Vahepeal ei jaksanud

Oletage, et täna on neljapäev, 21. november, sest just siis ma selle postituse kirjutasin. Avaldamiseks aga jaksu polnud..

Tahtsin seda postitust eile hommikul kirjutama hakata, aga… Kui enne blogi avamist tundus muresid, ebaõnnestumisi ja halbu asju nii palju, et ei teadnud, millest alustada, siis valget lehte vaadates ma lihtsalt ei osanud millestki alustada, kõik tundus nii tühine. Inimestel on ikkagi päris mured ka, eks.

Mis mured minul on? Võib-olla mul ei olegi muresid, võib-olla ma olen endast lihtsalt kõik ära andnud ja seetõttu tunduvad pisemadki asjad nii suured, et ma ei jaksa nendega tegeleda…

Ma olen tõesti sageli väsinud ja ma isegi ei tea, kas elust või vitamiinipuudusest. Võimalik, et viimase tõttu olen esimesest väsinud, D-vitamiini puudus umbes sedasi meeleolule mõjub ja mul oli selle näit nii kevadel kui sügisel alla 50 ühiku, normaalne oleks 75 ja peale. Hakkasin küll juba mitu nädalat tagasi nii D-vitamiini kui rauasiirupit võtma, aga enesetundes muutusi pole, vähemalt mitte paremuse poole.

Viimased poolteist nädalat on eriti hullud olnud. Seda kindlasti juba seetõttu, et eelmisel nädalal oli mul PMS, nüüd on ainult M ja mõlemad võimendavad kõike.

Silver läks eelmisel esmaspäeval neljaks päevaks Soome, parimal juhul pidi juba reede õhtul koju tagasi jõudma ja siia kevadeni jääma. Täna on kümnes päev ja ta on ikka seal. Ta isegi ei julge enam pakkuda, millal ta koju saab, sest sellest pühapäevast on saanud ka juba järgmise nädala keskpaik.

Järgmisel nädalal kehtib mu autol viimast nädalat ülevaatus. Kui Silver jõuab nädala keskel koju, siis ta saab karteripõhja tihendi ära vahetada ja viieka eest kordusülevaatusele minna. Kui ei jõua, siis tuleb ülevaatus täies ulatuses ja maksumuses uuesti teha. Ta oleks jõudnud tihendiga tegeleda, kui ta viimati kodus oli, aga kuna ta oli tagasi minemas vaid mõneks päevaks, siis remontis ta enda autot, sest sellel pole üldse ülevaatust ja roosteaukudega küljekarpides seda hästi ei saa ka. Kui need mõned päevad nüüd sedasi jätkuvad, siis varsti pole kummalgi autol ülevaatust.

Sellest tihendist ja ülevaatusest on mul tegelikult üsna suva, kahju on rohkem sellest, et Silverit ennast kodus pole. Mul on siin olnud päris mitu hetke, kus oleks ära kulunud võimalus kasvõi varbad tema omade vastu lükata. Mõnikord rohkem polegi vaja. Me oleme ikkagi need, kes magavad eraldi tekkidega, sageli ka selgadega teineteise poole, sest nii on kõige mugavam ja kui tuleb hellusehoog peale, siis loovadki me jalad füüsilise kontakti. Kui mu jalad just jääkülmad pole või tuld ei löö. Esimesel juhul magan villaste sokkidega, teisel juhul otsin iga minuti tagant uut jahedamat kohta, mida Silveri jalgade lähedalt kindlasti ei leia, need on alati soojad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Ma isegi ei tea, millest tahtsin… Mul on eelmisest nädalast kõik peast pühitud. Mulle meenub vaid see, kuidas õpetaja kontrollis kohaolijaid ning minu nime peale hakati klassis naerma ja korrati seda umbes sellise “pffff…Liivi…mis nimi see veel on” tooniga. Ma sain aru küll, et asi jõudis sinnani rohkem seeõttu, et õpetaja ütles enne paari õpilase nime valesti ja minu nime peale arvati, et õpetaja ütles kellegi ilusa nime asemel mingi “õõõ…Liivi” nime. Kui keegi ütles vaikselt, et see uus tüdruk on Liivi, siis rohkem ma oma nime ega naeru ei kuulnud, aga ma tundsin end sel hetkel ikkagi ebamugavalt.

See ei olnud aga selline asi, mis oleks minust tüki võtnud. Ühe tüki võttis hoopis see, et hakkasin suvel võidetud 100-eurose Kingitus.ee kinkekaardi realiseerimisele mõtlema ja avastasin, et olin selle postkastist ja telefoni allalaaditud dokumentide hulgast kustutanud, sest mul pole ju kunagi postkastis midagi peale reklaamide ning allalaaditud dokumentide hulgast ei leia midagi peale arvete.

Õnneks polnud Eesti Pagar tühjendanud oma saadetud kirjade kausta, nii et sain selle tüki tagasi, aga enne seda olin kena 5 päeva kindel, et mu suvine õnn pöördus sügiseseks ebaõnneks ja ma sõin end niisama kookidest paksuks.

Mõnes mõttes mu õnn aga pöördus küll. Rääkisime eelmisel nädalal teise lapsevanemaga probleemsetest lastest, kes muudavad koolielu keeruliseks nii õpetajate kui teiste õpilaste jaoks. “Jumal tänatud, et mul lastega selliseid probleeme ei ole!” Küsi ja sa saad, eks.

Esmaspäeval saingi kirja, et Esimesele on antud kümneid uusi võimalusi, aga tema pole neid kasutanud ja endiselt lobiseb ning veiderdab tundides. Lisaks hoidis ta viimases tunnis ujumislauda pea peal, kust see alla kukkus ja sedasi mitu korda, mille peale ütles õpetaja mulle, et selline kooli vara lõhkumine näitab lapse ülbust ja üleolevust. Ma uskusin, et mu laps on lobiseja ja veiderdaja, aga ma ei tahtnud uskuda, et mu laps on pahatahtlik lõhkuja… Endiselt ei taha, aga ma enam ei tea, mida uskuda.

Eile sain koolist kõne, et Esimene lõikas tehnoloogiaõpetuses sõrme ja haav on nii sügav, et seda võiks minna erakorralisse näitama. Ma olin esmaspäevast alates olnud üsna kehvas konditsioonis – kolm päeva kõhulahtisust, menstruatsiooni intensiivseim aeg, tugeva migreeni järgne raskustunne, kahvatu nahk ja nõrkus… Selle kõne ajal olid mu juuksed kolm päeva pesemata, kuigi muidu ei kannata juba teisel päeva ilma mütsita avalikus kohas käia. Ma olin oma kõige kodusemates riietes ja villastes sokkides, mul ei olnud plaanis ninagi ukse vahelt välja pista ja seetõttu jäi ka Neljas lasteaiast koju. Ühesõnaga, ei olnud just hea aeg erakorralisse sõitmiseks, aga ma ei tahtnud sõrmehaava nii väikeseks asjaks ka pidada, et minemata jätta.

Sõrm saab terveks – haav kõige hullem ei olnud, aga ühe pistega see ikkagi kokku tõmmati. Pärast seda kippus mul pilt eest minema, nii et sain veidi pikutada ja end nuuskpiiritusega turgutada. Asi ei olnud selles, et mind oleks nähtu kuidagi häirinud, üldse mitte, haavade ja vere osas on mul juba üsna külm närv. Mul lihtsalt hakkas pea ringi käima, tekkisid kuumalained, nahk kattus külma higiga ja ma teadsin, mis sellele järgneb, kui ma kohe maha ei istu. Istumise asemel pandi mind hoopis lamama ja minul hakkasid pisarad voolama, kuigi mul ei olnud nututuju.

Personal pani juhtunu Esimese trauma arvele, mina arvan, et asi oli milleski muus, olin ikkagi juba kodus kahvatu ja nõrk.

Igatahes, hakkasime erakorralisest ära minema, kui ooteruumi tulnud õde ütles, et soovib minuga rääkida. Tegu oli Esimese klassivenna emaga… Ütleme nii, et teema ei olnud üldse tore ja ma läksin nuttes autosse. See võttis minust viimase tüki, ma sain sel hetkel otsa.

Paari nädala jooksul on poiste õppimised, hinded, trennid, müofunktsionaalne ravi ja kõik muu nii allamäge läinud. Kes jättis teist korda viimasesse tundi minemata; kes sai järjest loodusõpetuses mitu kolme, mis rikkusid ära lootuse olla esimesel trimestril nelja-viieline (kui see lootus üldse oli, sest käitumishinne ei pruugi olla üle rahuldava); kes pole lugenud kohustuslikku kirjandust; kes läks trenni ega jõudnud sinna; kes lubas enam üldse mitte koju tulla, sest ma ei lubanud tal enne kuskile minna, kui on õpitud; kes sodis oma kirjatehnika vihikus terve lehekülje täis, sest ei osanud n-tähte kirjutada; kes jäi peale tunde; kes sai märkuse; kes valetas, et tal on õpitud; kes isegi ei vaevunud valetama ja ütles, et ta ei õpi, sest kool on nõme. Sellest kõigest olidki veel ainult käitumis- ja kiusamisprobleemid puudu.

Suured lapsed – suured mured, ja nad alles kasvavad…

Eile kartsin poes iga tuttavat nägu – äkki on kellelgi veel midagi kurta minu laste käitumise üle. Kui õhtul helistati võõralt numbrilt ja küsiti, kas Esimese ema kuuleb, siis mu esimene mõte oli “appi, millega ta veel on hakkama saanud?”. Õnneks lõikas vaid sõrme ehk see oli tehnoloogiaõpetuse õpetaja, kes tundis huvi, kuidas Esimese sõrmega lood on ja saatis lapsele tervisi.

Päris valus on saada oma lapse kohta halba tagasisidet, ei tahaks, et see tavaks saab. Mulle tundub, et Esimesel endal ka oli valus. Ta oli eile hoopis teistsugune, seda mitte ainult minuga, vaid vendade ja õega samuti. Eile õhtul ei olnud kodus ühtegi kaklust, ühtegi! Isegi Teine ei ajanud sõrgu vastu, kui tal oli vaja tänaseks kuues aines õppida ja seda tegime koos kaks tundi. Vahepeal õppis ta youtube`i ja õpiku abil laulu selgeks, sel ajal käisin ma Esimeselt inglise keele sõnu küsimas, aga muid asju tegi Teine minu valvsa pilgu all nii korralikult, et oli ise ka pärast oma käekirja üle uhke (see tavaliselt loetamatu).

Oleks vaid kõik õhtud sellised! Eile oli asi ilmselgelt selles, et lapsed andsid oma parima, et mina end paremini tunneksin. Ma tõesti olin õnnetu hunnik inimest, seda nii vaimselt kui füüsiliselt.

Ma olen väsinud sellest, et ma pean lapsi kogu aeg tagant lükkama ja neil kõrval olema, et nad midagi teeks. Nüüd lükkasin rohkem ennast tagant ja lapsed ei teinud enam midagi. Olgu, midagi ikkagi tegid, aga mitte kõike, mitte korralikult.

Mu kolm nädalat kestnud köha alles taandub, aga isegi need nädalat ei võtnud nii läbi kui viimased kolm päeva.

Andestage taas liigse detailsuse pärast, aga enne erakorralisse minekut tagasin endale super tampooni ja öösidemega topeltkaitse, sest kuupuhastuse intensiivsel perioodil ma kuidagi teisiti kodust lahkuda ei saa, aga sellest jäi väheks, ma jätsin endast helehallile juhiistmele märgi maha…

Lisaks korralikule verejooksule kaasnevad mul päevadega ka spetsiifilised valud. Mäletan täpselt, millal need alguse said – septembris aastal 2016. Jäin siis sõbranna juurde ööseks ja mul oli uus tsükkel just alanud ning ma piinlesin terve õhtu imeliku soolevalu käes, mis ei lasknud tagumikku diivanile toetada. Sellest ajast on see iga kord nii olnud, mõnikord leebemalt, mõnikord tugevamalt, aga kestab esimese päeva või kaks ja istuda ei lase. Nüüd ööl vastu kolmapäeva oli see valu hetkeks nii karm, et ma tardusin ja üritasin seda üle hingata. See ei olnud kirjeldamatult valus, sest ma kirjeldaksin seda kui sünnitusvalu.

Küll oli kirjeldamatult valus teisipäevane migreenihoog. See tabas taas järsult, niitis minutitega jalust maha ja pani palvetama, et ma valuvaigistit välja ei oksendaks. Ei oksendanud, aga migreenipohmell kestis veel eilegi.

Nii et ma ei teagi, kas ma ei jaksa praegu füüsiliselt ja seetõttu ka vaimselt või vastupidi, aga nii või naa tahaksin käed üles tõsta ja…

9 päeva hiljem

Silver on lõpuks kodus, jõudis juba teisipäeval. Kolmapäeval vahetas ta Voyageril karteripõhja tihendi ära, neljapäeval käis autoga ülevaatusel ja uuesti peab minema alles kahe aasta pärast, nii et sellega on nüüd korras. Mitte et enne ei oleks olnud – auto seisis vahepeal kaks nädalat maja ees ja tilkagi õli ei jäänud maha, aga ülevaatuselt esimese korraga siiski läbi ei saanud, sest mootor oli alt veidi õline ja see loeti ohtlikuks veaks. Nissaniga läheb ehk paremini, Silver annabki praegu autole viimast lihvi, et uuel nädalal seda näitama minna.

Poistel sai esimene trimester läbi – Kolmanda õpitulemuste all on ainult A-d ja B-d; Teine oleks saanud kindlasti paremini, aga midagi hullu tema hinnetes ka ei ole ja Esimese käitumishinne on hea, nii et võimaluse saada nelja-viieliseks rikkusidki tema viimased loodusõpetuse “mul on korratud ja kõik on selge” kontrolltööd. Minu jaoks pole see mingi katastroof, kui lapsel on tunnistusel kolm, aga Esimene ise lootis terve eelmise aasta saada nelja-viieliseks ja nüüd oli ta sellele nii lähedal. Eelmisel aastal jäi asi kehalise taha, seekord on kehalises kõik neljad, aga komistuskiviks osutus loodusõpetus.

Parandan, ka seekord on kehalise trimestri hinne kolm, nimelt on vahepeal neljade vahele üks tekkinud… “Vaatamata õpetaja korduvale meeldetuletusele ei tulnud hindelist harjutust järele vastama”. Oleks siis e-koolis (või murekirjas) ka mingi märge olnud selle kohta, et poomiharjutus on järele tegemata, oleksin saanud ise lapsele seda meelde tuletada… Ei läinud üldse tuju jälle pahaks, ei läinud…

Laias laastus hakkab mul eluvaim tagasi tulema, jaksan juba terve päeva ülevalgi olla!

Ma olen väga harva lõunauinakuid teinud, aga nüüd magasin kahe nädala jooksul peaaegu iga päev tunni kuni kuus. Viimati olin nii madalas augus sünnitusjärgse depressiooni ajal, aga praegu ei oska ma kuidagi tekkinud madalseisu põhjendada. Möödunud nädalasse jäi igatahes väga palju jõuetust ja pisaraid, haripunkt saabus pühapäeval, mille nutsin maha. Esmaspäeva aga magasin maha ja kuigi ma endiselt ei mäleta, mis tunne on olla mitte väsinud, pole ma vähemalt enam õnnetu.

See madalseis tundub praegu juba nagu kauge minevik, mida mäletan ähmaselt, aga veel nädal tagasi tundsin end nii lootusetult, et ma ei jaksanud isegi sauna minna. Asi oli tõesti halb, sest saun on muidu mu teraapia, mida ma rasketel päevadel just igatsen. Mitte ainult rasketel päevadel, vaid kogu aeg.

Täna ma lähen teraapiasse, juba ootan seda ja segasin selleks hommikul ühe antidepressandigi kokku. Katsetamiseks paar uut segu ka. Pärast sauna sünnin uuesti ja hüppan tagasi reele, nii et kõik on nüüd jälle korras.

Nii vähe ongi õnneks vaja. Või hoopis palju. Palju Balscandi eeterlikke õlisid.

23 thoughts on “Vahepeal ei jaksanud

  1. Päriselt, kui see sinu kant nii kaugel poleks siis tuleks koogiga ja teeks kalli. Siis kui absoluutselt kõik hakkab kusagile vasakule kiskuma siis ma tavaliselt tuletan endale meelde, et kolm korda vasakule on sama kui üks kord paremale ning seega ühel hetkel peab tuul suunda muutma… Automuredega oleme ka ühel lainel, ühel lõppeb ülevaatus tänasega aga esmaspäeval vast on võimalus “õnne katsuma” minna ning teine auto seisab juba 2 kuud kuna keegi ei suuda viga tuvastada… Või noh, ükski pakutud diagnoosidest pole veel masinale elu sisse tagasi toonud…
    Minu “eijaksad” lähevad üle tavaliselt kui tekib mingi eduelamus. Kui vahet pole kui väike pisiasi läheb hästi siis ei tunne end enam NII mõttetuna ning see annab jaksu mõne suurema asja ka tehtud saada…

    1. Koogiga külalised on alati oodatud. 😀

      Automuredest ja diagnoosidest… 7 aastat tagasi hakkas Silveri Almera madalatel pööretel ja väikestel kiirustel jõnksutama. Ikka nii korralikult, et tuli vahepeal peatusi teha ja lõpuks ei julgenud enam üldse sõita. Vahetati mootorikett ära. Ikka jõnksutas. Vahetati lambda-andur ära. Ikka jõnksutas. Reguleeriti süüdet. Ikka jõnksutas. Lõpuks võeti põhjalikum vea otsimine ette, arve oli ligi 300 €, aga viga ei leitud. Ma ei mäleta, mida veel prooviti, aga igatahes läks see kõik kokku üle 1000 euro maksma. Seda ajal, kus meil absoluutselt raha ei olnud, aga autot oli vaja. See oli nii masendav…

      Ühel hetkel kadus aga jõnksutamine ise ära ja siis pani Silver 1+1 kokku. See mure algas siis, kui ta läks kokkuhoiu mõttes täissünteetilise õli pealt poolsünteetilise peale ja kadus, kui täissünteetilise peale tagasi läks. Tundub uskumatu, aga muud varianti seal olla ei saanud, nii et tegu oli väga kuluka kokkuhoiuga. 😀

    1. Aitäh, juba läheb paremini, vast jääb nüüd kestma ka, Silver on ikkagi järgmised 4-5 kuud kodus ja see annab palju juurde. 🙂

  2. Uhh… Minu meelest on ikka täitsa õudne see, et algklassides pannakse hindeid, et kehaline on poomiharjutuse pärast kolm, et lastega peab õhtul mitu tundi õppima… BRRRR. Ma olen waldorfkooliga ära hellitatud… Aga suhestuda oskan teemaga sellegipoolest üsna hästi, sest Poiss on mul selline krutskivend ja kange iseloomuga ja ühelt poolt keskmisest targem, nii et tal on sageli igav (mis tähendab, et ta võib vabalt hakata veiderdama ja tundi segama sellega), teiselt poolt talle meeldib teha asju hästi kiiresti ja tulevad lohakusvead… Ma olen pisarateni tänulik tema õpetaja eest, kel paistab olevat lõputult jaksu ja kannatust ja arusaamist… Aga ma olen küll tema nime telefoniekraanil nähes mõelnud “appi, millega ta jälle hakkama sai” – õnneks on õpetajal kombeks helistada vahel ka sellepärast, et lihtsalt kiita 😀

    November on aasta kõige masendavam kuu mu meelest, aga varsti tuleb loodetavasti lumi ja teeb olemise helgemaks. Jõulupuhkust ootan ka…

    Pai sulle ja loodan, et vitamiinid mõjuvad ning tuuled puhuvad soodsamas suunas. Ikka edasi ja ikka ülesmäge…

    1. Heh, kiitmisest, siis Teisel on e-koolis mitu kiitust. Täitsa üllatav. Samal ajal on tema käitumishinne rahuldav, Esimese käitumishinne on aga hea, kuigi mitu õpetajat ei ole tema käitumisega rahul. Saa siis aru! 🙂

      Lumi teeb kindlasti toad valgemaks ja olemise helgemaks, täna andis juba tunda. Kahju, et peagi jälle ära sulab, aga ainult kuu veel ja päevad hakkavad jälle pikemaks venima. 😉

  3. Armas Liivi, kas oled viimasel ajal naistearsti ka külastanud? Mul on elus sama jube olnud päevade ajal, tunnen täiesti samad sümptomid ära. Täiesti ilma stressifaktorita olen kokku kukkunud päevade ajal. Hgb ka ilmselt madal sul nagu mul, pärast päevi eriti. Olen saanud abi. Hoian pöialt, et saaksid ka abi.

    1. Hgb on sageli madal olnud, aga mitte nüüd viimaste analüüside ajal, samas ferritiin on küll alla 10 olnud, kuigi hgb on jäänud 120-130 vahele.

      Naistearstile olen muresid kurtnud ja tema on alati lahenduseks pille soovitanud. Minu jaoks ei ole see lahendus. Olen katsetanud ka leebemaid variante (raudrohi, naistepuna), võib-olla isegi on veidi aidanud, aga kuna tsüklid pole vennad, siis raske võrrelda. 🙂 Samal põhjusel tuleb järgmise tsükli algus kindlasti leebemalt, sest nii hullu polegi mul varem olnud kui nüüd. 🙂

  4. Minu psühhiaater soovitas võtta Magneesium +rauda+ B grupi vitamiinid +mineraal ained ja tegelikult aitavad masendushoigude vastu. Mul küll depersioon diagnoositud. Aga kuna hullemaks läks peale laste sündi siis mineraalide puudus organismis pidid enenstunnet mõjutama.
    Ja rauda ja d vitamiini võtan ka mees naerab juba, et peab pilti tegema 😀 (nüüdseks ca kuu võtan seda kombot, tundub, et veidi aitab – haigused hoiavad eemale ja tuju on ka parem 🙂

    1. Ma võtsin mingi aeg vitamiine-mineraale sedasi, et korraga läks käiku peotäis tablette, aga siis leidsin rauatablettide asemel Feroglobin Plusi, kus palju muid asju ka sees ja see on mulle hästi sobinud. Lisan magneesiumi ka nüüd juurde ja küllap lõpuks hakkab vitamiinikuur mõjuma. Võib-olla juba mõjubki, kõige hullem on ikkagi möödas. 🙂

  5. D-vitamiini peab võtma kas õlikapsli kujul või koos mingi rasva sisaldava toiduga, sest on rasvlahustuv. Lisaks – mitu IU’d sinu omas on? Need 1000-2000 on praktilislelt mõttetud – ise võtan talvel 10 000 ja suvel 5000 – ja tunnen vahet. Ideaalis peaks ka K vitamiini juurde võtma, sest D ja K koostoimivad.

    Keegi soovitas magneesiumi – ma ka – väga suure hea mõjuga madalseisude ja masendusega, aga tabletid üldiselt ei suuda suures osas imenduda. Soovitan magneesiumõli või -sprei’d, jalavanne magneesiumhelvestega jne.

    Soovitan veel lisaks – kuna hetkel proovin ilma antidepressantideta, aga raske on, siis toetuseks võtan kõrvale sellist asja nagu 5htp – looduslik – miskipärast eestikeelne sait hetkel ei toimi, aga ise ostsin nende eesti e-poest mõni kuu tagasi – https://ecosh.com/product/5-htp-natural-antidepressant/

    Siin ka kirjutatud sellest – https://www.biotheka.ee/heaoluhormoon-seratoniin-aminohapped-omega-3-kroom-magneesium-b-vitamiinid-b12-vitamiin-depressioon-stress-masendus/

    Ja siis veel lisaks naisteprobleemide puhul – kuningakepiõli ja ma ei tea, kuidas eesti keeles see on, aga vitex berry. Lingid suvalised googlest näiteks lihtsalt.

    https://www.bioaromaforyou.eu/et/a/kuningakepioli

    https://www.gaiaherbs.com/products/vitex-berry

    1. Aitäh soovituste eest!

      D-vitamiini võtan 4000-8000 IU`d õlikapslina pärast sööki, rauasiirupis on lisaks veel 600 IU`d. Erinevates allikates on erinevad soovitused, seetõttu pole julgenud igapäevaselt 8600 IU`d võtta. K-vitamiini pole juurde võtnud, magneesiumit samuti mitte, kumbagi pole ka Feroglobin Plusis. Magneesium on mul muidu spreina olemas küll, kasutanud olen vaid krampide ajal, aga neid pole nüüd mõnda aega olnud. Võin proovida “niisama” ka. 🙂

  6. Kas sa seda “Paremate päevade käsiraamatut” oled lugenud? Ma selle ostsin, aga ise pole lugemiseni jõudnud (väga pole põhjust olnud), aga väidetavalt pidi sealt igasugu vastuseid leidma. Äkki on midagi sullegi.

  7. See tsükli teema on väga tuttav. Mul olid päevad valusad ja vererohked juba pubekana. Hoolimata jutust, et pärast sünnitust läheb paremaks, siis mul läks aina hullemaks. Verd oli nii palju, et “parematel päevadel” tuli paksu öösidet vahetada iga tunni-kahe tagant. Tampoonidest võisin und näha. HGB oli regulaarselt madal ja emakas polüüp. Rohkem selle polüübi pärast küll, aga paigaldati hormoonspiraal. See on väga mugav lahendus, päevi praktiliselt ei ole, samas on toime lokaalne – st hormoon jääb emakasse, mujale organismi seda praktiliselt ei jõua.
    Soovitan seda varianti kaaluda, see on elu nii tohutult palju lihtsamaks teinud!

  8. Isver nii kurb on lugeda su läbielamisi. Oleks sa kõvemat häält jaksand teha oleks nagu naksti sinu juures olnud. Polegi ammu näinud ju! 😘

    1. Pole tõesti ammu näinud, aga siin vahepeal poleks midagi vaadata ka olnud. 😀 Ma oleksin olnud ainult üks morn ja haigutav vestluskaaslane.

      Kui aga nüüd siiakanti satute, siis tulge kindlasti läbi. 🙂

  9. Juba palju vitamiinisoovitusi, aga lisan veel 🙂 et – nt magneesiumit võid proovida tablettide asemel õlina säärtele määrida või helvestega sooja jalavanni teha. Ja väga soovitan oomega3 võtta. Samuti on head närvisüsteemile B-vitamiinide pere. Ecoshil on päris hea B-vitamiinide kompleks. Nende oomega3 on kooooohutava maitsega. Pigem siis nt Lysi toodet, mida saab apteekidest. Kui on raatsimist, siis väga head tooted on võrkturundajatel, nt ZinZino ja mingi veel, ma täpselt ei tea neid nimesid. Nipp on selels, et tuleb siiski kauem võtta kui 1 kuu ja ega ka tulemused enamasti kohe tule. Öeldakse küll (ja ma olen ka seda meelt), et kui kehas on tasakaalutus, siis seda mingi ühe ainega ravida või tasakaalustada ei saa, kuid teisest küljest, kui see on ka platseebo, mis aitab, siis las ta olla.

    1. Linaseemneõli (oomega-3 allikas) on mu rauasiirupis olemas, aga selle kogus on nii väike, et võib vast eraldi oomega-3 kapsleid juurde võtta küll. 🙂

  10. Hei, kunagi ei kommenteeri, aga nüüd küll siis. Esiteks, üldse mitte olles arst, aga ise samasuguste sümptomitega, siis lase teha uuringud endometrioosi osas. Siiralt soovitan sul kuidagi saada aeg Tartusse Fred Kirssi juurde. Teine asi, küsi saatekiri hematoloogile, kas sul perearst on uurinud veritsusaega nt? Ja tôesti nagu eespool keegi kirjutas ka, siis hormoonspiraal vôib olla suureks abiks. Endal sellega pidevalt alla 100 olev hemoglobiin ja ka ferritiin korras.

    1. Kusjuures ma isegi olen kahtlustanud endometrioosi, aga kuna arst pole seda mõtet välja käinud, siis pole ka söendanud hakata teda “õpetama”. 🙂

      Perearst teab, et mul vererohked päevad, aga ta pole täpsemat huvi tundnud, on vaid soovitanud rauda võtta ja naistearsti juures käia. Viimane on küll soovitanud spiraali, aga seda varianti kaalun alles viimases hädas. Praegu häda nii suur (või vähemalt igakuine) ei ole. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga