Ma olen 29aastane ja ma olen 10 aastat abielus olnud. See on hea tunne, isegi veel parem kui 19aastaselt abielluda. Siis mulle tundus, et ma olen piisavalt vana, et abielluda ja see oli nii äge. Nüüd ma mõtlen, et ma olen nii noor ja nii kaua abielus olnud, see on veel ägedam. Kui rääkida abiellumisest, siis ma teeksin endiselt palju asju teisiti, aga abikaasa jätaksin igatahes samaks. Ma olen aastaid võtnud Silverit, meie suhet, abielu, perekonda ehk kogu tervikut iseenesestmõistetavana, sest … no kuulge, ma ju teadsin, millise mehega tegu on, eks. Kuid kuuldes ja nähes, mis toimub meie ümber, kuidas tunded lahtuvad või kuidas inimesed muutuvad, tunnen aina enam, et õnn on endiselt armastada ja olla armastatud. Mul on vedanud, et ma ei eksinud Silveris ja ta on siiani see mees, kelle ma ära võtsin (tema esimest sammu võis ootama jäädagi), tegelikult isegi veel mehem! Silveril on vedanud, et ma ta ära võtsin, kuigi ma olin 15aastaselt seda meelt, et ma nii koledat ja tagasihoidlikku peikat endale ei taha. 16aastaselt juba tahtsin, sest selgus, et ebaatraktiivne välimus ei takista liblikatel lennata ja mõistsin, et tagasihoidlikkus on tegelikult voorus. Tänaseks on tollest alakaalulisest aknega võitlevast koleda potisoenguga poisist koorunud välja täitsa kena mees, kes tegelikult ei ole üldse nii tagasihoidlik, nii et mul vedas topelt.

Meil mõlemal on vedanud, et meie suhtest ei ole kadunud usaldus, mõistmine, toetus, naer, igatsus, kirg, iha ja soov olla teineteisega. See kõik ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav.

Ühel õhtul, kui ma Silveri kaisus telerit vaatasin ja möllavatele lastele käratasin, et nad vaiksemalt võtaksid, mõtlesin hetke ja ütlesin Silverile, et see hetk, see kodusoojus, need möllavad lapsed, mina tema embuses … et see ongi SEE, see miski, mida raha eest ei osta, ja meil on see olemas. See on puhas õnn. Kui midagi veel soovida, siis ainult seda, et see nii ka jääks ja möllavate laste asemel hakkaksid teineteise kaisus teleri vaatamist segama möllavad lapselapsed.Olgu, paremaid pulmapilte soovin ka ja tahtsingi tegelikult 10. aastapäeva puhul uued ilupildid teha, aga see tuhin läks fotograafiga kirjavahetust pidades üle. Asi ei olnud hinnas, selleni me üldse ei jõudnudki. Ma lihtsalt ootan siiani, kas 28. detsember sobib või mitte. Ehk järgmisel või ülejärgmisel aastal. Igavesti ka ei taha edasi lükata, sest võiksime piltidel ikka noored ja ilusad olla, eksju.

Pulma-aastapäeva veetsime Grand Rose spaahotellis, aga selle valiku tegemine ei olnud üldse kerge, sest esiteks me ei olnud vaimustuses 300 km pikast sõidust ja teiseks leiab Grand Rose hotelli kohta palju kriitikat. Lõpuks said määravaks siiski võimalus ja hind – ma jäin koha bronnimisega lihtsalt jälle nii hiljaks, et eelistatud spaahotellides ei olnud enam kolmeks ööks tuba saada ja sobivate võimaluste hulgast oli Grand Rose kõige soodsam, lisaks ka kõige romantilisem ja romantilist puhkust me soovisimegi. Lootsime valikust parimat, aga samas olime valmis kõige hullemaks, sest olime lugenud palju kommentaare, kus rõhutati spaahotelli karjuvat vajadust uuenduskuuri järele.

Fuajeesse astudes oli minu arvates kõik sama ilus ja luksuslik kui umbes 11 aastat tagasi vahetult pärast avamist. Vastuvõtt oli soe, sõbralik ja nalja visati ka, nii et mul ei tekkinud tunnet, et olen maamats, kes on peenesse hotelli ära eksinud, pigem oli oma inimese tunne.Kuna ma teadsin, et hotell vajab hädasti uuenduskuuri, siis olin eriti tähelepanelik kõige suhtes, aga nägin koridorides vaid üht katkist lampi, mis oli kolmandaks päevaks korda tehtud. Kõik oli terve, puhas, ilus ja täis romantilisi detaile.Me valisime DeLux toa ja ma rõhutasin, et soovime kindlasti vanniga tuba, sest selleta oleksime võinud vabalt standardtoas ka ööbida. Vanniga toa me saime ja esmamulje oli väga meeldiv, kõik oli piinlikult puhas ja korras, ei mingit sosistavat vajadust remondi järele, karjuvast vajadusest rääkimata. Nii heas korras ei olnud eelmisel aastal isegi mitte uhiuus V Spa hotellituba, kus pool vannitoa põrandat oli korralikult maha pesemata vuugisegust hall.

Hiljem küll esinesid ka meie DeLux toas mõned pisivead, näiteks vannitoas valamu kork ei töötanud, sisse läks, aga välja ei tulnud. Silver veidi mässas sellega ja võttis korgi üldse ära. Vetsupott streikis veidi ja vajas nupu vajutamisel head tunnetamist, sest muidu lasi vett väga vähe või kogu raha eest.

Esimesel õhtul oli vannitoas vahelduva eduga tunda veidi ebameeldivat lõhna ja see kerkis hetkeks tugevamalt üles, kui pärast vannis käimist vesi alla jooksis, aga pärast seda kadus see lõhn täielikult.

Üks antiikse välimusega kummut oli ka kulumisjälgedega, värv oli kohati maha koorunud. Mõne jaoks võib see muidugi olla täiesti aegunud mööblitükk, aga meie jaoks oli tegu väärikalt vananeva kaunitariga, seega meie silmis see viga ei olnud.

Kokkuvõttes oli üldmulje siiski väga hea ja leitud vead on otsitud vead, sest tegelikult need meid ei häirinud ja me poleks neid mainimisväärsetekski pidanud, kui poleks eos teadnud, et meid ootab lagunev hotell.

Veaks on seda ehk palju nimetatud, aga pesemisvõimaluse lahendus oli küll ebamugav, sest vannis püsti seistes oli Silveril pea vastu lage ja ta on 170 cm pikk lühike … ma ei tea, kuidas pikad inimesed end seal pesevad. Tundub, et mitte lage nühkides, sest see oli lumivalge. Ebamugavaks tegi asja ka näiteks vannikardina puudumine, mistõttu pesin ma pead istudes, kuna muidu oleks terve vannituba ujunud.
Esimesel õhtul läksime juba tuttavasse La Perla restorani sinikarpe sööma, aga kohapeal mõtlesime ümber ja Silver võttis pardifilee ning mina mereandidega (sinikarbid, krevetid, seepia, kalmaar, kaheksajalg) pasta, et proovida ära ka teised mereelukad.Kui oma pasta kätte sain, siis selgus, et see ei sisalda kaheksajala tükke, vaid kaheksajala beebisid ja mul oli tükk tegu, et esimene ära süüa. Maitsel ei olnud viga, sest seda väga ei olnud, aga välimus hakkas vastu ja kolmandat beebit ma enam ära süüa ei suutnud. Lisaks sinikarpidele tundsin enda arvates veel krevetid ära, aga hiljem selgus, et krevettide pähe sõin ka seepiaid. Maitse poolest ma neil mingit vahet ei teinud, olid ühtemoodi head. Taldrikust leidsin veel veidraid kummitihendeid, mis olid ka suus kummised ja maitselt maitsetud, hiljem sain teada, et need olid kalmaarirõngad.

La Perlas käisime ühe korra veel, siis sõime ainult šokolaadi fondante jäätise ja vaarikakastmega, need olid väga head.
Pärast La Perlat ligunesin ma pikalt rasvases vannivees. Jagasin lühidalt Signe Seebid vannikreemi kogemust ka Instagramis, kus kirjutasin, et edaspidi jään vannipiima juurde, aga pärast teist kogemust võtan sõnad tagasi ja ütlen, et tegelikult on ka vannikreemist rasvane vesi ütlemata mõnus. Ma panin esimesel korral kaks südant vette, sest arvasin, et ühe jaoks on vett liiga palju, aga läksin sedasi liiale, ühe vannikreemiga oli kogemus oluliselt meeldivam.

Kusjuures ma tegin valiku puhtalt lavendli lõhna pärast, ma isegi ei süvenenud toote omadustesse, aga nüüd loen, et vannikreem sisaldab rohkelt vitamiine ja nahka parandavaid ning niisutavaid aineid, lavendli aroom aitab kaasa hea une tekkele ja on  rahustav, lisaks on lavendlil antiseptiline toime, aitab leevendada lihasevalu, peavalu ja migreeni, ning köha. Köha? Kaasa võetud köhatablette mul tõesti vaja ei läinud, nii et hakka või uskuma, et vannikreem aitas köha leevendada.

Mul jäi neli südant veel alles ja ma alguses mõtlesin need sinna jätta, sest meil ju vanni ei ole, aga kartsin, et need visatakse ära. Hea, et ma neid sinna ei jätnud. Meil küll vanni ei ole, aga on kõrge dušialus, kus lapsed saavad need ära kasutada, kui neil peaks nahk korrast ära minema või köha tekkima.

Mulle on jäänud viimasel ajal mulje, et iga lingi, kiidusõna ja muu sellise taga nähakse kinnimakstud reklaami, nii et ma ei tea, kas pean rõhutama, et ma ostsin ise selle toote ega tee siin mingit salajast koostööd? Lisaks ostsin ka vetikaseebi ja purgi jalavannisoola, sest mulle meeldivad need tooted juba varasemast ning mul ei ole kahju neid avalikult kiita. Kui üdini aus olla, siis pakis oli ka kristalldeodorant, mida ma ei tellinud, aga ma ei tea, kas see oli eksitus, vihje või kingitus. Ma olen nii mats, et huvi tundmata ja tänamata võtsin selle deodorandi kasutusse.

Tagasi Grand Rose spaahotelli juurde minnes, siis meil ei ole vist kuskil mujal paremat hommikusöögi kogemust olnud. Ma ei mäleta, et me oleks 11 aastat tagasi seal hommikust söönud, aga seekord olime kõigil kolmel hommikul platsis, viimasel kahel hommikul oluliselt varem kui esimesel, sest esimesel korral oli inimesi nii palju, et järjekord oli pikk ja kõik kohad olid võetud, mistõttu pidime endale tegema ruumi kolmekäigulise söömaaja jaoks kaetud laua taha. Järgmistel hommikutel ei olnud järjekorda ega isegi teisi inimesi läheduses söömas, nii et saime rahulikult head ja paremat valida ning seda privaatselt nosida.

Valikus olid erinevad pagaritooted galetini välja, vorsti- ja juustuviilud, pudrud, müslid, jogurtid, mahlad, köögiviljad, puuviljad, saiakesed, omlett, pannkoogid, kartulisalat, soojad oad, peekon, erinevad liharohked vorstid, lihapallid, kohvid, cappuccino, kakao ja nii edasi. Me jõudsime maitsta vaid pooli asju ja nende hulgast valmistas ainsana pettumust kohev pannkook, kuid see eest pole ma üheski hotellis paremat kartulisalatit söönud.

Sama hea valik on ehk olnud vaid V spaahotellis, aga aasta tagasi polnud restoran seal päris valmis, mis vähendas oluliselt meeldivat kogemust ja isegi, kui täna on seal kõik detailid paigas, siis Grand Rose restorani atmosfäär on ikkagi hoopis teine. Muide, ka restoranis oli kõik puhas ja korras, ei karjunud seal miski uuenduskuuri järele, pigem jäi mulje, et täitsa uus koht.
Kuna esimesel hommikul jõudsime hilja sööma, siis jõudsime ka hilja saunakeskusesse. Mis mulle Grand Rose spaahotelli juures väga meeldib, on see, et hotelli külalised saavad eraldi uksest otse spaasse, ei mingit fuajeest või riietusruumist läbi käimist. Meie saabumisajaks oli spaas juba piisavalt inimesi, rätikud olid kõik käiku võetud, aga mu küsimise peale toodi tagaruumist kohe suur ports puhtaid asemele.

Spaas jäi küll juba kulumisjälgi silma. Näiteks soolaaurusaunas oli vaid sool, ei olnud õiget auru ega sooja ning neid ei tulnud ka kolmandaks päevaks. Teisel päeval oli kasesaun remondis. Duši all pesemiseks tuli veidi aega varuda, sest vesi oli kohati liiga külm, kuum või seda lihtsalt ei tulnud ja nuppu tuli aina uuesti vajutada. Basseinide mosaiikplaatides jäid silma tühimikud, mullivannis seljamassaaži funktsioon ei töötanud ja plastikult koorus kohati värvi maha.

Muide, me olime ühed viimastest, kes aegunud saunakeskuses lõõgastuda said, jaanuaris algabki see vajalik uuenduskuur. Üldmulje oli tegelikult ikkagi hea, saunad olid ilusad, spaa hubane ja nähtud pisivead ei mõjunud ebameeldivalt. Kui, siis ainult soolaaurusaun jäi kahtlaseks.
Ma ei ole kunagi varem ühtegi hoolitsust võtnud, nii et ma ei tea, kuidas teistel spaahotellidel see osa lahendatud on, aga Grand Roses on hoolitsuste toad saunakeskuses. Neid tube on palju, kõigil on ilusad uksed ja ilusad nimed. Hommiku poole saab hoolitsusse minna veel susside sahinal, aga minu aeg oli pärast lõunat ja selleks ajaks ujuks kogu põrand, nii et sussidega keskuses käia ei saanud. Vahemärkusena ütlen, et standartubadega sussid kaasa ei tule ja kuna olin korduvalt lugenud kriitikat nende puudumise kohta, siis eeldasin, et neid hotelli poolt neid üldse ei ole, aga meie DeLux toas olid olemas. Pärast kodulehelt vaatasin, et nii ongi, sussid tulevad kaasa DeLuxi ja siivdiga ning standartubades ööbijad peavad paljajalu olema.

Grand Rose Rituaali* valisin välja laavakivide tõttu, sest mulle on alati tundunud vastumeelne igasugune keha mudimine, aga kuumade laavakivide all magamine tundus küll mõnus. Jah, mul oli ettekujutus, et laavakivide hoolitsus ongi just selline nagu piltidel – magan kõhuli ja selja peal on latakad kivid. Reaalsus oli ikka hoopis teine.

*Hoolitsus soojade laava- ja vääriskividega. Protseduuri käigus kannavad päikeseenergiaga laetud soojad laavakivid edasi positiivset energiat, mis koos tšakratele asetatud vääriskivide müstiliste võngetega vallandavad keha ja vaimu harmoonia ning heaolutunde.

Ma sain jalga ühekordsed stringid, kõhutasin lauale ja ütlesin, et see on mu kõige esimene kogemus, mille peale vastati, et sellisel juhul on see julge valik. Julge seetõttu, et hoolitsus kestab 80 minutit. Ütlen etteruttavalt, et mulle ei tundunud kordagi aeg liiga pikk, pigem sai kõik liiga ruttu läbi.

Igatahes mingit kivide all magamist ei olnud, mind muditi kõrvalestadest varbatippudeni läbi ja see meeldis mulle, ei tekkinud mingit vastumeelsust. Ma olin alguses kõhuli, sain esimese asjana selja peale kuumad kivid, aga mitte otse naha peale nagu piltidel olen näinud, vaid rätik jäi vahele, sest kivid olid tõesti kuumad. Edasi muditi jalad ükshaaval läbi, esmalt ohtra massaažiõliga ja lõpetuseks kuumade kividega. Samamoodi käidi kogu keha läbi, vaid intiimsed piirkonnad jäid püsivalt rätiku alla peitu. Kui ma selili olin, siis pärast jalgade masseerimist jäeti varvaste vahele soojad laavakivid, pärast käte masseerimist pisteti pihku soojad kivid ja alakõhust kurguauguni asetati seitse jahedat poolvääriskivi. Lõpetuseks sain kivi kolmandale silmale ja jäin umbes kümneks minutiks omapead.Kui hella massaaži ajal oli nii lõõgastavalt hea olla, et uni tuli vägisi peale, siis lõpu poole tuli mul hoopis energia sisse ja ma ei suutnud need viimased 10 minutit kinnisilmi lõõgastuda, pigem vaatasin lakke ja mõtlesin, kui mõnus kogemus see oli ja imestasin tekkinud energia üle. Kui hoolitsuse tegija tagasi tuli ja kive ära korjama hakkas, siis ta kirjeldas, mida ühed või teised kivid teevad ja ma isegi uskusin teda, sest ma tundsin ise, et ma pakatan uuest energiast. Mul lähevad tavaliselt silmad kohe kõõrdi ja pahupidi, kui end hetkeks kuskile pikali viskan, aga pärast seda hoolitsust oli hoopis võimatu silmi kinni hoida.

Ma tundsin end ikka täiesti uue inimesena ja tahtsin kohe Silverile ka sama hoolituse võtta, et temagi kogeks midagi nii meeliületavat, kuid kahjuks olid kõik ajad võetud, nii et jäi ilma. Kui peaksime veel Grand Rose spaahotelli puhkama minema, siis võtan raudselt uuesti sama hoolitsuse ja seekord kahele. Kes sinna minemas, siis soovitan soojalt Grand Rose Rituaali.
Sama päeva õhtul ootas meid aastapäeva tähistamiseks Grand Rose restoranis kolmekäiguline romantiline õhtusöök. Sellega ma ei jäänud väga rahule. Esiteks soovitud privaatse nurga asemel saime pigem kõige avatuma nurga, kust igale sisenevale külalisele avanes vaade otse meile ja minul oli vaade nii-öelda köögipoolele, mille vahet personal siblis. See küll ei häirinud, aga samas ei tekitanud ka romantilist õhkkonda. Teiseks ei jäänud ma rahule söögiga. Ma olen rohkem ikka kartuli ja hakklihakastme inimene, mitte gurmaan, kes saab pärlkuskussist maitseelamuse. Eelroog oli tegelikult väga hea, guugeldamata ütleksin selle nimeks lõhe tik-tak, aga tegelikult oli see “Tataki”. Madalküpsetatud kanafilee oli ka söödav, kuigi ma olen harjunud pehmema kanalihaga, kuid pärlkuskussi ma süüa ei suutnud, hakkas vastu. Ühesõnaga pearoast sõin ma ainult pool kanafileed ära ja magustoidust paar õunatükki ning kreemi. Võib-olla magustoit oleks isegi meeldinud, kui ma ei oleks eelroast ja poolest kanafileest kõhtu täis saanud, kuid iga kell eelistaksin sellele ikkagi šokolaadi fondanti.

Vahemärkus: Silver palus rõhutada, et ta pole nii pirts nagu mina ja talle maitses kõik. Midagi ta alles ei jätnud.

Õhtusöögi ajal saime kinnitust ka sellele, et me pole veinisõbrad. Kana kõrvale soovitatud valge vein ei meeldinud meile kummalegi, täitsa arusaamatu, kuidas mõned inimesed saavad iga päev õhtusöögi kõrvale veini juua. Meil oli tuppa varutud ka Martini Asti, mis on üks vähestest vahuveinidest, mis mulle meeldib, kuid pärast valge veini maitsmist kadus meil ka vahuveini isu ja Martini Asti seisab meil nüüd kodus külmikus.

Pulma-aastapäevale pani punkti film “See on alles algus”, mis oli nii igav, et selle asemel oleksime võinud hotellitoas teineteise kaisus “Visa hinge” vaadata. Selle filmielamuse kompenseeris järgmisel päeval vaadatud “Jumanji”, mida läksime vaatama vaid seetõttu, et midagi paremat valikus ei olnud. Kui esimeselt filmilt ootasime enamat, siis teine film üllatas positiivselt. “Jumanji” oli veel 3D film, millega meil on olnud ainult üks kogemus ja see polnud positiivne, kuid andsime siiski 3D-le uue võimaluse, või õigemini ei olnud meil teist võimalust, aga seekord saime tänu sellele veel parema filmielamuse, nii et me ei karda enam 3D seansse.
Teisel hommikul sõime varakult ja jõudsime esimestena saunakeskusesse, mis oli lõpuks tund aega ainult meie päralt. See oli küll kõige parem saunakeskuse kogemus, rahulik ja lõõgastav, me isegi mõnulesime soojadel toolidel, kuigi tavaliselt me ei viitsi seda teha, sest see ei mõju rahvarohkuses ja lärmis lõõgastavalt. Sedasi rahus, vaikuses, hämaras valguses ja mõnusas keskkonnas mõjus küll.
Kasutasime saunakeskuses võimalust ja katsetasime esimest korda massaažitoole, mis osutusid pigem piinapinkideks ja pakkusid meile rohkem nalja kui lõõgastust. Pärast massaažitooli käis Silver klassikalises massaažis, mis oli ka tema päris esimene hoolitsus ja osutus meeldivaks kogemuseks. Kiitis väikest kasvu naise tugevaid käsi, tal oli kohati isegi valus olnud, aga talle meeldis see valu. Mina oma hoolitsuse käigus nii tugevat massaaži ei saanud, ma sain meeldivalt kerge mudimise, mis oli minu jaoks täpselt paras, tugevamat ma ei olekski soovinud.
Viimasel hommikul olime ka varakult saunakeskuses platsis, aga seekord me esimesed ja ainsad ei olnud ning kolmandat hommikut järjest ei viitsinud seal pikalt olla ka, nii et tegime kiire külastuse ja läksime tuppa asju pakkima, et plaanitust ligi 2 tundi varem praamile jõuda ja koju sõita. Oli mõnus puhkus, aga väike koduigatsus oli ka juba peal.

Viimasel hommikul kasutasin pesemas käies vannitoas olnud šampooni, palsamit ja dušigeeli ning need lõhnasid nii hästi, et ma täitsa kirusin end, et ma oma nõgesešampooni kaasa tassisin ja seda terve aja kasutasin. Kuigi ma avastasin need tooted hilja, siis kiidan neid ka, taas ühed parimad, mida olen kohanud. Tavaliselt mulle hotellides olevad tooted ei istu ja seetõttu ma esimestel päevadel isegi ei tundnud nende vastu huvi, kuni niisama palsamit nuusutasin ja sellesse kohe armusin.Kokkuvõttes anname sellele spaapuhkusele maksimum punktid, mis tulevad veidi ka selle arvelt, et me kartsime uuenduskuuri järele karjuvat spaahotelli. Selle hirmu varjus ei mõjunud nähtud pisivead absoluutselt häirivalt ja tegelikult me ei olekski neid võib-olla tähele pannud, kui me poleks neid otsinud. Mille üle ma imestan, on see, et vaipadel, mööbliriidel ja muudel tekstiilidel ei olnud mitte ühtegi plekki. Sellist puhtust ei ole ma üheski aastaid tagasi avatud hotellitoas näinud. Igatahes oli tegu meie kõige toredama spaapuhkusega ja ma olen väga rahul, et me Noorusesse ega Viimsisse enam tuba ei saanud ja “pidime Grand Rose spaahotelliga leppima”.

Kuressaare ise oli ka ilus nagu alati, me käisime mitu korda linna vahel seda ilu nautimas. Kui Kuressaare ei oleks mulle kallitest inimestest nii kaugel, siis võiksin seal isegi elada.
Mängisime ka turiste ja käisime üle pika aja Kuressaare piiskoplinnuses, mis oli pigem nagu esimene külastus, sest me absoluutselt ei mäletanud, et seal oleks 10 aastat tagasi nii tohutult palju erinevaid näituseid olnud. Ilmselt ei olnudki. Meil oli külastuseks varutud poolteist tundi ja sellest jäi väheks, me pidime kõik ruumid põhimõtteliselt läbi jooksma ja pole välistatud, et mõni ruum jäi üldse nägemata, sest me eksisime seal üsna kiiresti ära.Me käisime ka poodlemas, sest Silveril ei läinud enam pulmapäeval kantud viigipüksid jalga, siis käisime veel vanas heas Mosaiigis lõunat söömas ja avastasime hotellist paari sammu kauguselt Lokaali, kus olid vahelduseks mõnusalt kodused toidud. Tahtsin jõuda ka Veskisse sööma, kuid ühel mehel hakkas väljas söömine juba vastu ja tema soovil sõime Veski roogade asemel Selveri soojaleti kraami. Nii romantiline.Eile õhtul koju jõudes tabas meid hetkega argirutiin – laste lärm, makaronid hakklihaga, segamini toad ja nii edasi. Puhkusest sai kiiresti kauge mälestus, nagu ei olekski üldse alles hommikul veel spaa mullivannis vedelenud.
Tegelikult on kodus ka hea olla, eriti pärast kolmepäevast eemalolekut ja eriti veel aasta viimasel päeval. Kui nüüd arvestust pidada, siis meil on täna 15. ühine aastavahetus. Esimene ühine oli küll sõbra juures, kus me vaid istusime kõrvuti, aga siiski ühine. Tookord oli mul kõrge palavik ja ma tõusin kaks korda sedasi diivanilt püsti, et panin käe kogemata Silveri põlvele. Kuna me ei olnud siis isegi mitte sõbrad, Silver oli minu suhtes pigem eemaletõrjuv, siis oli mul veidi piinlik küll, aga sõbrad pidasid seda naljakaks ja nimetasid seda saatuseks.

Kindlasti ei olnud see piinlikum, kui hetk, kus ma paari kuu pärast kogemata ta rippuvast kehaosast haarasin… Me siis alles tasapisi kurameerisime ning vedelime minu voodis päevateki all ja silitasime mu rotti. Rott, vana suslik, pani teki alla jooksu ja kui ma teda kinni püüdma hakkasin, siis haarasin kogemata läbi Silveri pehmete dressipükste täiesti valest asjast, sest see meenutas käe all hetkeks rotti. Kuna meie suhe polnud jõudnud ligilähedalegi sellisele intiimsusele, siis mul oli nii häbi, et ma ei osanud selle olukorra üle isegi mitte naerda, ma hoopis teesklesin, et ma ei saanud aru, mille ma just kinni püüdsin. Ka Silver tegi näo, et midagi ei juhtunud, aga tagantjärele oleme selle hetke üle korralikult naernud.Armastus. Me näeme seda teineteise pilgus. 

See aasta ma siia ilmselt rohkem ei jõua, nii et soovin teile kõigile ilusat aasta lõppu ja veel paremat uut aastat! Palju armastust ka!