Lugesin täna hommikul ühte Perekooli postitust, aga vastata ei jõudnud ma sinna midagi, sest teema läks kiiresti kustutamisele. Ilmselt ei loe siinset postitust need, kellele vastata tahtsin, aga äkki siiski…
Igatahes küsis teemaalgataja, kas olen oma blogi kinni pannud, sest www.kuussidrunit.com ei avane enam. Hea küsija, vabandan selle segaduse pärast, mille blogi kolimisega tekitanud olen ja aitäh, et pead mu blogi põnevaks ja kaasahaaravaks!
Ma tegelikult ei plaaninud esimest lehekülge veel nii pea kinni panna, aga sellega läks nii, et üritasin domeeniga teise keskkonda kolida, kuid see ebaõnnestus ja seetõttu registreerisin uue domeeni. Nüüd sain vanast keskkonnast kirja, et domeen on ära kolitud, samas uude keskkonda seda vastu ei võetud, nii et ma ei teagi, kus see www.kuussidrunit.com peidus on.
Teemaalgataja juhatati siia ning mõni tuli viskas veel pilgu peale. Tõesti ainult pilgu, sest pelgalt paari rea lugemise järel tunti end juba nii häirituna, et edasi ei suudetud lugeda. Ei ole hullu, mu blogi ei olegi kohustuslik lektüür, aga ma veidi ikkagi tundsin end puudutatuna, kui pesamuna preiliks nimetamise peale kirjutati, et sellist jama ei pane mingi vägi lugema – raudselt on teine veel printsess ka ja pole siis ime, et mees on härra. See kõik jätvat mulje minu üleolevast suhtumisest, aga mis neil kommenteerida, see on meie pere siseasi.
Meie pere siseasjaks tehti midagi, mida ei eksisteeri. Mind hämmastas, kui kergelt tekkis meist selline eelarvamus, sest üleolev on üks nendest omadustest, mida ma meie perele ei omistaks. Pesamuna preiliks kutsudes ei näe ma selle sõna taga peent printsessi ja Härra ei ole ka härra selle sõna otseses tähenduses, või siis just on, kui otseseks tähenduseks pidada meesisikut. Ma ei tunneta preilitamise ja härratamise taga üleolekut, küll tunnetasin üleolekut enda suhtes, kui seda seda nimetati jamaks ja lolliks moeks.
Kusjuures lapsepõlves oli preili minu jaoks sõimusõna, sest mu karm vanaema armastas alati kobiseda stiilis: “Nõud jälle pesemata, ega preilil ei ole ju käsi otsas, ikka peavad emme ja issi nõud puhtaks pesema! Kas preili tuleb ka kartuleid korjama või ei saa, sest küünealused lähevad mustaks?! On ikka preili siin majas, ei saa ühtegi üleliigset liigutust teha, käed kukuvad kohe otsast!” Vaatamata sellele ei näe ma täna preilitamise taga mitte midagi negatiivset, vaid võtan seda kui sünonüümi tüdrukule, plikale, neiule, piigale ja nii edasi.
Kuna ma ei ole printsessitaja ega tibupojataja ning neiu, piiga ja plika ei ole ka mu meelisväljendid, siis eelistan korduste vältimiseks pesamunatada või preilitada, sest Neljas on pesamuna ja kolme venna poolt ümbritsetud väike preili, kes trambib jalgu, vahetab kümme korda päevas riideid ning sätib hoolega peegli ees oma juukseid, aga see ei tähenda, et ta ei songi kunagi põrsana näppupidi söögi sees ega jookse paljajalu porilombis või koos minuga lehmalaudas. Ta ei ole peen preili, vaid täitsa lihtlabane maakas nagu ta ema ja isa, aga sealjuures on ta ka väike preili selle sõna kõige neutraalsemas tähenduses.
Kui Härra sai siin blogis sellise varjunime nagu sai, siis ma polnud üheski (ehk nendes vähestes, kuhu olin sattunud) blogis näinud samasugust, nii et ma kindlasti ei läinud kaasa mingi massimoega. Nüüd olen muidugi päris mitmes blogis näinud Härrat ja enam sellist varjunime ei valiks, aga mis tehtud, see tehtud. Igal ühel on ikkagi oma Härra, nii et muutma ma enam midagi ei hakka ega lase end häirida ka sellest, et neid Härrasid nii palju on.
Härra on lihtsalt minu härra, minu mees, minu abikaasa ja varjunimeks sai see valitud seetõttu, et tal ei ole ühtegi hüüdnime, nimest tuletatud Sillu ei kõla väga mehelikult, lihtsalt S polnud päris see, mõnes blogis olin Abikaasat juba näinud ning enama jaoks olin liiga vaimuvaene. Muidugi oleks võinud ta olla siin Opel20, millega ma teda siiani norin, kuigi sellest on juba 13 aastat möödas, kui ta 20-aastase Opeli omanikuna tegi Rate.ee portaali konto, mille alt kirjutas mulle, et ma ei arva kunagi ära, kes ta on, aga tal ei ole enam Opelit, nii et see ka ei sobinud.
Seega jäi Härra, sest mulle meeldib omasid sõbralikult härratada ja prouatada. (Tere, proua “perekonnanimi”, mis teete, kas te härra “perekonnanimega” õhtusöögile ei taha tulla? Kuule, härra “perekonnanimi”, kas sa kohvi ka tahad? Tsau, härra “perekonnanimi”, su proual on vist jälle telefon hääletu peal, ma ei saa teda kätte.) Sõbrad härratavad ja prouatavad meid ka ja mulle meeldib see, sest ma ei näe nende sõnade taga midagi peent ega üleolevat.
Ma ei tea, kas nende sõnade kasutamine iseloomustab kuidagi meid või iseloomustab nende sõnade taga üleoleva suhtumise nägemine teisi?Igatahes härratan ja preilitan ka edaspidi ning kasutan kirjade lõpus samuti lolliks kombeks nimetatud “päikest!” ja seda ilma igasuguse üleolekuta. Keda see häirib, siis üritage olla üle, mitte üleolevad.
