kuskile kaebama minna, kui inimene allkirja annab, aga raha mitte. Jabur, aga tundub, et see äri neil toimib, sest muidu nad aega selle peale ei raiskaks.

Jumalaema kiriku juures pisteti mulle pihku ka kaks paadisõidu sooduskupongi ja edasi läksimegi paati otsima ning jõudsime välja Batobusi peatuseni. See ei olnud see laev, mida otsisime ja kuna hinnavahe oli umbes 10 €, siis otsisime edasi. Vahepeal tegime pilte ka, mille ajal pakkusid juhuslikud möödujad, et nad teevad ise pilti, siis saame terve perega peale jääda. Kuna tundusid toredad inimesed, siis võtsime lahke pakkumise vastu ja nad olidki toredad, ei jooksnud mu kaameraga minema. Me küll pildil päris fookusesse ei jäänud, aga mis seal ikka, vähemalt oleme kuuekesi peal.

Pilt 2Kui olime pika maa maha kõndinud, siis avastasin kupongide pealt, et tegu oli ühetunnise sõiduga, samas Batobusi 10 € kallim pilet andis võimaluse sõita terve päeva ja käia erinevate vaatamisväärsuste juures. Mis seal ikka, kõndisime sama pika maa tagasi, mille peale lapsed lubasid, et nad ei reisi enam kunagi minuga, sest ma ei tea, mida ma teen. Ei vaidle vastu, ma ei teadnudki, mida teha ja kuhu minna.

Olime juba omajagu jalgade peal olnud, lastel oli igav ja nad hakkasid tüdinema, aga me ei olnud Jumalaema kiriku juurest kaugemale jõudnud. Olukorra tegi paremaks väikene söögipaus, aga seda hetkeni, mil paati jõudsime ja lapsed seal kohe vetsu tahtsid. Paadis vetsu muidugi ei olnud ja seega pidime juba järgmises peatuses maha minema, kuigi esialgne plaan oli sõita Louvre muuseumi juurde, mis oli kolmas peatus. Ma isegi ei tea täpselt, mis koht see oli, kus me vahepeatuse tegime, võib-olla oligi tegu lihtsalt botaanikaaiaga, sest midagi enamat ma seal ei näinud. Kuna pärast vetsus käimist oli järgmise paadi tulekuni veel omajagu aega, siis jätkasime seal oma söögipausi ja tegime pilte.IMG_0168

Pilt 3Kui me lõpuks Louvre juurde jõudsime, siis oli laste päevanorm juba täis, kes oli väsinud, kellel oli lihtsalt igav ja kes leidis, et see Louvre on puhta mõttetu koht. Eks meil endal olid ka siis juba väike tüdimus peal. Mitte ringi käimisest, sest me ei olnudki veel kuskile jõudnud, vaid laste tujude üleval hoidmisest. Otsustasime sõita edasi Eiffeli juurde ja sealt metrooga hotelli puhkama minna, et järgmisel päeval oleks tee selge, kui hakkab meie tornikülastamise kellaaeg kukkuma. Eiffeli juures oli inimmassis raske liikuda ja metroopeatus, mis pidi kohe seal samas lähedal olema, oli laste lohisevate jalgade tõttu kuidagi väga kaugel.

Kokkuvõttes me suurt kuskil ei käinud, midagi eriti ei näinud ega teinud, aga hotelli tagasi jõudes lõid ka meie päkad tuld ja kella vaadates tekkis küsimus, kuhu see aeg vahepeal kadus. Hotellis sõime kõhud korralikult täis, pärast mida kukkusid kõige pisem ja kõige suurem voodisse ning jäidki sinna nohisema. Poisid lihtsalt vedelesid teleri ja arvuti ees, neil ei olnud jaksu isegi omavaheliseks kraaklemiseks. See väike puhkepaus mõjus tegelikult meile kõigile hästi, sest pärast seda olime valmis minema Eiffeli õhtust tuledemängu vaatama. Tegime seda populaarsel Trocadero platvormil ja ajasime seal kahe käega tänavamüüjaid eemale. Vähemalt me Silveriga üritasime seda teha, lapsed samal ajal teretasid neid ja viisid neile tagasi mingeid lendavaid valgusjullasid, nii et me ei saanud kaupmeestest päris lahti. Mis seal ikka, ostsime siis paar valgusjullat, mõned plastikust valgustusega tornid ja 10 tornikujulist võtmehoidjat.

Trocadero juurde sõitsime bussiga, see variant oli ka metroopiletite hinna sees ja Eiffeli juures käimiseks osutus see metroorongist mugavamaks ja kiiremaks, sest bussipeatus oli meil hotellist kahe sammu kaugusel. Buss sõitis küll iga 15 minuti tagant, nii et peatuses oli veidi rohkem ootamist, aga Trocadore juures möödus see ootamine väga põnevalt, kuna bussitaskus jäid seisma kaks pikka valget limusiini ja nii lähedalt polnud lapsed varem neid imemasinaid näinud. Nad olid vaatepildist vaimustuses, aga kahjuks uhked autod meile küüti ei pakkunud, nii et pidime edasi bussi ootama. Õhtu läks igatahes korda, lastele meeldis ja meile meeldis. Meile meeldiski just see, et lastele meeldis, sedasi oli täitsa tore nendega ringi käia.pilt 4Teisel päeval läksime juba varakult tagasi Trocadero platvormile, sest eelmisel õhtul me seal õigeid turistipilte ei saanud. Lisaks tahtsime varakult Eiffeli juures olla, et me etteostetud piletitega kindlasti õigel ajal õiges kohas oleksime. Taaskord tuli ajada kahe käega eemale tänavamüüjaid, kellele lapsed juba kaugelt rõõmsalt „hellõuu“ hüüdsid. Lõpuks ei vaadanud ma kaupmeestele enam otsagi, tegin näo, et ei kuule ega näe neid, aga pesamuna kuulis ja nägi ning teretas üht laia naeratusega. Selle rõõmsa teretuse peale läks ka kaupmehe suu naerule ja ta kinkis tüdrukule võtmehoidja. Mõni tundi hiljem kõndisime uuesti samast kohast mööda, too mees oli ikka seal ja hüüdis juba kaugelt, et tema „best family“ tuleb. Minu süda igatahes sulas ja ma olin valmis temalt 30 võtmehoidjat ostma, aga ülejäänud pere liikus edasi, nii et ma ka seisma ei jäänud. See kripeldab siiamaani, et ma midagi ei ostnud, mis siis, et me võisime olla temale sajakümnes „best family“, tema oli meile esimene ja ainus, kes meid sedasi mäletas.DCIM101GOPROG0411631.JPGEiffeli torni juures olime isegi liiga vara platsis ja kellaaeg oli kellaaeg, varem meid sisse ei lastud, nii et ootasime seal ikka ligi poolteist tundi torni pääsemist. Iseenesest oleks seal olnud mõnus istuda ja süüa, aga ilm oli nii tuuline ja külm, et me kükitasime enamuse ajast kuskil putka taga tuulevarjus. Viimase lõpu ootasime ikkagi järjekorras, kus ei olnud kõige toredam olla, sest üks oli selleks hetkeks juba nii tüdinenud, et kõik oli tema jaoks mõttetu, püsti ta seista enam ei jõudnud, oodata ei viitsinud ja nii ta maas aeles. Tornis ei olnud kellegi meeleolu parem, sest niigi pika külmetamise järel oli seal eriti külm olla, ruumi liikumiseks väga ei olnud ja tipupiletite soetamiseks oleks tulnud pikalt järjekorras seista. Leppisime siis ainult teise korruse külastamisega, vaatasime vaid korra maa peale, tegime mõned pildid ja sõitsime alla tagasi. Oligi kogu külastus.Pilt 5DCIM101GOPROG0361113.JPGLeia pildil neli kokkulitsutud last.

Suuremaks elamuseks osutusid teele jäänud Lamborghinid ja Ferrari ning Eiffeli alal liikunud sõdurid. Eriti suur asi oli see, kui üks neist lastele lehvitas. Kuigi nägime, kuidas sõdurid käskisid ära kustutada pildi, mis nende nina all neist tehti, küsisime, kas tohime neid koos lastega pildistada. Lapsed on meil suured sõdurite fännid, nende jaoks on sõdurid samal pulgal Supermani, Ämblikmehe ja teiste väljamõeldud kangelastega, nii et see oli vist terve reisi ajal ainus kord, kus lapsed ise väga soovisid pildile jääda. Esmalt saime sõbraliku ja viisaka eitava vastuse, sest see olla vastuolus reeglitega, kuid kui olime veidi edasi liikunud, siis tormasid sõdurid meile järele ja ütlesid, et teevad meie puhul erandi, kui lubame, et see pilt kuskile internetti ei lähe. Lubasime. Poiste kõrval võttis kükitades koha sisse vaid üks sõdurpoistest, teised jäid tagaplaanile seisma, igaüks erisuunas, aga seda mitte poseerimise mõttes, vaid ühe häiritud tähelepanuga sõduri seljataguse valvamise mõttes.

Kuna Eiffeli torni juures külmusime ära, siis läksime sealt otsejoones hotelli tagasi ja olime seda meelt, et ongi kogu lugu, rohkem Pariisis kuskil ei käi ja midagi ei vaata, aga imelik hakkas. Mis mõttes me lihtsalt istume poolest päevast hotellis, nagu me käiks igal nädalavahetusel Pariisis?! Puhkasime mõned tunnid jalga ja läksime triumfikaare juurde, millest olime juba vähemalt viis korda möödunud. Olin lugenud, et selle otsa saab vaid mööda kitsast treppi, aga meid juhatati lahkelt lifti, nii et saime suurema jalavaevata hakkama. Alla tulime trepist, see suurem asi vaev ei olnud.IMG_0458Triumfikaare otsas oli vaade palju ägedam kui Eiffeli tornis, lisaks oli tuul vaibunud ja inimesi oli seal võrdlemisi vähe. Me Silveriga jälgisime pikalt liiklust ringteel, millel on arusaamatu arv radasid ja 12 tänavaotsa, kuhu keerata. 10 aastat tagasi sõitsime päris mitu korda sellel ringteel ja tegime seal ka auringe, sest me ei saanud aru, kuidas seal see liiklemine käib. Sedasi ülevalt jälgides ei saanud me endiselt aru, mingit korrapära seal ei olnud, samas kõik toimis. Keegi isegi ei andnud signaali nendele, kes ringteel seisma jäid ja endast triumfikaare taustal selfiesid tegema hakkasid.IMG_0382Kui kauaoodatud Eiffeli torni külastus osutus meile pettumuseks, siis triumfikaare külastamine oli selle nädalavahetuse kõige suurem elamus, ka lastele meeldis seal nii väga, et neid oli raske alla tagasi saada. All tahtsin teha lastest pilti Champs Elysees avenüü taustal, aga me pidime oma võimalust ikka väga pikalt ootama, sest esmalt jäi meie ees seisma üks uhke mersu, mille juht läks välja ringteele ning kukkus seal pildistama autos istuvat daami koos autoga. Vahepeal tekkis juba tunne, et too juht jääb auto alla, sest hea pildi saamiseks pidi ta päris kaugele astuma. Vahepeal kontrollis daam pildid üle, ilmselt ei meeldinud talle kompositsioon, sest mees istus autosse tagasi, manööverdas masina rohkem poolviltu ja fotosessioon jätkus. Kui nemad lahkusid, siis ootas nende taga oma võimalust juba järgmine auto. Vahepeal seisid autod kahes reas kõrvuti ja juhid tegid endast selfiesid, teised lihtsalt ootasid nende taga. Seda kõike oli täitsa humoorikas kõrvalt vaadata, nii et meil ei olnud kahju pikalt oma korda oodata.Pilt 6Pilt 7Kui teha nüüd kokkuvõte, siis meie nädalavahetus Pariisis sisaldaski kõige rohkem jalutamist, ühistranspordiga liikumist ja ootamist. Esimene ja viimane lastele väga ei meeldinud, aga paadid, rongid, bussid olid neile elamuseks, sest muidu liigume ainult autoga. Ka meie endi jaoks oli metroo kasutamine elamus, see oli miski, mis alguses tundus nii keeruline, aga kohapeal osutus lihtsaks, mugavaks ja isegi põnevaks. Vaatamisväärsuste osas jäi meil palju nägemata, aga see eest saime olla ise kõndivaks vaatamisväärsuseks. Me saime väga palju tähelepanu, palju pilke, palju naeratusi ja meile öeldi juhuslike möödujate poolt mitu korda, et meil on nii armsad lapsed. Eiffeli tornis oli isegi selline moment, kus aasia naised tegid kordamööda poistega pilte. Eks me torkasime silma ka oma suure seltskonna ja Bredeni mütsidega, aga põhiliselt vist ikka suure seltskonnaga. Igatahes jättis Pariis endast ja oma inimestest väga lapsesõbraliku mulje.

Mis meid veidi üllatas, oli pidev kotikontroll, isegi McDonald`si uksest ei lastud läbiotsimiseta sisse. Meid küll ei kontrollitud, sest burgerirestoran oli nii ülerahvastatud, et keerasime turvameeste nina all otsa ringi ja läksime hotelli külmutatud pitsat sööma. Selle kahe päevaga harjusime pideva kontrollimisega nii ära, et lõpuks enam kulm ka ei kerkinud, kui enne vetsu minekut käidi mingi detektoriga pealaest jalatallani üle. Samuti ei kerkinud kulm enam kerjuste ja kodutute peale, ka lapsed harjusid selle vaatepildiga kiiresti ega teinud välja, kui õhtuhämaruses keegi end keset tänavat magama oli sättinud. Kui keegi topsiga raha ootas, siis sellest tegid lapsed välja küll – kui üks neist kellelegi sendi või mündi andis, siis tahtsid teised seda ka kohe teha ja nii see peenike raha sai meil kogu aeg rahakotist otsa.

Nüüd kukkus küll veidralt välja. Lõpetan muljete jagamise kerjustega, eks. Samas on postitus juba praegu nii pikaks veninud, et mõistlik ongi piirduda vaid Pariisi nädalavahetusega ja jätta Disneylandi osa teiseks korraks. Etteruttavalt võin öelda, et kuigi reisikorraldaja ütles, et meil pole nii väikeste lastega Disneylandis midagi teha ja soovitas meil pigem soojale maale rannapuhkusele minna, jätkus meil mõlemas pargis tegevust neljaks päevaks ja sellest jäi veel väheks. Jah, Pariisis oli neil tõesti veidi igav, aga oma elamuse said sellest nädalavahetusest nemadki ja nüüd pilte ning videoklippe vaadates igatsevad nad isegi tagasi. Meie ka. Lõpetuseks üks väike videoklipp ka teile vaatamiseks:

Reis vol 1 ehk kuidas läbi äparduste kohale jõudsime.

Reisipäeval startisime kodust suure ajavaruga, sest esiteks olime varakult valmis ja elevus ei lubanud lihtsalt kodus oodata ning teiseks hakkas eelmisel päeval autol mootorituli põlema ja Murphy püsiklientidena olime valmis igasugustest muredeks, kuigi see mootorituli kustus eelmisel päeval ära ka. Ilmselt oli asi niiskuses, kui uskuda autolukksepp Googlet, kes ütles, et niiskete ilmadega on selline anomaalia sage nähtus. Igatahes auto meid alt ei vedanud ja nii jõudsime lennujaama kõvasti enne check-in`i ja tegime aega parajaks ei millegi muu kui söömisega. IMG_0072Kuna me pole eriti reisinud ning lennujaamas käisime ka esimest ja viimast korda 9 aastat tagasi (okei, Härra on rohkem lennanud, aga see oli ka enne lapsi), siis me hästi ei teadnud, mis meid seal ees ootab ehk kui kerge või keeruline on ühe lennuki peale minna. Tuli välja, et on kerge. Lennujaam oli pooltühi, võib-olla lendasime heal päeval, aga igatahes mingeid järjekordi ja trügimisi kuskil ei olnud, pärast check-in`i istusime ka ainsatena Lotte mängumaja juures, ühtegi teist last seal vahepeal ei käinud. Ma seal kuskil silti ei näinud, et jalanõud tuleb ära võtta, aga meie lapsed on harjunud jalanõudeta mängutubades ja -nurkades käima, nii et nad lasid seal sokkis ringi ja mitte ainult mängunurgas.IMG_0077IMG_0092IMG_0087Ootamine läks igatahes kiiresti, lastel igav ei hakanud ja ootusärevus ei lubanud meil ka igavust tunda. Lennuki peale said lastega pered eelisjärjekorras, nii et siis ei olnud ka mingit sabas seismist ja saime esimeste hulgas oma kohad sisse võtta. Laste jaoks oli see kõik hästi põnev ja nad ei jõudnud ära oodata, millal lennuk lõpuks liikuma hakkab. Mina jõudsin, sest mul tekkis väike lennuhirm ja õigustatult. Kui see lennuk lõpuks õhku tõusis, siis see oligi hirmus. Väga veider oli öelda lastele, et ärge kartke, kui ma ise samal ajal hirmust hinge kinni hoidsin ja mõtlesin, kas see ikka peab nii olema. Lennuk lihtsalt taarus alguses ühele ja teisele poole, käis üles-alla ning lõpuks läks kui püstloodis üles ja samal ajal olid hääled sellised nagu lennukil oleks jõudu vähe. Etteruttavalt ütlen ära, et tagasilennul oli õhkutõusmine hoopis sujuvam, pea märkamatu ja sedasi julgeksin küll veel lennata. Võib-olla oli asi selles, et minnes oli tugev tuul ja tulles tuulevaikne, aga igatahes olid need kaks õhkutõusu nagu öö ja päev.

Kolm tundi lennukis. Ei saa öelda, et need möödusid linnutiivul. Lapsed, eriti Neljas, olid püsimatud, vahetasid kohti ja sahmisid kogu aeg. Mul hakkas pärast õhkutõusu pea valutama ja see sahmimine minu ümber seda väga ei leevendanud. Kuna see peavalu tuli ja läks vahelduva eduga, siis kohe valuvaigisti järele ei haaranud, seda enam, et ma ei taibanud neid kaasa võtta, aga kui valu tuli koos iiveldusega tagasi ja ma hirmuga oksekotti piidlesin, siis Härra ostis lastele midagi hamba alla ning mulle muretses valuvaigistit. Kuni lapsed tegelesid söömisega, lasin mina kinnisilmi valuvaigistil oma tööd teha.

Mingil hetkel jalutaks üks kena pikkade blondide juuste ja laia naeratusega naine oma väikese tütrega vahekäigus ja jäi korduvalt meie juures seisma, näitas oma lapsele meie lapsi ning julgustas tüdrukut lehvitama, samal ajal julgustas Härra meie lapsi vastu lehvitama. Naine küsis, kui vana meie tüdruk on, Härra vastas talle napisõnaliselt ja edasi tekkis kohmetu pikk vaikus, kus mulle tundus, et üks pool oleks olnud valmis rohkem juttu tegema, aga teine pool ei võtnud vedu. Mina olin sel hetkel üldse kõnevõimetu. See peavalu. Igatahes pärast taipasin, et see naine ja tema lokkis juustega mees, kes tundusid tuttavate nägudega, olidki avalikkusele tuttavad näod. Kusjuures proua Aigro mõjus lihtsa, sõbraliku ja sooja inimesena, aga ma kahtlen, et me talle samasuguse mulje jätsime, Härra oli eemaletõrjuva olekuga nagu alati ja mina valutasin mõrra näoga pead.

Kuigi peavalu ja iiveldus taandusid peaaegu nullini, ei tundnud ma end lennu lõpus endiselt hästi, väga uimane oli olla. Lennukist lahkusime viimastena ja lennujaamas kaotasime kohe teised reisijad silmist, sest mul oli vaja hetkeks maha istuda ja end koguda. Ma isegi ei oska öelda, mis mul juhtus, aga jalg läks all nõrgaks, jube palav hakkas, keha kattus külma higiga ja õhk sai otsa. Kui olin end piisavalt kogunenud, et edasi minna, siis me ei osanud enam kuskile minna. Väljapääsu juures märkasime ainult turvaväravat ja töötajaid, kuhu siis oma suuna võtsimegi, aga see oli siiski värav lennukile, mitte välja. Osutati seal samas lähedal olnud uksele, kust välja sai ja selle ukse taga olime uuesti segaduses ega saanud aru, kuhu edasi peab minema, aga peata kanadena me lõpuks ikkagi välja saime ja RER B noolte abil rongile jõudsime. IMG_0104Kõigil oli õigus, kes ütlesid, et metroo on lihtne. Oma peatust ei ole võimalik maha magada, nii et õiges kohas läksime maha ja istusime ümber ka õige rongi peale, aga sõitsime vales suunas. Seda viga ei ole ka võimalik mitte märgata, nii et kohe järgmises peatuses tulime maha ja istusime vastasuunas sõitnud rongi peale. Rohkem selliseid äpardusi ei juhtunud ning kõik muutus lihtsaks ja loogiliseks.

Kui jõudsime teise rongiga oma peatusesse ja maa alt välja tulime, siis laste suust tuli üksmeelne “vau!”. Me vaade oli täpselt selline:IMG_0113See oli see hetk, kus emotsioonid läksid lakke: “Me oleme kohal! Uskumatu, me olemegi siin!” Õhtu oli nii tuulevaikne ja soe, hoopis teine tera võrreldes selle peenikese vihma ja kõva tuulega, mille saatel me  8-9 tundi varem Tallinnas parklast lennujaama tõttasime. Selle emotsiooni, imetluse ja õhtusoojuse saatel võtsime suuna hotellile, vähemalt ma arvasin, et võtsime, aga kuna ma märgistasin kaardile peale hotelli veel ühe poe ära ja selle väikese asja unustasin, siis liikusin vale täpi poole. Umbes täpi juures kukkusin rõõmustama, et sama pood on kohe hotelli juurest ka ja oma eksimusest aru saamata sammusin edasi hotelli poole, mis pidi kohe tulema, aga ei tulnud ega tulnud ja kui ma lõpuks vaatasin, et mis selle hotelli number siis on, et see ikka veel vastu ei tule, avastasin, et me olime üldse vale täpi juures. See ei olnud üldse lõbus aps, ma olin enda peale väga kuri ja lastest oli ka kahju, sest me kõik olime väsinud ja tahtsime vaid hotelli jõuda, aga sinna oli nüüd veel kilomeeter maad ja seda ka suuremas osas tuldud teed tagasi.
IMG_0115Suur oli kergendus, kui me lõpuks kohale jõudsime. Meid võeti vastu nii soojalt ja sõbralikult, check-in käis kiiresti ning meid juhatati isegi tuppa, kus pandi kõik tuled põlema ja toodi ruttu mingi 10 pudelit vett juurde, sest leiti, et toas olnud kahest pudelist jääb meie perele ikka väheks. Tegelikult jäi 10 pudelist ka, aga kraanivee maitsel midagi viga ei olnud, seega jõime lõpuks seda.

Kui tuppa omapead jäime, siis lapsed tundsid esimese asjana muret pulgakommide pärast, millega olin neid terve tee motiveerinud olema kannatlikumad, rahulikumad, vaiksemad. Kusjuures täitsa tulemuslikult, sest pulgakomme ma üldiselt lastel süüa ei luba (kui keegi on toonud, siis olen silma kinni ka pigistanud), nii et see oli nende jaoks väga arvestatav preemia, mille nimel pikk ja raske päev suurema nurinata üle elada.

Enne hotelli jäi meile üks toidupood ka silma ja Härra läks kohe sinna, sest viimati sõimegi lennukis ja kõhud olid kõigil tühjad. Minul oli ka alguses, aga selleks ajaks, kui Härra 15 minutit hiljem tagasi tuli, olin ma juba rivist väljas. Peavalu tuli tagasi, koos iivelduse ja valgustundlikkusega. Härra tõttas jälle mulle valuvaigistit otsima, mis jäigi minu õhtusöögiks, võtsin selle sisse, olin liikumatult voodis pikali ja jäin sedasi magama, et ma ei kuulnud ega teadnud mind ümbritsevast midagi. Mingil ajal keset ööd avasin silmad, nägin, et mõlemad väikesed olid minu kõrval ja silmad vajusid kinni tagasi.

Esimene päev oligi kõige raskem päev, oli palju elevust, palju ärevust, palju ootamist ja palju ekslemist. Palju peavalu ka, mis ilmselt tuligi ärevusest ja lõpuks suurest pingelangusest. Kuigi elevust ja ärevust oli ka järgmistel päevadel, siis peavalu õnneks enam mitte, aga sellest järgmistes postitustes.

24 korda magamist enne Pariisi minekut

Lastel käib ajaarvestus öödes: “Mitu ööd ma pean enne ära magama, kui tuleb mu sünnipäev? Mitu korda ma pean magama, kuni vaba päev tuleb? Mitu korda ma pean nüüd ära magama, et oleks juba minu sünnipäev? Mitu korda tuleb magada enne lennukiga sõitma minemist?” Mina loen ka viimaseni juba öid ja 24 ööd on uskumatult vähe, see on ainult 3 nädalat ja mõni päev peale. Alles oli reisini 7 kuud aega…

Ma olen endiselt sama valmistunud nagu pool aastat tagasi ehk võiksin olla rohkem, nii et viimane aeg end liigutama hakata. Põhiline on olemas:

  • Lennupiletid, AGA mõtlesime ikkagi ühe suurema kohvri ka kaasa võtta, et oleksid olemas ka varujalanõud ja rohkem riideid igaks ilmaks. Eile vaatasin, et see läheks maksma 70 € ning kui nüüd kohad ka juurde valida, siis tuleks AirBalticule ligi 180 € juurde maksta. Me eelistaksime istuda ühes pikas rivis (3 ühel pool ja 3 teisel pool vahekäiku) ja hea meelega valiksime üsna tagumised kohad, sest lennukatastroofide sarja vaadates on sageli just lennuki tagaosas reisijad ellu jäänud (kui üldse keegi), aga väidetavalt pidavat hakkama seal vetsuhais levima. Samas on endal jälle hea vetsu lähedal istuda, sest ilmselt lapsed hakkavad selle vahet voorima.
    Kui laseks süsteemil endal meile kohad valida, siis äkki saame sellised kohad, kus lapsed saavad aknast vaid lennukitiiba vaadata või paigutatakse meid üldse veidi laiali istuma. Ma ei kujuta ette, mis meid ees võib oodata ja kas on mõttekas see 110 € meelepäraste istekohtade eest juurde maksta või pigem mitte.
  • Majutus koos Disneylandi piletitega.
  • Reisikindlustus, mille saime Seesamist väga hea hinnaga. (Seesam oli ka selle kampaania korraldaja, millega me selle reisi kinkekaardi võitsime.) Reisikindlustuse valisime üsna põhjaliku, selle sees on meditsiiniabi 100 000 € inimese kohta, reisitõrkekindlustus lisakaitsetega, pagasikindlustus ja omavastutuskindlustus. Võib-olla võtame Salvast 65 € juurde ka autorendi omavastutuskindlustuse, ma veel ei tea, kas seda läheb vaja, sest võib-olla on see juba autorendi Super Coveri sees.
  • Piletid Eiffeli teisele korrusele, sest tipu piletid olid kõik välja müüdud, aga vähemalt ei pea torni juures pikalt järjekorras seisma. Vajadusel saab vast kohapeal juurde maksta, kui tahame ikkagi tipus ära käia. Praegused piletid läksid kokku 34 € maksma, tipu omad oleksid läinud vist 58 € maksma.

Auto rendime ilmselt Hertzist, täpsemalt Disneylandi rongijaama kontorist ja seda siis reisi neljandal päeval, kui oleme Pariisist väljas, nii et Pariisis ei ole meil plaanis autoga sõita. Hertzi koduleht annab hetkel 7-kohalise auto hinnaks koos turvatoolide ja Super Coveriga 502 €, mis teeb päeva hinnaks 125 €, mis mulle ei tundu ulmekallis. Võrreldes Fiat Puntoga küll kallim, aga neid peaksime rentima kaks, et ära mahtuda. Midagi ma veel broneerinud siiski ei ole, sest ma tahan enne teada, kui suured on need maksud ja lisatasud, mis hinna sisse ei kuulu. Lisaks on minu jaoks veel selgusetu tagatisraha osa, et kas see on Super Coveriga 0 või vähemalt oluliselt väiksem kui 1500 €. Viimast summat me tagatise alla kinni panna ei saa, sest meil pole isegi ligilähedase limiidiga krediitkaarti ja pole ka sellist vaba raha, et krediitkaardil olevat summat suurendada. Panka tegime igaks juhuks taotluse krediidilimiidi suurendamiseks, aga kuna viimased 4 kuud on Härra sissetulek olnud ligi poole väiksem kui hooajal, siis väga kindlad ei ole, et seda limiiti suurendatakse. Ühesõnaga hetkel on autorendi teemas veel veidi lahtiseid otsi, millega vaikselt tegelen.

Kõige suurem segadus on mul ühistranspordiga ja ma ei usu, et see on väga lihtne, kui minu jaoks pole midagi lihtsat ka Tallinna ühistranspordis. Kuna saabumispäeval me sõidaksime ainult lennujaamast hotelli, siis sel päeval on ehk mõttekas osta vaid ühe korra piletid, mis maksaksid kokku 41 €, järgmiseks kaheks päevaks 1-3 tsooni päevapiletid, edasi päevapiletid üheks päevaks reisimaks 1-5 tsoonis, sest sel päeval oleks nii Pariisis seiklemist kui ka lõpuks Disneylandi sõitmist, pärast seda sõidaksime 3 päeva autoga ja viimasel päeval ostaks taas 1-5 tsooni päevapiletid, et Disneylandist tagasi Pariisi sõita, seal veel mõned tunnid aega veeta ja edasi lennujaama minna. Tundub lihtne, aga edasi jääb minu jaoks arusaamatuks, kas meile piisaks Ticket Mobilis päevapiletitest või oleks parem maksta veidi rohkem ja soetada Visit Pass päevapiletid või oleks kõige lihtsam osta 1-5 tsooni nädalakaart. Kui võrdlen hindu (ja saan nendest üldse õigesti aru), siis tundub nädalakaartide variant isegi veidi soodsam, aga ma ei leia, et seda saaks osta lastele. Variant oleks osta ka ühekordseid pileteid, aga need kehtivad vist ainult 1-2 tsoonis ja 1-5 tsooni piirides reisimiseks tuleb ikkagi rohkem maksta, nii et ei tea, kas ka sedasi saaks üldse soodsamalt.

Mida rohkem ma nende piletide kohta lugesin, seda rohkem segadusse ma sattusin, nii et ma ei tea, millal ma üldse jõuan metrookaardi uurimiseni, et teha selgeks, kust peatusest kuhu peatusesse me sõitma hakkame ja kus me ümber istume. Me ei tea veel täpselt sedagi, kuhu me minna tahame või kui kaugele need kohad hotellist jäävad. Ainult seda tean, et Eiffeli juurde on 2,5 kilomeetrit, mis on täiesti jalutatav, kui just vihma ei saja, nii et võib-olla ma ei sõidagi väga palju metrooga. Aga lennujaamast Pariisi ja Pariisist Disneylandi ja Disneylandist tagasi Pariisi ning sealt edasi lennujaama tuleb ikka sõita ja üksikpiletite puhul läheks see nii umbes 140 € maksma (kui saan hindadest õigesti aru).

Mul on metrooga liiklemisest juba praegu närv sees ja kui mõtlen veel sellele, et samal ajal, kui me peame selgeks tegema, kuhu liikuma peame ja millise rongi peale minema peame ja kus ümber istuma peame, käib kõrval neljahääne “mul on pissihäda, emme-emme-emme, ma ei viitsi oodata, miks me pidime siia tulema, emme-emme-emme, loll Pariis, millal me kohale jõuame”, siis peaksin vist eos rahustid kaasa võtma. Kahepäevane Lõuna-Eesti väljasõit näitas, et täpselt nii see hakkabki olema ja Teine räägib juba praegu, et tema ei tule meiega nõmedasse Pariisi, rääkimata mõttetust Disneylandist. Paraku ei kavatse me teda maha jätta, nii et ta tuleb sunniviisiliselt reisile kaasa ja toriseb kõik need 8 päeva.

Ühesõnaga tahtsin kogu pika jutuga öelda, et lisaks rendiautole on puudu ka selgus metroopiletide teemal ja üleüldine plaan. Kuhu võiks Pariisis minna väikeste lastega? Ma ise tahaksin käia vahakujude muuseumis, aga see läheks mingi 70 € maksma ja ilmselt lapsi jätaks see päris külmaks, seega pole kõige parem mõte. Samuti ei ole mul veel täpselt teada, mida me kaasa võtame ja mida ei võta. Ilmselt saabub lõplik teadmine vahetult enne reisi ilmateadet vaadates ja ka siis valmistume ootamatuteks ilmaoludeks. Päris talvejopet siiski kaasa ei võta, vaid paneme rohkem rõhku kihilisele riietumisele.

Võimalik, et on veel asju, mis on puudu, aga ma veel ei tea neid. Ühte asja tegelikult tean küll ja kui kellelgi on pakkuda, siis oleksin väga rõõmus: 1_1_19575755Tahaksin seda raamatut, et lastes tekiks väikegi soov oma silmaga Jumalaema kirikut näha ja kaasa on ka seda tore võtta.

Vahepeal mõtlesin, et äkki peaks tahvelarvuti ka ostma, et saaksime sellega lapsi vaigistada, aga me peaks ostma neid neli, nii et jääb ikkagi ära. Ma Kubijal nägin, kuidas nutiseadmed teiste lapsi nähtamatutena hoidsid (ja meie omad olid samal ajal päris nähtavad-kuuldavad), nii et näiteks lennukis võiksid need ära kuluda küll, aga me üritame taas raamatutega hakkama saada, nagu iga pikema autosõidu puhul.

Tänaseks on veel nii palju selge, et 1000 euroga, mille arvestasime enda eelarveks, hakkama ei saa ja see number tuleb vähemalt 1,5-ga korrutada, kui mitte 2-ga. Söögi peale kuluvat summat ei oska ma veel ennustada, aga kindlasti ei kavatse me seal 3 korda päevas väljas süüa ja pärast seda reisi ei käi me siin ilmselt aasta lõpuni üldse väljas söömas, ainult oma vanemate juures.giphy-1