Hammastest ja hambaravist rääkides võiksin ma vist terve raamatu kirjutada. Ma ei mäleta, kui noor ma olin, kui mul esimest korda hambaid raviti, aga Lehtse hambaarsti mäletan küll, nii et ilmselt olin siis üsna noor, sest hambaarsti pole Lehtses ammuilma. Järgmine mälestus on mul Ambla hambaarstist, kes küsib hirmunud ja suud avamast keeldunud minult, kui vana ma olen ja kui ma vastan naljaga, et 2aastane, siis käratab, et seda on mu käitumisest näha jah. Tegelikult olin 8aastane ja kuna arst nalja ei mõistnud, siis üritasin end välja vabandada ning väitsin, et ta kuulis valesti ja ma ütlesin 8, mitte 2.

Seda mäletan ma hästi, millal ma viimast korda hambaarstil käisin, see oli alles oktoobris ja selle käiguga sain taas hambad mõneks ajaks korda. Selle aasta jooksul olen saanud ühe juureravi ja auke on lapitud mingi 5-6, ma ei ajanud sõrmega järge. Viimase 8-9 aasta jooksul olen ma hambaarstidele jätnud 3500-4000 eurot ja selle raha sees ei ole mitte ühtegi implantaati või krooni, ainult hambaravi ja viie hamba eemaldamine (neli nelist olid tarkusehambad), nii et mul on üsna õnnetud hambad.

Tänaseks on selge, et ma olen vähemalt ühele lapsele oma kehvad hambad pärandanud. Mina ei usu seda, et suuhügieen on A ja O. Jah, see on oluline, aga see ei ole määrav. Mõnel püsivad hambad terved ka paar korda nädalas harjamisega, teisel lagunevad suus vaatamata eeskujulikule suuhügieenile.

Kuna ma olen oma hammastega igasugust vatti, vilet ja erinevate hambaarstide vahet jooksutamist kogenud, siis olen laste suuhügieeni eest hoolitsemist väga tõsiselt võtnud ja lootnud, et ma saan nende puhul seda kõike ennetada. Mitte et ma enda suuhügieeni eest hästi ei hoolitseks, hoolitsen küll, aga mäletan siiski aegu, kus pesin hambaid vaid hommikuti (mis on minu arvates kõige mõttetum, sest kohe sõin need mustaks tagasi) ja hambaniidi ning suuveega tutvusin ka alles vahetult enne või pärast täisealiseks saamist, sest peres meil keegi selliseid asju ei kasutanud. Hambaid hakkasin 2 korda päevas pesema oluliselt varem ikka, millalgi algklassis, kui koolis oli kas suuhügieeni teemaline tund või Colgate`i tooteesitlus, igatahes saime kõik endale hambaharjad, -pastad, kalendrid ja kleepsud, mis motiveerisid hambaid hommikuti ja õhtuti pesema.

Oma lastel olen hambaid esimeste suhu ilmumisest alates hommikuti ja õhtuti pesnud, kõigil neljal pesen ma siiani hambad üle, väiksematel iga päev, suurematel mõned korrad nädalas, sest nad ise ei pese maksimaalselt hästi. Meie lapsed pole kunagi lutipudelist midagi magusat joonud (nagu keegi neist oleks üldse lutipudelit tunnistanud), ma olen võimalikult palju üritanud vältida igasuguseid maiustusi, mis kleepuvad hammastele või püsivad kaua suus, eriti lutsukomme. Ma olen õpetanud, et janu kustutatakse veega ja seetõttu ei ole meil pea kunagi külmikus mahla või morssi, rääkimata limonaadidest ja muudest värvilistest jookidest (Coca-Colat on küll mõned korrad kuus või nädalas, oleneb perioodist, aga see on minu pahe, lapsed seda ei saa, neile on Värska vesi, kui tahavad mulliga jooki). Kui külmikus on mahla, siis on see enamasti täismahl või smuuti, harvemini Helluse jogurtijook, mis kõik on mõeldud kas magustoiduks või vahepalaks, mida ei käida päeva jooksul lonks lonksu haaval joomas.

Ühesõnaga olen püüdnud nende hambaid hoida igasuguste sööbikute eest ja neid kaks korda päevas korralikult pesnud. Kindlasti oleksin saanud veel paremini ja kindlasti olen teinud ka hammastele kahjulikke valikuid, nagu näiteks pikk (aasta ja peale) öine imetamine. Kokkuvõttes on nende kõigi suuhügieen, toidulaud ja harjumused, nii head kui ka halvad, ühesugused olnud, kuid hammaste seisukord siiski seinast seina. Esimene on 9aastane ja tal ei ole mitte ühtegi hambaauku olnud, teistega oli kevadeni sama seis, aga siis tekkis 7aastasele Teisele suhu kaks rida hambaid ning ma võtsin ta enda hambaarsti juurde kaasa, et ta korra viskaks pilgu peale ja ütleks, kas selline olukord on normaalne. See oli normaalne, kuid hambaarstile jäi silma ka üks auk. Auk, mille kohta kuu varem ei öelnud kohalik hambaarst midagi.

See auk oli minu jaoks tegelikult päris halb uudis, mulle meeldis palju rohkem teadmine, et kõigil mu lastel on terved hambad. See olukord jäi veidi kummitama ja sügisel viisin kõik neli enda arsti juurde kontrolli. Esimene ja 4aastane Neljas pääsesid puhtalt, ei olnud neil auke, Teisel oli täidis ära tulnud ja teine auk arenema hakanud, aga 5aastane Kolmas, tema üllatas tõsiselt, tal oli neli auku suus. Neli! Hea, et ma nutma ei hakanud.Kui ma seda kuulsin, siis mul hakkas Kolmandast nii kahju. Ma lihtsalt ei taha, et ta peaks taluma kõike seda, mida mina olen talunud. Ma olen aastaid kestnud hambavalude pärast isegi tundnud, et ma ei jaksa selle valuga enam elada. Jumal tänatud, et koos tarkusehammastega kadusid ka pidevad valud. Ma olen tundnud sünnitusvalust hullemat hambavalu, mille vastu ei aidanud isegi valuvaigisti üledoos ja lõpetasin ikkagi laupäeva hommikul kell 6 pooloimetuna Tallinnas erakorralises hambaravis. Ma olen oma hammaste pärast nutnud nii valust kui ka tüdimusest, sest nende korda saamine tundus lootusetu (+ kallis), ja ma kohe üldse ei taha, et mu lapsi sama tee ees ootab.

Kusjuures Kolmas käis kevadel kohaliku hambaarsti juures kontrollis nii minuga kui ka lasteaiaga ning mõlema käigu ajal tunnistati ta hambad terveks, kuid minu hambaarst oli seda meelt, et vähemalt kõige suurem auk oli sel ajal juba olemas. See auk oli nii suur, et hambaarst arvas, et see hammas hakkab paari kuu pärast murduma. Järgmise visiidi ajaks oligi see juba murdunud ja hammast enam lihtsalt ei parandatud, vaid see ehitati uuesti üles. Poiss oli vapper ja keeldus tuimestavast süstist, samas valus oli tal küll ja kohati andis sellest häälekalt märku ka. Mingil hetkel läks tal isegi silm märjaks (mul ka), aga pärast ütles, et ta lihtsalt ei viitsinud enam kannatada. Mitte siis valu kannatada, vaid ühe koha peal avatud suuga istuda. Tal läks tõesti kaua ja ma arvan, et ühe 5aastase lapse kohta oli ta isegi vapper ja kannatlik.Terminaator ei karda hambaarsti!

Kuna auk oli suur ja juurekanal lähedal, siis hoiatas arst ette, et hammas ei pruugi nüüd parandatud olla, vaid asi võib lõppeda hoopis juureraviga. Kuna siiani pole hammas valutama hakanud, siis sellest ta ehk pääses.

Tol päeva parandati Teisel samuti üks hammas ära ning järgmisel kuul pidid nad koos tagasi minema, aga Teine oli sel päeval klassiga väljasõidul ega saanud kaasa tulla. Kolmas oli siis nii vapper, et lasi järjest kaks hambaauku korda teha. Viimase augu lappimise aeg oli eile, aga eelmistest kordadest oli paraku ikkagi nii ebameeldiv mälestus jäänud, et ta ähvardas juba autos arsti juures suud kinni hoida ja seda ta ka alguses tegi. Kuna tundus, et mingit kokkulepet sealt ei tule, siis nad vahetasid Teisega kohad.

Teine käis hiljuti ka ortodondi juures kordusvisiidil, temast saab suure tõenäosusega tulevikus breketikandja, sest tal on suus korralik ruumipuudus. Hetkel jääb ta jälgimisele, panime juba järgmise aasta detsembriks talle uue aja kirja, aga kaasa sai seekord siiski käsu üks ülemine piimahammas lahti loksutada. Kui me eile juba arsti juures olime, siis pakkusin välja, et tõmbame selle ka kohe ära, milleks seda ikka nädalaid vägisi loksutada. Selleks tööks tehti lapsele tuimestav süst ja kui ta ütles, et sellel on nii paha maitse, siis mu ajus ärkasid vist mälestused kümnetest ja kümnetest tuimestavatest süstidest, sest mulle tuli ka vana hea tuttav maitse suhu. Kui hammas oli väljas, siis oli ka selge, et laps seda uueks aastaks lahti ei oleks kangutanud, seega nii või naa oleks tulnud see välja tõmmata, sest sellel oli veel väga suur juur küljes. Ma eilseni üldse ei teadnudki, et piimakatel ka juured on, ära on tulnud kõik ju ilma

Igatahes sai Teine lahti jäävhamba lõikumist takistavast piimahambast ja teisest hambaaugust, kuid halva uudisena selgus, et kontaktpinnal on kolmas auk arenemas (ühesõnaga auk oli hamba küljel ja vastas olnud hammas hakkas ka lagunema), nii et tema peab veel tagasi minema.

Kolmas oli nõus pärast Teist uuesti tooli istuma ja lasi oma viimase augu ikkagi korda teha ja temaga on nüüd mõneks ajaks kõik korras. Mitte et minu jaoks oleks miski korras, kui 5aastasel lapsel on neli parandatud hammast suus. Ma kardan, et see on alles algus. Eks minagi alustasin üksikustest aukudest ja nüüd on suus üksikud hambad, mida ei ole kunagi parandatud. Ma usun, et minu hirm laste lagunevate hammaste ees on piisavalt põhjendatud, väike foobia enda kogemustest.

Kuna mulle tundub, et praegusest suuhügieenist jääb väheks, siis olen viimastel kuudel mõelnud palju elektrilistele hambaharjadele. Lapsed iseseisvalt ei saa oma hambaid väga puhtaks, aga ma ei taha ka neil igavesti hambaid üle pesta. Küsisin eile hambaarstilt, kumba tema soovitab, kas tavalist või elektrilist hambaharja. Ikka viimast, kuigi ise peseb ta tavalisega. Tal ilmselt harjamistehnika palju paremini selge kui minu lastel, nii et neile pole patt elektrilist soovitada. Igatahes koju jõudes tegin tellimuse ära ja iga laps saab endale isikliku Philips Sonicare For Kids elektrilise hambaharja (kõige soodsam hind, mille leidsin), et ei tekiks olukorda, kus ei viitsita otsikut vahetada ja tuimalt teise hambaharjaga pestakse. Kuna hambaharjal on kaasas 8 erinevat kleepsu, siis saavad kõik endale erineva disaini ja hambaharjad ei lähe sassi ka.Avastasin, et laste suuveed on ka olemas, aga ma ei tea, kas ma neid veel nende suuhooldusesse lisan. Hambaniit on küll kasutuses ja Warpaint ka. Viimase soetasin loomulikult endale, aga kuna ma regulaarse kasutamise ajal valgendavat efekti ei näinud, siis olen jäänud seda 1-2 korda nädalas kasutama, kui on tekkinud tunne, et hambad ei ole ideaalselt puhtad. Sellega jääb hammastele palju siledam tunne, kohviplekke eemaldab ka hästi ja äkki tõesti teeb veel midagi lubatust, kuigi ilmselt selleks peaksin seda sagedamini kasutama. Kuigi minu hambaid see ei valgendanud, siis avastasin, et laste hambaid valgendab küll, nii et nemad saavad igal pühapäeval põhjalikuma suupesu.Piimahambad on neil nagunii valged, aga Warpaint teeb need säravvalgeks ja jäävhambaid aitab ka valgemana hoida. Esimesel tekkisid vahepeal ühele jäävhambale imelikud pruunid triibud, need olid hambapinnast kõrgemad ega tulnud pestes maha. Ma ei tea, mis see oli, aga sellest sai Warpaint hästi jagu, nii et laste hammaste puhul on see must puru end õigustanud. Minu omade puhul tegelikult ka, kohviplekid on läinud ega ole tagasi tulnud. Varem maksin hambaarstile nende plekkide eemaldamise eest ja see protseduur tegi hambad hellaks. Warpaint ei tee.

Kodulehel on kirjas, et sellest jagub 150 pesuks, aga me oleme sellega raudselt rohkem pesnud, sest see on olnud meil üle aasta … ja sellega seoses tekkis mul nüüd küsimus, kas sellel asjal säilivusaeg ka on. Käisin kontrollimas ja ongi nii, purgi all on kirjas, et pärast avamist kasutada 3 kuu jooksul. Okoo! Me oleme siis mingi 10+ kuud kasutanud aegunud Warpainti?! Ausalt, ei ole mingit tunnet, et see oleks aegunud, lõhna ega maitset pole sel endiselt, aga toime on samasugune, nii et äkki tegelikult ei ole aegunud. Nagu kuivained, mis on kõlblikud veel pikka aega pärast kuupäeva kukkumist. Igatahes hakkas mul nüüd piinlik ja ma parem edasi ei räägi.

Lähen tagasi hambaravi teema juurde. Kui küsisin hambaarstilt, kuidas see võimalik on, et teine hambaarst lastel auke ei näinud, vastas tema, et ta ei tea, kuid kuuleb sageli, kuidas lapse hambad kuulutati eelmise arsti juures terveks. Arvas, et mõned arstid ei näe või ei taha näha auke, nii et kui te ei ole endale leidnud usaldusväärset hambaarsti, siis soovitan küll käia lapsega kontrollis mitme erineva juures.

Kui mul alaealisena esimene (mitte siis esihammas, vaid mitmest tänaseks suretatud hambast esimene) hammas suretati ja see ikka mulle jubedat valu tekitas, siis kolmanda mure kurtmise visiidi ajal sain juba riielda, et mida ma valetan, surnud hammas ei saa valutada. Mõned aastad hiljem tuli teha sellele pikaaegses juurepõletikus hambale kaks juureravi järjest pluss mõne aja pärast veel kolmas otsa, neljas samm oleks olnud juuretippude eemaldamine, aga õnneks ei tulnud põletik enam tagasi. Mul oli piinav juurepõletik ja ma sain riielda, et mida ma valetan, et mu surnud hammas valutab. Kui normaalne.

Sama arst ütles ka vahetult enne mu 19. sünnipäeva, et mul on hambad korras, kuigi ma kurtsin valutavate hammaste üle. Aasta hiljem leiti augud, lekkivad täidised, juurepõletikud ja raviplaani läks kirja 13 probleemi. Ma käisin mitu aastat järjest oma hambaid korda tegemas, või noh, ühte ei saanud korda ega olekski kuidagi saanud, sest eemaldamise järel selgus, et hambal olid anomaalsed juured, mida röntgenis näha ei olnud.

Olgu, tõenäoliselt ei olnud kõik 13 probleemi olemas enne tasuta hambaravi lõppemist, aga päris kindlasti ei olnud mul siis ka kõik hambad korras. Arst lihtsalt “ei näinud”, sest see ei ole saladus, et laste hammaste ravimisele tuleb hambaarstidel peale maksta. Kui mu praeguse hambaarsti juures vähe suuremad raviarved tähendavad seda, et nad näevad ja ravivad laste hambaauke, siis ei ole mul mingit soovi hakata otsima soodsamat kohta. Küll tahaksin otsida uusi viise, millega ennetada hambaauke, sellest nüüd ka elektrilised hambaharjad.

Ma tegelikult ei usu, et on üldse midagi, mis päriselt aukude tekkimise välistaks, aga kui saab praegusest paremini, siis tahan paremini ja tahan loota, et mu lastest ei saa hambaarstide püsikliendid nagu minust. Mõnel nagu oleks lootust (olla isasse, kelle hambad on korras), mõnel enam mitte nii väga.

Kuidas on lood teie laste hammastega? Millega neil hambaid pesete, tavalise või elektrilise hambaharjaga?

Lõppu üks nali ka. Kolmas ja Neljas tahtsid hambaharju, mis hambaarsti juures riiulis seisid. Arst küsis neilt, kas neil siis kodus hambaharja ei ole. Üks neist vastas tõsimeeli, et ei ole ja teine lisas kohe järele, et nad pesevad kodus sõrmega hambaid ning demonstreerisid siis koos, kuidas see käib. Kui ma ise ei peseks neil iga päev hambaid, siis ma oleksin võinud seda juttu isegi uskuma jääda, nii tõetruult jagasid oma vaeslapse elu.