Ära maga maha – 5 lugejat saavad jõulukingiks 3 lauamängu!

December 17, 2017March 13, 2019 ~ Liivi ~ 79 Comments

Ma valisin Rahva Raamatu e-poes välja suure koguse huvipakkuvaid laua- ja kaardimänge, aga enne tellimuse tegemist küsisin hinnapakkumist otse kirjastajalt ja samas üritasin neid mänge teile ka sebida. Nagu pealkirjast juba aru saite, siis mul läks nii hästi, et ma sebisin teile neid kokku lausa 15! Lisaks sellele sain ka enda soovitud mängud kingituseks, kuigi ma olin igati valmis nende eest tasuma ja soovisin vaid teile rõõmu valmistada mängudega, mis meie perele hästi peale lähevad!

Loosist kirjutan lõpu poole, esmalt tutvustan neid mänge, mille ma meile välja valisin ja mis on meil juba varasemast Dada Fun tootevalikust olemas. Kuna kirjastajalt üksikult neid mänge osta ei saa, siis jagan Rahva Raamatu e-poes hetkel kehtivaid hindasid, aga samas annan tekstis ka Dada Fun kodulehe linke, sest need on kohati informatiivsemad.

Ma ei tee nendele mängudele niisama reklaami, vaid püüan ka näidata, mida saab umbes 10 € suuruse kingieelarve juures, mis on minu arvates igati mõistlik eelarve, kui teemaks on kinkide tegemine näiteks laste rühma- või klassikaaslastele. Ma olen üritanud piirduda 10-15 € suuruse eelarvega, aga olen korduvalt näinud, kuidas kingitakse lastele 20 € suurune rahatäht, endagi lapsed selliseid kinke saanud. Minu arvates on seda palju, eriti olukorras, kus miinimumpalga saajad peavad sellise summa teenimiseks terve päeva töötama. Isegi 10 € on juba võrdlemisi suur summa, mida näiteks 5aastasele kinkida, kuigi samal ajal tundub, et selle raha eest ei saa tänapäeval enam midagi. Saab küll, isegi täitsa vahvaid asju saab.

Kolmas sai kord sedasi kingiks Taibu kaardid, mis mängiti paari aastaga ribadeks, neid meil enam ei ole, aga on nüüd uus pakk, mille ostsin Rahva Raamatust ja millele sain juurde kaks sõpra.Need kaardid lähevad meie väikesele taibule järgmisel kuul sünnipäevaks, seetõttu ma ei saa öelda, kas Taibu 2 ja ameteid õppiva Taibu kaardid lastele sama hästi peale lähevad, aga ma olen veendunud, et lähevad, muidu ei oleks ma neid ostnud, või siis osta soovinud. Kõik Taibud on pigem sellised, millega lapsi arendada, mitte millega jätta neid üksinda teise tuppa arenema. Kui need kaardid on juba korduvalt koos läbi vaadatud, siis oskavad nad omavahel ja omapead nendega mängida küll.

Väike Taibu (9.26 €) – Kaardipakis on kokku 50 rõõmsavärvilist pildikaarti: 25 küsimuse- ja 25 vastusekaarti. Iga kaardi pöördel on lisaks erinevad ülesanded, mis aitavad arendada lapse tähelepanu, mälu, mõtlemist ja loogikat.
Sobilikuim mängijate arv on 2-4, kuid mängida saab ka üksi või suurema hulgaga. Hea oleks kui lapsega koos mängiks ka lapsevanem.

Väike Taibu 2 (9.26 €) – Kui Väike Taibu loovkaardid vastasid küsimusele “Millal?”, siis selle kaardipaki kaardid küsimusele “Mida?”. Kaardipakis on 48 kaarti, millega saab läbi viia 4 erinevat mängu. Mängude eristamiseks on kaardid kolme eri värvi. Rohelised ja lillad kaardid: Ühe tegelasega kaardile (Mida teeb …?) tuleb juurde leida 3 tegelasega seotud tegevuskaarti, mitme tegelasega kaardile (Mida teevad …?) 4 tegevuskaarti. Sinised kaardid: Paariskaartidel tuleb leida vastusekaart küsimuskaardile, mis algab sõnadega “Mida tehakse…?”. Lisaks annavad sinised kaardid võimaluse õppida ainsuse ja mitmuse moodustamist.

Väike Taibu õpib ameteid (11.88 €) – Kaardipakis kirjeldatakse tegelaskuju, töövahendite ja omadussõnade kaudu 25 erinevat ametit. Mäng arendab lapse loogilist mõtlemist, lugemisoskust ja käelist tegevust. Pakis on 50 pildikaarti (50 loovülesannet, 25 erinevat ametit) ja võlupliiats.

Kingivaliku hulgas on Väike Taibu 2 ja Väike Taibu õpib ameteid.
Joonistuskaartidega saab jätta lapsed teise tuppa arenema, nende ülesanded on üsna selged ka nendele lastele, kes lugeda ei oska. Ja isegi, kui ei ole, siis nendel kaartidel ei ole õigeid ega valesid joonistusi, nii et lastel on vaba voli lasta fantaasial lennata. Meil on “Kollid, nõiad, vampiirid” joonistuskaardid olnud paar aastat ja kuigi nende karp on ammu ribadeks, on kaardid täitsa heas korra. Need kaardid on täpselt nii jubedad nagu nimi ütleb, aga samas armsalt jubedad ja lastele läheb selline teema hästi peale. Ühe 4aastase tüdruku stiilinäide oma kolme venna pealuudest: Kollid, nõiad, vampiirid Kirjastaja sõnul hakkavad Kollid, nõiad ja vampiirid (9.26 €) peagi poodidest otsa saama, aga olemas on veel küllaga “Loomad, linnud, putukad” (9.26 €) joonistuskaarte: Pakist leiab 50 toredat kahepoolset kaarti, millel olevad loomad, linnud ja putukad vajavad sinu abi. Kaunista markeriga ära liblika tiivad, tõmba sebra seljale triibud, joonista öökulli kõrvale teisik või aita jänesel leida tee porgandini – joonistmist ja tegevust on kuhjaga!

Kingivalikus on “Loomad, linnud, putukad” joonistuskaardid.Kellele meeldivad rongid, siis neile on olemas ideaalsed tegevuskaardid rongi eri näol ja sealt edasi leiab nuputamisülesandeid juba edasijõudnutele.

100 tegevust lapsele rongi eri (9.98 €) – See kaardipakk on täis ohtralt rongiteemalisi põnevaid ülesandeid, mida saad lahendadad autos, rongis, lennukis või lihtsalt vabal hetkel.

50 ülesannet nutikale lapsele (9.98 €) – Lahendust ootavad 50 erinevat nuputamisülesannet, millega saad testida nutikust ning arendada loogilist mõtlemist.

Mõlemad tegevuskaardid on kingivalikus.Veidi nuputamist ja lahendamist veel nutikamatele.

Nuputa ja lahenda (9.26 €) – Rõõmsast kollasest karbist leiab 72 ülesannet – nende hulgas on nii matemaatika-, loogika- kui keeleülesandeid. Lisaks on kaasas vastustekaardid, millelt oma nutikust kontrollida saad! Ka seekord on kaartidega kaasas võlupliiats – kaarte saab puhtaks pühkida, nii et neid saab korduvalt kasutada.
„Nuputa ja lahenda. 72 põnevat ülesannet“ kaarte soovitame
nuputamiseks neile lastele, kes juba koolijütsi vanuses.

Nuputa ja lahenda 2 (9.98 €) – Tegevuskaardid sisaldavad hulganisti uusi mõistatusi (ilmselt ka raskemaid, sest vanus on 9+) ja mänge, mis panevad su nutikuse ja loogilise mõtlemise proovile.

Mõlemad tegevuskaardid on kingivalikus.100 mängu õues ja toas on meil 2016. aasta suvest olemas, kui mul oli vaja leida lastele Esimese sünnipäeva ajal tegevust. Nad leidsid seda tegelikult ka igasuguse abita, aga samas jäid mängitud mängud neile külge ja minu lapsed on hakanud neid omavahel mängima, kui neil on igav olnud. qUwa3if Pakis on palju lihtsaid mänge, mida ma ise lapsena mängisin, nii et ka minul tekkis nende mängudega palju äratundmisrõõmu. Teaduskaardid ostsin nüüd Rahva Raamatust lisaks, need lähevad teadmiste- ja teadushuvilise Esimese jõulupakki. Fun Dada laos neid enam ei ole, juurde ka ei tule ning poodides on alles üsna väike kogus. Vaatasin järele, et Rahva Raamatu e-poest ei lase neid üle 8 ostukorvi lisada, nii et tõesti võivad peagi otsas olla.

100 mängu õues ja toas (9.98 €) – Kaardipakist leiad toredaid mänge, mida mängida üksi, kahekesi või veel suurema seltskonnaga näiteks sünnipäeval. Hüppa, jookse, joonista, arva! Tegevust jagub kuhjaga. Igal kaardil on mängu täpsed juhised (koos joonistega).

50 teaduskatset õues ja toas (9.26 €) – Kas tahad teada, kuidas meisterdada vahukoletist või soola-ja suhkrukristalle? Kuidas panna kahvel helisema? Kuidas päikese paistel muna praadida?
Tegevuskaardid „50 teaduskatset õues ja toas“ pakuvad rohkelt avastamisrõõmu.
Helesinisest pakist leiab 50 lahedat teaduskatset. Kaartidel on katsed, kus on samm-sammult kirjeldatud, kuidas katseid läbi viia ja mida iga katse läbiviimiseks vaja läheb. Lisaks on iga juhise sammu juures pilt, mis aitab veelgi paremini aru saada, mis täpselt iga punkti juures tegema peab.

Neid tegevuskaarte kingivalikus ei ole.Neid tundekaarte soovisin ühe kidakeelse ja kinnise (ilmselgelt isasse) lapse pärast, kes on algusest peale oma emotsioone pigem sissepoole elanud ja kes vaikib trotslikult, kui üritan teada saada, mis tema sees toimub. Äkki mängulise tegevuse keskel ta avab end rohkem. Nagu näha, siis ma juba sobrasin nendes kaartides ning leidsin head variandid millega kirjeldada oma igapäevaseid olukordi, emotsioone ja reaktsioone.

Tundekaardid (9.22 €) – Tundekaardid on mõeldud selleks, et julgustada last oma emotsioone jagama. Kaartidel on kujutatud igapäevaseid olukordi, emotsioone ja reaktsioone, mis võivad sellistes olukordades tekkida. Kaartidel on 10 olukorda, 10 emotsiooni ning 10 võimalikku tegevust. Siin puuduvad valed ja õiged vastused, laps teeb ise temale õigena tunduva valiku.

Tundekaarte kingivalikus ei ole.Need lauamängud läksid meil kohe esimesel õhtul käiku ja need on just sellised, mida on tore koos lastega mängida ja mis on piisavalt lihtsad, et nad saavad neid ka omavahel mängida.

Bandido on selles osas hästi hea, et võidavad või kaotavad kõik, nii et ei teki olukorda, kus võitja särab ja kaotaja jookseb nuttes teise tuppa. Kõige toredam on see, et seda saab ka üksinda mängida. Stardikaardil on kaks poolt, kergem ja raskem, ma tegin lastega mõlemad läbi – esimene sai kiire lõpu võidu näol ja teine venis aeglaselt kaotusesse.Kergema stardikaardiga.Raskema stardikaardiga.

Lapsed on seda juba mitmeid kordi omaette mänginud ning see on täiesti paras ajaviide ka meie 4aastasele, kes küll võtab seda mängu rohkem puslena, mitte ei ragista ajusid, kuidas bandiidi tee blokeerida ja mäng võita.

Võlumets on juba veidi raskem mäng, milles on võitjad ja kaotajad ning mille mängimine on meil juba uste paugutamiseni viinud. Samas meeldivad lastele need kaardid rohkem, sest need on väga ilusad (mida kahjuks mu kehva kvaliteediga pilt ei edasta). Mängus tuleb koguda nelja erinevat tegelast, aga igasuguseid üleliigseid tegelasi on kaartidel omajagu ja need muudavadki metsa põnevaks võlumetsaks.Suvaliselt ritta seatud pildid, et lihtsalt näidata, milline mets välja näeb. Mängus oleksid enamus kaardid ammu ära korjatud, sest öökulle on kõvasti rohkem kui 7.

Bandido (9.99 €) – Mängu eesmärk on asetada oma kaardid nii, et kõik tunnelid oleksid blokeeritud ja Bandido ei saaks vanglast ära põgeneda. Kui see õnnestub, olete kõik koos mängu võitnud, kui aga üks või rohkem tunnelitest jääb blokeerimata ja kaardipakk saab otsa, siis Bandido põgeneb ja te kõik olete kaotanud.

Võlumets (10.55 €) – Mängu eesmärk on leida esimesena lauale asetatud kaartidele peidetud seitse väikest tegelast. Igal kaardil võid neid leida kuni neli. Märkama peab öökulle, jõuluvanasid, konni ja haldjaid. Kõik kaardid moodustavad lõpmatu muinasjutulise metsamaastiku. Kel rohkem kaarte, on võitja.

Kingivalikus on Bandido.Need mängud vajavad vist kõige vähem tutvustamist, või on keegi, kes nendest midagi kuulnud pole? Reaalsuskontroll ja Reaalsuskontroll 2 on meil ammu olemas ja sõpradega korduvalt läbi ka käidud. Samade sõpradega ei ole see enam huvitav, uusi oleks vaja. Kui neid ei teki, siis saavad varsti lapsed oma sõpradega lõbusalt aega veeta. Igatahes nüüd saan oma pereliikmeid ka reaalsusega piinama hakata ja kui jõululauas ei passi seda teha, siis aastavahetusel ikka. Neid seltskonnamänge on hästi tore mängida sõprade või pereliikmetega, kes oskavad enda üle naerda. Mind on õnneks sellistega ümbritsetud.Kogu pere reaalsuskontroll (9.98 €) – Oled Sa kindel, et tead, mida Su pere Sinust tegelikult arvab? Võib-olla oled just Sina pere kõige säravam naljanina või hoopis kõige suurem tuulepea. Mängu käigus saate teada, mida üksteises märkate ja hindate ning kui hästi üksteist tegelikult tunnete! Sobib humoorikaks ajaviiteks pere seltsis. Eeldab ausust, head üksteise tundmist ja kasuks tuleb hea huumorimeel.Reaalsuskontroll (9.98 €) – Seltskonnamängu “Reaalsuskontroll” eesmärgiks on lõbus ajaviide, mille käigus saad mõelda kaasmängijate eripärade peale. Mängu lõpuks saad teada, mida mängijad üksteisest tegelikult arvavad.
Komplektis on 111 kaarti, millest igaühel kirjas erinev omadus. Iga kaart algab sõnaga „kõige“ ning kaart tuleb seltskonnas anda sellele inimesele, kelle kohta see omadus kõige enam käib. Mängimiseks on vaja vähemalt kolme inimest. Mida paremini mängijad üksteist tunnevad, seda sujuvamalt mäng kulgeb.Reaalsuskontroll 2 karm versioon (9.98 €) – Kes on varem mänginud Reaalsuskontrolli, see teab, et miski ei jää enam saladuseks. “Reaalsuskontroll 2” on aga karmim, julgem ja hullem. Mängu lõpuks saad teada, mida teised Sinu ja Su saladuste kohta tegelikult teavad. Raudseid närve ja mõistlikku meelt. Võib-olla oled just Sina kõige suurem hurmur või hoopis suurim pehmo?

Kingiavalikus on Reaalsuskontroll ja Kogu pere reaalsuskontroll.

Dada Fun tootevalikus on veel palju vahvaid tegevuskaarte, lauamänge ja raamatuid, millega saate nende kodulehel tutvuda.

Aga nüüd nende mängude juurde, mida on mul teile kinkida. Kuna kõigile neid ei jagu, siis tuleb valik teha loosi teel ja loosis osalemiseks on kaks võimalust:

1. Vali kingivalikust välja need 3 mängu, mida sa võidu korral eelistaksid ja anna oma valikust kommentaarides teada. Kommenteerijate hulgast loosin välja 2 võitjat.

2. Mine Kuus Sidrunit Facebooki lehele ja jaga seal auhinnamängu. Jagajate hulgast loosin välja 3 võitjat.

Võitja saab valida 3 jõulukingitust järgmisest valikust:

Kingisaajad loosin välja juba 20. detsembril kell 11.00, et teil oleks lootust kingitused jõulude ajaks kätte saada.

20. detsember: Facebooki jagamismängu võitsid Madli M, Karoliin T ja Piret A ning blogi kommenteerijate seast jäid sõelale Merilin M ja Liis, kelle e-mail on liis.jaanim…@… Palju õnne!

Mina ütlen meie kõigi poolt Fun Data meeskonnale aitäh!

Kõigile ei ole antud häid hambaid

December 15, 2017March 13, 2019 ~ Liivi ~ 29 Comments

Hammastest ja hambaravist rääkides võiksin ma vist terve raamatu kirjutada. Ma ei mäleta, kui noor ma olin, kui mul esimest korda hambaid raviti, aga Lehtse hambaarsti mäletan küll, nii et ilmselt olin siis üsna noor, sest hambaarsti pole Lehtses ammuilma. Järgmine mälestus on mul Ambla hambaarstist, kes küsib hirmunud ja suud avamast keeldunud minult, kui vana ma olen ja kui ma vastan naljaga, et 2aastane, siis käratab, et seda on mu käitumisest näha jah. Tegelikult olin 8aastane ja kuna arst nalja ei mõistnud, siis üritasin end välja vabandada ning väitsin, et ta kuulis valesti ja ma ütlesin 8, mitte 2.

Seda mäletan ma hästi, millal ma viimast korda hambaarstil käisin, see oli alles oktoobris ja selle käiguga sain taas hambad mõneks ajaks korda. Selle aasta jooksul olen saanud ühe juureravi ja auke on lapitud mingi 5-6, ma ei ajanud sõrmega järge. Viimase 8-9 aasta jooksul olen ma hambaarstidele jätnud 3500-4000 eurot ja selle raha sees ei ole mitte ühtegi implantaati või krooni, ainult hambaravi ja viie hamba eemaldamine (neli nelist olid tarkusehambad), nii et mul on üsna õnnetud hambad.

Tänaseks on selge, et ma olen vähemalt ühele lapsele oma kehvad hambad pärandanud. Mina ei usu seda, et suuhügieen on A ja O. Jah, see on oluline, aga see ei ole määrav. Mõnel püsivad hambad terved ka paar korda nädalas harjamisega, teisel lagunevad suus vaatamata eeskujulikule suuhügieenile.

Kuna ma olen oma hammastega igasugust vatti, vilet ja erinevate hambaarstide vahet jooksutamist kogenud, siis olen laste suuhügieeni eest hoolitsemist väga tõsiselt võtnud ja lootnud, et ma saan nende puhul seda kõike ennetada. Mitte et ma enda suuhügieeni eest hästi ei hoolitseks, hoolitsen küll, aga mäletan siiski aegu, kus pesin hambaid vaid hommikuti (mis on minu arvates kõige mõttetum, sest kohe sõin need mustaks tagasi) ja hambaniidi ning suuveega tutvusin ka alles vahetult enne või pärast täisealiseks saamist, sest peres meil keegi selliseid asju ei kasutanud. Hambaid hakkasin 2 korda päevas pesema oluliselt varem ikka, millalgi algklassis, kui koolis oli kas suuhügieeni teemaline tund või Colgate`i tooteesitlus, igatahes saime kõik endale hambaharjad, -pastad, kalendrid ja kleepsud, mis motiveerisid hambaid hommikuti ja õhtuti pesema.

Oma lastel olen hambaid esimeste suhu ilmumisest alates hommikuti ja õhtuti pesnud, kõigil neljal pesen ma siiani hambad üle, väiksematel iga päev, suurematel mõned korrad nädalas, sest nad ise ei pese maksimaalselt hästi. Meie lapsed pole kunagi lutipudelist midagi magusat joonud (nagu keegi neist oleks üldse lutipudelit tunnistanud), ma olen võimalikult palju üritanud vältida igasuguseid maiustusi, mis kleepuvad hammastele või püsivad kaua suus, eriti lutsukomme. Ma olen õpetanud, et janu kustutatakse veega ja seetõttu ei ole meil pea kunagi külmikus mahla või morssi, rääkimata limonaadidest ja muudest värvilistest jookidest (Coca-Colat on küll mõned korrad kuus või nädalas, oleneb perioodist, aga see on minu pahe, lapsed seda ei saa, neile on Värska vesi, kui tahavad mulliga jooki). Kui külmikus on mahla, siis on see enamasti täismahl või smuuti, harvemini Helluse jogurtijook, mis kõik on mõeldud kas magustoiduks või vahepalaks, mida ei käida päeva jooksul lonks lonksu haaval joomas.

Ühesõnaga olen püüdnud nende hambaid hoida igasuguste sööbikute eest ja neid kaks korda päevas korralikult pesnud. Kindlasti oleksin saanud veel paremini ja kindlasti olen teinud ka hammastele kahjulikke valikuid, nagu näiteks pikk (aasta ja peale) öine imetamine. Kokkuvõttes on nende kõigi suuhügieen, toidulaud ja harjumused, nii head kui ka halvad, ühesugused olnud, kuid hammaste seisukord siiski seinast seina. Esimene on 9aastane ja tal ei ole mitte ühtegi hambaauku olnud, teistega oli kevadeni sama seis, aga siis tekkis 7aastasele Teisele suhu kaks rida hambaid ning ma võtsin ta enda hambaarsti juurde kaasa, et ta korra viskaks pilgu peale ja ütleks, kas selline olukord on normaalne. See oli normaalne, kuid hambaarstile jäi silma ka üks auk. Auk, mille kohta kuu varem ei öelnud kohalik hambaarst midagi.

See auk oli minu jaoks tegelikult päris halb uudis, mulle meeldis palju rohkem teadmine, et kõigil mu lastel on terved hambad. See olukord jäi veidi kummitama ja sügisel viisin kõik neli enda arsti juurde kontrolli. Esimene ja 4aastane Neljas pääsesid puhtalt, ei olnud neil auke, Teisel oli täidis ära tulnud ja teine auk arenema hakanud, aga 5aastane Kolmas, tema üllatas tõsiselt, tal oli neli auku suus. Neli! Hea, et ma nutma ei hakanud. LankyCompleteFlycatcher-max-1mb Kui ma seda kuulsin, siis mul hakkas Kolmandast nii kahju. Ma lihtsalt ei taha, et ta peaks taluma kõike seda, mida mina olen talunud. Ma olen aastaid kestnud hambavalude pärast isegi tundnud, et ma ei jaksa selle valuga enam elada. Jumal tänatud, et koos tarkusehammastega kadusid ka pidevad valud. Ma olen tundnud sünnitusvalust hullemat hambavalu, mille vastu ei aidanud isegi valuvaigisti üledoos ja lõpetasin ikkagi laupäeva hommikul kell 6 pooloimetuna Tallinnas erakorralises hambaravis. Ma olen oma hammaste pärast nutnud nii valust kui ka tüdimusest, sest nende korda saamine tundus lootusetu (+ kallis), ja ma kohe üldse ei taha, et mu lapsi sama tee ees ootab.

Kusjuures Kolmas käis kevadel kohaliku hambaarsti juures kontrollis nii minuga kui ka lasteaiaga ning mõlema käigu ajal tunnistati ta hambad terveks, kuid minu hambaarst oli seda meelt, et vähemalt kõige suurem auk oli sel ajal juba olemas. See auk oli nii suur, et hambaarst arvas, et see hammas hakkab paari kuu pärast murduma. Järgmise visiidi ajaks oligi see juba murdunud ja hammast enam lihtsalt ei parandatud, vaid see ehitati uuesti üles. Poiss oli vapper ja keeldus tuimestavast süstist, samas valus oli tal küll ja kohati andis sellest häälekalt märku ka. Mingil hetkel läks tal isegi silm märjaks (mul ka), aga pärast ütles, et ta lihtsalt ei viitsinud enam kannatada. Mitte siis valu kannatada, vaid ühe koha peal avatud suuga istuda. Tal läks tõesti kaua ja ma arvan, et ühe 5aastase lapse kohta oli ta isegi vapper ja kannatlik.Terminaator ei karda hambaarsti!

Kuna auk oli suur ja juurekanal lähedal, siis hoiatas arst ette, et hammas ei pruugi nüüd parandatud olla, vaid asi võib lõppeda hoopis juureraviga. Kuna siiani pole hammas valutama hakanud, siis sellest ta ehk pääses.

Tol päeva parandati Teisel samuti üks hammas ära ning järgmisel kuul pidid nad koos tagasi minema, aga Teine oli sel päeval klassiga väljasõidul ega saanud kaasa tulla. Kolmas oli siis nii vapper, et lasi järjest kaks hambaauku korda teha. Viimase augu lappimise aeg oli eile, aga eelmistest kordadest oli paraku ikkagi nii ebameeldiv mälestus jäänud, et ta ähvardas juba autos arsti juures suud kinni hoida ja seda ta ka alguses tegi. Kuna tundus, et mingit kokkulepet sealt ei tule, siis nad vahetasid Teisega kohad.

Teine käis hiljuti ka ortodondi juures kordusvisiidil, temast saab suure tõenäosusega tulevikus breketikandja, sest tal on suus korralik ruumipuudus. Hetkel jääb ta jälgimisele, panime juba järgmise aasta detsembriks talle uue aja kirja, aga kaasa sai seekord siiski käsu üks ülemine piimahammas lahti loksutada. Kui me eile juba arsti juures olime, siis pakkusin välja, et tõmbame selle ka kohe ära, milleks seda ikka nädalaid vägisi loksutada. Selleks tööks tehti lapsele tuimestav süst ja kui ta ütles, et sellel on nii paha maitse, siis mu ajus ärkasid vist mälestused kümnetest ja kümnetest tuimestavatest süstidest, sest mulle tuli ka vana hea tuttav maitse suhu. Kui hammas oli väljas, siis oli ka selge, et laps seda uueks aastaks lahti ei oleks kangutanud, seega nii või naa oleks tulnud see välja tõmmata, sest sellel oli veel väga suur juur küljes. Ma eilseni üldse ei teadnudki, et piimakatel ka juured on, ära on tulnud kõik ju ilma

Igatahes sai Teine lahti jäävhamba lõikumist takistavast piimahambast ja teisest hambaaugust, kuid halva uudisena selgus, et kontaktpinnal on kolmas auk arenemas (ühesõnaga auk oli hamba küljel ja vastas olnud hammas hakkas ka lagunema), nii et tema peab veel tagasi minema.

Kolmas oli nõus pärast Teist uuesti tooli istuma ja lasi oma viimase augu ikkagi korda teha ja temaga on nüüd mõneks ajaks kõik korras. Mitte et minu jaoks oleks miski korras, kui 5aastasel lapsel on neli parandatud hammast suus. Ma kardan, et see on alles algus. Eks minagi alustasin üksikustest aukudest ja nüüd on suus üksikud hambad, mida ei ole kunagi parandatud. Ma usun, et minu hirm laste lagunevate hammaste ees on piisavalt põhjendatud, väike foobia enda kogemustest.

Kuna mulle tundub, et praegusest suuhügieenist jääb väheks, siis olen viimastel kuudel mõelnud palju elektrilistele hambaharjadele. Lapsed iseseisvalt ei saa oma hambaid väga puhtaks, aga ma ei taha ka neil igavesti hambaid üle pesta. Küsisin eile hambaarstilt, kumba tema soovitab, kas tavalist või elektrilist hambaharja. Ikka viimast, kuigi ise peseb ta tavalisega. Tal ilmselt harjamistehnika palju paremini selge kui minu lastel, nii et neile pole patt elektrilist soovitada. Igatahes koju jõudes tegin tellimuse ära ja iga laps saab endale isikliku Philips Sonicare For Kids elektrilise hambaharja (kõige soodsam hind, mille leidsin), et ei tekiks olukorda, kus ei viitsita otsikut vahetada ja tuimalt teise hambaharjaga pestakse. Kuna hambaharjal on kaasas 8 erinevat kleepsu, siis saavad kõik endale erineva disaini ja hambaharjad ei lähe sassi ka.Avastasin, et laste suuveed on ka olemas, aga ma ei tea, kas ma neid veel nende suuhooldusesse lisan. Hambaniit on küll kasutuses ja Warpaint ka. Viimase soetasin loomulikult endale, aga kuna ma regulaarse kasutamise ajal valgendavat efekti ei näinud, siis olen jäänud seda 1-2 korda nädalas kasutama, kui on tekkinud tunne, et hambad ei ole ideaalselt puhtad. Sellega jääb hammastele palju siledam tunne, kohviplekke eemaldab ka hästi ja äkki tõesti teeb veel midagi lubatust, kuigi ilmselt selleks peaksin seda sagedamini kasutama. Kuigi minu hambaid see ei valgendanud, siis avastasin, et laste hambaid valgendab küll, nii et nemad saavad igal pühapäeval põhjalikuma suupesu.Piimahambad on neil nagunii valged, aga Warpaint teeb need säravvalgeks ja jäävhambaid aitab ka valgemana hoida. Esimesel tekkisid vahepeal ühele jäävhambale imelikud pruunid triibud, need olid hambapinnast kõrgemad ega tulnud pestes maha. Ma ei tea, mis see oli, aga sellest sai Warpaint hästi jagu, nii et laste hammaste puhul on see must puru end õigustanud. Minu omade puhul tegelikult ka, kohviplekid on läinud ega ole tagasi tulnud. Varem maksin hambaarstile nende plekkide eemaldamise eest ja see protseduur tegi hambad hellaks. Warpaint ei tee.

Kodulehel on kirjas, et sellest jagub 150 pesuks, aga me oleme sellega raudselt rohkem pesnud, sest see on olnud meil üle aasta … ja sellega seoses tekkis mul nüüd küsimus, kas sellel asjal säilivusaeg ka on. Käisin kontrollimas ja ongi nii, purgi all on kirjas, et pärast avamist kasutada 3 kuu jooksul. Okoo! Me oleme siis mingi 10+ kuud kasutanud aegunud Warpainti?! Ausalt, ei ole mingit tunnet, et see oleks aegunud, lõhna ega maitset pole sel endiselt, aga toime on samasugune, nii et äkki tegelikult ei ole aegunud. Nagu kuivained, mis on kõlblikud veel pikka aega pärast kuupäeva kukkumist. Igatahes hakkas mul nüüd piinlik ja ma parem edasi ei räägi.

Lähen tagasi hambaravi teema juurde. Kui küsisin hambaarstilt, kuidas see võimalik on, et teine hambaarst lastel auke ei näinud, vastas tema, et ta ei tea, kuid kuuleb sageli, kuidas lapse hambad kuulutati eelmise arsti juures terveks. Arvas, et mõned arstid ei näe või ei taha näha auke, nii et kui te ei ole endale leidnud usaldusväärset hambaarsti, siis soovitan küll käia lapsega kontrollis mitme erineva juures.

Kui mul alaealisena esimene (mitte siis esihammas, vaid mitmest tänaseks suretatud hambast esimene) hammas suretati ja see ikka mulle jubedat valu tekitas, siis kolmanda mure kurtmise visiidi ajal sain juba riielda, et mida ma valetan, surnud hammas ei saa valutada. Mõned aastad hiljem tuli teha sellele pikaaegses juurepõletikus hambale kaks juureravi järjest pluss mõne aja pärast veel kolmas otsa, neljas samm oleks olnud juuretippude eemaldamine, aga õnneks ei tulnud põletik enam tagasi. Mul oli piinav juurepõletik ja ma sain riielda, et mida ma valetan, et mu surnud hammas valutab. Kui normaalne.

Sama arst ütles ka vahetult enne mu 19. sünnipäeva, et mul on hambad korras, kuigi ma kurtsin valutavate hammaste üle. Aasta hiljem leiti augud, lekkivad täidised, juurepõletikud ja raviplaani läks kirja 13 probleemi. Ma käisin mitu aastat järjest oma hambaid korda tegemas, või noh, ühte ei saanud korda ega olekski kuidagi saanud, sest eemaldamise järel selgus, et hambal olid anomaalsed juured, mida röntgenis näha ei olnud.

Olgu, tõenäoliselt ei olnud kõik 13 probleemi olemas enne tasuta hambaravi lõppemist, aga päris kindlasti ei olnud mul siis ka kõik hambad korras. Arst lihtsalt “ei näinud”, sest see ei ole saladus, et laste hammaste ravimisele tuleb hambaarstidel peale maksta. Kui mu praeguse hambaarsti juures vähe suuremad raviarved tähendavad seda, et nad näevad ja ravivad laste hambaauke, siis ei ole mul mingit soovi hakata otsima soodsamat kohta. Küll tahaksin otsida uusi viise, millega ennetada hambaauke, sellest nüüd ka elektrilised hambaharjad.

Ma tegelikult ei usu, et on üldse midagi, mis päriselt aukude tekkimise välistaks, aga kui saab praegusest paremini, siis tahan paremini ja tahan loota, et mu lastest ei saa hambaarstide püsikliendid nagu minust. Mõnel nagu oleks lootust (olla isasse, kelle hambad on korras), mõnel enam mitte nii väga.

Kuidas on lood teie laste hammastega? Millega neil hambaid pesete, tavalise või elektrilise hambaharjaga?

Lõppu üks nali ka. Kolmas ja Neljas tahtsid hambaharju, mis hambaarsti juures riiulis seisid. Arst küsis neilt, kas neil siis kodus hambaharja ei ole. Üks neist vastas tõsimeeli, et ei ole ja teine lisas kohe järele, et nad pesevad kodus sõrmega hambaid ning demonstreerisid siis koos, kuidas see käib. Kui ma ise ei peseks neil iga päev hambaid, siis ma oleksin võinud seda juttu isegi uskuma jääda, nii tõetruult jagasid oma vaeslapse elu. hqdefault

1-12 ja kõigest muust sinna vahele

December 12, 2017March 13, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Hei!

Mul on täna üle pika aja tuhin blogida, aga neid teemasid, mis pikalt tallel seisnud, on nii palju, et ma ei tea, kust alustada. Nagu ma ei tea, kust koristamist alustada või kas seda üldse teha. Eile saabus see ligi 3 kuud oodatud hetk, kus lapsed olid taas kõik lasteaias ja koolis ning ma olin kahevahel, kas teha selle päevaga korteris suurpuhastus või magada see lihtsalt maha. Ma ei teinud kumbagi, jõudusin vaid vannitoa läikima lüüa ja 5 masinatäit pesu pesta. Mitte et ma ei oleks viimast ammu teinud ja musta pesu hunnik oli üle pea, ma lihtsalt pesin kõigi voodiriided puhtaks. Laste toad tegin ka korda, aga seda enam näha ei ole, sest õhtul, kui me kahe suuremaga poolteist tundi Saboteuri mängisime, saboteerisid kaks väiksemat minu tehtud tööd ja ma pean täna jälle otsast peale alustama, sedasi ei jõua ma kunagi kullani (korras koduni). Muidugi siin arvuti taga istudes ka ei jõua…

Aga läheme 1-12 juurde, mis on numbrid Lottudo advendikalendris, see on ikka üks tänuväärne kingitus blogijatele, eriti mulle, kes ma ei oska pärast pikka pausi hästi kuskilt alustada. Ma vastan igale teemale lühidalt (napisõnaline nagu ma olen, eks) ja tõenäoliselt kaldun korduvalt ka teemast kõrvale, nii et tulgu siit nüüd puder ja kapsad.

1. Eesmärgid detsembriks

See on lihtne. Pole! Viimasel ajal on mu eesmärgiks olnud vaid ühes tükis püsimine. Kõlab nii nagu mul oleks käsil mingid tohutud eluraskused, aga ei, nii see õnneks ei ole, ma lihtsalt olen. Just nii. Ma olen. Ma ei tunne väga millestki rõõmu, samas ei ole õnnetu ka. Ma lihtsalt olen.

Mul on detsembrilt ainult ootused. Ootan, millal Silver koju jõuab, mis juhtub loodetavasti juba selle nädala lõpus. Hah, juba? See on küll vale sõna, nii pikka hooaega pole tal enne olnud, et ta jõuaks alles detsembri keskel koju.

Kui ta koju jõuab, siis ootan edasi meie kolmeöist puhkust Grand Rose Spa hotellis. 3 ööd! Me pole kunagi nii kaua sedasi akusid laadinud ja mina ei ole kunagi nii kaua lastest eemal olnud. Olgu, ma olen ühe korra olnud 5 ööd haiglas, kui ma Neljandat oodates trepist alla kukkusin. Arvasin, et ma olen sellest eraldi postituse teinud, aga ei olegi, sellest on vaid lõik sünnitusloos. Igatahes ma ei loeks seda puhkamiseks ega oma akude laadimiseks ning lastest ma ka päris eemal ei olnud – oli mul ju üks kõhus kogu aeg kaasas.

Grand Rose Spaas oleme ühe korra varem käinud, kohe pärast avamist, tänaseks on olukord ilmselt teine, sest nii Facebooki kui ka Hotelliveebi tagasisides on korduvalt öeldud, et hotell vajab hädasti uuenduskuuri. Kuna me teame seda ette, siis ehk ei teki mingit pettumust ja ausalt öeldes on mul vist ükskõik ka, kui kõik ei näe välja nagu uus, me läheme sinna ikkagi rohkem teineteisega aega veetma ja Kuressaare ilu nautima.

Kui ma siin plaatidelt vanu pilte arvutisse laadisin, leidsin nende hulgast ka tookord tehtud pildid ja pean tõdema, et üks on hullem kui teine. Meil mõlemal olid siis mingit veidrat värvi juuksed ja mõlemad olime 10 kilo kergemad. Mitte et see minu puhul kuidagi halb oleks olnud, aga Silver oli siis täielik kribu, lisaks on tal vähestel piltidel riided seljas ja needki on mingi naljakad palmipuudega speedod.

Kui mul ei oleks mingi veider kombo hõlmikstiilis kleidist, boolerost ja jakist, siis oleks ehk praamil tehtud pilt kõige parem.“Meie käisime Grand Rose Spa hotellis” pilt.

2. Päkapikud ja/või advendikalender

Ma olin ühel õhtul sammu kaugusel sellest, et lisada Instagrami äranutetud näoga pilt ja jagada päkapiku traagikat. Kas te kujutate ette, kui raske on olla päkapikk, kui sul on 24/7 vähemalt üks laps külje all? Ma olin novembri viimasel päeval niigi kaval ja jätsin väiksemad poes mänguasju uurima, et ise vahepeal ruttu 4 väikest maiust osta, aga ega mul neid mujale peita ei olnud, kui oma pisikesse käekotti. Kui ma õhtul olin lapsed magama pannud ja käekoti juurde läksin, siis oli üks šokolaad sealt otsapidi väljas ning oli siililegi selge, et keegi lastest on käinud kolamas. Ma ei reetnud end ja järgmisel päeval said nad päkapikult vaid kirja.

Järgmisel päeval tegin enne vanemate juurde sõitmist korra poodi asja ja jätsin kõik neli autosse ootama. Ma olin kavalam ja ostsin kuueks hommikuks maiustused ette ära, jätsin need alguses autosse ja hiljem peitsin need musta pesu kotti. Kuigi lastel ei ole kunagi olnud soovi mu musta pesu kotis kolada, riputasin selle igaks juhuks kõrgele nagisse, aga see ei olnud piisav. Kuigi ütlesin lastele vähemalt 5 korda, et mingu voodisse, suutis üks lastest minu vetsus olemise ajal ronida kotini, et sealt mingit õhupalli otsida … aga mida ta sealt leidis, ah? Ma isegi ei tea, mille peale ma sel hetkel kõige rohkem vihastasin. Iseenda peale, et ma neid komme autosse ei jätnud, kuigi mul see mõte oli? Laste peale, et nad k u n a g i sõna ei kuula? Või oli asi lihtsalt selles, et käes oli õhtu ja ma olin iga väikese asja pärast plahvatamiseks piisavalt väsinud ja tüdinud? Ilmselt see kõik kokku viiski selleni, et ma karjusin end laste peale tühjaks ja helistasin nuttes Silverile, et kurta kui halb ema ja kehv päkapikk ma olen.

Tol õhtul hakkas kergem ja järgmisel hommikul oli lastel tegelikult saapa sees ka midagi. Jah, saapa sees, sest susse neil ei ole. Kommikotist valisin välja need neli maiustust, mille nägemise tõenäosus oli kõige väiksem ja kuna kommentaare ei tulnud, siis ehk laps neid ei näinudki. Või nägi, aga lihtsalt vaikis, et ma ei saaks aru, et tema teab tõde.

Ma sain eile väikeste pidžaamade sahtlit koristades ka ühele saladusele jälile. Kui Teisel viimati hammas ära tuli, siis hambahaldjas unustas mitu päeva käia, kuni ühel hetkel tuli Teine rõõmsalt ja teatas, et tal oli padja all 2 eurot. Kuna Silver just sel hommikul läks Soome tagasi, siis arvasin, et tema täitis enne seda ka haldja kohustuse, aga kui ma eile sealt sahtlist hamba leidsin, siis tekkis mul väike kahtlus ja küsisin Silverilt, kas ikka oli tema see haldjas. Ei, ei olnud. See oli ilmselt Kolmas, kes oli enne seda saanud vanaemalt 2 eurot kommiraha. Tuleb välja, et hambahaldjas on päriselt olemas, see on meie viieaastane Kolmas.

Kui tagasi teemasse minna, siis pärast seda olen veel korra vahele jäänud ja päkapiku mängimisele käega löönud. Ei põe, kui nad saapa seest midagi ei leia, võib-olla kulubki neile see ära, sest tühi saabas on pannud neid meenutama eelmise päeva tegusid, mis võisid päkapikule pettumust valmistada. Äkki õpivad sellest midagi.

Advendikalendreid lastel ei ole, sest ma mäletan enda lapsepõlvest väga hästi, milline pettumus see oli, kui ust avades selgus, et selle taga on tühjus või poolik šokolaad. Ei suutnud õde ja vend piirduda päevas ühe ukse avamisega, sõid tühjaks enda kalendrid ja minu oma ka. Mul siin ka mõni selline tegelane kodus, kes rõõmuga liiguks ajas ette ja sööks nii enda kui teiste kalendrid tühjaks.

3. Jõulufilmid

Detsember jõulufilmideta on nagu november. Mulle täitsa meeldib vaadata 10. korda “Üksinda kodus” või “Visa hinge”, viimane ei ole küll jõulufilm, aga aasta lõpus seda tavaliselt lastakse ja jõuludega see mulle seostub. Nüüd, kus lapsed juba vähe suuremad, annavad need jõulufilmid teise emotsiooni, sest lastega koos on neid palju toredam vaadata. Meenub ehk veidi see aeg, kus ise mangusin vanemaid, et ma tohiks koolipäeval ühe või teise filmi lõpuni vaadata ja kuidas see oli pidupäev, kui võisin seda teha. Nüüd on enda lastel neljapäeviti pidupäev, mida oodatakse juba nädala alguses.

4. Kingisoovitused

Kuna me sellel aastal ei tee peale laste kellelegi kingitusi ega oota neid ka ise, siis ei ole väga erinevate variantide peale mõelnud. Seda tean küll, et oma lastele me ei taha ühtegi mänguasja, meil veel eelmisel aastal saadud suuremõõdulised kingitused keldris, sest meil lihtsalt pole ruumi nende jaoks. Legod on küll alati oodatud, aga need on ka nii traditsioonilised kingitused juba, et lapsed arvavad, et jõuluvana elab Legolandis. Oh üllatust, kui ta toob hoopis pidžaamad ja hambaharjad. Kuigi lastel on ka nende üle väga hea meel, saavad nad tegelikult peale nende veel hunniku erinevaid laua- ja kaardimänge sellest valikust. Ei möödu enam päevagi, kus keegi ei taha mingite kaartidega nokitseda või lauamänge mängida.

Ühe soovituse võin küll veel anda. Eelmisel aastal soovitasin Bon Merite kehakoorijat ja -võiet, hiljuti täiendasin oma varusid ja sain kingituseks kaasa pisikesed kehakreemi testrid: Avokaado ja vaarika taastav kehakreem + Porgandi ja siidi jumet andev kehakreem. Pärast nende katsetamist lausa kahetsen, et kehavõide ostsin. See on küll ka väga hea toode, lõhnab ideaalselt, niisutab hästi, leevendab psoriaasi, aga seda kõike teeb kehakreem ka ning sealjuures ei ole jää nahk absoluutselt rasvaseks. Juba minut pärast kehakreemi peale kandmist on see nii imendunud, et nahk tundubki loomulikult pehme ja sile, mitte kreemitatud.

Ma olen neid testreid kasutanud suvaliselt, kord ühte, kord teist, kord mõlemat, aga erinevates piirkondades, nii et ma ei oska öelda, kas neil mingi vahe on või kas üks on psoriaasi paremini leevendanud kui teine, aga igatahes läks vaid loetud päevad aega, kuni mu paks psoriaasikorp oli põlve pealt kadunud. Praegu kasvatan seda tagasi, et katsetada järele, kumb seda paremini leevendab.

Miks seda teen? Mul ei ole isegi hormoonkreemid nii kiireid tulemusi andnud kui need kehakreemid ja kui ma suudaksin nahka korras hoida ainult 100% loodusliku kreemiga, siis iga kell eelistan seda varianti. Kui nahaarsti soovitatud uureaga kreemid on haavanditega psoriaasikolded kipitama pannud, siis need kehakreemid pole endast kuidagi märku andnud ja kui üks neist leevendab psoriaasi paremini kui teine, siis mul on seda kehakreemi vaja kohe, kui mu kehavõie otsa saab.

Soovitan neid kehakreeme julgelt ja ma olen üsna veendunud, et need võivad teid üllatada. Kusjuures avokaadoga kreem sai hiljuti Anne & Stiili Ilulemmiku auhinna ning Bon Merite on oma kodulehel tsiteerinud ühe žürii liikme sõnu, millega nõustun: “Väga toitva koostisega, kuid hästi nahka imenduv kreem. Isuäratava lõhnaga toimiv gurmeekosmeetika.” Gurmeekosmeetika on hea sõna iseloomustamaks kogu Bon Merite tootevalikut. Hea töö!

5. Jõulukaardid

Ütlen ausalt, et mul on ükskõik igasugustest kaartidest. Kui olen neid kingituseks saanud, siis ära ma neid visata tõesti ei raatsi, hoian alles, aga üldiselt ma väga ei oota, et neid juurde koguneks. Ma ise ka lisan harva kingituste juurde kaarte ja sageli jäävad needki mõttetuks, sest ostan kaarte viimasel hetkel ja kirjutan autos vaid paar sõna sisse, ei mingeid luuletusi ega kalligraafiat, ainult väriseva käega “palju õnne” või kui see on juba kaardi sisse trükitud, siis kirjutan juurde vaid soovijate nimed.

Jõulukaarte ei saada ma üldse. Mul on olnud sellepärast piinlik ja mul on olnud kahju, et ma seda ei tee, sest ma ise olen neid saanud isegi inimestelt, keda olen vaid loetud korrad näinud ja kes on mulle endast nii toreda mulje jätnud. Ilmselt neid kaarte kirjutavad ja saadavadki hästi sooja südamega inimesed, haldjad ja memmed või meie siirad elu õied, aga minusugune lihtsalt eksisteeriv koduperenaine eksisteerib kohustuslikus korras ka kõik tähtpäevad üle, seda möödaminnes igasuguse suurema ettevalmistuseta ja pühitsemiseta.

6. Detsembri eelarve

Sellest ei taha isegi rääkida. Just lõin kokku, et ainuüksi laste jõuluüritused ja jõulupakid nende õpetajatele on hetkeseisuga läinud maksma 80 € ja jõulud pole veel käeski. Lisaks jõuludele on sellel kuul tulemas veel 4 sünnipäeva (+ laste sõprade sünnipäevad, 2 on ära olnud ja vähemalt 2 veel ees) ja meie aastapäev, nii et kulukas kuu ka jõuludeta.

7. Jõulud praegu vs minevikus

Otseloomulikult olid jõulud minevikus hoopis teine teema, elevus ja ärevus olid kordades suuremad. Nüüd on jõulud rohkem kohustus. Sellega kaasneb küll palju emotsioone, ainuüksi esimene Coca-Cola jõulureklaam võib juba meele härdaks muuta ja tekitada tundeid, mida tundsin lapsena. Võib-olla need praegused jõulud ongi lapsepõlves kogetud emotsioonide korduv läbielamine ning samade emotsioonide ja mälestuste kinkimine oma lastele.

Jõuludega meenub mulle alati see, mida ma tundsin, kui sain teada, et päkapikke ega jõuluvana polegi olemas. Esimene emotsioon oli suur pettumus, et mind sedasi lollitati, olin siis ikkagi juba eelteismeline ja maailm oli nagunii üks ebaõiglane paik. Teine emotsioon oli süütunne, et ma kord oma kingitused kokku tagasi pakkisin ja kuuse alla lükkasin, et nõme jõuluvana, kes minu igatsetud nuku õele kinkis, viiks mulle toodud valed asjad tagasi, mina neid ei tahtnud. Mul hakkas tõe teada saamise hetkel emmest nii kahju. Jõuluvanast mul ei olnud kahju, igavene paha vanamees oli, et mulle mingi šampooni ja pisikese beebinuku kinkis, aga oma emmest oli küll kahju, sest tema kinkis südamega mulle need asjad ja mina, vana tänamatu jõmpsikas, lükkasin need pettumusest nuttes kuuse alla tagasi. Kui õnnetu mu emme sellise asja peale olla võis.

8. Kiri jõuluvanale

Selle teemaga teen lühidalt. Alles nädal tagasi avaldas üks laps kahetsust, et tema ei jõudnud raamatukogu postkasti viia jõuluvanale kirjutatud kirja. Tema tahtis jõuluvanalt soovida, et mina haigeks jääksin ja ära sureksin. Nimetas seda küll kohe naljaks, aga ütleme nii, et pärast sellist nalja ei ole kirjad jõuluvanale enam kunagi endised.

9. Heategevus

Üldiselt tähendab minu jaoks heategevus raha annetamist ja me annetame jõulude ajal kindlasti rohkem kui muul ajal, seda mitte jõuluvaimust või muust sellisest, vaid seetõttu, et detsembris tuleb abipalveid rohkem ette kui teistel kuudel. Selles osas on küll igal kuul seis sama, et me tahaks annetada rohkem kui saame või raatsime.

10. Jõululoosid

Igasuguseid jõululoose on küll olnud, aga hetkel pole ühtegi ja ma olen sellega väga rahul. Ei tunne, et lastel oleks vaja loosipakke ega igatse ka ise laste rühma- ja klassikaaslastele loosipakkide tegemist. Kui kellelegi hirmsasti meeldivad jõululoosid, siis soovitan valida endale heategevusliku jõupuu otsast laps ja talle kink teha, läheks ilmselt õigesse kohta.

Oleme ka pere keskel loosipakke teinud, et kõik ei teeks kõigile kinke, aga täna pole enam ka loosipakke ja keegi ei tee kellelegi kinke, mis saajale üldse meeldida ei pruugi. 131 Selle raha eest, mille ma kinkide tegemise pealt kokku hoian, saan osta endale midagi, mida ma alati ei raatsi. Täna sain näiteks 3 uut lauamängu kätte ja paar mängu on veel teel ning parim kink, mida pere ja sõbrad teha saavad, on see, et nad tulevad minuga neid lauamänge mängima.

11. Pühade playlist

Selle teemaga meenub eilne hommik, kus ma siis üle pika aja sain kõik lapsed ära jagada ja üksi rahulikult poes ringi käia … mul olid emotsioonid vist ikka väga laes, sest leidsin end ühel hetkel kõva häälega kaasa laulmas “Talveööle” ja see isegi ei ehmatanud mind, vaid ma laulsingi rõõmsalt riiulite vahel edasi, kuigi mul ei ole lauluhäält.

12. Kingi midagi oma lugejatele.

Kas see postitus läheb arvesse? On ju jälle pikk vahe sisse jäänud.

Päev on küll vahepeal õhtusse jõudnud, aga kirjutamistuhin ei ole veel kuskile kadunud ja ma loodan, et kui Silver nüüd varsti koduseks jääb, siis saan selles tuhinas vähemalt üle päeva midagi kirja panna. Täna ma postitust enam pikemaks ei venita, vaid ~~lähen lastega uut lauamängu järele katsetama~~ … hakkan lapsi magama sättima. Vahepeal oli mul mitu telefonikõne ja lapsed tahtsid süüa ka, nii et me ei jõudnudki mängida.

Kui nüüd selle kingituse teema juurde tagasi minna, siis üks telefonikõne oli küll selline, mille tulemusena saan teile varsti kinkida kõige avameelsema postituse (ja vähemalt ühele õnnelikule midagi enamat), aga iga asi omal ajal.