Author: Liivi

Asfaldilõvide suvepäevad ehk nädalavahetus Antalyas

~ Liivi ~ Leave a comment

Sellest on varsti paar nädalat möödas, kui Silveri töökoha suvepäevadelt tagasi jõudsime, nii et on viimane aeg Antalya vol. 2 muljeteks.

Kui eelmisel aastal olime algusest peale seda meelt, et läheme lasteta, siis sellel aastal kaalusime pikalt, kas võtta kaasa kõik neli või ainult pooled. Kuna suvepäevadest Antalyas saab tõenäoliselt asfaldilõvide traditsioon, siis valisime kahe suurema lapsega variandi, et aasta pärast sama tee kahe väiksemaga ette võtta, ainult et viimane variant tundub nüüd kahtlane, sest Esimene ja Teine enam naljalt maha ei jää.

Kell 19.06 väljus rong Lehtsest, kell 04.00 maandus lennuk Antalyas. Läks sama “kiiresti” kui reis Kadrinast Porisse.

Läksime laste poolitamise teed seetõttu, et väiksemate jaoks oleks see reis natuke liiga raske olnud, lendasime ikkagi nii sinna kui ka tagasi öösel ja kolm päeva kohapeal möödusid kurnava kuumuse käes ringi liikutes või rannas vedeledes soolases merevees ligunedes. Viimane osa oleks neile kindlasti meeldinud, aga mulle mitte, ma sain ainuüksi kahte last jälgides mitu väikest infarkti. Mis teha, kanaema…

Kanaemadusest rääkides, siis piletid broneeriti kahes grupis nii, et mina ja Silver olime ühes, lapsed teises, mistõttu me istusime lennukis 15 rida lastest tagapool. Ma eeldasin enne lennukisse sisenemist, et vahetame omavahel kohti, et saaksime lastega lähestikku istuda, aga ei, kohanumbritest räägiti niisama ja mul polnud enam aega hakata seal kellegagi vahetuskaupa tegema. Lootsin, et saame seda enne õhkutõusmist teha, aga kuna vahekäik oli viimase hetkeni umbes, siis jäi ka see variant ära. Ma läksin olukorra peale endast nii välja, et ma konkreetselt nutsin õhkutõusmise ajal – äkki nad kardavad; äkki neil hakkavad kõrvad valutama; neil on ju kõhud tühjad, kuidas nad nüüd midagi hamba alla saavad; me peaks olema koos, kui lennuk alla kukub jne.

Kui lennuk oli juba õhus, siis palusin, et Silver läheks vahetaks lastest kellegagi kohad, et mõlemal oleks ikkagi üks vanem kõrval, aga lapsed jõudsid esimesena meie juurde, naerul suudega… Sel hetkel tundsin ma end nii tobedalt. Mina nutsin, sest ma ei saanud olla oma laste lähedal, aga lastel oli ükskõik sellest, et nad ei saanud olla minu lähedal. Nad on suured ja tublid, mina lihtsalt olen nende küljes liiga kõvasti kinni – aga et ma niisama poleks nutnud, siis kohti ikkagi vahetati ja sedasi, et mõlemad lapsed istusid minu juurde.

Lennu ajal me poistega suurt ei maganud, nendel oli ehk elevus liiga suur, minul lihtsalt liiga ebamugav ja Antalyasse jõudes saime magada ainult kolm tundi. Lapsed magasid võõrustajatega samas toas ehk siis pereisa, tema elukaaslase ja kahe lapsega, sest muudmoodi ei mahtunud me lihtsalt ära. Teine variant oleks olnud see, et me oleksime maganud suurimas magamistoas koos enda ja võõrustaja lastega, aga poiste jaoks poleks see ka parem olnud, sest nad ei häbenenud täiskasvanuid, vaid 15aastast peretütart. See ebamugavustunne oli vastastikune, tema ka ei tahtnud meie poistega samas toas olla, veel vähem minu ja Silveriga. Lapsed harjusid olukorraga siiski kiiresti, teisel hommikul ei tulnud nad pärast ärkamist enam meie juurde, vaid jäid perepojaga padjasõda tegema.

Esimene päev

Pärast varahommikust iluund loivasime kaheteistkümnekesi kohvikusse, kus sõime eelmisel aastal, ja suundusime terrassile, kus peesitasime eelmisel aastal. Meie jaoks ei olnud midagi uut, aga lapsed proovisid erinevate emotsioonidega lehttaignasse mähitud liha ja kodujuustu ning ootasid hetke, millal nad lõpuks vette saavad.

Esimesed pildid, mis ma Antalyas tegin, sinnani olin veel poolunes.
Kõige suurem veeloom oli Teine (vasakul pildil ripub trepi küljes), ta sõi oma burgeritki nii, et tuli veest ja võttis ampsu, tuli veest ja võttis ampsu. Väidetavalt ei olnud burks eriti hea, meie quesadillad ja kebab ei pakkunud samuti mingit maitsenaudingut, aga ülejärgmisel päeval ostetud pitsa viis küll keele alla.

Vesi oli seal meil kõigil üle pea, nii et ma väga rahulikult ei suutnud olla, kui lapsed vees olid. Nad ei ole eriti head ujujad, Esimene ujus ühe trepi juurest teise juurde sedasi, et ma ei saanud kohe aru, kas ta ujub või upub. Õnneks ei julgenud Teine trepist eriti kaugemale minna, aga minu silmis oli meetergi juba liiga palju, sest mingil põhjusel ujub tema nägu vees. Rentisime poistele küll päästevestid, et nad saaksid ise vees vabamalt võtta ja meie samuti, aga nendega oli neil piinlik ja ebamugav, seega käiku need eriti ei läinudki. Küllap pidevalt kannul ujunud emme või issi oli siis vähem piinlik…

Me olime terrassil 3-4 tundi, Silverist sai selle ajaga punanahk, sest seekord me ei saanud olla suurema osa ajast päikesevarju all pikali, vaid olimegi lastega koos vees või jälgisime neid terrassi serval seistes. Esimene hakkas ka vähekese punetama, aga Teine läks iga tunniga aina pruunimaks – emasse, kuigi seekord tekkis ka minu pruunile jumele kerge punetus peale. Ütlen ennetavalt, et me kasutasime korduvalt ikka päikesekaitsekreemi ka (täpsemalt SPF 50), aga käisime nii tiheda intervalliga vees, et see kaitse lihtsalt ei püsinud peal.

Üritasin küll päeval päikest vältida, aga õhtul olid mul ikkagi bikiinid veel seljas.

Pärast terrassil peesitamist läksime ülejäänud seltskonnast lahku ja sõitsime taksoga vanalinna, kus kõndisime lihtsalt sihitult ringi. Tahtsime jõuda sadamasse, aga jõudsime hoopis ringiga Hadriani värava juurde tagasi. Olgu, sadamasse ei osanud minna, aga mul oli meeles, kus kodute loomade lahtine varjupaik asus, nii et võtsime uue suuna sinna, aga polnudki enam lastele midagi näidata, kõik majakesed olid kadunud, kogumiskast samuti.

Kodutud kassid, palmipuud, sõjalaev…

Loomad ise lastel nägemata ei jäänud, linn on kasse ja koeri täis, üks suur koer võttis meiega kampagi, aga liigset tähelepanu ta meile ei osutanud ja meie talle ka mitte. Kõik loomad tunduvad seal pealtnäha rahulikud ja ohutud, aga nad lihtsalt ei tee inimestest välja ning inimestelt ootavad sama. Poisid küll üritasid kasse paitada ja nagu pildil näha, siis ühe korra õnnestus ka, aga kahel korral said nad küünistada ning ühe korra ka koeralt hoiatada. See oli nii tõsine verbaalne hoiatus, et rohkem ei tekkinud kummalgi poisil soovi mõnele koerale pai teha…

Kehvad telefonipildid mõnusast miljööst.

Tolle vihmavarjudega pildi tegemise ajal kõnetas meid müügimees, kes kutsus meid kebabi sööma ja küsis kohe, kas me oleme Eestist. Esimene ja ainus selline kogemus, muidu pöörduti meie poole vene keeles või äärmisel juhul soome keeles. Aga too müügimees oskas meid kenasti teretada ja sedasi kõnetada, et me lubasime minna sinna kebabi sööma ning tegime ka seda, kui oma ringkäiguga ühele poole saime.

Magustoiduks proovisime esimest korda kookosmahla, ma olin ainus, kellele see alguses meeldis, aga palju seda küll juua ei suutnud.

Teine päev

Hommik algas taas samas kohvikus, aga hommik ise oli kuumem, nii et suurt midagi meil alla ei läinud. Mulle paistis päike veel selja tagant peale, mistõttu ma higistasin nagu saunas ja ootasin, et me läheks end merevette jahutama.

Seekord läksime päris randa, kus peenike kuum kiviklibu muutis mu jalatallad nii hellaks, et ma käisin lõpuks nagu naelte peal – ettevaatlikult, aeglaselt ja kramplikult. Olin kindel, et liiv ja merevesi on mu karedad kannad beebipehmeks viilinud, aga ei, kannad olid ikka sama kuivad ja pragulised, ainult tallad hakkasid vaikselt läbi paistma.

Poisid snorgeldasid ja vaatasid pisikesi kalu, kes tulid parves kohale, kui nad käega natuke liivas sobrasid. Silver astus aga mingisugusele suurele elukale peale, kes hakkas talla all siplema ja justkui klammerdus hetkeks jala külge. Jumal teab, kes või mis see oli.

Kui me oleme siin harjunud kõndima kilomeetri, et merevesi nabani ulatuks, siis seal piisas kahest sammust ja nelja sammuga oli vesi juba ninani. Vesi oli nii soe, et jalutasin sinna vabalt sisse, mitte ei ajanud end kikivarvule, et anda nabale enne külmašokki ajapikendust.

Laine lõi pikali… Nali, kuigi tegelikult olid lained nii tugevad küll, et pikali olles need lükkasid edasi ja täitsid aluspüksid kividega. Kui korterisse tagasi jõudsime ja järjest pesemas käisime, siis kostus vannitoast ainult üks kilin, kõigil sadas ujumisriiete seest kive.

Meil oli võimalus minna langevarjuga paadi taha lendama, aga meie perest ei tahtnud seda teha keegi peale Esimese. Ma tegelikult ei tahtnud, et temagi teeb – kanaema asi – aga kätt ma ette ei pannud, nii et taeva alla ta läks. Ta jäi oma lennuga väga rahule ja läheks iga kell uuesti.

Esimesel pildil lendas meil üle pea ja lehvitas rõõmsalt, teisel pildil on vari juba väga madalale laskunud, sest sõit hakkas lõppema.

Kui Esimene koos soomlastest toakaaslastega taeva all oli, tuldi minu juurde ja öeldi, et lähme nüüd, ostsime sulle pileti katapuldile… Mul ei olnud aega mõeldagi, kui ma olin juba rakmetes, valisin kolme kiirusastme seast keskmise ja lendasin täiega minema.

Polnud üldse hirmus!
Nali, ma kartsin ja karjusin südamest. See on kõige rõvedam asi, mida ma teinud olen. See ehk polnudki kõrguse ja muu osas nii väga hirmus, aga see füüsiline tunne, mis sellise taevasse viskamisega kaasnes, oli jube. Teist korda ma seda ei teeks.

Katapuldi juures oli üks hea asi, see viskas kehast välja kerge päikesepiste või migreeni, mis mind viimase tunni oli piinanud. Isegi iiveldus ei võimendunud, vaid kadus täielikult. Kui ma vahepeal kartsin, et olen õhtuks rivist väljas, siis tänu katapuldile olin õhtul hoopis eriti erk ja elav, ei tea, mida see minus paika loksutas.

Kalarestoranis, kus lapsed ei söönud praktiliselt midagi.

Ühise õhtusöögi järel läksime kõik erinevates suundades ja seekord me jõudsime Hadriani värava juurest pika ringiga sadamasse, kus tahtsime lastele lihtsalt lahedaid piraadilaevu näidata.

Pildil ei ole seda näha, aga mõlemal on pealuudega pluusid, sobisid piraatideks küll.
Lapsed olid kahest päevast nii läbi, et nad uuesti vanalinnas kondamisest väga vaimustuses ei olnud, neile meeldis vaid purskkaev.

Kolmas päev

Viimane hommik algas uues vanas kohvikus ehk kohas, kus samuti eelmisel sügisel sõime. Me oleksime tahtnud mõnda uut kohta avastada, aga teistel on seal aastate jooksul enda lemmikud välja kujunenud ja tegu oli ikkagi nii-öelda suvepäevadega, oleks olnud ebaviisakas seltskonnast lahkuda ja omaette hommikust süüa.

Kolmandal hommikul olid mäed taas nähtavad ja Teine leidis kohvikust lõpuks midagi, mis talle maitses – võileiva. Tegelikult võirõnga.

Nii palju ebaviisakad olime aga küll, et otsustasime päeva veeta teistest eraldi ja minna Kursunlu veejuga vaatama. Selle peale arvas ülejäänud seltskond, et võiksime siis juba kõik koos minna ja Düdeni joa juures samuti käia. Mõeldud – tehtud, ainult esmalt oli kolme taksot vaja.

Takso kutsumine on eriti lihtne, alati on silmapiiril üks … eee… taksokutsumisnupp.

Meie takso oli meie päralt ligi neli tundi (sõitis kokku veidi üle 50 km), teiste taksod üle nelja tunni, sest nemad jäid Kursunlu parki veel sööma, aga me burgereid ei tahtnud, küll tahtsid lapsed veel viimast korda vette minna. Igatahes, meie maksime oma taksojuhile 250 liiri (ümmarguselt 40 €), mis pidavat olemagi tavaline taks, teised maksid kokku 450 liiri, sest enne sõitu lepiti kokku, et kolm taksot on 700 liiri. See oli praegu sissejuhatus õhtusesse taksosõitu maailma ausama taksojuhiga, aga enne need veejoad…

Düdeni veejoa juures, kus papagoidega tehtud paberpilt koos raamiga maksis 4 €, aga me maksime vabatahtlikult 5 € selle eest, et meist lihtsalt telefoniga paar pilti klõpsitaks. Papagoid tegid poistele põsemusi, viskasid viit ja punane isend kakas Teisele peale.

Düdeni veejoa juurde viib võrdlemisi lühike teerada, aga kalju sees on ägedad niisked koopad, mida Kursunlu joa juures pole. See eest on Kursunlu juures pikk ja põnev üles-alla teerada.

Kursunlu pargis väike pealesunnitud kümneeurone kaamlisõit. Mul oli kaamlist täitsa kahju, õues oli ikkagi jube palav, aga siis meenus, et kaamlite jaoks on see nii loomulik keskkond, et nad ei pea isegi iga nädal jooma, et elus püsida. Me poleks päevagi vastu pidanud.
Need üles-alla teerajad… Ja teine, kes oma K eest ära jookseb. K jaksas Teisega lõputult tegeleda ja mürada, seda oli nii soe kõrvalt vaadata. Silver noris K-d terve suve, et viib lapsed talle hoida ja tema lubas nad vastu võtta. Enam ma ei kahtle, et ta võtakski ja saaks nendega – vaatamata keelebarjäärile – ideaalselt hakkama. Kui ma oleksin 10 aastat noorem, siis ma oleksin ehk isegi ära armunud, aga… Ühte lastesõbralikku tüüpi ma juba armusin sedasi ära ja sain temaga 4 last.
Vaated olid kohati väga ilusad, aga samas lähedalt vaadates tundus vesi must ja ümbruses leidus palju prügi (pole ime, kui terves Antalyas on prügikastid haruldased nähtused).
Vees ujusid ka kilpkonnad.

Meil oli plaan käia ainult Kursunlu joa juures, sest arvasin, et Düdeni oma on selle kõrval lahja, aga see polnud nii. Mõlemad paigad olid väga ilusad ja läheme kindlasti uuesti, kui Kolmas ja Neljas on meiega kaasas.

Mõlemas pargis olid piletid üsna odavad, äkki 3-5 liiri (igatahes alla euro) täiskasvanu kohta, lapsed olid tasuta. Küll erinesid hinnad kauba osas, Düdeni pargist ostsime kaks veepudelit 3 liiri eest, Kursunlus küsiti ühe pudeli eest 5 liiri. Selle eest hoiatatakse ka reisisaitidel, et Kursunlus ei räägita hindadest enne kui söök on põhimõtteliselt laual ja siis lajatatakse mõistusevastane arve. Me seda ei uurinud, kui palju teiste burgerid maksma läksid, aga odav lõbu see kindlasti ei olnud, sest me oma reisi kallima veepudeli ostsime just sealt.

Kui teised burgereid sõid, sõitsime meie korterisse, tõmbasime ujumisriided selga ja läksime vee äärde, kust lahkusime alles koos päikesega (ja ülejäänud seltskonnaga, kes hiljem meiega liitusid). Päike lahkus tegelikult üsna ruttu, saime olla vaid paar tundi, aga asi seegi. Üldse läks Antalyas varakult pimedaks, päike loojus juba enne seitset.

Teine sai lõpuks on hirmust võitu ja hüppas vette, siis uuesti ja uuesti ja uuesti ja viimast korda ja veel viimast korda ja siis viimast viimast korda ja siis ikka veel korra.

Mõtlesime, et viimasel õhtul tuleb taas suurem ja viisakam ühine õhtusöök, aga ei, seekord olid kõik nii läbi, et mõni ei jaksanud üldse kuskile sööma minna. Seltskond jagunes kolmeks ja kadus taas erinevates suundades. Meie tahtsime sõita taksoga sadamasse, et süüa õhtust restoranis, kus eelmine aasta käisime. Hah, kes enne rääkis uute kohtade avastamisest…

Igatahes, kutsusime endale takso ja juhiks osutus noor mees, kes oli päevase väljasõidu ajal ühe takso roolis. Me ohkasime, kui teda nägime, sest tema inglise keel oli nii kehv, et suhtlemiseks kasutas ta Google Translate`i. Ütlesime, et soovime sõita “to old city marina”, aga tema korrutas ikka oma Hadrian`s Gate`i juttu. Kuna Silver tahtis teele jäänud rahavahetuspunktis raha vahetada, siis sai ta seistes avada Hadriani värava pildi ja näidata telefonis, et see maksab 25 liiri ja edasi avas sadama pildi ja näitas, et see maksab 50 liiri, sest sinna “suur kaar käega”. Sain lõpuks aru, et ta tahab meid väravate juure viia, sest sinna on sõit poole odavam ja sealt ei ole jala pikk maa sadamasse, samas autoga tuleb suur ring. Kui inimene ei tahtnud, et me oma raha liigselt kulutame, siis muidugi me ei kulutanud, aga sellega tema Goolge`i tõlge veel läbi ei saanud.

Ta hakkas meile seletama, kuidas meie maksime oma juhile 250 ja nemad teise juhiga said 450. Ta seletas seda erinevatel viisidel Google`i ja kalkulaatori abil (sõidu ajal!) ning meile jäi mulje, et ta tahab raha juurde saada, aga ise me seda pakkuma ei hakanud ja tema otse ka ei küsinud, vaid lihtsalt jauras ja jauras ja jauras, kuidas meie oma juhile maksime 250 ja meie sõbrad maksid 450. Lõpuks Silver küsis, kui palju ta siis juurde tahab ja tema vastas ehmunud “me no want my friend, you want” ja näitas kalkulaatoril, kuidas me sõbrad on meile 17 liiri võlgu, sest me maksime nendest rohkem. Saate aru, jutt käis põhimõtteliselt 3 eurost, aga too juht pidas seda nii suureks summaks, et üritas meile terve tee selgeks teha, kuidas me sõbrad on meid nöörinud. Mul oli lausa häbi, et temast alguses valesti aru sain ja olukorda väljapressimiseks pidasin, sest ta oli ilmselgelt Antalya kõige puhtama südametunnistusega taksojuht ja seetõttu andsime talle meie sõprade “võlast” suurema summa jootraha.

Kui olime taksojuhiga kenasti sõpradena laiali läinud, siis võtsime suuna sadama poole, aga olime valmis istuma maha mõnes muus huvipakkuvas restoranis ja üks selline meile teele jäigi. Restoran ise meile silma ei jäänud, õuelauadadel olnud menüüd aga jäid ja hakkasime ühte sirvima – pildid olid isuäratavad ja hinnad head. Koht ise tundus natuke väike, kuid otsustasime sisse vaadata ja saime üllatuse osaliseks, sest väikesest saalist sai 10 korda suuremasse õdusasse saali, kus katus oli avatud ja taustaks mängis elav muusika. Me olime nii rahul, et otsustasime sisse vaadata, sest me ei tahtnud sealt enam ära minna.

Kolme päeva parima maitseelamuse saime seal, macha bahces.

Pärast õhtusööki tegime vanalinnas veel viimase lühikese tiiru ja sõitsime taksoga korteri lähedale, et Robertsis taas ühed kokteilid teha. Seekord jäätisekokteilid.

Lapsed valisid juhuslikult oma särkidega kokkusobivad kokteilid.

Me hakkasime alles kuskil 22.30 ajal korteri poole liikuma, sest arvasime, et teised hakkavad juba magama jääma, aga me kõik hoopis liikusime samal ajal samasse sihtpunkti – esimese seltskonnaga kohtusime värava ees (samas kohas läksime mitme tunni eest ka lahku) ja viimased tulid paar minutit pärast meid kikivarvul välisuksest sisse, sest nemadki arvasid, et me juba magame. Meie läksimegi magama, aga osad läksid veel linna peale tagasi, sest nad lihtsalt ei näinud kahetunnisel ööunel mõtet. Täpselt nii vähe meil magamiseks aega oligi.

01.45 ootasime juba taksot, et lennujaama sõita.
Antalyas parandati lennuki tehnilist riket, õhkutõus viibis tunni võrra, mis oli meie jaoks ainult hea – saime Silveriga rohkem koos olla ega pidanud Soomes pikalt jätkulendu ootama. Ülemistelt sõitsime rongiga Tapale, kuhu ema tuli meile vastu, nii et Lehtse jõudsime alles kella 13 ajal ja koju veel mitu tundi hiljem ning siis läks suureks õppimiseks, sest kolmel poisil oli vaja järele teha kahe päeva kooliasjad. Ei olnud mingit puhkusest puhkamist, kohe tuli tagasi argiellu sukelduda.

Kokkuvõttes oli tegu taas ühe toreda nädalavahetusega, mis oli küll Silveri töökoha poolt korraldatud, aga oli suvepäevade asemel pigem kui reis peretuttavatega. Eestis nähtud suvepäevadest eristas seda üritust kindlasti see, et kolme päeva sisse ei mahtunud tilkagi alkoholi ja keegi omavahel kaklema ka ei läinud.

Poisid jäid samuti selle väljasõiduga väga rahule ja teised lapsed ootavad juba oma väljasõitu ehk spaapuhkust, kuhu suured poisid kaasa ei tule. Sellise diili me omavahel tegime, kuigi Kolmas tegelikult ei tahtnudki meiega Antalyasse tulla, sest tema kardab lennata ja Neljandal oli ükskõik*. Kokkuleppe mõte ei olnudki lastele lohutuspuhkuse pakkumine, vaid anda neile ka võimalus midagi elevusega oodata ja saada meilt teistsuguses keskkonnas üks-ühele tähelepanu.

*Kui vanaema näitas väikestele pilte, kus poistel on papagoid õlal ja nad joovad karastusjooke, siis ei olnud Neljandal enam ükskõik, siis läks ta kadedusest laiguliseks. Päriselt laiguliseks, aga diagnoosiks sai ta siiski reaktsiooni kassikirbule, sest maal on laudakassid ja sellest piisas 1+1 tehteks. Ega seal polnudki vajadust põhjalikumalt midagi uurida, sest arstile jõudes olid laigud juba kadumas.

“Radari” Marii vs “Laseri” Marii

~ Liivi ~ 9 Comments

Viimane “Laser” tõi kaasa erinevaid intrigeerivaid pealkirju ajakirjanduses ja arvamusavaldusi blogides – Paljas Porgand ju ikkagi rasestas naisi – mistõttu tekkis ka minus uudishimu ja vaatasin saate järele. Kahjuks pidin pettuma. Mitte Paljas Porgandis ega Daysy monitoris, vaid Marii Karellis.

Ma olin “Radari” vaataja, mitte küll regulaarne, aga umbes ühe hooaja jagu osasid nägin ära ja mulle väga meeldis Marii Karell, kes oli minu silmis tasakaalukalt terav ja tõsiseltvõetav saatejuht. See Marii Karell, keda ma viimases “Laseris” Palja Porgandi loos nägin, ei olnud vana hea “Radari” saatejuht. Ma isegi ei tea, kes ta oli, aga see mõjus ärritavalt, kuidas ta Paljale Porgandile helistas ja teda valega kaamera ette üritas meelitada ning Daysy maaletoojal rääkida ei lasknud. Ma imestan, kuidas viimane üldse nii rahulikuks suutis jääda, kui tema vastas oli hüsteeriline ja ründav saatejuht. Ma ütleksin intervjueerija, aga see ei olnud intervjuu, see oli rohkem pealelendav süüdistamine, kus vastulauseteks võimalust ei antud või need üleolevalt välja naerdi.

Halva mulje jättis ka see, kuidas näidati mingist konverentsist või Daysy esitlusest seda osa, kus keskenduti sünteetilise östrogeeni poolt tekitatud keskkonnakahjudele ja näidati omavahel paarituvaid konnavendi ning Marii Karell ütles selle peale irooniliselt, et sellisest kastastroofist päästab ilmselgelt ainult Daysy monitor, jättes mulje, et eelnev jutt oli mingi järjekordne umbluu. Ometi on teada, et keskkonda jõudnud sünteetilised hormoonid pärsivad mereelukate paljunemisvõimet ja muudavad nende sugu. Mitte ainult, väidetavalt on joogivette jõudnud naissuguhormoonid mõjutanud ka Londoni meeste viljakust. Selle kohta ma küll kinnitavaid uuringutulemusi ei leidnud, sest uuritud on rohkem hormoonide sisaldust joogivees, mitte selle mõju meestele, aga oletatavalt on see mõju olemas.

Kokkuvõttes ei tekitanud teema ise minus mingeid emotsioone, küll aga saatejuht, keda ma ei tundnud enam ära. Need emotsioonid olid siiski vaid hetkelised, panin teleri kinni ja teema oli minu jaoks ununenud, kuni vaatasin täna viimasel tunnil ära Palja Porgandi Instagrami laivi. Enam see nähtav ei ole, aga selles selgus, et too saates olnud “teismeline” ei olnudki verinoor, rumal ega isegi mitte Palja Porgandi poolt rasestatud. Tema oli saatesse kutsutud hoopis Daysy esindaja poolt oma positiivset kogemust jagama, et oleks keegi veel nii-öelda viljakusmonitori leeris. Too 24aastane abielunaine oli rääkinud, kuidas tema on pikalt kasutanud Daysy viljakusmonitori ega ole rasedaks jäänud, aga kui see peaks juhtuma, siis see juhtub ning ta on emarolliks valmis.

Mina nägin “Laseris” vaid pealtnäha väga noort tüdrukut, kelle lühikesed kommentaarid jäid nii poolikuks, et ma ei saanudki aru, kas ta jäi Palja Porgandi kaudu ostetud Daysyle toetudes rasedaks ja tegi aborti või oli ta suhtumisega, et kui jääbki rasedaks, siis jääb ja teeb aborti. Igatahes ei jäänud temast saate põhjal muljet kui mõistlikust täiskasvanud naisest, kellel on Daysy viljakusmonitoriga ainult hea kogemus. Mulje jäi hoopis vastupidine, mistõttu peab ta nüüd alla neelama inetud kommentaarid ja selgitama inimestele enda ümber, et ta pole aborti teinud ega ole hetkel ka rase. Kui ma ei eksi, siis isegi kuskil artikli juures oli kuvatõmmis saatest, millel tekst “lapseootel teismeline” vms ning mulle jäi sel hetkel mulje, et see käib saates osalenud tüdruku kohta. Nüüd ma tean, et ta polegi enam nii väga tüdruk, veel vähem rumal, aga paljud seda ei tea, nii et “Laser” võlgneb talle avaliku vabanduse oma ebaeetilise käitumise pärast.

Üritades anda “Laserile” intervjuud, mida ei saa hiljem ümber pöörata.

Naljakas on see, kuidas Marii Karell keeldus kord Katrin Lusti kõrval koolinoortele esinemast, sest Lust olla oma töös ebaeetiline… “Kuuuurija” on ehk tõesti vähe kollasem, aga siiski nii palju aus, et kellegi juttu seal vastupidiseks ei monteerida ning kodulehel avaldatakse ka täispikad intervjuud või vastulaused.

Igatahes, ma olin möödunud aastal veidi üllatunud, kui tuli uudis, et Marii Karell lahkub “Radarist” erimeelsuste tõttu tuleviku osas, sest ka minu jaoks oli ta tugev tegija, aga nüüd ma kujutan ette, millised need erimeelsused olid. Kui “Laserit” juhtiv Marii Karell on see õige Marii Karell, siis ilmselget “Radari” formaat piiras teda ja “Laseris” on tal nüüd võimalik oma sisemine Katrin Lust* välja lasta…

*Ma ei alaväärista Katrin Lusti, pigem leian, et Marii Karell on Lustile ebaõiglaselt ülevalt alla vaadanud, nagu on seda ka mitmed teised teinud, aga see on juba teine teema.

Suva, kui lapsed internetis seksivad?

~ Liivi ~ 10 Comments

Andestage provokatiivne pealkiri, aga ma ei oska hetkel kuidagi leebemalt läheneda…

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi lauamängudest, neid pole palju avatud, kuid loosidest on üsna agaralt osa võetud, seda isegi siis, kui auhinna väärtus on olnud ca 15 eurot. Nüüd, kui kirjutasin lauamängust, mis õpetab lapsi internetis ohutult ja eetiliselt käituma, jõudis Facebooki postitus pea 7000 inimeseni, blogi avas ligi 2000 inimest, kuid ümmarguselt 48 eurot väärt loosiauhinna vastu tunneb huvi vaid paarkümmend lugejat. Mul on seda raske mõista, kui poole vähem vaatamisi saanud postituste loosidest on osa võtnud mitu korda rohkem inimesi… Ma saaksin aru, kui seekord oleks pidanud osalemiseks laikima, jagama, 10 sõpra ära märkima ja nii edasi, aga ei midagi sellist, endiselt on ainsaks tingimuseks kommentaari jätmine, isegi sõnast “osalen” piisaks.

Rohkem inimesi pole avanud ka linki, mida Diana jagas kommentaaride all lausega: “Näiteks kui eelmine aasta tegin Growtopia eksperimenti, mis hiljem ka Radari saates kajastust leidis, siis üks 6 aastane Tallinna ühe tuntud kooli eelkoolis käiv tüdruk alustas vestlust sõnadega “Seksime ma vaka palun”.”

Okei, antud postituse kommentaare ilmselt väga ei loetud ja mina oma postituses antud teemal ei peatunud, aga ehk oleksin pidanud? Oleks võib-olla rohkem kõnetanud, ei?

See pole ilmselt kellelegi uudis, et pedofiilid ei otsi lapsi enam liivakasti äärest, vaid nad on juba ammusest ajast sotsiaalmeedias, aga mitte ainult seal, vaid ka laste seas populaarsetes mängudes. Raamatus (mille koos lauamänguga välja loosin) on samuti Growtopiast hoiatav näide, kuidas mänguesemetega vahetuskaupa tehes oli algklassilaps nõus andma ihaldusväärse eseme eest vastu enda Instagrami konto ja hiljem üritati temalt vahetuskaubana välja meelitada juba alastipilt. Sellega too tüdruk kaasa õnneks ei läinud, aga kui palju on neid, kes on seda teinud? Ega halbade kavatsustega inimesed niisama mängukeskkondades ei õngitse, nad teavad, et seal näkkab.

Mõni päev tagasi tuli üks mu poistest mulle rääkima, kuidas ta kohtas Robloxis vist pedofiili, sest teine mängija oli teda kuskile riidepoodi kaasa kutsunud ja ta sealt edasi voodisse viinud ning tema peal hüppama hakanud. Tõenäoliselt see ei näinud välja nagu seks, aga mõte oli seda imiteerida ja see oli lapse jaoks nii imelik, et ta lahkus mängust ja tuli mulle rääkima, mis just juhtus. Esialgu pakkus see talle isegi nalja, aga kui ma küsisin, kas tal ei ole piinlik mõelda, et ta mängis koos suvalise inimesega, et nad seksivad. Kahtleva venitusega: “Ma ei tea…” Küsisin, kas tal oleks häbi, kui tuleb välja, et teine pool salvestas selle videona ja pani selle Youtube`i üles. Hakkas mõtlema ja ütles, et selline mäng on tõesti piinlik.

“Seksivad” lapsed erinevates mängudes omavahel või on teiseks pooleks õngitsev pervert, seda on raske eristada, aga mulle ei sobi kumbki variant. Seksimängud ja uudishimu käivad mingil määral kasvamise juurde, aga ma eelistan, et see jääb nukkude ja salaja porno vaatamise tasemele, mitte ei toimu avalikus ruumis, mida internet on.

“Sex room” Robloxis, mis on tänaseks eemaldatud, aga ma ei julge anda pead, et pole uusi loodud. Kuvatõmmised on pärit Metro.co.uk artiklist.

Mina jõudsin antud teemani tänu Dianale, kes on võtnud enda südameasjaks õpetada inimesi internetis turvaliselt liikuma. Info jõudis minuni isegi liiga hilja, sest lapsed teadsid ammu, et igasuguseid seksimänge mängitakse, nad lihtsalt ise ei olnud seda kogenud, või vähemalt nii nad väidavad. Mina seda ei teadnud ja kui ma üritasin nüüd poiste sõpradega ka selle teema üles võtta, siis nemad naersid mind veidi välja, sest keegi ei mängivat enam Growtopiat või Robloxi, nüüd mängitakse maeimäletamida, aga seal polevat seksiteemasid, sest sealt saab selle eest kohe bänni.

Igatahes, tasub süveneda, mis mänge lapsed mängivad. Kui mulle on silmanurgast tundunud nii Growtopia kui Roblox täiesti süütud mängud, kus lapsed saavad ehitada maailmu, milles hõljuvad südamed ja kommikesed, siis nende mängude tagatubades toimub hoopis midagi muud – mängutegelase grupivägistamisest väärkohtlevate vahetuskaupadeni välja. Sellistest asjadest pole ilmselt ühelgi lapsevanemal suva ja see on vaid väike osa ohtudest, millega peaks iga laps ja lapsevanem kursis olema ning selle poole Diana allaandmatult püüdlebki koolituste, külalistundide, raamatu ja lauamängu abil.

Kui nüüd tunnete, et mäng või raamat kuluks ikka ära, siis loosin homme (20.09) välja kolm komplekti, milles on Diana Poudeli loodud lauamäng “Häkkerite lahing” ja tema kirjutatud raamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”, veel jõuate osaleda nii blogis, Facebookis kui ka Instagramis.

Kui tunnete, et te pole loosi sihtrühm, sest laps(ed) lauamänge ei mängi ja teil endal pole aega/jaksu raamatu läbitöötamiseks, siis Häkker.ee blogist leiate samuti hoiatused, nõuanded, õpetused ja muud (mis aitavad õpetajatel tunde läbi viia), soovitan alustada näiteks artiklist “10 viga, mida algklassilapsed internetis teevad”. Ma leidsin nende hulgast vähemalt neli, mida minu lapsed on teinud… Kui aga lähete lauamängu või raamatu ostmise teed, siis kood kuussidrunit annab Häkker.ee poes kuu lõpuni 10% allahindlust.

Ma olen mõlemas postituses keskendunud peamiselt lastele, aga internetis turvaliselt liikumise õpetust ei vaja ainult lapsed, ei ole üldse vähe neid täiskasvanuid, kes saadavadki oma unistuste mehele raha, et too saaks Ameerikast siia sõita (mida kunagi ei juhtu); teevad end müüvatele naistele ettemaksu seksi eest (mida kunagi ei saa); kannavad üle mingi summa raha, et saada kätte laen/pärandus/lotovõit (mida pole olemas) või uuendavad oma pangaandmeid läbi lingi, mis saadeti neile e-kirja või sõnumiga ja mille järel uueneb vaid kontojääk – nulli. Neid lugusid jagatakse ajakirjanduses regulaarselt, aga ikka tunnevad inimesed end sageli liiga turvaliselt, sest sellised asjad juhtuvad ju ainult teistega…

Kõiki ei annagi päästa, mõned näiteks keelduvad uskumast, et nende võluv ameeriklasest kapten kirjutab neile suure tõenäosusega hoopis Nigeeriast, aga oma eakate sugulastega tasub siiski rääkida levivatest petuskeemidest, nemad on sama haavatav sihtgrupp kui lapsed.

PS! Soovitan jälgida Facebookis lehekülge Turvaline internet. Digimaailma teejuht, nii jõuavad värskeimad digimaailma uudised ja hoiatused hästi silmade ette.