Kodune veebruar ja mitmekülgne Pelle

https://www.instagram.com/p/BqUf90VBcyo/

Sellest on juba päris palju aega möödas, kui Goldmerk Games lastele portsu uusi laua- ja kaardimänge saatis, aga Pelle mängudeni jõudsime alles praeguse laatsareti ajal. Aasta lõpus sai meil kõigil lauamängudest lihtsalt isu täis, küllap sai proovitud liiga palju uusi mänge lühikese aja jooksul.

Nüüd viimase kuu jooksul on laste huvi mängude vastu taastunud, sest nelja seina vahel haige olla on võrdlemisi igav. Ma Instagramis olen praegust hullumaja veidi jaganud, aga enamus teist sinna vist ei satu, seega mainin põgusalt siin ka, et lapsed on 28. jaanuarist alates vahelduva eduga haiged olnud. Kõik neli on kordamöödas palavikes olnud ja sedasi mitu ringi, eelmise nädala neljapäeval tekkis Kolmandal juba kolmandat korda kõrge palavik ja pühapäevast on kolm poissi korraga vähem ja rohkem kuumad, lisaks köhivad neist kaks kuu algusest alates (vahepeal küll läks juba paremaks, aga see oli vaid vaikus enne uut tormi).

Esmaspäeval sai Esimene diagnoosiks kopsupõletiku (pole varem ühelgi lapsel olnud), Kolmandal ka ragiseb ühes kopsus miski ja Teisel on lisaks palavikule impetiigo ehk mädane nahapõletik (seda pole samuti varem kellelgi olnud), mis ei ole ligi kolme nädala jooksul salvidele allunud. Kõik poisid said antibiootikumid peale ja on lootust, et vaheajaga saavad nad lõpuks terveks. Kahju on sellest, et planeeritud väljasõidud jäävad jälle ära – ei mingi Jääaja Keskust, Lennusadamat, Lohesaba, kino ega muud … Ainult lauamängud.Pelle kaardimängudPelle mängud on mõeldud rohkem koolieelikutele, mistõttu on need meie koolipoiste jaoks veidi igavad, ühe erandiga, kapteni mäng neile meeldib. Selles osas oleme Silveriga poistega samas paadis, ka meile meeldib see kolmest mängust enim.

Pelle kapten“Pelle Kapten” kaardimängus tuleb saada kokku viieliikmeline laevameeskond (kapten, tüürimees, kaks erinevat madrust ja laevakokk), kes peavad olema kas samast loomaliigist või peavad olema esindatud kõik viis loomaliiki (part, konn, siga, kass, koer). Mäng on lihtne ja kiire, aga minu jaoks piisavalt kaasahaarav, et seda koos lastega veel ja veel mängida.

Mängu alustatakse viie kaardiga, meeskonda jahtides tuleb üks kaart keset lauda maha panna ja võtta uus kas pakist või mahapandud kaartide seast, kui keegi teine on loobunud sulle sobivast meeskonnaliikmest.cofPildil olen vaid ühe sammu kaugusel võidust, mul oli puudu kokk-kass ja parajasti oli maas kaks sellist kaarti. Enda käigu ajal vahetasin pardi kassi vastu välja ja minu meeskond oligi komplekteeritud.mde“Pelle Kaptenit” saab mängida ka memoriinina, Neljas kasutab seda varianti, kui keegi temaga mängida ei viitsi.

Pelle rongijuht“Pelle Rongijuht” ei ole minu jaoks eriti kaasahaarav, aga Neljandale meeldib see mäng ja ma ei sure päris igavusse, kui tema rõõmuks talle vastaseks olen. Selles mängus võidab see, kes oma kaartidest esimesena lahti saab ja mõnikord juhtub see kõigil juba kuuenda käigu ajal, mis tähendab, et keegi pole pidanud kaarte juurde võtma ja võidab see, kes alustas. Kuna alustab alati noorim, siis selle noorimal on iga kord ka suurim võimalus võita. Mõnikord aga läheb ühel või teisel kehvemini ja kaarte koguneb aina juurde. See oleneb sellest, kui hästi on kaardid segatud ja kui palju on ootejaamu maha pandud.

Mängu alustatakse kuue kaardiga ja kui midagi saab maha panna, siis uut ei võta, kui aga ei saa midagi maha panna, siis tuleb võtta pakist kaart juurde. Ootejaamad saab alati maha panna, aga targem on need jätta viimasteks õlekõrteks, muidu saavad teised ka sinna oma vaguneid sättida, mis tähendab, et neil vähenevad kaardid oodatust kiiremini.cofPildil on maas kolm ootejaama, tänu millele meie kaardipakid hakkasid hoogsalt vähenema. Rong kasvas ka veel pikemaks, nii et selle mängu mängimiseks võib olla vaja palju ruumi, seetõttu me põrandal mängisimegi.

Pelle piloot“Pelle Piloot” ei kõnetanud meist kedagi. Teoorias (laual 5 lennukit suunaga mängulaua keskele, iga mängija ees tema lennuk ja võidab see, kelle lennuk kõige kõrgemale lendab või see, kellel on kaartide lõppedes viimane lennuk suurima numbriga, lisaks saab teisi mängijaid elimineerida “lennates” nende kaardirivile otsa) tundus küll huvitav, aga praktikas sai enda lennukit nii vähe kõrgemale lennutada, kõik kasvatasid ja pöörasid rohkem vastase kaardiridu ning see ei mõjunud kaasahaaravalt. Võib-olla mängisime valesti, võib-olla pole lihtsalt meie maitsele mäng, aga võib-olla ongi teistest kehvem variant, ei oska öelda.

Võimalik, et uuesti mängides arvamus muutub, nii läks “Mmm juust” lauamänguga, mis alguses tundus ka liiga igav, aga lõpuks muutus üheks enimmängituks. Minu jaoks on see tegelikult endiselt veidi igav, aga seda tunnen ma paljude lastele mõeldud mängude osas, asi on ehk vanuses … Ühesõnaga, mina ei ole õige inimene arvustama väikestele inimestele mõeldud lauamänge, nii et minu “tundub igav” siinkohal arvesse ei lähe, sest meie pere väikestele inimestele see meeldib. cofJuustumängus tuleb koguda juustuauke (täringu silmade arv = juustuaugud), aga samas olla ettevaatlik, sest osade kaartide all ei ole lõbus hiir, vaid hiirelõks. Mida rohkem juustuauke kaardil, seda suurem risk, et kaart peidab endas hiirelõksu. Kolm lõksu lõpetavad mängu kõigi jaoks ning võitjaks on see, kes kogus kõige enim juustuauke.

Lapsed on mängust oma versiooni teinud, nendel ei lõpeta kolm lõksu mängu, vaid mängitakse viimase kaardini ning juustuaukudest lahutatakse maha iga lõksu kohta üks auk. Loovust ei saa reeglitega piirata, mistõttu pole välistatud, et lapsed loovad ka “Piloot Pellest” oma versiooni ning hakkavad seda mängima.

Goldmerki kodulehel olevate mängude juures meeldib mulle see, et need on põhiliselt või vähemalt osaliselt Meelis Looveeri enda loodud, tema panus on ka “Eia jõulud Tondikakul” lauamängus. Kodulehel jäi mulle silma veel “Gildenberg”, mille tegevus toimub keskajal ja mille disain ise on ka keskaegselt omapärane. See jäi mulle tegelikult juba eelmisel aastal silma ja täna ostsin selle ära ka, ainult et Rahva Raamatust, sest see on seal praegu soodushinnaga.

Meelis Looveer korraldab veel õpitubasid, kus mängitakse lauamänge või arendatakse loovust ja luuakse ise üks lauamäng. Mulle tundub, et lauamängude populaarsus väheneb, sest telefonides on palju põnevamad mängud, mistõttu on minu silmis igati tänuväärne tegu selliste õpitubadega lasteaedades ja koolides laste huvi lauamängude vastu kasvatada. Meelis ei kasvatada ainult laste huvi, ikka täiskasvanute oma ka, kui on näiteks firmaüritustel õpitubasid korraldanud või ettevõtetele reklaammänge loonud.

Minnes tagasi Pelle mängude juurde, siis Meelis Looveer saatis mulle kaks komplekti Pelle kaardimänge, et saaksin ühe lugejate vahel välja loosida. Kui sul on kodus eelkooliealised lapsed, kellele meeldiks panna kokku enda laevameeskonda, ehitada rongi või juhtida lennukit, siis anna sellest märku. Postituse kommenteerijatel vahel loosin mängukomplekti välja 6. märtsil. Head loosiõnne!

6. märts: Palju õnne, Marge, Pelle mängud tulevad teie perre!

Küünte närimisest ja kogelemisest

Jagasin umbes nädal tagasi, kuidas sain üle pika aja Neljanda küüsi lõigata ja kuidas see suur sündmus sai vääriliselt premeeritud lakitud küünte näol.cofMa ei mäleta, millal Neljas küüsi närima hakkas, aga pakun, et see juhtus umbes kaks aastat tagasi. Ma lõikan lastel küüsi tavaliselt pühapäeviti ja ühel mitte nii ilusal pühapäeval avastasin, et Neljandal ei olegi midagi lõigata, ei olnud ka järgmisel ega ülejärgmisel … Sealjuures ei näinud ma teda kunagi küüsi närimas.

Tema salahobi muutus lõpuks muidugi avalikuks ja küüned veel lühemaks. Kui polnud enam midagi närida, siis järas sekka veidi nahka, mistõttu olid olematute küünte ümbrused sageli paistes ja punased. Mitte kõige ilusam vaatepilt.

Ootamatult tekkinud harjumusest vabanemiseks kasutasime dialoogi (ei mõjunud 3-4aastasele); peale sattudes meenutasime, et sedasi võib ussid saada; magama saatsime kinnastes; kasutasin erinevaid kibedaid küünevedelikke; ostsin motivatsiooni-küünelakid, millega lubasin küüned ära värvida, kui ta neid enam ei näri; andsime alla, sest miski ei toiminud.

Viiendaks sünnipäevaks sai Neljas ka vanaemalt küünelakkide komplekti, mille peale ma kurvalt teatasin, et kahjuks pole nendega midagi teha, sest laps närib küüsi. Komplekt jäi vanaema juurde ja kui Neljas sinna ööseks jäi, siis järgmisel päeval sain tagasi lakitud varbaküüntega lapse – Neljas oli vanaema nõusse saanud argumendiga, et varbaküüsi ta ju ei näri. tenor-1Sellest ajast on tal varbaküüned aegajalt lakitud olnud, mistõttu ta sõrmeküünte lakkimist enam nii väga ei igatsenud … Kuni Silver tuli koju ja nad veetsid mõnel õhtul isa-tütre kvaliteetaega teineteise küüsi lakkides.Clipboard01Silver käis paar nädalat lakitud varbaküüntega ringi, sest vanaema kingitud lakid ei tule kergelt maha. Ei olnud palju puudu, et ta oleks ka Wagenküll lossispaad kena pediküüriga külastanud.

Kuna Silver värvis Neljandal ka sõrmeküüned ära, siis detsembrist alates on ta igapäevaselt lehvitanud oma lakkidega meie nina alla ja palunud seda korrata. Ma andsin lõpuks alla ja nõustusin ühe korra seda tegema, samal ajal kommenteerisin, kuidas tal pole seal midagi lakkida, sest ta on oma küüned nii lühikesed näritud. Kui maniküür sai tehtud, siis küsisin Neljandalt, kas tema lihani näritud sakilised küüned on nüüd kuidagi ilusamad. Ta nõustus, et ei ole ja mina ütlesin, et seetõttu ma tal küüsi rohkem ei värvi.

Ma ei tea, kas see mõjutas teda tugevalt või ta lihtsalt ei raatsinud lakitud küüsi närida, kuid sellest õhtust pole ta seda enam teinud. Ta hoopis käis iga päev oma küüsi näitamas ja küsimas, kas juba saab neid lõigata. Selleni jõudmine võttis aega kaks nädalat ja tänaseks on ta oma halva harjumuseta vastu pidanud juba kolm. Ma ei ole väga optimistlik ega imestaks, kui ta ühel hetkel jälle küüsi närib, aga praegune edusamm annab siiski lootust, et ühel hetkel saab ta sellest harjumusest päris priiks.

Praegu premeerin tema tublidust sellega, et tal piisab vaid sõrmi nipsutada ja ma lakin kiidusõnade saatel ta küüsi. Teen seda Bio4You-st ostetud Suncoat laste küünelakkidega, mis on ohutu koostisega, peaaegu lõhnatud (pudelit lähedalt nuusutades on tunda õrna lõhna), kuivavad üsna kiiresti ja tulevad kergelt maha. Kohati isegi liiga kergelt, kuid ma ei ootagi, et viieaastase küünelakk oleks kauapüsiv.

Küünelaki saab maha kraapides, seda nii kuivalt kui märjalt, viimasel juhul on kraapimist lihtsalt vähem. Vannis ligunedes võib lakk ühest või teisest kohast veidi maha tulla, aga palja veega seda siiski maha ei pese. Neljanda varbaküüntel on lakk püsinud isegi paar nädalat, sõrmeküüsi olen siin aga iga päev värskendanud, seda küll juba seetõttu, et ta on ise näiteks sinise värvi maha kraapinud ja kollast asemele soovinud.cofNeljas ja tema ohutud motivatsiooni-küünelakid. 

Ma ei oska tagantjärele öelda, mis võis ajendada teda küüsi närima, kui täna usun, et sellel oli igavusest palju sügavam põhjus.

Ma kirjutasin ligi kolm aastat tagasi, kuidas ta intensiivse potitreeningu ajal kogelema hakkas ja kuidas koos klõpsuga (hakkas üleöö ise potil käima) see kogelemine ka vähenes. Kogelemine ise pole aga kuskile kadunud, see tuleb ja läheb. Oleme võtnud asja rahulikult ega ole sellele tähelepanu pööranud, sest tema vanuses on kogelemine üsna tavaline nähtus, mis kaob enamasti koolieaks. Ma väga loodan, et Neljandaga sedasi läheb, aga kuna ta on kogelenud vahelduva eduga kolm aastat, siis olen hakanud arvestama ka kehvema variandiga.

Neljas on muidu julge ja avatud laps, aga mingil põhjusel on ta alati peljanud teisi lapsi. Mängumaadel ja -väljakutel on ta valinud atraktsioonid, kus teisi ei ole ja kui keegi on temaga ühinenud, siis on ta valinud uue atraktsiooni. Kui lapsi on palju olnud, siis on ta eelistanud olla meie juures või hoidnud tugevalt vendadega kokku. Meie ja tema enda jaoks on see olnud väga suur asi, kui ta on kuskil endale sõbra leidnud, kuid enamasti on need sõbrad olnud kas päris pisikesed (1-2aastased) või juba koolieas tüdrukud, endavanustega on väga harva ühise keele leidnud.

Täna leian, et ma suhtusin sellesse kergekäeliselt ja panin ta liiga vara lasteaeda, kuigi ta oli siis juba kolmene. Ta ei olnud valmis teiste endavanustega suhtlema, ta ei olnud nõus nendega isegi sama laua taga sööma. Esimesel aastal käis ta lasteaias kokku küll ainult kuu kuni kaks, sest ta oli enamuse ajast haige, aga sellepärast ilmselt oligi, et lasteaed tekitas temas stressi. Siiani tekitab, ta ei taha kunagi pikalt lasteaias käia, ütleb, et ei jaksa sealset lärmi kuulata.

Ta on nüüd talve jooksul palju ja pikalt kodus olnud, jaanuari lõpust tänaseni ta praktiliselt polegi lasteaias käinud ja me märkasime Silveriga, et kogelemine on vähenenud. Võrreldes aasta lõpuga, kus laps ei saanud vahepeal üldse sõna suust, oli kogelemine praktiliselt tajumatu. Neljapäeval oli ta aga pika päeva lasteaias ning õhtul oli meil kodus jälle tugevalt kogelev laps.

Talle meeldis lasteaias, sest sel päeval oli neil saalis etendus ja ta polnud ka oma sõbrannasid ammu näinud, kuid tema kõnest oli näha, et päev oli tema jaoks väsitav. Ta kogeles vaid sel ühel õhtul, eile oli taas kõik korras.

Olen sellele kõigele nüüd mitu päeva mõelnud ja üks osa minust ütleb, et ka tema puhul tuleks kaaluda koolipikendust. Erinevalt Esimesest ei ole ta kunagi arengust maas olnud, pigem ees, aga ta on oluliselt tundlikum ja siinkohal ehk tuleks üks lisa-aasta kasuks.

Ma ei ütleks, et ta on koolivalmiduseks sotsiaalselt ebaküps … Ta teeb kõike kaasa, ta püsib paigal, tal on huvi õppetöö vastu, ta on füüsiliselt aktiivne ning vaimselt rõõmus ja rahulik, aga tundub, et igasugused muutused või kõrged ootused löövad ta seesmiselt sedasi rivist välja, et ta hakkab kogelema ja maandab pingeid küüsi närides. Mitte ainult, aegaajalt tõstab pead ka märksa delikaatsem probleem.

Kuna ta on pealtnäha täiesti tavaline laps, siis kõiki probleeme oleme võtnud siiani kui ealisi iseärasusi, millest ta kindlasti välja kasvab. Ma usun ja loodan endiselt, et see nii on, aga augustilapsena on ta verivärske seitsmesena 1. klassi minnes ehk liiga vähe kasvanud. Rühmavahetus tähendaks aga uusi lapsi, uut stressi … Võib-olla mõjuks kool just paremini, poole lühemad päevad ja vähem lärmi (v.a vahetundides) …

Mõtlen ka siin valjult, sest ilmselgelt ma midagi välja ei ole mõelnud ja see pole ehk ka minu pädevuses, mistõttu pean plaani suhelda vähe targematega, näiteks Rajaleidja meeskonnaga. Kui kogelemine algas, siis ma suhtlesin lasteaia logopeediga ja talitasin tema nõuannete järgi, kuid selleks ajaks, kui Neljas korralikult lasteaias hakkas käima, oli logopeed läinud.

Sügisel sai lasteaed uue logopeedi, kes võttis Neljanda oma tiiva alla, aga seda üldse mitte kogelemise pärast, sest seda ta esimeste kokkupuudete ajal ei kuulnud, kuigi õpetajad olid lapse kohta selle välja toonud. Tema märkas hoopis lapse pehmet L-tähte, mis on jälle miski, mida me pole kunagi tajunud. Olen sellele nüüd teadlikumalt tähelepanu pööranud, aga ma ikka ei saa aru, et tema L oleks kuidagi ebatavaline. On või ei ole, suuharjutused mööda külge ikka maha ei jookse.

Muus osas ei ole ma lasteaiast Neljanda kohta mingit sellist tagasisidet saanud, mis võiks panna muretsema, aga viimastel päevadel olen siiski mõelnud, et äkki ma peaksin muretsema …

Turblissi testi – milles peaaegu osalesin – tulemused

Turblissi klaasist purkKillud toovad õnne uue turbamaski?

Mul kukkus paar nädalat tagasi mu lemmiku näomaski klaasist purk põrandale puruks, täpsemalt purunes purgi suu ja kuna purk oli avatud, siis kukkus turbamaski sisse omajagu peenikest klaasipuru. Päästa ei olnud enam midagi, poolik purk probleemsele nahale mõeldud näomaski läks prügikasti.

Kui nüüd hiljuti blogijatele suunatud küsimustele vastasin, siis koostööpartnerite osas mõtlesin esimeste hulgas Turblissile, sest uus probleemsele nahale mõeldud näomask kuluks ära, eks. Kedagi nimeliselt välja tooma ma muidugi ei hakanud, oleks tundunud … kerjamisena?

Universum aga vist kuulis mind ja ma sain täna Turblissilt kirja. Saate aru, nemad kirjutasid mulle, mitte mina neile, et “pliis andke mu lugejatele sooduskood, sest mulle nii meeldivad Turblissi tooted, et tahan neid teistelegi soovitada ja oleks tore, kui huvilised saaksid Turblissiga vähe soodsamalt tutvuda”. Nali naljaks, ma olen neile sedasi kirjutanud …

Seekord aga kirjutas Turbliss mulle, et kinkida Eesti Vabariigi aastapäeva puhul mu lugejatele sooduskood, mis annab täishinnaga toodetele 25% soodustust. Turblissi näol on tegu ikkagi kodumaise looduskosmeetika tootjaga, kelle toorainegi pärineb rohkem kui 75% ulatuses Eestimaa põuest, nii et neil on põhjust koos Eestiga pidutseda küll. Meil kõigil tegelikult on, ja kui ei ole, siis otsime, sest õige eestlane leiab alati põhjuse tähistamiseks.

Ma ei mäleta, kas ma olen siin kirjutanud, et Turbliss kutsus suvel vabatahtlikke osalema näohooldustoodete testis ja mind valiti ka testijate sekka? Igatahes, nii see oli, aga ma olin esimeste mõõtmiste ajal Soomes, mistõttu pidin sellest võimalusest loobuma. Ma ei oleks olnud võib-olla nii hea toormaterjal ka, sest nagunii kasutasin sel ajal Turblissi tooteid, lihtsalt mitte nii sageli kui testimise ajal oleksin pidanud seda tegema.

Testimisel osales 74 õnnelikku vabatahtlikku, kes kasutasid 30 päeva jooksul erinevaid Turblissi näomaske, esimesel nädalal 3 korda, edasi 2 korda nädalas. Tulemused on järgnevad:

  • Masintestimisel tõusis naha elastsus keskmiselt 6%, 40-60 vanusegrupis 9%
  • Niiskustase tõusis 4%
  • Punetus vähenes 4%
  • 81% testijatest tundis nahaseisundi paranemist
  • 74% sõnul muutus nahk puhtamaks ja värskemaks
  • 66% silmis muutus nahk siledamaks (küpse naha grupis märkas 64% pinguldava näomaski kasutajatest joonekeste ja kortsude vähenemist)
  • 58%-l paranes naha niiskustasakaal
  • 53% tunnetasid naha tekstuuri muutust

Toodet peab toimivaks 97% ning seda ostaks ja kasutaks uuesti 93% testijatest.

Täitsa hea tulemus, või mis? Kui ma oleksin testis osalenud, siis oleksin iga väljatoodud protsendi hulgas – Turblissi kasutajana on mu nahk muutunud paremaks, niiskustasakaal on rohkem paigas (ammu pole olnud üheaegselt laup rasuselt läikiv ja suuümbrus ketendavalt kuiv), nii et ma pean Turblissi toimivaks, mistõttu olen nende tooteid uuesti ja uuesti ostnud.

NB! Testitulemuste kohta leiab täpsema info Turblissi kodulehelt, see on nende loo all.

Võib-olla oleksid tulemused veel paremad olnud, kui 16 vabatahtlikku oleksid igale nahatüübile mõeldud turbamaski asemel kasutanud mõnda teist varianti. Ma olen testitud näomaskidest kasutanud kolme, nende hulgas ka igale nahatüübile mõeldud maski ja minu kogemusel on see võrreldes pinguldava või probleemsele nahale mõeldud maskiga üsna leebe. Sama kuulsin inimese suust, kes pärast eelmist kiitvat postitust ostis endale igale nahatüübile mõeldud maski ja elukaaslasele probleemse naha oma – esimene ei avaldanud talle endale suurt muljet, aga kui ta elukaaslasele valitud maski omal nahal katsetas, siis olid muljed kohe teised.

Ma ei ütle, et Turblissi kõige tavalisem näomask üldse midagi ei tee, kindlasti teeb, aga mulle tundub, et teised teevad palju rohkem. Minu lemmik on probleemsele nahale mõeldud mask, selle puhul tunneb juba lõhnast, et see töötab. Turblissi maskTurbamaskil ei tohi lasta ära kuivada, muidu teeb see hea asemel pigem halba. Loe siit, kuidas Turblissi tooteid õigesti kasutada (lugemiseks keri lehekülje keskpaigani).turblissPärast maskitamist on ka näost näha, et mask töötab ja ergutab nahka, nägu punetab keskmiselt pool tundi ja punetuse piirjooned võivad olla väga teravalt näha. Punetusega ei kaasne kipitust või muud ebamugavustunnet, pigem on tunda sooja värskust.

Ma olen siin Turblissi ennegi pikalt ja põhjalikult kiitnud, mistõttu mul vast ei ole mõtet hakata end kordama, sest mu tunded Turblissi vastu ei ole muutunud. Armastan ja jagan rõõmuga seda armastust. Kahjuks ei saa ma seda Turblissi kingitud sooduskoodist lahkemalt jagada, muidu paneksin turbamaske taevast sadama.

Kui soovid Turblissi tooteid oma nahal testida või kui su armastus on sama suur ja soovid varusid täiendada, siis koodiga sidrun saab seda veebruari lõpuni 25% soodsamalt teha, kasutage võimalust.

Arvake ära, kes seda võimalust juba kasutas? Loomulikult ma ise, sest lisaks kingituseks valitud probleemsele nahale mõeldud näomaskile igatsen ma ka otsa saanud juuksemaski taga. Ma sain viimase purgiga päris pikalt läbi, kuna ma ei katnud sellega tervet peanahka, vaid ainult peopesasuuruse psoriaasilaigu, mida mask väga tõhusalt leevendas, aga paraku ei kesta miski igavesti. Lõppes mask, lõppes leevendus.

Kes veel on minu soovituse peale Turblissiga tutvust teinud? Loeksin meeleldi teie muljeid.

Praegu aga lähen tähistama reedet, lapsed juba ootavad, millal saavad minuga “Imelised 2” multikat vaatama hakata.

Ilusat nädalavahetust!

Ps! Ma ei pea vist täpsustama, et postitus on sündinud koostöös Turblissiga, sest see on ilmselt siililegi selge. Küll ei näe ma mõtet selle rõhutamisel, sest olen turbamaske siin ennegi tasuta kiitnud ja ka praegu ei küsi ma Turblissile kui ühele oma lemmikule kodumaisele looduskosmeetika tootjale kaasaelamise eest raha, ma hoopis toetan neid järjekordse tellimusega.