2/4

Viimased 4 aastat on mul lasteaias käinud 2-3 last korraga, aga sel kevadel oli esimene emadepäeva kontsert, kus minu lapsed ka esinesid. Enne seda on üldse olnud ainult üks rühmasisene jõulupidu, kus lapsed esinesid, nii et see oli üleüldse esimene kontsert. Esinesid seal Teine ja Kolmas. Teine oli nagu ta on, väga paigal ei püsinud, saatis tüdrukutele õhumusisid, otsis mind varjamatult ja kui leidis, siis lehvitas ja lehvitas ja lehvitas. Kolmas oli laval pigem vastumeelselt, laulis tujutult kaasa, tantsuliigutusi tegi tuimalt või üldse mitte ja seda oli veidi kurb vaadata. Mitte siis seda, et ta elavalt kaasa ei teinud, vaid seda, et ta üldse laval pidi olema. Ka mulle ei meeldinud lapsena sellised esinemised ega meeldi siiani, vabatahtlikult ma lavale ei läheks ja sundida mind enam vast keegi ei saa. Ma loodan.

Teine on see eest täielikult lavale sündinud, ta on esineja, ta naudib tähelepanu, tahab keset esinemist veel esineda, teistest erineda, nalja teha. Iseenesest on tore, et ta on julge ja tunneb end publiku ees igati koduselt, aga ta ei saa aru, millal asi läheb juba üle piiri ja hakkab muutuma tema isiklikuks sõuks, nii et sain emana tunda tema esinemiste ajal uhkust ja kerget piinlikkust korraga.

1

2

Lasteaia lõpupeol esitas ta üksinda luuletuse, mis ei tulnud ilmselt sellest, et ta oleks kõige ilmekam lugeja, vaid pigem sellest, et need sõnad käivad täpselt tema kohta …

Poisid täis on tulist kärtsu,
karjuvad ja löövad särtsu.
Kui nad oleks paid ja tuid,
saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.
Pingis paigal poiss ei püsi.
Hoidku teised konte, luid,
poiss las ronib mööda puid!

Ma siiski tahaksin loota, et ta püsib pingil paigal, sest sügisest on ta koolilaps ja siis ta lihtsalt peab seda tegema. Uskumatu, et tänase seisuga on mul kaks lasteaialast ja kaks koolilast. Okei, Teine otseselt veel koolis ei käi, aga lasteaias ka enam mitte, lõpupidu oli ära ja nimekirjas teda enam ei ole.

1

2

Mul kahjuks paremaid pilte ei ole, ma ei tea veel sedagi, kuidas me perepildile jäime, äkki mulle üldse ei meeldi ja peame seda kordama. See oleks veidi keeruline.

Teise lõpupidu oli ilus, aga nutma ma ei hakanud, kuigi mul oli juba nädalaid enne klomp kurgus, kui sellele mõtlesin. Mul oli nii kahju mõelda, et ta ei lähe enam kunagi lasteaeda, et see ilus aeg on läbi ja ta peab hakkama vaikselt suureks saama, aga tema ei osanud isegi seda viimast nädalat lasteaias nautida, ootas oma lõpupidu nagu vabanemistähtaega. Sügisel ilmselt tahab lasteaeda tagasi …

IMG_2877Sekka üks pilt Neljandast, kes vaatas vaikselt venna lõpuaktust. Alguses istus küll issi süles, aga üsna pea kibeles omaette istuma ja võttis koha sisse meie ees olnud reas. Tal on isegi rohkem kannatust, kui vanematel vendadel, kes hakkasid juba keset aktust nurisema, et liiga kaua läheb.

Kuna Esimesel on suvevaheaeg ja Teine lõpetas lasteaia, siis Kolmas ja Neljas jäid ka suvepuhkusele. Neljanda puhul on see muidugi palju öeldud, sest ta on kokku võib-olla 1,5 kuud lasteaias käinud … märtsis ei käinud päevagi, aprillis käis lausa 2 nädalat, siis oli 5 nädalat kodus ja enne suvepuhkust käis veel 3 ja pool päeva nägu näitamas. See oli antibiootikumikuuri tulemus, aga tänaseks on ravikuuri mõju kadunud ja lapsel jälle paks nohu, nii et ta oleks praegu kodus ka suvepuhkuseta. Kolmas käis lasteaias küll oluliselt rohkem, enne suvepuhkust vist isegi 5 nädalat jutti, mida ei juhtu kuigi sageli, aga ka tema on nüüd kodus haige.

Ma pidin täna kooli minema, homme ka, aga juhtus elu ja sõitsin eile hilisõhtul palavikualandajaga ema juurde, kuigi ta ütles, et ei ole vaja, saavad hakkama. Mina aga ei saanud hakkama, kui teadsin, et lapsel on kõrge palavik ja hommikul oli hinganud larüngiidiselt. Kartsin, et ema juures pisikeses umbses toas tekib tal korralik larüngiidihoog ja tahtsin öösel magada tema juures, et kuulda, kuidas ta hingab. Hingas ilusti, aga keset ööd hakkas palavik ikkagi nii palju liiga tegema, et laps rohkem nuttis läbi une ja palavikualandaja kulus ära.

Täna tuli tal veel lõuna ajal ja enne ööund palavikku alandada, kuigi ma tavaliselt 39 kraadi peale veel ei reageeri, seekord oli lapsel sellise temperatuuri juures lihtsalt väga halb olla. Ma siiski loodan, et homme õhtul (tegelikult juba täna ehk neljapäeval) saan lapsed emale tagasi viia, sest reedel pean minema matemaatikat õppima. See on hetkel kõige suurem pähkel, aga kui nüüd elu rohkem kaikaid kodarasse ei loobi ja laseb mul kenasti koolis käia, siis peaksin saama järgmise nädalaga kõik tehtud. Peaaegu. Sügisesse jääks miniuurimustöö ja üks referaat, mida teised tegid 10. klassis sellises aines nagu kultuurilugu, mida minul omal ajal koolis ei olnud. Ühesõnaga ma lähen sügisel ikkagi 12. klassi ja siis alles läheb raskeks, sest enam ei ole mul pooltes ainetes hinded olemas. Tunnen juba praegu, et suvevaheaeg jääb liiga lühikeseks …

Esimese esimesest kooliaastast rääkides, siis koolipikendus ei andnud talle sellist eelist, et ta oleks hoobilt viieline. Kui hinnataks numbrites, siis ta oleks neljaline ja kohati isegi alla selle, aga minu silmis on ta ikkagi tubli. Oma kooliasjade eest vastutas ta enamuse ajast ise, õppis samuti iseseisvalt ja seda nii, et ei pidanud talle midagi ütlemagi, tuli koolist ja kohe hakkas õppima. Kohustuslikku kirjandust luges nii, et ma isegi ei tea, mida ta luges. Ise käis raamatukogus, ise laenutas, ise luges, ise viis tagasi ja ise hoidis raamatuid nii, et väikesed ei saanud neid kodus lõhki rebida. Ma ütleksin, et see esimene kooliaasta läks ikka ütlemata sujuvalt, annaks keegi kuskil kõrgemal, et Teisega läheks kõik sama libedalt. Sisetunne ütleb kahjuks, et nii see ei lähe, alustame juba sellest erinevusest, et Esimene tahtis kooli minna ja ta on endiselt koolist vaimustuses, ootab õhinaga 2. klassi minekut, aga Teine ei taha isegi 1. klassi minna.

Minnes kooli juurest tagasi lasteaia lõpetamise juurde, siis me kinkisime Teisele samuti nutitelefoni nagu aasta varem Esimesele ja tellisime siis juba mõlemale kohe uued kaaned ka, sest ühe Lotte kaaned olid juba kulunud ja teine on enda arvates liiga kõva mees titeka Lotte temaatika jaoks. Läks aga nii, et kui kaaned kohale jõudsid, siis Esimene oli oma telefoni ekraani ämblikuvõrguga asendanud. Üritasin küll youtube`i abil sotti saada, kuidas seda ekraani ise vahetada saaks, sest Tikker ju sai sellega hakkama ja maksis remondi eest kokku vaid 2 €, aga minu jaoks on see liiga raske, pool telefoni tuleb laiali lammutada ja Huaweile ei leidnud ma nii odavalt uut ekraani ka. Praegu telefon seisab ja ma ei teagi, mida teha, proovida ise pusida, viia remonti, osta kasutatult teine samasugune telefon asemele … Esimene remondikoht pakkus igatahes hinnaks 80 eurot ekraani eest + vahetus. Ei, aitäh. Telefon maksis aasta tagasi 89 eurot. Kui kellelgi seisab kasutult töökorras Huawei Y5/Y560, siis pakkuge mulle, sobiva hinna korral ostan ära.

Kaldusingi teemast kõrvale. Tahtsin jõuda tegelikult välja Teise lõpupeo maksumuseni. Lõpupeo eest maksime 40 € ja sealt vist tuleb midagi tagasi, sest õhtujuhti ei tulnud, aga märkimisväärne see summa kindlasti olema ei saa ja mina isiklikult sellest puudust ei tunne. Riided ostsin paar päeva enne lõpetamist Lindexist ja H&M-ist, lihtsalt ei tahtnud, et ta on lõpetamisel nagu Esimese koopia. Püksid, pluus ja lips läksid ümmarguselt 23 € maksma, helehallid kingad olid kodus olemas, kunagi ammu Härra õelt saadud ja leidsid alles nüüd esimest korda kasutust. Kingituseks sai telefoni ja pleedi, mis maksid kokku 100 €, nii et ka tema lõpetamine läks kokku 160 € ringis maksma, täpselt nagu Esimese lõpetamine.

Pleedi ostsin tegelikult juba mõnda aega tagasi ja ma oleksin selle ostnud ka lõpetamiseta, sest ma ei saa end kunagi õhtuti diivanil teki sisse mässida, kuna Teisel on vaja see fliistekk vedada oma voodisse, et siis magada enda teki peal ja üldkasutatava pleedi all. Sai siis nüüd endale isikliku pleedi.

IMG_2899Populaarne spinner ei olnud kingituseks, aga selle sai samal päeval ja ega seda siis enam käest ei pandud.

Tahtsin tegelikult ühest käigust veel kirjutada, aga see venitaks postituse liiga pikaks, seega tuleb veel üks postitus. Küll võin kirjutada lühidalt käimata käigust. Mulle saadeti e-mail, kus kiideti mu blogi ja pakuti koostööd, täpsemalt pakuti võimalust veeta perega vaba aega ja sealjuures ka kõhtu kinnitada. Mulle see pakkumine täitsa meeldis, sest see oli midagi, mis on nagunii plaanis olnud. Uurisin siis põhjalikumalt kodulehte, tegin lisavõimaluste osas valikud ja andsin sobiva kuupäeva. Vastu küsiti, et mitu meid peres on ka … Nii palju siis sellest, et neile mu blogi meeldib, eks. Ilmselt on meid peres liiga palju, sest pärast arvu ütlemist minuga rohkem ühendust ei võetud.

Lõppu üks pilt sellest päevast, kui sain 29, oli alles pidu …

IMG_3211

10 thoughts on “2/4

  1. Sa oled nii nunnult teised lapsed “kinni katnud”, suurepärane lahendus 😀

    Ma kuskil vist kirjutasin ka, et nädal pärast remonti pillasin telefoni (mille uus ümbris ja kaitseklaasid oli tol hetkel alles Hiinast minu poole teel) kivipõrandale ja uue ekraani nurka tuli ka mõra 😀 Mis küll ei seganud kasutamist, aga laadimispesa hakkas ka jukerdama ja nii see telefon lõpuks ikka seisma jäigi…

    Nüüd on mul ikkagi soovitus number üks see õhuke kaitse, mis peale kleepida. Mitte kile, vaid see tugevam, mis kukkudes katki läheb, nii et klaas ise terveks jääb. Tempered glass screen protector on see, mis ma tellisin… Neid müüakse muidugi siin ka, aga hinnga €10+ vs Hiina >€1… Aga jah, Hiinast tulevad pakid 1-2 kuud, seni tuleb telefon tervena hoida 🙂 Uue telefoni ostu suutsin isegi nii pikalt ette planeerida, et tellisin ümbrise ja klaasid paar nädalat enne, seega pidin ainult paar nädalat telefoni “paljana” hoidma…

    Lastele raiun järjekindlalt, et teadlased on soovitanud alla 13-aastastele mitte nutikat osta ja mina usaldan neid, sest nemad on targemad kui mina. Ja noh, waldorfkoolis vähemalt üldine meelestatus on ekraanivaba, mis siis, et Plika suust olen mitu korda kuulnud, et “aga kõigil on nutikad” – lõpuks ikka tunnistab, et päris kõigil mitte 😛

    KUI ma peaks PRAEGU Poisile nutika kasutamiseks andma, telliks neid kaitseklaase ilmselt Hiinast 10tk korraga 😀

    1. Nii, läksin neid kaitseklaase ostma ja võtsin neid kohe neljale telefonile ja kuidagi sattusid ostukorvi veel ühed kaaned ja isegi paar õlakotti … mine veel Aliexpressi …

      Meil koolis üldist ekraanivaba meelestatust ei ole. Seda muidugi, et koolis mingit nutitelefoni näppimist ei ole, aga mulle luges nüüd õpetaja sõnad peale, et lubaksin last ikka kodus arvutisse. Mitte siis GTA-d mängima, vaid Miksikesse ja e-kooli ja mingid lehed olid veel … Nägin hiljuti lapse telefonis ajalugu uurides, et ta käibki oma nutikaga aegajalt ka kuskil matemaatika ülesandeid lahendamas. Mis sa hädaga teed, kui kodus arvutisse ei lasta, eks.

  2. Lapsed on tublid ja ise oled ka tubli. Ma ka lõpetan 11kl kahe lapse kõrvalt 2a ja 4a. Samamoodi mates veel väike osa ära teha, uurimustöö teen suvel, ja lisaaines(usundi õp) küsimustele vastata arvutis, mida teen ka suvel. Ja sügisel siis uue hooga 😀

  3. Palju õnne teie perele lõpetamiste ja uute algusteks puhul! ? Väga tore luuletus! Kas autor on ka teada? 🙂 See käimatajäänud lugu oli eriti “vahva”. Tegelikult kurb ja näitab vaid seda, kui pinnapealselt inimesed oma töòd teevad. 🙁

    1. Autor on Ellen Niit ja luuletus on tegelikult palju pikem ja toredam: http://www.ookami.ee/uudised/36-isadepaev

      Minu jaoks on see lihtsalt naljakas, kui pinnapealselt inimesed oma tööd teevad. Ma saan aru, et nad ilmselt saatsid sama kirja kümnetele blogijatele, aga kui nad hakkasid kuussidrunit@gmail.com aadressiribale trükkima, siis oleks võinud ju korra nuputada, miks blogil selline nimi on ja veidi rohkem taustauuringut teha. 😀 Minu jaoks oli tegu lihtsalt veidra vahejuhtumiga, ma pettunud ei ole. Ilmselt oli see üldse esimene kord, kui antud ettevõte blogijate poole pöördus, eks nüüd õpivad sellest kogemusest. 🙂

Leave a Reply to Kadi Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *