Igal hommikul saan ma rääkida Härrale oma jaburatest unenägudest, aga temal pole mulle vastu midagi rääkida, kui ma küsin, mida tema unes nägi. Erandeid muidugi on, kus temal on ka hommikul midagi jagada või kus minul ei ole midagi jagada.

Ma näen nii pikki ja detailiderohkeid unenägusid, et ma ei ole hommikul üldse puhanud, kuigi tegelikult on see vist vastupidi, ma hoopis mäletan oma unenägusid seetõttu, et ma ei maga sügavalt, sest me kõik ju tegelikult näeme unenägusid, lihtsalt kõik ei mäleta neid hommikul.

Viimane pikk unenägu oli selline, et ma läksin veekeskusesse, ostsin pileti, kuid ei kasutanud seda, sest avastasin, et mul jäid ujumisriided koju, kuid tegin siis veekeskuse territooriumil ühe kerge eine, mida ma ei jaksanud lõpuni süüa ja selle peale hakkas kõrvallauas keegi kobisema, ma sõnadest aru ei saanud, nii et läksin tema juurde ja küsisin, kas tal on midagi öelda. Oligi, ta hakkas ette heitma, kuidas teised peavad minu raisatud toidu kinni maksma, sest minusuguste raiskajate söömata toit on kaudselt kõikide arvetesse lisatud. Selle inimese olek ja jutt ärritasid mind nii väga, et ma surusin oma taldriku koos toidujääkidega talle näkku ning karjusin, et ma maksin ise oma 9-eurose prae kinni, aga kui temal on nii kahju minu jääkidest, siis olgu lahke ja söögu need ära, et ta ei peaks neid niisama kinni maksma. Tigedana tormasin veekeskuse alalt välja ning pidin oma pileti, mis tegelikult oli magnetkaart, tagasi andma, kuid ma ei teinud seda, sest ma polnud teenust kasutanud ja kuna ma olin nii vihane, siis erandkorras lubati mul sama piletiga teinekord tagasi tulla. Lisaks vabandati tolle kliendi pärast, kellele ma taldriku näkku surusin.

Veekeskusest väljudes võtsin suuna metroojaama peale, kus parasjagu oligi üks rong ees, aga ma ei saanud täpselt aru, kuhu see läheb, sest olin järsku New Yorgis ega orienteerunud absoluutselt. Kuna rong oli kõrgendatud rööbastel, siis ma täpselt ei näinud kõikide peatuste nimesid, mis sel akna peal olid ja ma ronisin lambiposti otsa, et neid paremini näha. Olin posti otsas ka siis, kui rong välja sõitis ja tuli välja, et teisel pool rongi seisid rivis umbes 10 rõvedalt irvitavat mustanahalist, keda nähes ma laskusin keerutades posti otsast alla ning see mõjus väga postitantsulikult, kuigi mul ei olnud see nii plaanis. Minu laskumise peale muutusid nad veel rõvedamaks, kõigil silmad põlesid peas ja nad konkreetselt piirasid mu ümber, ei lasknud veekeskusesse tagasi minna, vaid ajasid mind tupiktänavasse, mis koosnes veneaegsetest garaažidest, millest osad olid odavad hostelid. Mustanahalised lõgistasid hostelite uksi, kõik olid kinni, mina lihtsalt kõndisin otse edasi ja püüdsin vahelduva eduga jooksu panna, aga nemad olid kiiremad, nad hüppasid ja irvitasid mu ümber ning ma ei pääsenud ka tupiktänava lõpus, kus olid redelitega suured metallkonteinerid, millest lootsin üle ronida. Tänava lõpuks oli karjast meestest alles jäänud vaid kaks ja lõpuks haaras üks neist mul selja tagant kinni, teine hakkas oma püksilukku avama ja mina hakkasin inglise keeles appi karjuma… Ja siis äratas Härra mu üles. Ma olin ajastuse eest nii tänulik!

See on tegelikult lühikokkuvõtte unenäost, sest see seiklus oli palju detailiderohkem ja seetõttu pikem. Viimase naljaka unenäo lühikokkuvõte oleks selline, et Lindexis oli suur soodusmüük ja ma sattusin Ebapärlikarbi Triinuga riiuli juurde, kus rippusid lillemustriga mündirohelised liivakellakujulised sulemantlid ja igast suurusest oli alles vaid üks ning ma krabasin ruttu ära nii 36 kui ka 38 suurused, sest kartsin, et kui proovin esimesena 38 suurust, siis Triin ostab samal 36 suuruse ära, mille järel selgub, et mulle oleks hoopis 36 paremini sobinud või vastupidi. Triin krabas ära 40 suuruse, et oleks vähemalt midagigi proovida. Me mõlemad olime selle suure soodusmüügi sees üsna meeleheitel.

Shoppamine Lindexis kestis tegelikult palju pikemalt, aga see Triinu osa oli just naljakas selle sees ja julgen arvata, et päriselus ei ostaks me kumbki taolisi mantleid, nii et ma ei tea, miks me unenäos nende peale tormi jooksime või mida ta üldse mu unenäos tegi.

Viimane kõhe unenägu oli selline, kus olin ema juures ja teadsin, et mu vanaema ja vanaisa vaim on toas, kus vanaema hinge heitis, nende lähedalolek rõõmustas mind. Peagi avastasin, et vanaema ja vanaisa istusid elutoa tugitoolidel, ma teadsin endiselt, et nad on surnud ja need on vaid nende vaimud, kuid nad olid nähtavad ja katsutavad nagu päris inimesed. Nad olid olekult jahedad ega vaadanud minu poole, mille peale ütles ema, et neid häirib laste lärm ja me peaksime ära minema. Lapsed hakkasid end riidesse panema ja mina läksin pugesin vanaisa sülle, võtsin tal kaela ümber kinni ja peitsin pea lõua alla ning hakkasin nutma, rääkisin, et igatsen teda ja küsisin, miks ta mul üldse külas ei ole käinud (mõtlesin selle all seda, et miks ta mu unenägudes pole enam käinud, pärast surma käis väga sageli), tema vastas selle peale, et ta on mul külas käinud ja need korrad meenuvad mulle siis, kui ma ise ära suren. Kuna vanaisa ja vanaema olekus oli midagi imelikku, siis ma hakkasin vanaisa pinnima, et ta räägiks, mis toimub, miks ta selline on ja lõpuks ütles ta mulle, et ma kukun 28. märtsil libedaga nii õnnetult, et suren. Unenäos olin hetkeks jahmunud, aga samas tundsin rahu, sest teadsin, et vanaisa ja vanaema ootavad mind taevas ning mulle meenuvad siis kõik vanaisa külaskäigud. Ärgates ma muidugi rahu ei tundnud, sest ma ei taha veel lähima 50 aasta jooksul surema hakata, kuigi vanaisa oleks üle pika aja tore näha.

On ka hunnik korduvaid unenägusid, kus lennuk kukub mu vanemate juures alla; kus ma oskan lennata ja kontrollin seda täielikult või ei kontrolli üldse ja lendan aina kõrgemale, kuid maanduda ei oska ja kukun vastu maad või maandun jaladele ning lükkan end hooga taeva alla tagasi ning jäängi sedasi põrkama; kus ma olen koolis ja mul on õppimata; kus mul on päevad ja ma lekin (seda näen tavaliselt päevade ajal, täna öösel nägin ka kümnes erinevas versioonis); kus ma jooksen mingi hirmu eest ära ja tean, et tegu on unenäoga, millest äratan end meelega üles hirmu poole keerates (ärkan alati enne selle nägemist, nii et ma ei tea, kes mind on taga ajanud) või kuskilt alla hüpates; kus ma olen rase ja nii edasi.

Lemmikud unenäod on muidugi need, millest ärkan võimsa orgasmi peale, kuid kahjuks võivad ka need unenäod olla mõnikord nii rõvedad ja jaburad, et ei tahaks neid mäletada ja tekib küsimus, kuidas selline pervessus sai üldse orgasmiga päädida. Olen saanud unes orgasmi ka mehena ja see oli hoopis teine tunne, ma reaalselt tunnetasin ejakuleerimist, nii et mul on kuri kahtlus, et ma olen eelmises elus olnud mees.

Kui mõned unenäod on sellised, et neid ei tahaks mäletada, siis mõned jälle sellised, millest ei tahaks ärgata, näiteks sellised, kus minust on saanud lotomiljonär, seda on päris mitu korda juhtunud. Viimases unenäos, millest oli kahju ärgata, ostsime suvisel ajal oma maja tagasi, see oli hästi pikk, detailiderohke, ilus ja emotsionaalne unenägu, mis oli täielik alateadvuse vimka, sest tegelikkuses ma ei mõtle sageli vana maja peale, pigem mõtlen tuleviku maja peale alevist väljas ja naabritest eemal.

Igav muidugi ei ole, kui öö jooksul saab seigelda mitmes erinevas unenäos, aga tegelikult ma ei tahaks neid mäletada, tahaksin ka hästi magada ja puhanuna ärgata. Ei tea, kas unenäopüüdja aitaks siin, äkki kaotaks see vähemalt jaburad unenäod ja jätaks alles ainult head ja helged. Või oleks mul hoopis unerohtu vaja…